10.07.09

Tunnusmeloodia: Pedigree feat. Leslie Da Bass “Louie (2009)” (mai saa aru, kuidas neil õnnestub nii geniaalseid “kergemaid” asju teha, eelmisel aastal “Skincrawleri” akustiline versioon ja nüüd see. esimest korda kuuldes oli reaktsioon “ohoh, Pearl Jam kohtab Oasist”, aga ei tea, äkki võib sellise ütlemise eest tappa saada )

pange põlema oma tõlkeabiprogrammid, eks. aitäh.

esiteks ma ei leia, et mina kui openoffisi kasutaja peaksin end mingi alama elukana tundma. teiseks on elu näidanud, et kui mingi programm mõtleb oma peaga liiga palju, ei tule sellest midagi head.

ok, ok, nagu aru saada, on probleem ekraani ja tooli vahel nagu alati, aga kus veel ulguda ja hambaid kiristada kui mitte oma blogis. kirvest, andke mulle kirvest.

kuna niinimetatud tööpäev andis mulle ainult kõrbenud närvid ja kuskil lõuapärade taga meeletult taguva pulsi, suundusin hetketuju ajel närve puhkama kohta, kus inimesi alati oodatakse ja lahkelt vastu võetakse. nimelt verekeskusse. et end veidigi kasulikuna tunda või nii. ja madalat vererõhku polnud ilmselgelt karta.

tutkit fedja. kaalu kallal närimiseni ei jõutudki (niikuinii ma oma kaalu ei tea), hoopis hemoglobiini pärast saadeti tagasi. peab olema vähemalt 125, mul on 122.

an epic fail at human life, indeed.

hmh, kuskilt on meelde jäänud (võib-olla valesti), et trennitamine tõstab hemoglobiinitaset. ilmselt ei saa siis piisavaks treenimiseks lugeda seda, et ma hommikuti võimlemisrulliga mässan ja mõne nii-öelda joogaharjutuse teen (nii-öelda seepärast, et need on kuskilt video pealt õpitud ja iga joogatreener hoiaks mu hingamistehnika peale kahe käega peast kinni). ja viitsin ma jee igal hommikul vehkida.

aga igatahes on selle tulemusena moodustunud mingisugused kõhulihased. täitsa ootamatu üllatus. sikspäkist on asi ikka väga kaugel, aga külgede peale hakkavad joonekesed tekkima.
siit moraal: krt, oleks ma varem teadnud, et see nii lihtne on. liigutamise põhimotivaatoriks on tegelikult selg (istuv töö pluss isapoolse suguvõsa viga – nõrk/vildakas selg võrdub pahapaha), aga ega boonustest ära ei ütle.
loogiliselt võttes peaks varsti natuke biitsepsit ja õlgu ka lisanduma. sobib. kui poisitaritüüpi olla, siis parem juba mõnuga, hahaa.

sellega meenub laupäevane käik Berliin!i (tšekk it aut), kust leidsin igati ägeda jaki, aga siis hakati mulle igasuguseid muidki riideid pakkuma. “kolmveerandvarrukad on ju väga naiselikud” – mispeale esitasin spontaanselt ja dramaatiliselt käsi laiutades retoorilise küsimuse: “kas ma olen väga naiselik?”
kusjuures üldse ei tahtnud ebaviisakas olla, puhtalt siiras reaktsioon. ja kolmveerandvarrukad mulle lihtsalt eriti ei meeldi.

instant karma

Tunnusmeloodia: Diary of Dreams “Chemicals”

(Tartu, Riia-Vaksali nurk)

Muiga veel “kunstiinimeste” üle, nagu paaris viimases postituses tehtud sai, eksole.

Vaatasin, et mõnes blogis, kuhu vahel harva satun (nt siin), liiguvad ringi mingid müstilised neljatähelised lühendid… uudishimulik, nagu ma olen, klõpsisin nii seda testi (tulemused on natuke… khm, kummaliselt sõnastatud, aga alustuseks vast käib kah) kui ka mõnd ingliskeelset, mis googlist silma jäi. Ja mis tuleb välja, minu tüüp on ISFP ehk introvert-meeleline-tundeinimene-kohaneja (selline või enda arust pigem selline)

Nali on selles, et tüübi märksõnaks on paljudes iseloomustustes pandud the Artist või ka the Aesthete, harvemini the Peacemaker (hehehe, kõlab… eriti sõjakalt, meenutades vanu vesterneid). Bää.

Ei, tegelikult täitsa nõus… introvertsuse osas pole mingit kahtlust, tundja-mõtleja ning kohaneja-otsustaja skaalal paigutumise osas samuti mitte. Seevastu S ja N ehk meelelisuse ja intuitiivsuse vahe oli selge, aga siiski üsna väike; mis võib-olla seletab seda, et kunstnikku, juveliiri ega aednikku, st Ilusate Asjade Tegijat pole minust saanud, vaid tegelen sõna ja keeltega, mis väidetavasti olevat rohkem INFPde ala.
Kuigi meelelised elamused on mulle kahtlemata tohutult olulised – värvid ja valgus (võtame kasvõi kire värvilise klaasi vastu ); lõhnad määratlevad sageli paiku ja mälestusi (näiteks on siiani mu jaoks välistatud roosilõhnalised parfüümid, sest selline oli mul kunagi ühel õnnetul perioodil), pirtsakus rõivaste materjali suhtes jne – on mul kuidagi õnnestunud need “töövälisesse” sfääri pukseerida, mis on ju iseenesest… positiivne.

Samas meenutab see vahepealne positsioon üht lahendamatut ja ikka-jälle üles kerkivat muret – just nimelt, et “tööelus” jällegi olen paduhumanitaari kohta ikka kuradi moodi liiga down-to-earth.

Mõtte teadustööst matsin maha umbes siis, kui tekkis küsimus “aga mis sest tolku on?” Mulle meeldivad kaunid, struktureeritud teooriad, aga tingimusel, et need seostuks praktilise reaalsusega piisavalt, et enda ümber ringi vaadates nõusolevalt noogutada saaks. Või siis vastu vaielda. Mnjah. Esteet-kusipea võin olla, samas intellektuaali must ei saa; suht nutune seis, sest välistab esteetlike kalduvuste igasuguse väljundi.

Appi, kui palju Glutafekti mul ülikooli ajal poststrukturalistide peale kulus (et neile niipaljugi pihta saada, et eksamile julgeks minna). Deleuze’i ja Guattari oleksin ma heameelega sirgelt puu taha saatnud. Nagu ka ühe mõni aeg tagasi AA-s* kohatud “süütus-maalt”-sorti noormehe, kes tahtis hingestatult arutada elu mõtte ja päritolu üle.
“Risoom” ja “juur” kultuuris?
Miks me siia sündinud oleme?
Püha müristus, milleks selliste asjadega pead vaevata – ei, ilus ja tore puha, aga tulemust, tulemust pole loota.

Võib-olla on mul midagi viga, kuid niikaua kui mul on võimalus juhtme kokku joostes näiteks ujuma minna ja tunda, kuidas jahe vesi sõrmede ümber keeriseid moodustab… oodata piibelehtede õitsemise aega… näperdada ja nuusutada kummeliõisi või kalmuselehti… vaadata hommikul, kuidas valgus läbi kardinamustri paistab… sügistaevast Orioni ja Siiriust otsida -
on küsimus elu mõtte üle mulle nagu hiina keel.

