blogimine on ohtlik
20 jaan 2012 4 kommentaari
in kirjandus, Libaroti reisijuht galaktikasse
Esmaspäevastest Sherlocki-minutitest ei tulnud midagi välja; arvasin, et kindlasti on kõik välja pandud ja süžee nii keeruliseks aetud, et väsind peaga ei tasu vaadata. Kui lõpuks tegudeni jõudsin, selgus muidugi, et kogu kupatus on üks pooleteisttunnine crowning moment of awesome (kus on mu kriitikameel?), tee jahtus laual ja šokolaad jäi puutumata paberisse. Viimased kümme-viisteist sekki olid nagu liiast, aga siis oli juba liiga hilja, et asja ära rikkuda.
Ja mis krdi värk sellega on?…
et üks sängselgsilm-pättidest oli eestlane (kes jäi Suleimani ja Ljudmila kõrval lihtsalt mainimata)? öhöh, tüüpiline. TÜÜPILINE. Kui kuskil miskit toimub, eest-laa-seed…
Aga üldiselt paistis loo moraal olevat, et blogimine on saatanast: algab aga süütu teraapilise meelelahutusena ja pärast on siuke avalikkuse tähelepanu, et siga ka ei näksi (no shit, Sherlock, oleme näinud, oleme lugenud).
Meenub, kuidas mul “õnnestus” komistada juhtumile, kus (vähemalt?) neli ammust tuttavat ja vist isegi sõpra blogitsi veriselt raksu läksid. Isik A on üks mu teretuttav, tema kaasat B-d olen vist korra-paar näinud ning C ja D on “lihtsalt mingid” blogijad, kes mu regulaarses lugemisvaras vahel kommenteerivad. Okei, puutub vaevalt asjasse. Sõnaga, sellegipoolest oli mul võimalus kulmu kergitades pealt vahtida, kuidas A ühelt poolt ja C-D teiselt poolt B blogis nugade peale läksid, lisaks konkreetsele problale kaevati välja aastate tagused sõjakirved; B püüdis algul rahu sobitada, aga lõpuks plahvatas temagi; ning pärast korralikku sulgedelendu kobis igaüks oma blogisse haavu lakkuma. See oli eepiline, lapsed, ma ütlen teile. Samas kindlasti ei midagi erilist, üks paljudest.
Blogidest rääkides, viimasel ajal on mind taas lõbustanud Mark, kes loeb (kunagi juba reklaamisin teda, mäletate, see tüüp, kes kihlveo peale “Videvikku” lugema hakkas). Viimati, kui tal silma peal hoidsin, uuris ta “Näljamänge”, siis unustasin kuidagi ära, aga vahepeal on tüüp terve hunniku raamatuid läbi võtnud, näiteks “Ameerika jumalad”, ja närib praegu end “Sõrmuste isandast” läbi. Hell jee. Ei pääse ta enam kirjanduse eest kuskile, kui igale postitusele 300-400 kommentaari tuleb. Jõudu, külamees.
Ja Nina Simone’i “Sinner Man” kerib nüüd peas edasi-tagasi nii et vähe pole. See oli seal “Sherlockis” nii kümnesse, et ahmisin vaimustusest õhku. Kuhu pean mina minema, kuhu pea panema, taivas laia ja lageda, meri musta ja mudane, soo suuri ja sinine, põesas paksu, pailu vetta. But the Lord said, go to the devil.
käi jala
15 jaan 2012 22 kommentaari
(soovilugu ehk kaubandusülevaade)
Käisin nädalavahetusel šoppamas. Ja see oli täpselt nii õudne kui kõlab. Suures meeleheites jõudsin koguni Lõunakeskusse välja (kuigi seal pole vist kingapoode, mida kesklinnas poleks) ja pidin lumesajus jäätist nosides tiiru ümber maja tammuma, et oma suitsevaid närve jahutada. Ääh… Natuke vist aitas, eluvaim jäi sisse.
Ei mingit uudist, olen juba aastaid jalatsimoe teemal ropendanud ja ähvardanud Alpisid tellima minna, aga seekord tahtsin lihtsalt midagi suht suvalist, madalat ja kerget, mida praegustes ekstreemsusetutes ilmaoludes jala otsa pista. Sest kui lõputu november otsa sai ja libeda tallaga saapad tuli nurka visata, avastasin, et polegi õieti midagi jalga panna. Raudninadega Caterpillarid (jep, ma tean, et need on tegelt “meeste töösaapad”) on nagu kaks minitanki, aga kuramuse rasked ikka ja pealegi hakkavad need a) välja nägema, nagu oleks nendega aastaid ja aastaid käidud (mis on paraku tõsi); b) ninadest vett sisse laskma (raisk). Kõrged lukuga saapad jällegi igade pükstega ei lähe. Hmh.
Niisiis, midagi madalat, musta, nahast, paarisentimeetrise laia kontsa ja korraliku tallamustriga. Piisavalt neutraalsed nii jope kui ka mantli juurde. Ilma pannalde ja kunstkarvast tuustideta. Jõle palju tahetud, eksole. Mul on tõsiselt hea meel, et mõne sõbrantsiga koos poeretkele ei läinud, sest olnuks mul kellegagi kuuldavalt muljeid vahetada, oleks mind vist poest välja visatud. Kujutage ette, et keegi oigab hauataguse häälega üle poe: “Issand jumal, kas sina ka näed seda? Mis asi see on?”
“See” võib olla näiteks juhtum, kus Timberland ja tibisaabas on viksid ühte kappi pannud ja õudse kimääriga maha saanud. Või siis mis tahes UGGi tuletis. Või sakilised ja kortsutatud vakstutükid, mille pime mäger on kokku õmmelnud, pandlaid ja karvaribasid külge torganud ja paberõhukese triikraudsileda talla alla liiminud.
Langesin oma jahmatuses nii madalale (s.t langetasin pilgu madalale), et hakkasin vaatama, mis muul metsal siis jalas on: a) tossu moodi matkasaapad (mkmm, vt eestpoolt mantli kriteeriumi); b) pruunid Timberlandi-laadsed (mkmm); c) UGGi-laadsed (you gotta be kidding me?); d) õhukesest seemisnahast karvase äärega pussakad (nä-ge-mist); e) kõrgekontsalised tibisaapad (jaa, kindlasti). Saapa moodi saapaid võib näha vanemate prouade jalas 
(ja need on kah täistallaga).
Jõudsin siis ringiga kesklinna tagasi, väsinud, jalad tulitamas ja tige kui herilane, ja ostsin Taskust sellised kotad, ajades oma eelarve* pauguga lõhki (tere allahindluste hooaega; noh, hea, et neil 15 prossagi alet oli). Ma olen sellist “ilupaelte” ja küljelukuga dizaini alati piinlikult võltsiks pidanud, aga desperate times ja needsinatsed teised sõnad. Enam-vähem ainsad, mida proovidagi tasus. Need on vähemalt nahast, villavoodri, klassikalise roomiktalla ja läbiõmmeldud tallaservaga.
Aaaga igatahes on mul praegu peavalu ja konkreetne pohmakatunne selle närvide mängu peale.
Ja teema ei jäta “päeva laulu” osas eriti valikut, mh-mh-mh-pup-pup-pup.
_______
* mis oli tegelikult mõeldud pudsunudsijale, nagu meil siin Lõuna-Eestis öeldakse, aga mul isiklikult on väsind ja märgade jalgadega sitem olla kui tolmurullide keskel, nii et jumal temaga.
terrorists on a day of rest, singing
08 jaan 2012 4 kommentaari
in libapereelu
Mul on koju kostiline siginenud. Kui õhtul võipaki köögikapile jätan, on hommikuks keegi seda hööveldamas käinud, ja täna oli unustatud juustunukile nii korralik ümmargune auguke sisse söödud, et pidin selle koha peaaegu juustuaugu pähe nahka panema. Näinud olen kostilisest ainult kaduvat sabaotsa, aga hilisõhtuti kostab köögist regulaarselt reetlikku kõbinat.
Aga mul on kuidagi jumala suva. Küsimus pole selles, et ei suuda meenutada, kuhu hiirelõks kolimise käigus pistetud sai – isegi kahtlast auku köögi põrandaliistu all ei viitsi kinni toppida. Vähe sellest, hiljuti jätsin mõne kuivand leivakontsu täie teadmisega kapipealsele ja kuulsin pärast, kuidas neid kolinal kapi taha kukutati. Mingi Assisi püha Franciscuse sündroom, varsti hakkan hiirega juttu ajama või midagi.
