let’s dance / it kicks like a sleep twitch

Oeh, ma tunnen end muusikas nii andestamatult lollina, kunagi ei seisa meeles uudiseid jälgida ja vähegi väsinud peaga (st tavaliselt) ei suuda ma lihtsalt mingit uut-huvitavat albumit võtta ja otsast kuulama hakata. Ei suuda keskenduda. Aga peab möönma, et kui miski end juba kõrvu haagib, siis haagib korralikult ja lajatab nii, et silme ees must, irw.

Pealegi, kuna ma n-ö ei ela muusika sees (vähemalt enda arvates, kuigi mitmed tuttavad peavad mind melomaaniks… nendega võrreldes siis), pole aastate jooksul ikka veel päriselt harjunud faktiga, et pole enam “scootri ja caatri” ajad. St kui tundus, et on kindel käputäis “turvalisi” artiste, keda üldse kuulata, ja raadiost tulev uus muss on puhta pask.
(Ei, muidugi oli oma viga ka, et ei osanud “kõiki” õigeid asju üles leida. Aga ikkagi.)
Et TEGELIKULT tuleb praegu riburadapidi päris uut mu maitse järele kergemat kraami. La Roux, Kasabiani uus album, uus Popidiot jne. Mõne aasta tagused asjad hakkavad kah alles vaikselt kohale jõudma, vanast harjumusest umbusklik nagu olen. Ikka-jälle avastan end möödaminnes, kuid siiralt hämmastumas. Polegi vaja ülepeakaela 80-90ndate nostalgiasse kaevuda, tehaksegi praegu head muusikat? Tõesti? Ihsand jumal…

Samas… need praegused lemmikud kipuvad nostalgiakraamist šnitti võtma ja mitte vähe, aga jumala eest, lasku käia, eriti kui seda tehakse sellisel võluvalt tantsulisel moel ja joydivisionliku vokaaliga nagu Editors loos “Papillon” (argh, mul on jälle one track mind sõna otseses mõttes). Hoiatus: igav video (paned loo käima ja loivad nt külmkapi juurde, ja kui võileib valmis, siis poisid ikka veel jooksevad)

Mingi nädal tagasi kuulsin teist nii põgusalt, et polnud võimalik isegi sõnade järgi tuvastada, aga jalg hakkas otsekohe tatsuma, “mis lugu see on, aah, mis lugu see on?” Õnneks järgmisel korral raadiost kuuldes räägiti paar sõna juurde kah.

Ma tahan siukest tantsupidu, kus seda lugu mängitakse, ja kohe.
Sellega seoses hakkasin mõtlema, et tea, kas minu jaoks perfektseid tantsupidusid üldse ongi, see oleks omamoodi segu retrodiskost ja BFTVst, veidi utreerides, et nt Editors ja siis Camouflage’i “Love Is a Shield” ja selle otsa kohe Combichristi “This Shit Will Fuck You Up”, hehee. Et karmi tumetümakat, aga samas kamaluga armsat nostalgiat ja rokenrolli. Duran Durani kindlasti, Bowielt midagi, Placebolt leiaks ka midagi (“Taste in Men” nt), The Missioni “Never Again”, Depeche Mode’i… miks mitte Nirvanat ja Sõpruse Puiesteed ja Tiamati (“Vote for Love” või “Brighter than the Sun” läheks igatahes loosi) ja üldse kõike segamini.

Einoh, tõenäoliselt ei tuleks sellisele peole kumbki sihtgrupp, nii et mnjajajah. Kehvasti. Võib-olla kusagil Talinas tehakse vahel. Või siis mitte.

Nii et küsimus suurele ringile. Mis lugudest teie tantsupidudel puudust olete tundnud?
(tean küll, et lugejaskond pisike, aga samas tean ka, et selles leidub inimesi, kelle maitse minu omaga kas ühest, teisest või kolmandast kandist kokku kõlksub – mis pole muidugi arvamuse avaldamiseks kohustuslik -, nii et paneme õige ühe täiusliku peokava püsti, mh, ah?)

killukesi

Prügikastimälu prügikastimäluks, ilma Google’ita poleks sest niigi palju tolku (eriline avastus muidugi). Viimati kinos käies vahtisin hajameelselt “Avatari” treilerit, et wtf, mis asju tehakse. No ma ei hoia uutel filmidel järjekindlalt silma peal ja olin nii poole silmaga lugenud, et mingi tehniliselt eriti ambitsioonikas projekt. See pole mu jaoks piisav argument, nii et mis sisu ja värk on, jäi märkamata. Treiler pole kah kõige praktilisem asi filmi sisu tutvustama, aga nii kui kaadrisse vilksas kõigepealt ratastoolis tüüp (too Sam Worthington, kes pidi ihuüksinda maailma “Terminaator IV” ära päästma, nii hästi-halvasti kui sai) ja siis mingid laboris loodud sinised ulmeelukad, käis mul kusagil kuklas klõps.