Mis puutub ISFPle väidetavalt omastesse tugevatesse väärtushinnangutesse ja veendumustesse, siis needki pole minu silmis mingid “kõrgemad” asjad iseeneses, pigem abivahendid valikute tegemisel – eesmärgiks säilitada sidus mina-pilt, eneseväärikus ja hingerahu. Ilma nendeta on raskevõitu maailma nautida, vot

Oh, loomulikult vaatan ma tõelistele teoreetikuile ja elu mõtte otsijaile alt üles ning imetlen neid siiralt.
Aga see on rohkem stiilis “Issand, küll on ikka viitsimist antud. Respekt.”
Kui nüüd päris aus olla.

* AA ei tähista siinkohal organisatsiooni Anonüümsed Alkohoolikud – kaugel sellest.

kuda õndsaks saada?

Põrkasin tänaval kokku semu Sakalamehega ja loomulikult maandusime lähimasse lokaali, et õlleklaasi taga maailma parandada. Muuhulgas tuli jutuks ka eelmises postituses kirjeldatud juhtum, kus ootamatu kingitus igavest segadust ja piinlikkust põhjustas.
Kuna Sakalamees on ise paras idealist ja looduslaps, ei üllatanud tema reaktsioon mind eriti, kuid selle sõnastus oli siiski priceless.

“Miks sul piinlik pidi olema? Kui inimene tahab midagi lihtsalt niisama ära kinkida, kui tal sellest hea meel on, siis teeb ta seda puhtast egoismist – tema tahab sel viisil õndsaks saada.”

Mispeale karjatasin: “AGA MINA?”
Puhas egoism, eksole: mis minust saab, ah? Saan mõttekäigust muidugi täiesti aru ja nõustun sellega, aga tõepoolest, kuidas saab õndsaks see, kellele antakse? Andjal saab kergem ja parem, saajale võib see aga koormaks osutuda.

See dilemma tekib alati, kui teenete teema päevakorda kerkib – no man is an island ja needsinatsed teised sõnad, aga mida peab tegema see, kellest pole teenete tagastajat, st asjade parandajat, kolimisabi ega isegi kainet autojuhti (mitte et ma kunagi kaine poleks, vaid puudu on isegi juhiluba, autost rääkimata). Ei saa niimoodi õndsaks, no ei saa.

Peaks “Põrgupõhja uue Vanapagana” üle lugema.
(Siinkohal sooviks Lembit Eelmäele rahulikku puhkust, tema Jürka jättis mulle sügava mulje juba eas, kus ma teose poindile üldse pihta ei saanud.)

***

Aga muidu õnnestus mul täna tsiviliseeritud maailma naasta ja jällegi saab jupi selgemaks, mismoodi see tarbimisühiskond toimib – valik on omast arust ilgelt mõistlik ja tagasihoidlik, Nokia 3110 classic (mnjah, mu poolehoid teise ringi asjade suhtes ulatub täpselt sinnamaani, kus on valida 1-kuuse ja 2-aastase garantii vahel), aga ikkagi toob kaasa mitu uut vajalikku ostu. Masendav, lihtsalt masendav.
Alates kaablist (noh, müüja väitel pidi telefon suvalise mini-usb kaabli ilusti ära tundma, nii et peaks odavalt hakkama saama) ja stereo-handsfreest või 2,5->3,5 mm üleminekust tavaliste klappide jaoks kuni… arrgh. Uute ägedate helinate ja taustapiltideni, irw. (Aga neid saab vast ise ka valmis pusserdada.)

Häh. Helistada saab õnneks ka ilma nendeta.
Piirdusin esialgu uue kaelapaelaga.
Nõrk.

P.S. See oli lihtsalt võluv, kuidas postituse kaks omavahelise seoseta teemat tagantjärele kokku jooksid – kui samal õhtul telefonis raadiojaamu korrastasin, hakkas telefon äkitselt Lembit Eelmäe häälel rääkima Ilus.
(asi selles, et korrati vana “Kukul külas”-saadet temaga.)

30.06.09

päeva tsitaat: “Looduses peab valitsema tasakaal” (Sammalhabe)

Pärnu-nädalavahetus osutus uskumatult positiivseks. Laupäevane vihm elimineeris moraalse kohustuse mullas tuhnida vms, seega piirdus kohustuslik programm sõbrantsi juures katsikul käimise (nummimeeter laes, aga mida muud sealt oodata oligi) ja hansapäevadega. Idüll missugune. Pluss õnnestunud kaltsukarüüstamine. Ja metsmaasikad. Ja… aasalilled… jaaa… Sääsed.

Lisaks veel see, et isa oli käinud Talnas va sammast avamas ning jahvatas sellest nii pikalt-laialt ja säravi silmi, et tavapärane kibestunud müdisemine hoopis ära ununes. Savisaart ei näinud ka tema, aga ega ta rahvasumma seas polnudki – kuna ta on vanas eas enda jaoks sõjaajaloo “avastanud”, siis paigutus ta mingite sõjaveteranide kampa sisse imbununa koguni vip-tsooni. Ajee. Einoh, palju õnne.
Mind isiklikult jätab too igav, kõle ja kroonulik asjandus sügavalt külmaks, aga selle jätsin targu enda teada. Ei, tegelikult on liiga leebelt öeldud, et jätab külmaks; nii sammas ise kui ka kaasnenud jant tekitavad lähituleviku ideoloogiliste kursside suhtes mingit vaistlikku umbusku.

Hansapäevade esinejaid ei õnnestunud eriti näha, sest olin tegelikult sõbrantsi poole teel, aga laat oli suisa massiivne – tahaks teada, palju tegelastel praeguse majandusseisu juures maha müüa õnnestus, aga loodetavasti oli neil muidu ka lõbus.
Mina igatahes marssisin kirevatest lettidest otsusekindlalt mööda ja vahtisin niisama ilusaid asju, aga kuna mul teatavasti värvilise klaasi suhtes tugev kiiks on, siis jäin toppama ühe leti ääres, kus muuhulgas müüdi klaasist ripatseid. Lõpuks vaatan, et ei anna ikka hing rahu. Isegi rahast ei tule välja, küsin piinlikkustundega, et kas äkki kolm krooni alla saaks.
Ja Meister (kes ilmselt oli kohusetundlikult sisse elanud vastavasse ajastusse, kus paar liitrit õlut päevas oli iga kodaniku võõrandamatu inimõigus) naeratab õndsalikult, nagu näeks ta mu selja taga Pärnu lahest taeva taustale kerkivat Buddha õnnistavat kätt ja kuuleks kajakaid kooris “Ommm” ümisemas, ütleb: “Ei, ma ei võta su käest raha, need asjad on odavad, mida raha eest saab” ja pistab mulle ripatsi pihku.
Notulejumalappi, jagelesime seal tükk aega edasi-tagasi, kuid minu argument, et õigus ta on, aga me oleme ikkagi laadal ja laadal müüakse asju raha eest (alltekst: mida sa, mees, siin siis teed?) osutus nõrgaks. Ei jäänud muud üle kui mõelda välja variant, et see 32 raha läheb mõnda korjanduskarpi; ainuke selline, mis oli kohapeal silma jäänud, oli psühhiaatriakliiniku päevakeskuse oma. Mispeale Meister muheles, et sobib, äkki tulebki kunagi sinna puhkama minna. Olgu siis, mida iganes, shallallaa. Oeh neid kunstiinimesi küll.

Selline komplekt positiivsuselakse ei saa aga muidugi karistuseta jääda, niisiis viskas moblaraip lõplikult sussid püsti pärast paari päeva, mil igavese vägistamise ja kägistamise peale oli veel võimalik talle pilti ette saada. Oi kui tore, vähemalt selle nädala veedan ilmselt tagasi kiviajas. Ajastus on loomulikult eksimatult täpne: väljaminekuterohke kuu lõpus.
Nii tüüpiline, et seda oleks pidanud ette aimama, eksole.