Nimelt on Terrorist II* üliviisakas tegelane võrreldes eelmise hiirega, kellega mul oli au tutvuda. Too teenis Terroristi nime sellega, et ragistas öösiti otse mu voodi all seina närida – muidu polekski asi hiirelõksu ostmiseni läinud. Lõpuks tabas teda terroristi kohta leebe saatus ehk väljasaatmine. Ja jumal tänatud, sest ma tegelikult ei tahtnudki, et Terrorist I lõksu läheks – päris nõrganärviline ma pole, ühika-aegadel olin mina see, kes elusaid hiiri prügikastist välja viskamas käis, aga samas viskasin ükskord lõksu koos kaelapidi vahele jäänud hiirega karjudes käest, kui neid elutuid pungis silmi nägin. Enam ei taha.
Ometi olen tatist peale teadnud, et deratisatsioon on hügieeni huvides äärmiselt oluline asi (oo jumalad, miks ma algklassilapsena sääraseid sõnu teadsin… nojah, 1961/62. aasta “Tervishoiu käsiraamatu” ja muu sedalaadi kolekirjanduse peal üles kasvanud).
Pealegi rakendan siin ilmselgelt topeltstandardeid, arvestades, kuidas kohase õudusega silmi pööritasin, kui millalgi sügisel prussakatõrjuja uksest sisse sadas. Seletades, et ühes korteris olla tõesti konkreetne prussakaprobleem “ja nad ei tee selle vastu ise midagi” (samas, vb ise ka ei hakkaks igale poole mürki pritsima, kui elamises on mitu väikest last… ma ei tea). Khmm. Üldiselt jäi mulje, et see polnud esimene ega viimane prussakatõrje Vaeste Patuste Varjupaigas, nii et jään lootma, et nood tõprad vahepeal minu korterini ei jõua. Ja Terrorist II kolib kevadel vabasse õhku tagasi… Loodetavasti. Heas toitumuses ja võipugimisest läikiva karvaga. Kõlab ju hästi?
Vaat selline eluke meil siin.
Hm, tundub, et selle video esimene pool on kahtlemata mulle pühendatud.
_______
* no on jah teenimatu nimi seekord, aga Tupsuks ega Kikiks ma teda kah kutsuma ei hakka.
P.S. esmaspäevased Sherlocki-minutid vol 2/3 (või pigem kolmapäevased, krdi töööö – ei leia paari ärkvelolekutundi, et chai ja šokolaadiga korralikult arvuti taga mõnuleda): muhhahhaa, igatahes salajane geenilabor ja helendavad elukad tulid ära… ma teadsin seda! Obvious!
HUA!
02 jaan 2012 17 kommentaari
in Libaroti reisijuht galaktikasse
…ma ei oska omalt poolt enam midagi lisada, kõik oluline on öeldud.
P.S. “Sherlocki” teise hooaja esimene osa oli kohutavalt kirju, mitte muffigi ei saanud lõpuks aru. Ma loodan, et järgmiseks nädalaks 
on tegijad maha rahunenud. Kui BBC “Wallanderi” juures vingusin, et pooltteist tundi annaks tihedamalt ära täita, siis siin oli pooleteise tunni sisse way liiga palju topitud, nagu homset päeva poleks… aga Irene Adler oli eepiliselt uhke
30.12.2011
31 dets 2011 2 kommentaari
in E.M.P.
sõitsid saanid, sõitsid reed mööda pikka talveteed
Einoh, ükskord on ikka esimene kord… jõulupühade ajal rattaga ringi uhada. Pärnus nimelt. Muud ei jäänud üle, tahtsin ühe päeva sees paari kaugemasse poodi ja randa jõuda; ja kuigi Dr. Martensid on ideaalsed poris tatsamise saapad, poleks ma jaksanud neid kobakaid nii pikka maad järele lohistada. Ilm lisas muidugi põnevust: +7 kraadi, tuul, päike, plaks – paduvihm, plaks – jälle päike, plaks – uduvihm ja vikerkaar, plaks – rahe… selle viimase raheseguse vihma kätte õnnestus mul (ratta ja villase poolmantliga) jääda keset kesklinna silda, s.t otse meretuule käes. Ai kui valus oli.
Jõulud ise möödusid ohjeldamatu molutamise ja eelmises postis kirutud kohalike kanalite telekava tähe all. Vanad tunnistasid tagantjärele üles, et mu poolvend oli enne pühi väikest põnevust ja sabinat tekitanud, lubades jõuluõhtuks külla tulla (ah et miks sabinat? eks ikka hirmust, et “juhtub see, mis juhtus eile” ehk aastal 2007). Aga lõpuks pidi teine hoopis tööl olema. Nii palju siis jõuluidüllist
See-eest nägin ka vend Kutsu üle pika aja ära; isegi siis ei läinud sugugi viinajoomiseks, vaid limpsisime viisakalt hõõgveini ning vaatasime armsat jõulufilmi ja Kutsu lapse lasteaia jõulupeo pilte. Sic transit gloria mundi.
Ja lööge või maha, aga mulle jätkuvalt meeldib see soe ilm koos normaalset värvi nina, kuivade jalgade (porilombist annab ikka kuidagi mööda nihverdada) ja tõsiasjaga, et iga päev ei pea ahju kütma. Tuleb tunnistada, et kartsin kangesti oma praeguse korteri hiigelsuurt ahju, kuid selgub, et see läheb soojaks ka täitsa mõistliku puudekoguse peale. Ja puude enestega vedas mul omast arust häbematul kombel. Nimelt kui mind telefonis hoiatati, et “kasepindu” (pind… ee… see on midagi õhukest, onju) oleks tarvis veel lõhkuda, arvasin, et “oh, mis te nüüd nalja teete”, aga lõppkokkuvõttes sain 33 euriga ruumist siukest pindu, et andis ühekaupa süles kuuri tassida.
Õnneks meeldib mulle pööraselt puid lõhkuda (erinevalt igavast saega nühkimisest). Lapsepõlves võisin päevad läbi hasartselt kirvega vehkida, kuni peavaluga pikali maha jäin (põrutab ikkagi, eksole). Selle avalduse peale võib mind muidugi ähvardada oht puudelõhkumisele appi kutsutud saada, aga paraku on aastatepikkune arvutihiirega laua nühkimine parema randmega oma töö teinud, nii et võin vaid pöialt hoida, et oma puudega suuremate traumadeta toime tulen. Enivei, niimoodi võib isegi mõnele tulevasele külmakraadile filosoofilise rahuga vastu minna.
24.12.2011
24 dets 2011 2 kommentaari
in E.M.P.
Pühkige siis hästi, armas rahvas, ja ärge üle kah pingutage.
…sest loomulikult on ajakirjanduses juba kohal iga-aastased artiklid ülesöömise ohtudest, mida tuleb pidevalt üle korrata, kuna inimesed teatavasti ei õpi; nii et hoidkem köömned ja kummel käepärast;
…ärge lugege vastu jõulu Perekooli foorumit, sest see on masendav… kes istub kurnatuna pool ööd üleval, et viimased kingid pakitud saaks, kes ahastab köögis, kui ämm peedi asemel kapsast nõuab või vastupidi; kes röögib laste peale, kui nood suurpuhastatud elamises mängima kipuvad;
…ärge vaadake nelja kohaliku kanali jõuluaegset telekava, sest see on ka suht masendav (ok, “Kaotatud kaupa” näitavad, see on veits teistmoodi ja värskendav);
…ja ärge põdege poest piparkoogitaignat ostes selle üle, et “kõik” teevad seda ise kodus. Olgem ausad, see suhkrukärsakas on ikka rõve, nagu ühest lapsepõlveaegsest proovimisest mäletan. Ja justkui muud teha poleks, eksole.
(ma ei tea, mis inimestega üks mu tuttav suhtleb, aga sellist probleemipüstitust kuuldes oleksin nende peale peagu vihastanud, kui ainult viitsinuksin.)
Kohalikus toidupoes olid odavad veinid õhtupoolikul puha otsas. Ma kõndisin sealt vahest lihtsalt läbi. Jah. Aga see tühjade kohtade ja hinnasiltide korrelatsioon riiulitel lihtsalt ei saanud märkamata jääda. Sama vältimatu oli ka elav kujutluspilt kurnatud, frustreeritud ja rahatute, üürikest unustust otsivate jõululiste hordidest. Oijah. Eks igaüks mõtle oma rikutuse tasemel.
Aga mina sooritasin sel aastal mitšuurinliku vägiteo ja panin lumise mirdi õunu kandma. Vot sedasi.
19.12.2011
19 dets 2011 Lisa kommentaar
Šokolaadikook – check. Mugin siin Pealinna kooki ja rüüpan kakaod piparmünditinktuuriga (ikkagi alko, eks). Pärast väsitavat jõululaadatuuri kulub kosutus ära.
