Tunnusmeloodia: Pedigree feat. Leslie Da Bass “Louie (2009)” (mai saa aru, kuidas neil õnnestub nii geniaalseid “kergemaid” asju teha, eelmisel aastal “Skincrawleri” akustiline versioon ja nüüd see. esimest korda kuuldes oli reaktsioon “ohoh, Pearl Jam kohtab Oasist”, aga ei tea, äkki võib sellise ütlemise eest tappa saada
)
pange põlema oma tõlkeabiprogrammid, eks. aitäh.
esiteks ma ei leia, et mina kui openoffisi kasutaja peaksin end mingi alama elukana tundma. teiseks on elu näidanud, et kui mingi programm mõtleb oma peaga liiga palju, ei tule sellest midagi head.
ok, ok, nagu aru saada, on probleem ekraani ja tooli vahel nagu alati, aga kus veel ulguda ja hambaid kiristada kui mitte oma blogis. kirvest, andke mulle kirvest.
kuna niinimetatud tööpäev andis mulle ainult kõrbenud närvid ja kuskil lõuapärade taga meeletult taguva pulsi, suundusin hetketuju ajel närve puhkama kohta, kus inimesi alati oodatakse ja lahkelt vastu võetakse. nimelt verekeskusse. et end veidigi kasulikuna tunda või nii. ja madalat vererõhku polnud ilmselgelt karta.
tutkit fedja. kaalu kallal närimiseni ei jõutudki (niikuinii ma oma kaalu ei tea), hoopis hemoglobiini pärast saadeti tagasi. peab olema vähemalt 125, mul on 122.
an epic fail at human life, indeed.
hmh, kuskilt on meelde jäänud (võib-olla valesti), et trennitamine tõstab hemoglobiinitaset. ilmselt ei saa siis piisavaks treenimiseks lugeda seda, et ma hommikuti võimlemisrulliga mässan ja mõne nii-öelda joogaharjutuse teen (nii-öelda seepärast, et need on kuskilt video pealt õpitud ja iga joogatreener hoiaks mu hingamistehnika peale kahe käega peast kinni). ja viitsin ma jee igal hommikul vehkida.
aga igatahes on selle tulemusena moodustunud mingisugused kõhulihased. täitsa ootamatu üllatus. sikspäkist on asi ikka väga kaugel, aga külgede peale hakkavad joonekesed tekkima.
siit moraal: krt, oleks ma varem teadnud, et see nii lihtne on. liigutamise põhimotivaatoriks on tegelikult selg (istuv töö pluss isapoolse suguvõsa viga – nõrk/vildakas selg võrdub pahapaha), aga ega boonustest ära ei ütle.
loogiliselt võttes peaks varsti natuke biitsepsit ja õlgu ka lisanduma. sobib. kui poisitaritüüpi olla, siis parem juba mõnuga, hahaa.
sellega meenub laupäevane käik Berliin!i (tšekk it aut), kust leidsin igati ägeda jaki, aga siis hakati mulle igasuguseid muidki riideid pakkuma. “kolmveerandvarrukad on ju väga naiselikud” – mispeale esitasin spontaanselt ja dramaatiliselt käsi laiutades retoorilise küsimuse: “kas ma olen väga naiselik?”
kusjuures üldse ei tahtnud ebaviisakas olla, puhtalt siiras reaktsioon. ja kolmveerandvarrukad mulle lihtsalt eriti ei meeldi.

); lõhnad määratlevad sageli paiku ja mälestusi (näiteks on siiani mu jaoks välistatud roosilõhnalised parfüümid, sest selline oli mul kunagi ühel õnnetul perioodil), pirtsakus rõivaste materjali suhtes jne – on mul kuidagi õnnestunud need “töövälisesse” sfääri pukseerida, mis on ju iseenesest… positiivne.
Ilus.