Pange tähele, nii kui ma telefoni ostetud saan, kärssab nt monitor läbi. Siis ei lohuta mind fakt, et järgmine, ükskõik mitmenda ringi monitorinäss on tõenäoliselt parem kui praegune, mille pärast ma avisid ainult wmp-iga vaadata saan ja pilte sageli heledamaks pean kruttima. Ja see on tuvastatud, et näiteks Rune’i selle moluga ei mängi – hale uppumine kottpimedates veealustes käikudes on garanteeritud. Õnneks pole mulle pähegi tulnud Rune’i mängida, minu viitsimise, keskendumisvõime ja reaktsioonikiiruse juures piisab ka HoMM 3-st, hehe.

26.06.09

Jaanipäev läbi, jälle mingi mõttetu sebimine ja raudpoltkindlalt Murphy seadusi järgivad olmemured, näiteks töövahend numero kaks ehk telefon hakkab finantsiliselt väga ebasobival hetkel otsi andma. Kõned tulevad läbi, aga tea kauaks. Nojah, mis parata, klapika kohta isegi tublilt vastu pidanud.

Siiski ei viitsi kuidagi päris muretsemise lainele üle minna, sest ülipikk nädalavahetus oli isegi ootamatult tore ja seltskondlik. Arvasin, et kui olen paar päevakest võõral, kuigi sõbralikul territooriumil ja ööpäevaringselt teiste inimeste seltsis veetnud (harjumatu värk noh), siis tagasi koju laekudes on isegi peeglisse vaatamine liiga seltskondlik tegevus ja jaanipäevaks enam auru ei jätku. Aga näe mis välja kukkus.

Naiste padjaklubi sai ära peetud, Tallinna sai hääletatud, reportaažid ära kuulatud ja võrreldud (ei langenud eriti kokku).
Vihmast sai läbi sõidetud, aga tee äärde vihmaga ei jäänud (puhhh), ühe autojuhi muusikamaitse oli kogunisti vaimustav, sünnipäev oli ülitšill ja kuidagi iseenesest tekkis isegi jaanipäevaplaan – lihtsalt Tartus vana sõbra aias istuda, meeldivalt pingevaba.

Puha “vana seltskond”, nalja tegi ainult ühe külalisega kaasa tulnud võõras, kes tundis igatsust “jaanipäevamuusika” järele, “noh, midagi sellist traditsioonilist”. Mispeale tekkis kerge šokeeritud vaikus. Kukerpille ega Shanonit vms polnud tõesti käepärast, aga peagi läks laulujoru lahti, ja kahtlemata traditsioonilises võtmes. Ette sai võetud nt “Transvaal” ja “Põdralaul” (vt näiteks siit, aga meie ei saavutanud muidugi sellist mitmehäälsust) ning kui Ehala ja “Scarborough Fair” kah repertuaari tulid, ei osanud minu hing küll enam rohkemat tahta.

Kuigi jahh, alati jääb küsimus, et kas ma ikka päriselt ka suudan viisi pidada või on see just the booze talking. Õnneks ei pidanud ma laulu vedama, pigem jorisesin järele. Laulda ma ei oska, aga laulda mulle meeldib. Kerge vastuolu või nii. Ah, elan üle.

one happy family

Nonii, juhul kui nädalatagune kutse jätkuvalt jõus on, siis tuleb täna jooma minna; või vähemalt klaas ššampust võtta. Kavas on ilmselt naisteõhtu (tean mõnda, kes pööritab praegu silmi ja teeb “kätkätkät”) ja tähistama kutsuti mind mitte just igapäevast sündmust, nagu nenditud sai, nimelt mu eksi lahutust.

Sündmus iseenesest võib teatud seltskonna elu tibatillukese pügala võrra põnevusvaesemaks teha, seda küll, aga selle kohta öeldakse “tee ise paremini või ära virise”. Ja kuna ma ise igasuguse põnevuse tekitamise osas nii laisk olen, siis pigem ei virise rohkem.
Ei saa väita, et minu otsesel või kaudsel osavõtul pole üldse kunagi draamat saanud, aga see jääb praeguseks nii pikkade aastate taha, et ei tasu meenutadagi.

Niisiis, kuna see pole hetkel ka teema, siis kuiva trenni mõttes ütleks hoopis esimese toosti, nimelt selle terviseks, et olgu abikaasadest vähemalt sama palju rõõmu kui külalistest, kellest teatavasti on rõõmu koguni kaks korda.

Ja hea küll, teine toost ka siia otsa: Za rõbalku!

Kui kellelgi nüüd kahtlusi tekkis, siis ei, mu eks ei ole naissoost. Eksi endaga kohtun ma alles homme ja siis lähme rõõmsasti käsikäes loojangule vastu, või ei, vist pigem kindlasti absoluutselt mitte, nä-ge-mist… tõenäoliselt mitte käsikäes ja hoopis maantee äärde hääletama, et ühise sõbra sünnipäevale jõuda.
Ja siis hakkame muidugi omakorda jooma.

Jah, ilmselge, mida Lestat selle peale ütleks.
Aga siiski võtab asja kõige paremini kokku Ladytroni loo refrään, sest suured inimesed, hambad suus, ise teavad, ja peaasi, et igav ei olnud.

luureandmed näitavad

muuhulgas, millega Kursi koolkond tegelikult tegeleb…

… ja et Riia saatanad on päris muhedad sellised…

Sinine

Diary of Dreams

(kuigi, ausalt öelda, tüübid diskrediteerisid end minu silmis mõnevõrra, tänades rahvast “bolšoje spassiiboga” – no ma miskipärast ei usu, et lätikeelne aitäh keelt rohkem sõlme väänaks, kui just peab keeleoskusega uhkeldama)

***
Issanda loomaaiast (vt üleeelmist) Riia loomaaeda:

piiiisike konn…

verbaalset kõnet pole vaja, kui kehakeel on piisavalt väljendusrikas…

tüüpiline linnustik Läti segametsades…

ausõna, tehnika (night snapshot ilma välguta) ei suuda edasi anda seda hingematvalt kaunist vaatepilti, mida pakkusid UV-kiirguses helendavad skorpionid…

(disclaimer: kuna mu arvuti molu on sama poolsurnd, st tume, kui “uuena” viie aasta eest, siis on pildid üsna käsikaudu parandatud. argh, picasa võib essust saia teha, aga mina. enam. ei. viitsi.)

???

Võimalik, et ma kannatan paranoia all… või leidub veel keegi, kes samuti arvab, et viimasel ajal kasutatakse “oma” asemel veidralt palju “enda” – nagu näiteks “istus enda toolile” vms.
Mis “omal” viga on, aru ma ei taipa. Viimane piisk oli see, kui hommikul öeldi raadios, et “[kaks laulu] võistlevad enda vahel”. Või peaks siis juba kirjutama “endavahel”?
Äpff. See oli päris jube.

Ja siis see, kui võõrsõnade puhul kiputakse rõhku algusesse toppima (ja seda ei tee (enam?) mitte ainult Strandberg), mis minu kui omal ajal Soome telekast rikkumata lapsukese kõrvus ikka väga kriipivalt kõlab.
Ütle “kónfliktsituatsioon”, proovi järele, kas on nórmaalne või mitte.

Mis toimub.