Hea küsimus, miks üldse jõululaadale ronida. Vanadele on kingid enam-vähem olemas, traditsioonilise tervisliku meesegu saaks neile ka turult, Sõbrantsid ega muud sugulased pole erilised “käsitöö käsitöö pärast”-kraami fännid ja tagatipuks valis ilmataat lörtsisajuks just Raekoja platsi laada päeva. Prrh! Kel müügitelki ega kilet polnud, sel ei paistnud kinnaste mustridki lörtsikihi alt hästi välja. Vaesekesed.
Aga pole parata, ikka tuleb laatadele viis tiiru peale teha, muid poode pidi jõlkuda ja jalgu järele vedades koju jõudnuna imestada, mis krdi pärast kott nii raske on. Ja OMG, mis segadik sealt kotist siis välja tuleb. Meepurke, meevahast küünlaid, vutimune, helmeid, helmestest kuuseehteid, mänguasju, sokke, säraküünlaid, teeküünlaid, hooaja maitseaineid ja aroomiõli (selle aasta jõululõhnaks on sidrunhein), šokolaadikomm koduta loomadelt, seep hulkuvatelt kassidelt, helkur kirjaga “Ma armastan loomi” …
Ja lisaks vaevab ilge peavalu, sest lörtsiga sai võideldud hõõgveini abil (tean küll, et hõõgvein tekitab mul kogusest olenemata momentaanse pohmelli, s.t enne vinti jääda ei jõuagi). Aga ka see toimus igati õilsal eesmärgil, nimelt pimedate heaks. Meenub üks Gori karikatuur uhkest prouast heategevuslõunal: “Rõõmustage, mu vaesed, täna seedin ma teile!”
Jõuluhullus indiid. Isegi verivorsti-isu pole sel hooajal veel tekkinud, see-eest jõudsin endalegi ootamatult päris ehtsa jõulukaunistuse valmis nikerdada. Mis toimub.
(lahtiütlus: tähendab, tähtaniisipärga ma küll ise ei teinud, see on juba vana ja tolmune ja ei lõhna kah enam sugugi.)
bad romance
16 dets 2011 12 kommentaari
in romantika, valimatud kaebused
Hahaa, sügis jätkub ja Libarott naerab edasi. Saabuv nädalavahetus kuulub juba jõululaatadele (?!), samal ajal võib aga aknatagust muruplatsi hea tahtmise korral roheliseks nimetada (hm, rohelised laigud on vaieldamatu fakt). Täitsa juhe.
Aga vot abielulised suhted on jätkuvalt bääääd, piltlikult öeldes istume ja põrnitseme teineteisele tülpinud nägudega altkulmu otsa ning iriseme prill-laua ja nõudepesu teemadel. Stiilis: docx? DOCX? Kesse tont kasutab aastal 2011 docx-formaati? Ja juba lähebki nõude lõhkumiseks. Ah, kuidas küll romantikat ja liblikaid kõhus tagasi tuua…
Ja kõige hullem on see, et küsimus pole isegi töökoormuses. Pole halli aimugi, mis mu töökoormus on, sest seda ei tea põmslt isegi päeva piires ette ja tagantjärele arvutada ei viitsi. Kalendrit vaadates selgub, et nt sesse nädalasse on mahtunud kuusteist eri tõlketööd (oo, praegu laekus üks juurde, ma just mõtlesin välja lipata ), vahemikus ühest lausest 29 leheküljeni ja tähtaegadega kahest tunnist kahe nädalani. Lihtsalt stressitaluvus on nii õhukeseks kulunud, et juba pooleleheküljeline tööjupp viib närvivapustuse äärele, sest hakkan eraldi närvitsema veel selle pärast, et mõnd siukest vahelt ära ei unustaks või omavahel segi ei ajaks.
Aga tuleb tunnistada, et ikka veel ei vahetaks kohti näiteks kooliõpetajaga, kel mingi poole aasta tunniplaan ilusti ette teada on. Hehe. Tähendab, asi pole veel kõige hullem, võin küll olla lapik nagu kirjamark, kuid mingine eluvaim on sees. Vahepeal oli asi palju hullem – mõtlesin, et ei võta jõulueelsest nädalast uue aastani mitte ühtki tööd vastu, aga juba mõte, et hiljemalt järgmisel aastal pean jälle toru võtma, ajas tõsisesse ahastusse Kui laisaks ja tänamatuks annab minna, ah?
Igatahes tahaksin praegu jalad lauale lüüa, umbes kilo jagu šokolaadikooki, pudelit veini ja mõnd stiilipuhtast romantilist komöödiat. Aga kui koogikilo ja veini annaks veel kuidagi orgunnida (mõistlik oleks muidugi eri päevadele hajutada, khm), siis romkomiga on hapu lugu, sest sel alal olen ikka üle mõistuse pirtsakas tarbija, nagu selgub. Krt, olen sihtgrupp või ei ole?
Jessas, ma olen niisama pead murdnud, IMDb kasutajate lemmikuliste sirvinud, guugeldanud “romantilised komöödiad soovitage” ja näpuga järge ajanud, tulemus on umbes: “mkmm. EI. nähtud ja jama. mkmm. nähtud ja käib kah, aga ei. mkmm. kindlasti mitte.” Muidugi on ka juhuslikult nähtud ja meeldima hakanud siukseid, aga usalduse võitnud “Stranger than Fiction” ja “Amélie” ja “Down with Love” jms raudvara on nähtud kah juba. Ja mis uutesse avastustesse puutub, siis – kui palju saasta peab läbi vaatama, et midagi talutavat leida??? Enne hakkab oma ajast kahju. Valusalt.
Oeh, hiljuti võtsin Meryl Streepi pärast ette “It’s Complicated” – no ei huvita vanainimeste armuelu. “Easy A” – ei huvita keskkoolilapsukeste armuelu. “Leap Year” – kihlasõrmusemaniakkide armuelu ka ei huvita. “Marley and Me” – jee, seal on vähemalt nunnu labrador. Püha müristus, mul oli lõpuks jumala savi, kas koer sureb ära või mitte, lõpeks ainult film otsa. Nii ei saa ju rallit sõita.
Okei, “Midnight in Paris” oli päris kena, aga peamiselt lahedate pisikeste kõrvalosade pärast (“Dalí! Dalí!”) ja alles sai teda kinos nähtud.
Ma vist ei püüa piisavalt, sest romantilised komöödiad on ilmselgelt ületoodetud žanr ja selle tohutu massi seast võiks ju üht-teist leida – oh well. Tõesti imelik oleks naha ja karvadega sellele probleemile pühenduda, pealegi tuleb ju jõuluaeg ja telekas näidatakse kindlasti jälle Bridget Jonesi ja maitiamis püsikliente veel. :S
detsembrivalgus
10 dets 2011 16 kommentaari
in E.M.P., Libaroti reisijuht galaktikasse
Kusagil olla räme lumetorm, meil siin Tartus on seni päris vaikne ja läbipaistvalt õhuke lörtsikiht lesib vaguralt maas. Nojah, küllap on kõigil lume järele õhkajatel lõpuks hea meel. Kes viimasena naerab ja needsinatsed teised sõnad, mina sain sel sügisel isegi pikalt naerda. Sest ausalt öelda ei viitsiks kurta mustade jõulude ega igavese pimeduse üle, kui ainult sooja ilma antaks. Mis siis, et see pimedus on mu päevarežiimi täiesti metsa keeranud; vähemalt on (oli?) õhk pehmelt niiske ja soe valusa pakase asemel.
Ja vahepealne päike andis lausa siukse laksu, et olin võimeline neljatunnise une pealt (ma ütlen, magamine käib jupiti ja imelikel aegadel) rõõmsasti linna peale keksima minema, lühike seelik seljas, et “uutele” kirjudele retuusidele päikest näidata. Ei ole päris normaalne detsembrikuise Libaroti kohta. Selle käigus leidsin kaltsukast aga veel friigi rippuvate “sabadega” punase hipimütsi, mis on praeguse ilmaga selgelt liiga soe (jälle häda). Ja punase lilletikandiga musta villase seeliku (mis on kirjade järgi 12-13-aastasele lapsukesele mõeldud, aga miskipärast läheb mulle selga!? oo-kei ). Nii et kui nüüd külmemaks läheb, ongi põhjust sinna juurde must-punane hipimantel ja punased kindad välja otsida. Motivatsiooni pole kunagi liiast, eksole.
Aga tõenäolisemalt kerin end ikkagi kodus kerra ja jään talveunelusse, teekruus käe külge kleebitud. Ja kuulan pimedasse aega sobivat tujutõstvat muusikat (mhmh, Theodor Bastard ja Death in Vegas on äärmiselt lõbusad tegelased). Päikest niikuinii iga päev ei anta, tuleb lampidega läbi ajada.