12.06.09

Briti poissmehed jajajahh, mitte et nad oleksid mind täitsa tummaks ehmatanud, aga pärast pisikeselt Riia-tripilt tagasi jõudmist on ropult kiire olnud. Peaks teema juurde tagasi pöörduma, kui jõuan vaadata, kas mõnest pildist ka asja saab.

Alles viimasel minutil tuli pähe, et peaks proovima sõbralt fotoka laenuks sebida, ja eks eelmisel õhtul esimest korda kätte võetud fotokast on teada, et kontserdil tast suurt tolku pole, kui mul pole aimugi, “mida ta teeb”… tegelikult mõtlesin fotokale pigem seoses teise Kurja Plaani ehk loomaaiakülastusega. Arvestades, et mu lemmikkoht seal on troopikamaja ööloomade osakond, siis kah mitte eriti perspektiivikas idee. Heh.

Igatahes kontsert oli aus ja Riia kui selline on mu südame niisamagi võitnud – nüüdseks on juba täitsa kodune tunne, kui ma tean, kust saab kahekümne viie eegu eest kolm pirukat ja massiivse kruusi teed, kust tramm loomaaeda läheb, kus asub kohalik rokiklubi ja seekord soovitati mulle eraldi ja eriliselt veel üht kõrtsi, aga seal oli parajasti inventuur, eks järgmine kord, irw.

Aga briti poissmehed, need pesitsesid mul nimelt hostelis. Sellest hoolimata ei näe ma mingit põhjust teinekord mitte sinna tagasi minna, sest olgem ausad, isegi minusugune rott on nõus kakssada eeku maksma, kui selle eest saab põõnata jõevaatega toas praktiliselt Raekoja platsi kõrval, baar, köök, internetituba ja särgid-värgid. Astud uksest sisse (nojah, see on ainus konks asja juures, sest kõigepealt tuleb ilma igasuguse sildita tagauks üles leida), üks esimesi tervitusi on: “Would you like a free beer?” Einoh, milles küsimus Maja tutvustamine käib sedasi: “We are, like, party hostel, so we have 24 hour open reception, 24 hour open bar…” Miks ka mitte, onju.

No ja kui oled ikka poole öö ajal kolmveerand tundi jalgsi klubist vanalinna tampinud, siis on 24 hour open bar oma külma õllega vägagi teretulnud, isegi kui teist enam tasuta ei saa. Üks briti poissmees kügeleski õnnetult baaris, oli sõbrad linna peal ära kaotanud ja ei julgenud üksi enam ringi töllata. Võttis igavusest jutuotsa üles, aga jutt läks meil küll üle kivide ja kändude.
Mina ei saanud aru, mis see stud party mõte ikka lõppude lõpuks on (”Is it such fun, then?”), tema ei jõudnud ära imestada, miks mul bändisärki seljas pole, kui kontserdil käisin; tema jaoks oli üks ja ainus U2, minul tuli sellega seoses parima asjana meelde “The Million Dollar Hoteli” soundtrack, millest tema kuulnudki ei olnud; mina ei teadnud, kes on James Patterson ja tema, kes on Terry Pratchett (kui jutt võõrkeelte ja kirjanduse peale põikas). Janiedasi.

Aga suurem kultuurišokk ootas mind hommikul, kui end välja kirjutama läksin, sest esteks jalutas mulle vastu üks musklis ja habemetüükas briti stud imeilusas maad mööda lohiseva sabaga pruutkleidis (ma ei suutnud muidugi kiusatusele vastu panna ja vilistasin talle järele, mispeale tüüp kukkus poseerima: “Am I looking good? Am I looking good?” – õu djuud, naiselikku käitumist tuleb sul küll veel kõvasti õppida, sellise suhtumisega vägistataks sind esimesel tänavanurgal ära). Aga ilmselt oli neil seal pesa, sest järgmisel hetkel ilmus lagedale terve kari seksikates nappides kleidikestes härrasmehi. Vaene Riia linn, sest vaevalt oli see šõu ainult hosteli seinte vahele jääma mõeldud.

Niih, aga tagasi väikses puust linnas ma jälle olen ja isegi Tähtis Päev läks kenasti töö tähe all mööda… vahet pole, see, kui vanana ma end tunnen, ei sõltu kalendrist, vaid vaheldub täiesti kaootiliselt nii paariteist aasta piires vähemalt Aga! Hiljuti, kui üks kõrgendatud meeleolus mehepoeg tuli musi norima, laekus kõrvalt väga asjalik märkus, nimelt “Kuule, ta võiks sulle emaks olla” Teoreetiliselt, väga teoreetiliselt – jajah, nii ta on. Oi, oi, oi.

Üks boonus nina arvutis veedetud päeva eest oli igatahes see, et täna sain omajagu lebotada, isegi puhata ja mängida ja kinos Chri- ma tahtsin öelda, “Terminator: Salvationi” vaatamas käia, roppodavad nagu need kinopiletid meil praegu on.
Tegelikult selgus, et Sam Worthington varastab filmi julmalt ära, mis polnud muidugi üldse keeruline, arvestades, et tal filmi ainus vähegi huvitav tegelane mängida oli.
“What are you?” – “I don’t know.”

Puhtalt selle tegelase pärast meeldis, täitsa meeldis… nojah, üks maailmapäästmisefilm ei saa ilma piinliku sentimentaalsuse, puiste tegelaste ega süžeeaukudeta (ma võin loll olla, aga seletage mulle ära näiteks, misjaoks pidi vastupanuliikumise staap oma “tagalast” enne rünnaku tegelikku algust toda signaali pritsima, mispeale loomulikult juhtus see, mis juhtuma pidi), aga Marcus Wright lihtsalt tekitas andestava tuju.
(mööndes, et eks see olnud puhas vaatajate kaastundega manipuleerimine stiilis “vaene pisike, mis pahad üllatused järjest… ja mina arvasin, et mul on sitt päev, kui hommikul kohvi sisse kallatud piim hapnenuks osutus”)

ilmutus

jep, jumal on ikkagi lätlane
… môtles Libarott, kui umbes täpselt Läti piiri peal asendus “vihm, tuul ja virtsavesi” (tsiteerides Lassiet) maaliliste rynkpilvekestega, sekka sinist taevast ja kahvatut päikestki.
muuga ei oska seda kyll seletada.

keep on running

Tunnusmeloodia: White Lies “Farewell to the Fairground” (olgu ta pealegi sealt Snow Patroli, Sunrise Avenue jms kambast, aga kristallkülmalt klirisevate käikude ees olen ma võrdlemisi vastupanuvõimetu)

Kes sõnu kuulas, see arvas juba ära, et saabusin just Pärnust, teie muidugi pole Pärnus käinud. Ega tegelikult ei jõudnudki me isaga seekord suuremat destroid korraldada, kuid tuju pole siiski päris see.
Riided lõhnavad vana puumaja tuulutamata korteri järele. Samas, vanematekodus tunnen ikka-jälle oma riietes Tartu-korteri lõhna ja CK One Scene’i loorberiuitsu segu. Mõlemat pidi teeb nukraks.
Ja siiamaani on ninas see piibelehelõhn, mille tundmiseks ei pidanud ei lilli kimpu korjama ega maha kummarduma, piisas vaid teelt metsa põikamisest.
Ja ööbik jõuras keset päist päeva nagu segane.
Vähemalt ajastus oli õige – rannikul on sirelidki veel värsked ja lõhnavad.

Taas asjalikuks hakkamine ei edene, kuidagi kohe ei edene. Peale kõige muu tuleks mõelda veel selle peale, keda/mida valida (jep, mina olengi “soo”, aga väga pirtsakas selline). Tundub, et seekord “peavad” loomupärased opositsionäärid justkui Tarandit valima… no tänan, aga tänan, ei.

Huvitav, huvitav, et seni on mu postkasti laekunud ainult paar Reformierakonna valimisreklaami. Minu meelest ei näe meie maja ega kant küll eriti reformarite kantsi moodi välja, irw. Ega midagi, vaatame, mida nad lubavad… hm, pigem tekib küsimus, mida nad ei luba. Hommikukohvi voodisse? Aga äkki ma ei vaadanud piisavalt hoolikalt.

Ja nii lendavad need ainsadki reklaamid ahju, sest ma ei julge magama jääda, kui need tuunitud ja virsikukarva toonitud näolapid mind laua pealt jõllitavad nagu meigitud laibad (mitte et ma ühtki meigitud laipa elusast peast näinud oleks).
Üldse ei paneks imestama, kui eksisteeriks mingi spetsiaalne Photoshopi versioon, kus on sellised värvivalikud nagu Politician Skin ja Politician Fish Eye või midagi selles stiilis.

(konstruktiivsemat poliitkriitikat tahate, siis kuulake “Olukorrast riigis” või mis iganes teile rohkem meeldib)

placebo – battle for the sun

armsakesi uudiseid laekub vahel. tänasest pühapäevani saab Placebo varsti ilmuvat uut albumit “Battle for the Sun” täitsa otsast lõpuni kuulata. viis korda kohe (või noh, hahaa, kellel meist ikka üksainus meiliaadress on, eksole).

vt siit.

otsast lõpuni sõna otseses mõttes, sest lugusid saab küll edasi klõpsida, aga tagasi mitte ja pausi pole ka ette nähtud.
(st edasi klõpsides saab küll mitu ringi peale teha ja väikest pausi ka keegi ei keela, aga aeg rsk tiksub peatumatult.)
nii et tuleb veidi planeerida.

muidu ei viitsi ma kunagi isegi lemmikbändide albumite ilmumiskuupäevi ega muid sarnaseid uudiseid jälgida, aga seekord on küll kerge uudishimu.
too albumi nimilugu, mida nad vahepeal oma kodulehel vabalt jagasid, on nimelt nii haige, et mul kukkus karp korralikult lahti. esimene pool häiriv nagu küünekrigin tahvlil ja lõpus läheb orgastiliselt heaks. no on haige noh.

Dream brother, my killer, my lover.

teine singel, “For What It’s Worth” tekitas raadiost esimest korda kuuldes reaktsiooni “heh, vokaal täitsa nagu Placebo, aga muidu on see bänd küll igav” jama selles, et nüüd hakkab see lugu kah vaikselt naha vahele pugema. aia.

No one cares when you’re out on the street
Picking up the pieces to make ends meet
No one cares when you’re down in the gutter
Got no friends got no lover

ich weiss du willst das auch

on ju ilus laul see “Jack the Ripper” (vt eelmist)? õudselt ilus. nii ilus kohe, et tekib tahtmine pimedal tänaval kõndides selja taha kiigata ja sammu kiirendada.

sellega meenus veel üks imearmas psycho stalkeri / vägistaja lauluke…

ma tean, et sa oled üksi
(ptüi, kui vastik, kui ingliskeelne vaste enne pähe kargab kui eestikeelne… track? ok, viskame kirvest…) sest ma tajun, kus sa oled
miski ei saa meid enam lahutada
keegi peale minu ei tea, mida sa tunned
keegi peale minu ei tea, mida sa tahad
keegi peale minu ei tea, kes sa oled
ma ei lase sind enam lahti

oo, ja siis muidugi Stingi “Every Breath You Take”.

võeh, maniakid. kus on mu pipragaas.

P.S. ikka imestan avastades, et saksa keelest vahel üht-teist aru saan, suure surmaga vedasin end kunagi algajatest ja edasijõudnutest läbi… grammatika on ümmargune null, aga kangesti meeldib sõnade tähendusi mõistatada (fantastiline, mida kõike nt eesliidetega teha annab).
umbes: ahaa, see sõna peaks olema mingi verb ja tundub, et tas sisaldub zwei, nii et konteksti arvestades peab see olema “lahku ajama” vms.
Aki, krt, ära muiga, niimoodi on palju huvitavam kui sõnaraamatust näpuga järge ajada.

26.05.09

Hilinenud jüripäevameeleolu, nagu ma seda nimetan. Argh. Oleks nagu vaja asjad paika panna, ära otsustada, lõpetada, alustada ja maitiamidaveel. Otsustada, mida suvega peale hakata. Tubliks hakata. Koostada näiteks päevarežiim ja seda siis ka järgida nagu tubli pioneer. Haa, haa, haa.

Krt, ma ei tea, mida ma homme teen, saati veel kuu-paari pärast. Isegi see pole kindel, kas ikka leian end kahe nädala pärast Riias ringi töllamas. Aga eks Morrissey (mäletatavasti jäin piletist ilma) oleks vaja millegagi asendada, sest olgem ausad, piletimüügikuulutusi olen näinud üldse nii ühe käe sõrmede jagu ja hiljutiste uudiste valguses pole justkui seda tunnet, et absoluutselt tahaks pileti eest poolteist-kaks tonni välja käia.
Justkui. Vist. Oh issand, kui raske on välja mõelda, mida tahad või ei taha.
(Aga siiski, kui keegi teab kedagi, kes teab kedagi, kellel on pilet üle, siis mina tean kedagi, kes võib-olla nii pirtsakas pole.)

Tuuri setlist on samuti mõnevõrra… lohutav (allikat ei mäleta, mingi foorum vms):

SETLIST: This Charming Man / Billy Budd / Black Cloud / How Soon Is Now? / Irish Blood, English Heart / Let Me Kiss You / I’m Throwing My Arms Around Paris / How Can Anybody Possibly Know How I Feel? / Seasick, Yet Still Docked / The Loop / I Keep Mine Hidden / The World Is Full of Crashing Bores / Why Don’t You Find Out for Yourself? / Ask / Best Friend on the Payroll / Sorry Doesn’t Help / Something Is Squeezing My Skull / I’m OK By Myself // ENCORE: First of the Gang to Die

Hea küll, ehk oleks “There Is a Light…” või “Jack the Ripper” liiga palju tahetud, aga, aga näiteks “Bigmouth Strikes Again”? Dju-uud?

lõunaeestlane vahib kinupilti jm

Skoorisin Karlova päevade täikalt muuhulgas filmi “Starsky & Hutch”. Miskipärast oli tegu Soome päritolu dvd-ga.

/…/David Starsky (Ben Stiller) on Bay Cityn virkantoisin poliisi, todellinen pilkunviilaaja, joka saa kaikki raivon partaalle. /…/ Huggy Bear-nimisen vasikan (Snoop Dogg) avulla he ovat pian suurrikollisen (Vince Vaughn) kintereillä. Konnalla on käynnissä elämänsä suurin kokaiinikauppa /…/

isssand kui lahe, no muidugi meeldivad mulle loomafilmid.

(põgusa klõpsimise põhjal tundub, et kümneka eest täitsa kobe tükk. Kasvõi juba kostüümide… viigitud teksad, oimaivõi… ja autode pärast. Ja Ben Stilleri vastu pole kah midagi, kuigi suuremas annuses tüütaks mingi hetk muidugi ära.)
“This is a Ford Gran Torino, not some crappy camper-slash-apartment!”
eestikeelsed subtiitrid: “See on Ford Gran Torino, mitte mingi vilets Muhviauto!”
armas.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida.