Millega meenub, et ma’i saa kuidagi aru sellest hüsteerilisest kiunust säästulampide ümber. Olen Keskpäevatunni (või Olukorrast riigis, või pigem mõlemad) julmalt kinni keeranud, sest saatejuhi kaeblik hääl omandas sama tooni nagu mu naabrinaistel, kui naabrimehed purjus peaga koridoris ringi kakerdavad; hakka või kartma, et tüüp saab otse-eetris rabanduse või midagi. Netikommentaatorid on kõik suured energeetikud ning looduse- ja tervisesõbrad, kel eluaja varu hõõglampe kodus sahtlis. Postkasti potsatanud Handymanni reklaam valab veelgi õli tulle: “EHTNE HÕÕGLAMP – VIIMANE VÕIMALUS OSTA!!!”. Ajee.
No ma ei tea, kust need Keskpäevatunni prominendid oma kalleid ja üürikesi säästupirne ostavad, mul pole kaheksa aasta jooksul õnnestunud hankida ühtki, mis alla kolme aasta vastu peaks, sooduka ajal üle 40 krooni maksaks (sh “vanasti”, kui valikut vähem oli) ja kole sinine oleks.
Ilmselt olen lihtsalt sobiv tarbija, sest mulle meeldib valge valgus kusetumekollase asemel, vihkan valgust kinni pidavaid kinnisi lambikupleid ja pole iial pähegi tulnud, et tuppa sisenedes peaks kohe esimese minuti jooksul niiti nõela taha ajama tormama vms. Nii viie-kuue aasta sees korra jäätmejaamast läbi põikamine kah just ei tapa, selle aja peale tekib vast mõni surnd kodumasin ja muud sodi ka juurde. Selge on, et nt kempsu säästukas ei sobi, aga pole ka vaja igale poole toppida, kui klassikuid tsiteerida.
Jep, elavhõbe on kahtlane teema, aga vt ülalt jäätmejaama kohta; tegelikult olen isegi oma esimese säästupirni või paar prügikasti visanud, sest krt, ma pole füüsik, vaid pigem lüürik, ja ei teadnud pirni sisust suurt halligi. Järelikult oli viga tollases infolevikus. Ja mis ma nüüd tagantjärele tegema pean, tuhka elavhõbedat pähe raputama või. Näsin parem karbikese maitsvat tuunikala sisse, sobib?
Ei ole siin ilmas midagi ideaalset, aga see kiljuv hüsteeria, nomaivõi, relax. Ei kasva meil kellelgi sinililled autosummutist välja ja oravad ei tee prügikastidesse pesi.
Samast rubriigist:
kunagi lugesin mingit kommentaari vms, ei mäleta, kust või mis teemaga seoses, stiilis “issand, mina küll enam fliisi selga ei pane, lugesin, et see on ümbertöödeldud plastpudelitest tehtud”. Ee… mis ümbertöödeldud plastpudelites paha on? 
Ja veel, täna Maxima kassasabas räägib üks onkel teisele:
“Kus see masu siin on, vaata, kuidas inimesed jooki ostavad. Ja sööki. Aga mis sööki? Rämps, puhta rämps! Need sidrunid, banaanid ja sinised Poola kartulid, puha ärra mürrgitatud! Kemikaalid! Sööd ära, kohe oled kärnas!”
…no mul hakkas kahju kohe, et ilmsüüta inimene nii valesse kohta sattus. Piilusin siis diskreetselt kassalinti: kaheliitrised õllepunsud, rumm ja kokaakola. Ei, vist oli ikka seekord õiges kohas.
jep, ma olen ökoteemades nii tumba, so shoot me. aga no on naljakas vahel.
abielukriis*
30 nov 2011 3 kommentaari
Sometimes I feel I’ve got to
Run away
I’ve got to
Get away
From the pain you drive into the heart of me
The love we share
Seems to go nowhere
And I’ve lost my light
For I toss and turn I can’t sleep at night
Once I ran to you
Now I’ll run from you
This tainted love you’ve given
I give you all a girl could give you
Take my tears and that’s not nearly all
Tainted love
mhh. ma kardan oma postkasti ja telefoni, jälestan arvutit ja saan järjest kergeid ärevushooge (mida ma’i kavatse üle dramatiseerida, sest teatavasti on terve kari inimesi, kel päris ärevushood peal käivad, ja ma oma väikse kätevärina ja pisaratega ei hakka siin üldse põrkama). ja mingit mõistlikku stsenaariumi peale “lõuad pidada ja edasi teenida” ei tule pähe, no ei ole seda kujutlusvõimet issandast antud.
vähemalt leidsin olukorrale perfektse tunnusmeloodia. paraku pole see isegi Marilyn Mansoni glämmangst… ja kohe kindlasti mitte rockabilly… ja kaugeltki mitte “Falso Amor”, vaid just täpselt Coili versioon: kõle, monotoonne, lõputult veniv ja üleüldiselt morbiidne nagu Eesti talvepoolaasta.
_______________________
* “John, I think you should know that I consider myself married to my work.”
destruktiivne ilu argipäevas (messing with my mind)
25 nov 2011 Lisa kommentaar
in Libaroti reisijuht galaktikasse, Pffff!
Viimase aja postitustest jääb vist mulje, et Libarott on the hullumagnet; räägi parem uudist, sellega annab elada. Aga see pole enam aus, kui hulluvärk lajatab täiesti ootamatult täiesti ootamatust kohast, näiteks su enda kuramuse taskust, ffs.
Juhtus nii, et lülitasin paha aimamata oma mp3-mängija sisse. Too mõtles natuke ja… äkitselt hakkas kõrvaklappidest tulema midagi väga kummituslikku. Oota misasja. Mõneks sekundiks tundus, nagu oleksin käima pannud igiammuse kassetipleieri, millel on patareid tühjaks saamas ja mis venitab, oi kuidas venitab. Aga ei, tehnilisest seisukohast pole see loogiline ja üldse on see midagi veel haigemat kui venitamine.
Järgmiseks kerkis ette kujutluspilt, et mu pleiku on kurjast vaimust vaevatuna lugusid tagurpidi mängima hakanud ja kohe hakkavad avalduma peidetud satanistlikud sõnumid (olnuvat mingi selline legend mingite biitlite lugude kohta, ma’i viitsi hetkel lähemalt mälu värskendada)
Kuulan, kuulan, tasapisi hakkab koitma, et lugu on siiski Kasabiani “Club Foot”, mis pleiku sisse lülitamisel ees juhtus olema. Aga mingil müstilisel moel on sellest alles jäänud:
- basskitarr;
- elektrooniline osa, s.t intro ja outro (või noh, juba alates 2:37) on äratuntavad, vahepeal sekundeerivad basskitarrile aga raginad ja kääksud ja see “viuuu” refrääni koha peal;
- vokaalist ainult refrääni taustavokaal kitarristilt, see “aa-aa, I tell you I want you” jne;
- 2:00-2:17 kidrasoolo.
Mul vist aju plahvatas.
Okei, te peate ilmselt allpool oleval videol klõpsama, et üldjoontes teemale pihta saada, aga mis seal ikka, lugu on imho super ja video oma Ungari/Tšehhi* vabadusvõitluse motiividega pretensioonikavõitu, aga neetult stiilne.
Vaata, ma olen kogu aeg teadnud, et kõrvaklappide juhet suvalisse vihti kerituna taskus kanda ei ole hea mõte, varem-hiljem murdub kuskilt ära. Kõrvaklappe läheb mul nagu leiba (mis need viimased vastu pidasid, pool aastat vms) ja ilmselt ei saa ma iialgi kalleid ja häid** klappe ostma hakata, sest no pole mõtet. Aga kuhu ma selle fakin juhtme siis panen. Üldiselt olen leppinud, et kõrvaklapid on vältimatu poolregulaarne väljaminek nagu hambahari või pesupulber.
Aga seni on läinud ikka nii, et üks hetk sureb lihtsalt üks klappidest maha ja ühe kõrvaga muusikat kuulata on võimalik, kuid frustreerivalt lame ja häiriv. Labane. Igav.
Mitte kunagi varem pole süsteem omal algatusel miksimispulti mängima hakanud. Kusjuures mõlemad klapid ise võtavad seekord toru. Püha mooses. Ma olen tõsiselt intrigeeritud. Pole veel jõudnud kogu pleiku sisu katkiste klappidega läbi kuulata, aga senised tähelepanekud on huvitavad. Sagedustes pole küsimus, bassid ei pruugi alles olla. Põhivokaal on enamasti lännu, kui see just suures mahus duubeldatud pole; sel juhul on muidugi igav. Taustavokaal on sageli alles.
Näiteks selgub, et “Days Are Forgotteni” salmiosa vokaali on paksendatud vähemalt kahe kihi hakitud ja ajalises nihkes vokaalijuppidega; jep, mingi kajaefekt kostab ka n-ö originaalis läbi, aga seda eraldi kuulda on suht psühhedeelne elamus.