Üldiselt on Karlova päevad ikkagi nagu sutike teisele sihtgrupile. Ega siin midagi iriseda pole, on siis on. No ma saan aru, et lastel on tore laulda, päästeameti “tulešõu” on mõjuv (aga seda on vabaõhuüritustel juba nähtud küll ja veel), korraldajatel huvitav jne ja jumal selle Salemi kirikuga, las siis lööb korraldamises kaasa, kui ta juba seal Karlovas on.

Aga jah, ma isiklikult küll muud väljundit ei leidnud kui täika rüüstamine Ei ole ikka kogukonnainimene.
Tegelikult tuleb mul sellistel hüperpositiivse meeleoluga kogukondlikel üritustel kerge hirm nahka. Ma ei usalda neid lõpuni. Ma ei usu hästi, et see ühistegevus ja rõhutatult reibas askeldamine saaks teoks ilma mingisuguste võimumängudeta.
(Supilinna päevad on justkui piisavalt, hm, hipilik ja kaootiline sündmus, et see skepsis hetkeks unustada).
Mingi omamoodi klaustrofoobia. Umbes et kui ühtsuses peitub jõud, siis igal juhul ei tahaks ma selle jõu teele ette jääda, aga see võib kergesti juhtuda.
Suht haiglane iseenesest.

nii kerge, nii kerge on olla ebanormaalne :D

see more Lolcats and funny pictures

Rojukene arvas, et mul võib olla räpaseid saladusi Imelikke Fakte, mida avalikkuse ette tuua. Ei saanudki päris aru, palju neid olema peab, aga mõne suutsin ikka välja nuputada.

1. Ma olen kahe lapsukese vanatädi. Kuigi see vanatädi Libaroti tavaelu eriti ei mõjuta, sest suuremat kontakti mul nende emaga pole. Lihtsalt on nii välja kujunenud, et tuleme ka ilma toime. Vist pole me kumbki leidnud head põhjust äkitselt täiskasvanutena südamesõbrannadeks hakata, kui terve põhikooli aja ühes koolis käidud ja koridoris kokku põrgates heal juhul tere öeldud.
Ei tea, ehk häbenes ta “tädi” natuke (mida pahaks panna ei saa), minu poolt puhas alaväärsustunne ja kadedus, mis seal salata. Mis sujuvat suhtlemist sealt loota, kui poolvenna tütar on alati ja paratamatult sinust vanem, pikem (5-6-aastaselt on sellised asjad olulised), ilusam, saledam, sportlikum, populaarsem, rikkam, paremini riides (teismeeas on sellised asjad olulised), normaalsemast perest pärit ja üldse normaalsem. Klassivahe *õlakehitus*

2. Arvestades seda, et olen ühest silmast pimedavõitu (ei mäletagi täpselt viimase prillihankimise ajast, aga -6 koma midagi), on vist veidi imelik, et prille ainult arvutiga töötades kannan. Ja nii läätsede kui ka silmaopi variandi peale ainult õlgu võdistan.
Ilmselt olen eluaeg põhimõtteliselt ühe silma peal elanud ja kenasti toime tulnud… inimesi tänaval väga kaugelt ära ei tunne, aga mis sest ikka.
Kui viimati prillid soetasin, siis mõtlesin küll, et hakkan neid pidevalt kandma, aga kui olin paar päeva peapöörituse all kannatanud ning äärekivide ja trepiastmete otsa koperdanud (sügavustaju oli ikka täitsa metsas), kadus huvi ära.

3. Mul on paber, mis lubaks mul lasteaiaõpetaja abina töötada… mida ma loomulikult kunagi teinud pole, heh. Ja tõenäoliselt ei tee ka, nagu juba suvepraktikate ajast selgeks sai. Lihtsalt – kooliajal oli võimalus kohalikust kutsehariduskeskusest mõni õhtukursus valida ja midagi asjalikumat ei hakanud silma.
Vähemalt sai sealt mõningaid elementaarseid psühholoogiateadmisi ja meie õpetaja, ülimuhe onkel (olgu muld talle kerge) jagas pealekauba ka elutarkust, näiteks:
- enne, kui poisiga kokku kolida või muidu tõsisemat plaani pidada, tuleb vähemalt üks talv koos “üle elada”, sest suveromantika suveromantikaks, talv paneb suhte korralikumalt proovile;
- väike kogus alkoholi soodustab vaimset tegevust (teismelistele nohikuplikadele tegi see muidugi kõvasti nalja).
Lisaks sain teada, et mul on suurepärane loogiline mõtlemine… see kiitus kõlas umbes nõnda: “Libarotil on raudne loogika – isegi kui ta kontrolltööks üldse õppinud pole, mõtleb küsimuse põhjal ikka mingi seotud teksti välja”

Teatepulga annaks edasi Akile ja Trullale

***

Käisin eile elusat Sofi Oksaneni vaatamas-kuulamas ja äärmiselt sümpaatne mulje jäi, jutt (imearmsa aktsendiga eesti keeles) lihtne, asjalik, selline meeldivalt no-nonsense, ei mingit ebaveenvat provokatiivsust. Tuleb ikka “Puhastus” viisaastaku plaani võtta. Kaht eelmist romaani olen lugenud küll… kuigi kahtlemata meeldisid (hmh, tean, et kordan ennast, aga jälle ei leia positiivse hinnagu jaoks muud sõna kui “terav”) – libisesid need pärast lugemist üsna kähku mälust minema. Oma viga vist.

Oi, viisaastaku lugemisplaaniga meenus, et mõni asi on veel tarvis plaani võtta (kui nt raamatukogus kätte satub). No kas ei kõla ahvatlevalt, ilma irooniata:

/…/ kuid sellist asja polnud ma oma elus isegi pubekana kunagi varem tundnud. Ikka omal ajal mõni sõbrants ohkis, et nii silmini armunud mõnda kuulsusesse, lauljasse või sportlasesse, siis mõtlesin, et vahi lollikesi.
No mina unelesin Edwardi järgi rohkemgi kui kuu aega ning mees oli juba murelik, et mida pihta hakata – naine kodus kui kurbuse ja igatsuse kehastus. /…/ Nüüd ajab tagantjärgi naerma, aga no tõesõna, hea on tunda oma vanas 30-le lähenevas keres veel noorusarmumiste hormoonimöllu.

Allikas – loomulikult… PK!

Jaa, eks vana hobu taha ka kaeru… Tõsiselt, muidugi tahaks teada, et mis värk selle Videvikuga ometi on?!?
Aga samas, selle kirjaniku stiili kohta olen niisugusi iseloomustusi lugenud, et… kui ma näiteks juba Harry Potteri-värke sügelemaajavalt puisteks pidasin, siis võib-olla korraldan “Videvikule” pärast lugemist üldse rituaalse põletamise. Ah, vara veel praalida.

11.05.09

Ei jää muud üle kui end ametlikult ebakultuurseks inimeseks kuulutada. Tõestus? Näiteks reedel Andres Ehini etteaste ajal valutasin kodus pead ja olin üldse lapik nigu kirjamark (jätkuvalt ma ei mõista, kuidas inimesed jaksavad reedeõhtuti väljas hängida); hiljem, kui mind poolvägisi linna peale laiama tiriti, trehvasin teistlaadi kultuuriprogrammi otsa, nimelt kõrtsi, kus tuli telekast parajasti “Godzilla”… nii et laias laastus – kui kellaaegade suhtes pool silma kinni pigistada – võib öelda, et vahetasin kirjandusfestivali “Godzilla” vastu. muahahaa.