Massive Attacki “Inertia Creeps” kõlab ilma paksu bassita hoopis puhtamalt ja minimalistlikumalt ja vokaalist on alles “slowly, she’s moving up slowly” osa, tulemus on nagu päris kena remiks. Duran Durani loo “Wild Boys” sündipõhi on täitsa äratuntav, lisaks on alles intro ja refrääni “wild boys!”-haugatused – eino igati korralik karaokeversioon, eksole.
Et millestki nii triviaalsest kui lõhutud kõrvaklapid võib midagi nii põnevat sündida. See on haige, psühhedeelne (nagu juba mainitud), võluvalt rändom ja selles puhtmehaanilises juhuslikkuses rabavalt ilus.
* videos figureerib raadiojaam nimega Szabad Európa Radió ehk siis vist Raadio Vaba Euroopa vms ja video ise olla pühendatud tšehh Jan Palachile
** mitte et ma neid kõige-kõige odavamaid ostaks, a’ tont võtaks, üle 10 euristest oleks küll poole näkase aasta pärast kahju
üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna
20 nov 2011 18 kommentaari
in E.M.P.
Ostsin mina hiljuti uue pudeli ACE valgendajat. Sest vana sai otsa, noh. Vana pudeli peal ilutses tootmiskuupäev 010909. Einoh, alati saaks paremini. Näiteks kahe asemel kolm aastat ühega läbi ajada. Aga fakt on see, et niigi kasutan valgendajat vahel harva käterättidele (voodipesu on tasapisi värviliseks nihkunud), mõnikord sorts valamusse, no ja siis veidi peldiku küürimiseks. Sest kusagil kuklas on kiiks, et kui asi võikalt kloori järele ei lehka, siis ta ka ei desinfitseeri.
Mis on muidugi huvitav põhjuslik seos lõhnaaistingu ja toime vahel, millest loogiliselt järelduks, et kui ma kunagi lõhnataju peaksin kaotama, kerkiks meite maja peldikust momentaanselt mingi bakteriaalse olluse tõusulaine ja suunduks kobrutades maailma vallutama.
Ja millega otsapidi seostub teine kiiks, et kui haavapuhastusvahend pisaraid silmi ei võta, siis ei toimi see kah. Nojah. Mu medõe haridusega ema on lihtsalt piirituse, mitte vesinikülihapendi koolkonnast; teagi, miks täpselt.
(see ei tähenda samas, et meil kodus klooriga puhastusvahendeid oleks kasutatud; seos on ilmselt pärit ajast, mil ema nõukaajal sanepidjaamas töötas ja ma tema sabas Pärnu söögikohtade telgitaguseid uurisin. Mida peenem resto, seda hingematvam kloorilehk. Ja seda jurakamad rotiaugud hoiuruumide seintes, sest loom pole loll ja teab, kus parem ninaesine on. Hehe.)
Enivei. Juhuslikult märkasin, et uuel valgendajapudelil on peale Xi-märgise (Ärritav) veel teine oranž plärakas, mida ma kunagi varem näinud/märganud polnud. N – Keskkonnaohtlik.
Mingi uus asi? Mina ei tea, vanal pudelil seda igatahes polnud.
Igatahes ühel hetkel avastasin, et see õnnetu näoga kala on kuidagi märkamatult sabaga hella kohta lajatanud: eh, Libarott, Libarott. Poleks pidanud. Äkki poleks ikka pidanud.
Mis nüüd saab, noh, ma ei usu, et midagi saab, sest põhimõtteliselt võin ma ju käterätte sapiseebi või millegagi valgemaks saada, aga vaevalt et te tulevikus näete mind mahesidrunimahlaga peldikut küürimas. Ja lehekesed muudkui langevad ja kalakesed muudkui ujuvad issanda rahus, kõht päikese poole.
Ma võin vahel masendavalt sentimentaalne olla, seda küll, aga ma’i oleks iial arvanud, et see sentimentaalsus nii massiivseks kätte läheb, et valamukappi välja ulatub. Oijehekene, oijehekene, nagu mu vanaonu öelnuks.
(ja mismõttes pole mul kaunil pühapäeva õhtul midagi paremat teha kui peldiku küürimisest heietada. ses mõttes, et ei viitsi homseid tööfaile lahtigi võtta.)
12.11.2011 – you read my mind, there’s nothing to feel, there’s nothing new, there’s nothing real
12 nov 2011 12 kommentaari
in Marsil on elu. Rohkem., Pffff!
Tunnusmeloodia: God Module “Interference (Floor Filler Remix by L’Âme Immortelle)”
Okei, ma olen nüüd siin BBC “Sherlockit” vahtinud, sh unaired pilot-osa, mis on põmslt versioon esimesest osast, ja kolmanda osa grande finale‘i maniakaalselt tagasi kerinud…
aga samas vaadatakse seina taga naaberkorteris praegu kolme päeva sees (vähemalt) kolmandat korda filmi “Siin me oleme”, nii et ehk ma’i olegi see ainuke friik siin suures ilmas. Lohutav.
Kui juba detektiivid jutuks tulid: ups, mu terane naabriproua on tuvastanud, et ma mitte ainult ei kuule kuula, mis filme seal vaadatakse, vaid ka lindistan naaberkorteris toimuvat. Sest üks ööse lasin ma kella viieni diskomuusikat ja seejärel kostis minu elamisest sama juttu, mida naabrid omavahel millalgi varem rääkinud. Vot nii räägib naabriproua maja peal ja järelikult peab see tõsi olema, eksjuonju.
Nähtavasti on tal mingit väga salajast ja tähtsat informatsiooni. Näiteks… kuda rikkaks saada? Või kust ilusaid ja tarku mehi leida? Hmmm… Kle, miskipärast ma kahtlen selles.
Peaks vist oma lindid hoolikamalt üle kuulama. Või äkki on see info šifreeritud?
Ma jään nüüd igatsusega ootama, mil naaber mulle Sherlock Holmesi ja doktor Watsoni ukse taha saadab, sest ilmselgelt on Libarott üks enam kui kahtlane tegelane.
“süütus maalt” suures linnas
08 nov 2011 6 kommentaari
in ohshitohshitohshitimgonnadie
Tegin vahepeal korraks Tallinna asja – nuusutasin niisama Tartu-välist õhku;
olin nii snoob, et ronisin oma istmega rongi peale – tehke järele või makske kinni (ehk tõin endale uue/sõbra vana arvutitooli);
sain “Sherlocki”-usku pööratud (ja mitte vähe… maailmalõpp võib 2012. aastal tulla, aga enne tulgu uus hooaeg, prettyprettyplease);
tuhnisin Balta turgu;
korjasin üles raadiomängust võidetud Kasabiani uue plaadi (vahel teeb universum pai kah);
lõin Kuku klubis tantsu ja seletasin Marko Mägile kahetseval toonil, et olen jah lesbi ja kuidagi ei saa temaga uut elu alustada…
Aga kõik elamused kahvatusid meeldetuletuse kõrval sellest, mis võib juhtuda, kui pealinna tänavatele lastakse päise päeva ajal lahti pahaaimamatu provintslane, kes usub, et inimesed on ilusad ja head.
Sõnaga, seisan mina Narva mnt ääres ühe põiktänava ülekäigukohal, ootan rohelist ja vahin hajevil ringi… kui äkki tunnen, et keegi käpib mu seljakotti.
Pööran ringi – mu selja taga seisab pikk brünett tüdruk ja uurib süvenenult Müürilehte, mis veel hetk tagasi mu seljakoti külgtaskust välja turritas.
Mina jõllitasin talle tükk aega tummaks lööduna alt üles otsa, lõug enam-vähem ripakil. Tüdruk ei kinkinud mulle pilkugi, vaid pööras viimase lehekülje koomiksi ette ja jalutas rahulikult punase tule all üle tee, nina ajalehes. Jaaa mina sibasin talle järele.
Teisel pool teed jäime seisma; seisame, seisame, mina piilun varjatud kaamera järele ringi, tüdruk põrnitseb ainiti koomiksit.
“Vabandage, mul on veidi kiire, ma paluksin nüüd selle lehe tagasi.”
Kolmanda samasisulise sõnavõtu peale pomises tüdruk tõrjuva peanõksuga “ma vaatan”, suvatsemata mulle endiselt pilkugi pühendada.
No mida ma teen, võiks ju linna pealt uue lehe üles korjata, aga pole minu teada siukest seadust, et hullud peaksid maailma valitsema. Ja ma ei käi Müürilehega kotis ringi selleks, et kultuurne ja alternatiivne paista, vaid tahaks nagu lugeda kah seda.
Lugesin siis alustuseks kolmeni ja krabasin resoluutselt lehest kinni. Ja nii me seal seisime keset Narva maanteed ja sikutasime üht õnnetut ajalehte kumbki oma poole.
…
Kui seal ei olnud varjatud kaamerat, noh, siis… siis oli võttegrupil lihtsalt sitt päev.
Ärritatud rapsakuga sain lõpuks lehe tervena vabastatud, sähvasin “aitäh” ja trampisin minema. Järgmise ülekäigukoha juures passides piilusin õudusega üle õla ja JUMALJEESUS SEALT TA TULEB MIDA MA NÜÜD TEEN KUHU SEE ROHELINE JÄÄB APPI TA JÕUAB MULLE JÄRELE -
pühkis must külma rahuga mööda nagu postist ja jalutas peatusesse.
Ma ütlen, kahtlane, kas mõni kohalik Karlova liputaja saaks nii kriipi etteastega hakkama. Närvide rahustuseks läks igatahes märkimisväärses koguses veini üles (rubriigist “põhjust leiab alati”).
choose life
31 okt 2011 10 kommentaari
in Libaroti reisijuht galaktikasse, meedia
(Tartu, Aleksandri tn)
Noppisin ühest komisjonipoest üles kolm kudumisajakirja – kohe näha, et sügis käes, Libarott kipub lõnga näppima, aga seisa või pea peal, peale soojade sokkide ei mõtle välja midagi, mida tegelt ka vaja läheks. Ja mis on ajakirjadest tavaliste maavillaste sokkide juures tolku, lubage küsida?
Alles kodus avastasin, et ühe ajakirja näol olin ühe euri eest skoorinud täiesti aktuaalse numbri – Designer Knitting, early autumn 2011. Mis ei teinud ostu põrmugi praktilisemaks, sest mul jumala savi, mis kudumite vallas hetkel moes on. Dizain dizainiks, aga mida hakata peale kunstipäraste hõlstidega, mis normaalse jope alla ei mahu ja kus lahtised hõlmad, avar kaelus või pitsiaugud nullivad hetkega kampsuni kui sellise funktsiooni? Srsly, guys?
Siiski hüüatasin esimese lehekülje juures valjusti “oh shit!” (kodus, tähendab, mitte poes ). Arvan endiselt, et kirjude põlvikutega ma toime ei tuleks, pealegi poleks mul nende juurde ühevärvilist talveseelikut, a’ siuksed koemustrilised läheksid kirjuruudulise villase juurde küll. Hmmm. Jättes kõrvale tühise tõsiasja, et ma sest õpetusest ööd ega mütsi aru ei saa (ja ilmselt ei saaks ka eesti keeles).
No ja siis põrkasin kokku ühe tuttavaga, kes rääkis, et käib projekti “Käsitööga tööle” kursusel, koolitusel, mistandongi. Ma ei kujuta ette, paljud selle projektiga reaalselt jalad alla saavad… igatahes on see juba kolmas tuttav, kes seal osaleb, ja eks pöialt hoian ikka. Aga kogu selle kupatusega meenus üks nali.
Kerime korraks tagasi 90ndate algusesse, kui Libarott oli õrnas ja mõjutatavas eas põhikoolilapsuke. Vaesus ja üleüldine ebakindlus kombineerituna iseseisvumise eufooria ja rahvuslike ideaalidega ning see omakorda valuutapoodide ja satelliittelevisiooniga. Skaudid, gaidid ja kodutütred. Leerimaania. Maa tuleb täita lastega. Eesti Naine avaldas ühes numbris kaks lehekülge õpetlikke jooniseid eri seksipoosidest ja järgmises sama palju lõike järgnenud sõimukirjade laviinist. Siluett propageeris rahvarõivaseelikuid ja igalt poolt mujalt ründasid leivaküpsetamise ja kangakudumise õpetused.
Lisaks olid ajakirjad täis õhkavaid reportaaže Õigetest Eesti Peredest, kes kolisid tagasi maale, s.t tagastatud taludesse, tegid seal usinasti lapsi, õppisid nullist lehma lüpsma, kraasisid vanaemade kombel villa, kirnusid võid ja keetsid oma suhkrupeetidest siirupit. Tõsiselt, suhkrupeet oli tol vaesel ajal NII üles haibitud, nagu oleks see siirup lunastav jeesukese veri, isegi meie pere proovis selle ära. Aga olgem ausad, see maitses nii tapvalt jälk, et ma hakkasin pigem teed-kohvi mõruna jooma, kui suhkur vahel otsas oli. Siiamaani joon suhkruta.
Huvitav, mis neist peredest praeguseks saanud on?
Selle diskursuse juurde kuulusid sellised tänapäevaks vist sootuks unustatud asjad nagu kodumajanduskoolid. Pärnus oli üks. Issand, kui haibitud ja prestiižne see tollal oli, nii läikima löödud ja nii pitsiliste kardinatega, tõeline Pätsu-aegsete ideaalemandate kants.
Idee oli selles, et kodumajanduskooli lõpetanu võis sihtida näiteks käsitööõpetaja või koka töökohale, sõltuvalt erialast. Aga eriti rõhutati seda, et kool toimib ka suurepärase “pruutide koolina”, puhtakujuliste Õigete Eesti Perenaiste kasvatajana. Et tühja sest tööst, niikuinii jääb naine peamiselt kodu kaunistama ja lastele mütsikesi heegeldama.
(Siinkohal tunnen valusalt puudust rentsilikust sarkasmist, ma ei hakka üritamagi, kuigi nii tahaks.)
Ja kujutate nüüd ette, kui tugev see Pätsu-aegne naisekuvand tollal oli, kui mainin, et mina tundsin end põhikooli lõpetades suht luuserina nentides, et sinna kooli mul küll edasi asja pole. Mina, Libarott, oma kohmakate keerdsilmuste ja rasvaste nõude foobiaga, keda pereemana kujutledes tabaks iga matsi homeeriline naeruhoog. Nojah, ma ju ütlesin, et olin mõjutatavas eas.
Nüüd kerime kolm aastat ehk keskkooliaja edasi 90ndate keskele. Taas on vaja tuleviku suhtes midagi otsustada, seekord on asi tõsisem kui põhikooli lõpus. Ja mida me näeme? Kodumajandus on vaikselt, aga kindlalt pildilt kadumas ja asendunud majandus-/äri-/kommertskoolidega, vanutatud seelikute asemele on tulnud šikid antratsiithallid pükskostüümid ja luuser on see, kes majandusse ega juurasse sisse ei saa.
Mis toimub? Wtf? Mis vahepeal juhtus?
Kas on vaja mainidagi, et Libarott oma matemaatika nõrga nelja ja puuduva majandushuviga tundis end jälle viimase luuserina?
Ma ei tea, kuidas teil, minul on tagasi mõeldes küll väga lõbus. Tuleb aga meelde ja ajab aga naerma. No ütle praegu, kuidas on naisel üldse võimalik mingitele ühiskondlikele ootustele vastata, kui ühiskond isegi ei tea, mida ta naiselt tahab. Mahekapsaste rohimist ja viit viksi lapsukest või pangajuhtimist ja kaht kõrgharidust? Arusaadav, et kõige meelsamini ikka kõike korraga, aga kui kõike korraga ei saa?
Ja kui nooremad lugejad üldse ära ei taba, misasja ma siin jahun, siis võtame näiteks Evelin Ilvese metamorfoosi matsakast taluemandast anorektiliseks lükrakombinesoonis sportlannaks, kah puha peadpööritava kiirusega ja ühiskonna survel. Nagu mulje on jäänud. Ei tea, ei tunne, pole koos joonud.
Disclaimer: nagu terane lugeja vast juba taipas, on see 90ndate nägemus puhtisiklik ja naisterahva vaatenurgast. Mis tunne oli tollastel noormeestel, kui põllumeeste asemel astusid paari aastaga pjedestaalile ärimehed ja lapspankurid – mina ei tea. Ja võib-olla on meedias propageeritud kuvandid tarbetult teravalt mällu sööbinud, sest mul endal polnud lähedusest ühtki sobivat rollieeskuju võtta.
Kodumajanduskooli, muide, läks üks mu põhikooli klassiõde. Me ei jäänud regulaarselt suhtlema, nii et põhjalikumaid muljeid ei kuulnud, aga igatahes õppis ta hiljem hoopis raamatupidajaks.
Keskkoolist läks päris mitu klassikaaslast igasugu majandus- ja õiguskoolidesse ja meie klassi priimus tuli Tartusse juurasse. Tol ajal tundus see tõesti ainuvõimaliku valikuna kuldmedaliga tüdrukule, kel kõik teed ees lahti, ehtsale priimusele (ebamugav vaikus tunnis; “S, ütle nüüd sina vastus ära” / “S, sina ikka tead”). Meil oli üldse imelik isoleeritud rühmadeks jaotunud klass, samasse rühma me loomulikult ei kuulunud ja Tartuski piirdus meie suhtlus mõne pingutatud kohvijoomise ja juhusliku small talkiga raamatukogus.