Siiski läks kodust välja roomamise ponnistus lõpuks asja ette, muuhulgas kuna sattusime Zavi ees (kohtumispaika ei tohi muuta, onju) ajakapslisse ehk mingi 7-8 aastat ajas tagasi. Nimelt jalutasid meile vastu omaaegsed Narva ühika kosmosemutid K&K, kes vahepeal olid tundunud päris töö ja teaduse lainetesse mattunuvat. Aga kui me nüüd Krooksu maandusime, siis olid vanad ajad mis vanad ajad. Millegipärast oli ühel juhuslikul lauakaaslasel meid kõrvalt vaadates väga lõbus, muudkui itsitas omaette. Ei tea küll, miks, kuigi omad kahtlused mul on, jajaa.

Oh, ja nüüd tahetakse, et ma ilmarahvale endast imelikke fakte paljastaksin. Kuigi, nagu hiljuti mainitud, olen ma täiesti võimeline end viimase friigina tundma, pole täna see päev… tuleb veidi inspiratsiooni koguda.

aa, ja isegi kui tuleb tõdeda, et godzillajamuudeelukafilmide suhtes olen võrdlemisi immuunne, olen ma hetkel ometi ühest filmist pilves, nimelt “Tropic Thunder” – väga värskendav on vaadata, kuidas silmnähtavalt korralikku eelarvet nautiv hollivuudifilm mõnuga oma pesa reostab. Sama pika puuga saavad nii eepilised Vietnami sõja-filmid kui ka Oscareid noolivad pisarakiskujadraamad (mm, see “nothing’s safe“-lähenemine mulle meeldib), päris muljetavaldav kahurvägi on kokku pekstud ja kõik on tehtud ilmselge eneseiroonilise lustiga. Pealegi teeb sõpruse teema komöödiates igasugusele romantikale lõdva randmega ära (imho, see tähendab… ei, žanrimääratlus “romantiline komöödia” ei ole asi, millega mind ekraani ette saaks meelitada).

“I’M A LEAD FARMER, MOTHERF**KER!”
*rofl*

ajakohaselt – raamatutest

Kuigi Prima Vista ei hakka kava järgi otsustades tavaellu väga sisse sõitma (isegi laulvate kirjanike kontsert tundub kahvatuvõitu), tuli millegipärast tuju viimasel ajal muljet jätnud raamatutest jahuda.

Üks sattus alles üleeile näppu ja vaimustus pole jõudnud veel üle minna tegemist on pildiraamatuga ja enamik neist piltidest on kenasti üleval siin – fulheten.com (inetus). Võluvalt lihtne, mänguline ja häbenematult feministlik, hehe, kahjuks ei ole ma suurem asi kunstikriitik ega söanda põhjalikumat esteetilist või sotsiaalset analüüsi esitama hakata.
Üks korduv motiiv on näiteks soostereotüüpide ümberpööramine, mis mulle päris hästi maitse järele on, nagu siin (umbes: Tüüp kandis lühikesi pükse, läks üksi läbi pimeda pargi, jõi vabatahtlikult meie pudelist ja ega ta vastupanu ka ei osutanud. Meie olime lihtsalt noored ja purjus ja on ju teada, et noored purjus tüdrukud ei suuda oma ihasid taltsutada… Aga unustame selle väikese õnnetu juhtumi ja läheme eluga edasi, meist saavad veel politseinikud, advokaadid, poliitikud.)

***

Aga kuna vaheldust peab ikka olema, siis eelmine raamatuelamus oli igati poliitkorrektne õudusromaan – Joe Hilli “Heart-Shaped Box”.
Hmh, ausalt öelda ei teadnud ma sellest raamatust enne midagi (kuigi kunagi poes lehitsesin, seekord jäi raamatukogus silma). Isegi seda mitte, et see ka eesti keelde tõlgitud on. Võib-olla tõlkes ei tööta niigi hästi kui originaalis, võib-olla on mujal maailmas lihtsalt rohkem promo tehtud. Võrgulehekülg on küll eriti pretensioonikas pahn, ainult excerpt-rubriiki tasub kiigata, kui huvi on.

Süžee on paljulubav: vananev rokistaar Judas Coyne (kes on omal ajal nii Led Zeppelini kui AC/DCd soojendanud, nii nunnu) elab oma maamajas vaikset rantjee-elu, seltsiks koerad, vahelduvad noorukesed gooti-sõbrannad ja morbiidsete esemete kollektsioon. Ühel päeval laekub talle pakkumine, millest ei saa keelduda – osta internetioksjonilt ehtne kummitus. Kuna see sobib kollektsiooni ideaalselt, saabki tehing teoks ja kuller toob Jude’ile südamekujulise karbi… vana ülikonnaga. Ameerikaliku operatiivsusega hakkab jalamaid asju juhtuma, ja mitte vähe, ikka laks laksu otsa. Ning kui Jude hakkab surnutelt telefonikõnesid saama ja leiab end õndsas rahus garaaži suletud töötava mootoriga autos lebotamas või oma tüdruku meelekohale surutud püstoli päästikule vajutamas, peab ta otsustama, kas võtta vastu väidetav õiglane karistus mineviku pahategude eest või hakata oma elu eest võitlema.
Ajee.

Kuna ma pean uue raamatu esimesel päeval läbi saama (st enne magama ei jää, kui lõpp teada, ükskõik kui üle rea/lehekülje selleks lasta tuleb), siis algul jäid puudused muidugi märkamata. Katsu niimoodi “edasi kerides” kriitikameelt/distantsi säilitada, uni tuleb juba peale, aga raamatut käest panna ka ei taha. Tulemuseks oli unenägu, kus keegi nähtamatu mu toauksele koputas.
Huu!

No mis seal ikka, ärkasin üles, keerasin külge ja põõnasin edasi.
Sellega meenub, kuidas ma kunagi PT juures Alevi tn-l vaimu nägin (eh, see pidi ikka aastaid tagasi olema). Ärkan keset ööd üles, tunnen, et keegi vaatab. Heidan pilgu toale ja ennäe, voodi kõrval õhus on helendav laik ja selle sees udune nägu: kõhn näpitsprillide ja sorgus vuntsidega onkel, vahib põhjatu kurva pilguga. Eks ma vahtisin teda ka natuke aega, aga kuna igavaks läks, siis haigutasin ja vajusin jälle magama.
Noh, kahjuks olin juba varem kuulnud, et seal majas olla sõja ajal üks mees ja tema poeg ära tapetud, nii ei saagi ma nüüd väita, et uhuhuu, päris vaim ja mitte mälust välja ujunud unenägu. Tegelikult muidugi jumala ükskõik. Aga vot selline huvitav unenägu.

Kui nüüd raamatu juurde tagasi minna, siis üks puudus ongi see, et kummitus (kuigi mõjuvalt kirjeldatud ja läbini iivõl) lobiseb liiga palju ja siiberdab liiga konkreetselt jalus. Canterville’i kummituse psühhopaadist nõbu.
Teiseks hakkab päris kähku häirima tegelaskujude stereotüüpsus. Karm ja kinnine vananev alfaisane, hooker with a heart of gold jne, kõigil muidugi ettearvatavalt varane lapsepõlv ja raske suguelu (või oli see nüüd vastupidi). Ja see lõpp, oi jumal seda lõppu, ma vajan teraapiat. Või vähemalt tahedat soolast kiluvõileiba. Misasja sa, mees, omast arust teed?

Kõigele sellele sekundeerib fakt, et autoril on kirjelduste ja detailide peale kadestamisväärselt kätt. Valgus, pinnad, liikumine. Lummav.

Murdsin mina pead, et mis selle raamatuga olemuslikult valesti on, ja lõpuks mõtlesin välja, et see pole tegelikult raamat, vaid film.
Visuaalne, tempokas, selgitavate tagasivaadetega, traditsioonilise kulmineeruva ülesehitusega pluss epiloog. Road-trip “kohutavate mineviku kummitustega” lõpparvet tegema. Natuke paugutamist, natuke verd, armastus-vs-surm ja CGIga pole kah kokku hoitud. Film mis film. Tavaline ameerika triller, muud midagi. Aga üllatavalt seeditav.

Ja kui ma siis komistasin infole, et pseudonüümi taga on tegelikult härra Joe Stepanovitš King, siis sai asi muidugi hulka selgemaks. Kust see segu tipptasemel käsitööoskusest ja läbinähtavast efektitsemisest pärit on (ei, ma tõesti ei suuda isa-Kingi eriti tõsiselt võtta).

Oeh, kui pikk jutt sai ühest mitte-päris-perfektsest raamatust. Kokkuvõtteks? Ikkagi soovitan.

usuküsimustest

Meenub, et ma olen pidanud maha tulise vaidluse või isegi mitu teemal, kas Halbollah on jumal ja Pohmell tema prohvet või on see vastupidi.
Mina arvan, et Pohmell on pigem jumal, selline abstraktsem, ja Halbollah on siis prohvet ehk maapealne esindaja, tajutavam/nähtavam/haistetavam janiedasi niisiis.
Sellel seisukohal on jällegi veendunud vastaseid.

Kirikulõhe – varsti on oodata veriseid ususõdu. Rääkimata ristisõdadest taarausuliste vastu. Jälgige uudiseid.

Seni laulge kaasa.

Püha Kõblas – Halbollah

(niimoodi võib veel targaks saada – ei saa väita, et oleksin üritusest nimega Võsa Laul seni teadlik olnud.)

***

Kevad mõjub väga imelikult. Peab tunnistama, et olen ühtviisi üsna tumba nii naisteajakirjade kui spordiklubide alal, kuid millegipärast võiksin kihla vedada, et mõlemates on “bikiinivorm” praegu kuum teema.

Libarott läks zombipilgul vooluga kaasa ja soetas endale võimlemisrulli.

Oi püha kühvel, see on rets asi. See niidab, ma ütlen teile.

Ma ei suuda objektiivselt tõestada, et mul kõhu- ja õlalihased olemas on, aga subjektiivselt… täitsa usun, et äkki isegi on. Tunde järgi. Aia.

Natuke kõhedust tekitab asjaolu, et randmetele langeb suur koormus, minu erialal peaks randmeid ja eriti “hiirekätt” hoidma, aga mu senist sportlikku karjääri vaadates pole ületreenimise oht eriti aktuaalne.

Isegi spordiarstist tuttav nentis, et mõistlikult tarvitades on see täitsa asjalik riistapuu. No-oh, eks näis, kauaks mul viitsimist jätkub.

***

Muust kah: see uus Plink Plonk on igati armsake klubi – minimalistlik, aga mitte liiga pisike saal ja õdus kitšilikuvõitu istumisruum laudade-toolidega, kõik vajalik olemas. (Peale “päris” mahlade ja kaardimakse võimaluse, kui aus olla.) Käisin vaatasin seal Popidioti üle (juba jälle, jah) ja seekord olid neil külalisesinejad kah kaasas, nimelt Jaan Elgula ja Jaan Pehk, kes “Mängin muusikat” juures kaasa lõid. Tegelikult ei saa ma selle loo fenomenile pihta, minu meelest on see valusalt igav, aga ilmselt liigitub ta eestikeelsena “oma ja nunnu” alla, no jumal temaga siis. Igatahes “rahvas oli hullunud”.

Ja ma kahtlustan, et Popidiot loeb mu blogi (mh-mh-mh-pup-pup-pup, jee rait), sest seekord olid laulja püksid ilmselgelt kaks numbrit liiga väiksed. Poisid, poisid, ega ma seda silmas pidanud, et te’nd Rolf Juniori peaksite tegema.
(oh mind, onju. Keep on bitchin’!)

Pärast kontserti ja väikest linnatiiru kojupoole kõmpides tabas mind korralik hüpohondriline poolpaanika, kui keset vaikset, pimedat tänavat avastasin äkitselt, et kõrvades viliseb.
Ja mitte vähe.
Jõudsin juba ahastusega mõttes läbi lapata oma positsioonid (kõlarite suhtes) viimase aja kontsertidel ja selle, kui raske käega ma pleieri volüüminuppu vajutanud olen, samas halades, et päris kindlasti ei ole ma oma muusikakuulamisharjumustega sellist asja ära teeninud…
kui märkasin hea tükk maad endast eespool kilekottidega koormatud lapsekäru lükkavat parmu.
Noh, see tüüp võis paras õli olla, kuid kärurataste jaoks polnud tal igatahes õli jätkunud…

29.04.09

Jõle tegus päev.
Kell kaheksa äratus.
Kell üheksa saabub politsei.

Oleksin julmalt sisse maganud, kui üks naabritest poleks kell kaheksa hommikul ilmutust saanud. Noh, ma neis asjus nii võhik, ma arvasin, et sellisel puhul karjutakse “jeesus elab” või halleluuja või midagi sinnakanti, “sa oled joodik” oli aga päris uudne lähenemine.
Wake up and smell the coffee. Indiid.
Ilmutis kukkus seepeale mööblit loopima ja viidi lihtlabaselt minema.
Vot, see ongi see eestlaste pragmaatilisus ja ilmalikkus, mille üle vahel kurdetakse.

Oeh, nüüd on uni… mida endale lubada ei saa, sest tähtajad taovad jalaga. Õudne, alles oli nädalavahetus ja jälle hakkab nädal läbi saama. Saavutused… eh, vahetame teemat.
Isegi Supilinna päevadelt lasin jalga, nii kui külm hakkas. Nõrk. On küll häbi jah. Tiksusin Herr Kunstniku kirju seltskonnaga, vahtisin täikat, muud suurt midagi. Nummipood Primitiiv oli kah oma letiga seal ja mul oli vaja ainult väga natuke Herr Jalavarga käsa väänata, veenmaks teda, et ereroheliseks värvitud Alpid on selle kevade absoluutne must-have. Ihii. Ega tähelepanu pole kunagi liiga palju, nagu värske õnnelik omanik rahulolevalt möönis.

Sinna Primitiivi olen ma nüüd paar korda jõudnud nina sisse pista ja nummipood on ta igal juhul, sest noh, kuigi riiete ja raamatute osas võiks annetajatel natuke tervet kriitikameelt olla… ei suuda ma vastu panna poele, kus mind niimoodi tervitatakse nagu paar nädalat tagasi, nimelt kutsikaohtu sitikmusta krants-iluduse poolt, kes mu najale püsti hüppas ja truuisti silma sisse vahtis. Muidugi oskasin selle peale ainult totralt heldinud nägu teha.

Aga üldiselt tahaks praegu esmajoones energiat, mingil muul kujul kui kohvitremolo. Ja päike või mitte päike, aga hommikune triangel pani tujule ikka paraja põntsu, kuigi ma end nii hirmus empaatiliseks inimeseks ka ei pea.

Ja äkitselt tekkinud üleüldine rohelus on hirmutavalt habras ja samas jultunud.

April is the cruellest month, breeding
Lilacs out of the dead land, mixing
Memory and desire, stirring
Dull roots with spring rain.
(T. S. Eliot, The Waste Land)

Kohe läbi ka õnneks.