Aga üks mälestus lõikab mulle siiani südamesse – kui nägin S-i tema ülikooli lõpetamise päeval nii kummaliselt kahvatu ja tujutuna, et isegi mina põmslt võõrana seda märkasin. Kuulsin mujalt, et lõpuhinded tulnud tal keskpärased – püha mooses, kui juba mina eduharjumusega hädas olin (ja olen siiani), mis tunne temal võis selle peale olla? Olnuks me mõnes hüperpositiivses Ameerika filmis, oleksin läinud ja öelnud, hey sis, let’s get the hell out of here, poest odava veini ligi võtnud ja Emajõe äärde Central Parki istuma läinud.
Ainult et me ei olnud Ameerika filmis. Ja üldse tõlgendan ma asju üle ja ei tea, kes S tegelikult on ja mida elult tahtis. Või mida tema taustsüsteem temalt ootas. Igatahes tippjuristi asemel sai temast vahepeal tõlkija, kuni Eestist ära kolis. Mul pole aimugi, mida ta nüüd teeb.
Aga ühiskondlikud ootused käigu ikkagi kassi saba alla. Kuhu ma selle pika lohiseva jutuga tahtsin jõuda.
puhas ilu argipäevas
26 okt 2011 3 kommentaari
in Libaroti reisijuht galaktikasse
Juhtus nii, et mu kuus aastat truult teeninud, kõva vett ja vilet saanud veekeedukann andis lõpuks saba. Kutsu-vennake lubas suure suuga, et võtab lahti ja vaatab üle, aga ma vandusin, et ei julgeks põlve otsas parandatud massinat näpuotsagagi puutuda, ja lõppeks on sel spetspeaga kruvid, mida ei pruugi lahtigi saada.
Maha kukkunud (viimasel ajal) ei olnud, kusagilt kärssavat ei paistnud, tõenäoliselt suri lihtsalt küttekeha maha. Pisarateni kahju just polnud – oli teine esimese ettejuhtuvana odavalt ostetud, omajagu ruunatud, servast kild välja kukkunud ja puha. Aga teatavasti juhtuvad sellised asjad alati siis, kui näpud põhjas.
Keetsin siis potis vett ja olgem ausad, tassi kohvi pärast ilgem aeg pliidi ääres passida on pehmelt öeldes nõme. Vahtisin aga netist kannude pilte ja närisin küüsi. Kui paari päeva pärast natuke raha laekus, sööstsin kohe püssikuulina trepist alla, tunne nagu lapsel jõulupuu all. Näiteks Maximas on kõik Philipsi asjad see nädal -30%, aga nood kannud olid pisikesed ja jamad, mina tahtsin suurt ja odavat. Ja üldse olin juba ühele 2,2 l variandile silma peale pannud, argumendiga “selle raha eest on kannu kõriauguni”.
Poolel teel poodi põrkasin aga kokku vend Kutsuga, kes rõõmustas: “Oh, hei, ma just pidin sulle helistama.” Niisiis suundusimegi armsasti seltsis kodumasinapoodi NAGU MINGID KURADI HETEROD, Kutsu oma pikkade juuste ja trööbatud nahktagiga ja mina narmendavates teksades ja retrojopes. Meeleolukas.
Kutsu tassis džentelmenina kannu koju, kraamisime selle karbist välja, valasin vee sisse, vajutasin pidulikult nupule ja…
Aah?! Aaahhh!!
See on nii ilus. SEE ON LIHTSALT NII ILUS, mul ei ole sõnu.
Mingi oranži või rohelise tulukese asemel süttis kannu sees läbi vee kumav küllastunud ultramariinsinist värvi valgus. Selline, mis tänaval valgusreklaamides nähtuna imetlushetki tekitab ja mille pärast ma oma eelmist telefoni ära visata ei raatsi, sest too hakkas sissetuleva kõne peale siniselt vilkuma. Kui ta veel elus oli, tähendab. Nojah, sinisemaniakk nagu ma olen.
Ma olen juba teist päeva vaikselt vapustatud selle ootamatu ilu peale. Mida telefoni püüda on muidugi suht lootusetu (mh, jumala vale toon kusjuures), aga proovida ju võib.
i’m so blogging this
19 okt 2011 2 kommentaari
in Marsil on elu. Rohkem., romantika
Tavaline laupäev: Libarott veab aegluubis kargu alla, nädalavahetusene pingelangus, vererõhk on kusagil keldrilistel tasanditel. Külm on, peeglist vahib vastu kaame salkuspäine tegelane, sinised rõngad silmade all. Masendava padjanäoga välja ronida ei viitsi, sooja toitu teha ei viitsi, filmegi ei viitsi vahtida. Limbo (mitte tants).
Aga äkitselt – taivas varjele, mitä sieltä tulee -
vajus uksest sisse purjus, lõdisev, kõhn ja kodutu Kutsu-vennake.
Kes puistas mu kõiksepealt mõõdutundetute komplimentidega üle, nii et peaaegu hakkasingi end kõige ilusama, armsama, targema ja lahkema inimesena tundma.
Ja seejärel kukkus mu voodisse magama, nii et õhtul oli kenasti soojendatud pesa kohe võtta.
Beware what you wish for, indeed.
Turgutasin siis Kutsu-vennakese meega salveitee ja röstsaia varal üles, vahtisime filme ja vedelesime niisama. Aga kui mul tuli taas töölainele asuda, külitas Kutsu rahus teki all ja luges Konfutsiust, kuni mina kadedusest rohelisena arvuti taga istusin ja klõbina vahele pahuralt turtsusin.
Ent ometi järgnes ka aeg, mil Kutsu köögis makarone vaaritas ja mina mõnuga niisama netis passisin, köögist tulevaid lõhnu nuuskisin ja Kutsule Rentsi postitust ette lugesin: “…tõelist armastust tunned sa siis, kui pärast väsitavat päeva koju naastes avastad, et kõik on puhas ja mees on sulle süüa teinud. Tema [omakorda refereeritav blogija] oli nii rabatud, et võttis pisara silma. Kõik kommenteerijad olid ka rabatud ja kinnitasid, et see tõesti on imeline.“
Järgmisel korral vaaritas Kutsu kartuleid ja sousti, mina koorisin kartuleid ja tegin tagurpidi-õunakooki, nii et tasakaal igatpidi paigas ja võrdsus jalul.
Siiski tuleb härrasmehel ükskord kaabut kergitada ja lahkuda, sest daam vajab oma buduaaris privaatsust, kuid…
kes daamile nüüd süüa teeb, kui daam ei viitsi oma väikseid valgeid käsi määrida? :S
a path through the gales
16 okt 2011 4 kommentaari
in EP-projekt, valimatud kaebused
Aaaa mismõttes jooksis see Talina hipidest kõnelev dokfilm “Uus Maailm” Tartu kinos ainult eelmisel nädalal… vist? ma tahtsin seda vaadata juu.
Mitte et ma teaks, kas see film iseenesest huvitav on, aga teema intrigeeris. Ilmselt oleksin seda vaatama läinud nii, nagu muu mets käib vaatamas õudusfilme, et jube mõnus on õlgu võdistada, aga tore on, et oma kodutänaval libahundid kõrri ei karga.
(Kodutänava kohta ei või pead anda, tänav pikk, aga vean kihla, et meite majas Karlova Selts küll esindatud pole )
Sest kodanikualgatus ja ühistegevus on kole nunnud lillelised asjad, aga sealjuures tuleb arvestada sääraste tumedate mülgastega nagu grupidünaamika. Ja sinna pole midagi parata kah, sest grupidünaamikat oleks vist sama raske ära kaotada kui abielu või ainevahetust.
Kellele sobib, sellele… sobib, aga fakt on see, et minu puhul lõpeb mis tahes organiseerumine alati uksepaugutamise ja siira vastastikuse kergendustundega. Mis pole nii dramaatiline kui kõlab, sest avalikud konfliktid pole mul kombeks, aga tulemus on sama, eksole. Muidugi tekib siin küsimus, kas passiivagressiivsus on avalikust konfliktist parem variant, irw.
No 100% kohustuslik see pole, eeltingimuseks on, et kollektiivi satub selline poolhüsteeriline, entusiasmist lõhkemise äärel olev liider, kes oma kontrolli pidevalt üle kontrollima peab, aga miskipärast neid ikka leidub; kust nad tulevad, Zeus seda teab, kui temagi teab.
Ja kui too puhtast positiivsusest keksides tuleb ja kilkab, et hüüame nüüd kõik üheskoos uhhuu ja tantsime kõik lapaduud, siis istub kusagil nurgas üks Libarott, kes hajameelselt paberiservale siksakke kritseldab ja kolmanda üleskutse peale “Mida?” ühmab. Tra sa tõmbled siin? No tõsiselt, mida sa tõmbled? Mõisa peale mängime vä? Me oleme siia kokku tulnud teatud põhjusega, fain, teeme ära. Ma koorin need kartulid, toon poest kirjaklambreid ja esitan neljapäevaks referaadi. Aga mu hing jäta rahule ja oma lapaduu võid pista sinna, kuhu päike ei paista.
Ma saan aru, et närvi ajab (liidrit, tähendab). Ja kui tegu on mingi vabaaja-ettevõtmisega, on lihtne jalgadega hääletada, lõppkokkuvõttes on kõik rahul. Aga millest ma aru ei saa, on see, kui sellised mustrid hakkavad tööle näiteks mõnel ülikooli kursusel, kus õppejõud ometi ei pea oma positsiooni tõestama, see on must valgel kirjas ja keegi ei sea seda kahtluse alla. Käidud, nähtud, nugade peal oldud, ikka ei saa aru. Totaalne müstika.
See selleks, lihtsalt kogemused teevad ettevaatlikuks ja liigagi kahtlustavaks. Kardetavasti seepärast läkski mul too taiji-trenn perse. Jumal tänatud, ametlik liider ehk siis treener on kõike muud kui hüsteeriliselt entusiastlik, aga rühm on väiksem kui arvanud olin (ma ei tea, miks arvasin, et sinna ilge tung on). Ja mul läks juhe särinal kokku, kui selgus, et ei lastagi nähtamatuna nurgas koperdada, kuni pihta saama hakkan (või siis mitte).
Ma tõesti ei olnud valmis miskiseks sõbralikuks kokkutulemiseks stiilis “oleme jõle positiivsed ja üksteise vastu kenad ja teeme trenni kah”. Ja kui sellele lisandus tõdemus, et “mina olengi kõige nõrgem”, keda kõrvalt järele aitama peab (oh sa vaene abitu lilleke; ema on teil lilleke, raisk)… Selge. Jälle. Kui siin on selline kollektiiv, siis on ette teada, mis juhtuma hakkab ja kuhu ma selles Positiivsete ja Aktiivsete toiduahelas paigutun.
Üks ülikoomiline (päriselt noh) lisanüanss oli veel see, et alateadlikult end teistega võrdlema asudes jätsin ma poisid kohe kõrvale (kuigi põmslt poleks pruukinud, puhtfüüsiline jõud pole ju teema), aga algajate seas on peale minu üksainus tüdruk. Kes on täpselt siuke Positiivne ja Aktiivne, muudkui õitseb ja võtab sõna ja on varem tantsimisega tegelenud (koordinatsioon ja muud toredused); ühesõnaga, sitemini vedada enam ei anna
…Ja edasi?
Edasi hakkas mul arvuti taga kügelemisest selg valutama.
Ja hakkasin resigneerunud kahetsusega meenutama, kui mõnusalt selgroog trennis ragisenud oli ja kuidas mingid unustatud seljalihased appi karjusid, kui meid 7-10 minutiks ette sirutatud kätega paigal seisma pandi. Miks ma üldse sinna läksin, eksole.
…Ja edasi?
Edasi panin peotäie palderjanitablette hinge alla (midagi kangemat polnud kahjuks käepärast) ja hiilisin, silmad maas, järgmisse trenni kohale; natuke kippusin haigutama, aga olemine oli nii zen, nii zen.
Ilmselt arvab kohalik mets nüüd, et draamakuningannatsemine ongi mu tavapärane MO, aga kurat sellega. Vähemalt pole keegi veel jõudnud näkku vinguma tulla, et “Sa oled nii negatiivne! Sinus on nii palju kurjust (sic!)!” – nii et on ka hullemini läinud, heh.
today i’m wearing this
03 okt 2011 2 kommentaari
in Libaroti reisijuht galaktikasse
(koor: ka sina, Libarott!)
Hm, vist sai stiilile vastavalt ähmane pilt… rohelist udu on vähevõitu, aga eks ma õpin alles, uus ja tundmatu žanr ikkagi.
Et kõik ausalt ära rääkida, nagu asi oli, pean alustama sellest, et nädal-paar tagasi uurisin netist islandi kampsuni kudumise õpetusi. Just nimelt islandi väikese tähega, sest polnd plaanis kohapeale kuduma sõita ega isegi Islandilt õiget lõnga tellima hakata, irw. Ja traditsiooniliste looduslike toonide asemel pidanuks asi tulema eri tooni sinise ja valgega, rõhuga mu lemmiksinisel, mida inglise keeles nimetatakse slate blue ja eesti keeles vist mitte kuidagi, selline hallikas, äikesepilve karva vms.
Pole aimugi, kustkohast see kiiks pähe lõi, sest esiteks kurdavad päris kudujadki blogides jms, et õudne ajukepp on kogu kupatus pikale ringvardale korjata ja sealt mustrilise õlaosaga edasi minna, sealjuures mustri sees õigetes kohtades ja parajalt kahandades. Ma täitsa usun. Niisiis, surnult sündinud idee enivei. Teiseks jälestan tegelikult selliseid kampsuneid, mis õlad ümmarguseks ja puusad pirnjaks teevad, aga lopapeysa on lihtsalt nii äge (vt ka film “Sigur Rós Heima”), et äkki võiks andeks anda.
Ja siis kärutasin Pärnu, põikasin hajameelselt Shalomi poest läbi ja korjasin sealt hajameelselt üles ringseltkootudmustriliseõlaosagasinisejavalge kampsuni. Mnjah. Mis on oma täppide ja tähemustriga tegelt mingi norra ja islandi kampsuni bastard, aga 2€ ja nulli jõupingutuse eest saadud hobuse suhu ei vaadata, eksole.
Ja kui siis Libarott aru sai, mida ta oma hajameelsuses teinud oli, pani ta oma targutamismütsi pähe ja kuulutas:
“Tänapäeva tarbimisühiskond, kus nii paljud soovitud asjad on nii lihtsalt kättesaadavad, pärsib loovust ja võtab võimaluse avastada isetegemise rõõmu.”
Häda ja viletsus selle soovide täitumisega.
***
Projekt “me võtame need õunad MAHA!” oli väga tšill, sest viimane torm oli mu vaeva kenasti vähendanud. Nii et tegin poolteist päeva jõle asjalikku nägu, istusin kohvikus, vahtisin telekat ja vahepeal tõstsin natuke redelit ja korjasin paari kasti sisse õunu kah.
Aga kus midagi toimub, on kohe kohal ka meie maja fauna ehk maakeeli tõprakari. Ärge saage valesti aru, ma jumaldan seda tõprakarja… loomulikult. Aga fakt on see, et iga su liigutust jälgib vähemalt üks silmapaar, puhangutega kolm.
Kõigepealt ronib üks kass pooleks minutiks paotatud kuuriuksest sisse ja kuna see elukas võõrastab, tuleb teda pikalt ja leebelt paluda, et ta välja suvatseks astuda. Too aga annab mõista, et pane aga rahulikult uks lukku, tal on siin veel tegemist.
Saad kipaka redeli paika ja ronid üles, siis tuiskab raginal läbi vaarikavõsa suur karvane peni, kes jällenägemisrõõmust segasena redeli najale püsti hüppab, nii et jalgealune ohtlikult kõikuma lööb. Ja siis tähelepanu norides haukuma kukub.
Noorem ja rüblikum kass lippab aga terve issanda päeva sabas, kuhu sa ka ei läheks. Iga ust avades näed esimese asjana vurrulist nina, mis uksepraost sisse lükatakse. Kass keerleb ümber jalgade, hüppab su käevangus rippuvasse korvi. Ronib demonstratiivselt puud mööda üles-alla, kui sa parajasti redeli kallal higistad. Ja suvalisel hetkel, kui sa parajasti värisema kippuvate jalgadega värisema kippuval redelil õuna poole küünitad, avastad, et tõbrake istub otse su pea kohal või kõrvaloksal ja jälgib süvenenult mängu, silmad peas nagu tõllarattad (miks see inimene tema puu otsas turnib?).
Teate, mul oli lõpuks juhe nii koos, nagu oleks mõni jõnglane pidevalt pea põõsast välja pistnud ja kilganud: “Tädi, mida sa nüüd teed? Aga nüüd? Aga nüüd?” Nii koos, et pärast nägin pikka ja kurnavat unenägu sellest, kuidas pidin vähemalt kolme kassi kantseldama (jumal teab, palju neid oli, sest nad sebisid kogu aeg ringi ja kadusid ära, mispeale tuli neid mööda pimedaid tänavaid taga otsida.)
ma kõigest hingest püüan õunu korjata, aga segaja on peal. põlve peal.
Värsked kommentaarid