Ahaa. Kadunud onu Horisontide hunnikud. Mingi 70. aastate aastakäik, siis, kui ajakiri oli suures formaadis ja matil paberil. Järjejutt, kuigi mitte eriti mahukas. Nii-nii. Oli seal ratastoolis mees, kes oli nii-öelda operaatoriks Jupiterile (!) saadetud biorobotile. Too pidi rajama baasi järgmise laevaga saadetavatele omasugustele emastele… et siis nö kolooniale alus panna (njaa, suudlusstseene nagu filmis polnud, aga lootus skoorida oli täitsa olemas ). Kas see nüüd ainus põhjus oli, aga loomulikult hakkas tüüp eelistama ratastoolile seda, kui ta sai kentaurisarnase (inimese ülakeha, nelja jala ja vägeva sabaga) halli eluka nahas mööda Jupiteri ringi kolada, olgu tingimused kuitahes karmid.

That shit blew me away, man. Ma’i mäleta, kui vana tookord olin, ilmselt ulmekate jaoks sobivas eas… kes teab, kui Horisont oleks seda järjejuttude liini aktiivsemalt arendanud (mäletan veel mõnd üksikut krimi- ja ulmejuttu), oleksin kardetavasti mõnel hoopis muul erialal kui praegune, hehe.

Tee mis tahad, meelde ei tule, mis jutt see selline oli… paar väikest googeldust ja hoplaa, muidugi polnud ma esimene, kes pidas “Avatari” sarnaseks Poul Andersoni novelliga “Call Me Joe” 1957. aastast (mis seletab huvitavat ettekujutust Jupiterist) ja Horisondis ilmunuvat see 1978 (“Mu nimi on Joe”). Juhuu! Mida inimesed enne Google’it tegid, ah?

(Hm, mis nad ikka tegid, Yahood ja Altavistat kasutasid ilmselt…)

***
Krt, ma ei salgagi, et sentimentaalsus pole mulle võõras… kuigi seda tuleb julmalt kapis kinni hoida ja ainult harva korraks värsket õhku hingama lasta. Aga misasi see peab olema, mis paneb inimese ostma täikalt kümne krooni eest soola- ja pipratoosi, mida ta elu seeski sihipäraselt kasutama ei hakka (soolatoosi augud kipuvad tüütult ummistuma ja pipra jaoks on veski)???

*punastab natuke*

***
Jeez, miks ma seni ei teadnud, et Ian Curtis on surnuist üles tõusnud (see pole praegu eriti originaalne iseloomustus, aga tühja kah)

konkreetsus ennekõike

Vaatasin siis ära selle “Püha Tõnu kiusamise”; kuigi poole silmaga loetud arvustustest oli üsna hästi aru saada, et tegu on tõesti “tudengifilmiliku” teose ja “tsitaadikogumikuga”. Noh, “Sügisball” meeldis mulle küll väga. Küünilisuse ja empaatia segu, just mu meele järele, jajah. Aga samas oli selgelt tunda, et tegelikult on Õunpuu palju rämedam vend kui ta suvatseb välja paista lasta ja et “Sügisballiga” hoiab ta end omajagu tagasi, mängib reeglite järgi nii-öelda. Seega tahtsin näha, mis see “päris” Õunpuu siis on.

Nagu arvata, küünilisust on seekord kapaga ja empaatia nägemiseks tuleb kõvasti silmi kissitada. Üsna varsti sai selgeks, et sisuliselt see film mind eriti ei kõneta, jäigi rohkem aega huvitavat pilti vaadata. Must-valge õigustas end täiega imho, täiuslik, täiuslik. Võõrastavalt aeglane, peaaegu märkamatu kaamera liikumine, mis vaatajal katuse sõitma paneb. Huvitavalt valgustatud näod. (Kõrvaltegelased olid ikka selline fantastiline lõustade galerii, et vahi või söömata.) Nägude kattuvus “Sügisballiga” häiris natuke, aga näiteks Juhan Ulfsakit ma ära ei tundnudki, hehe.

Üldiselt oli esimene (võhiku)mõte, et kui on juba olemas Roy Andersson (teate küll, “Teise korruse laulud” ja “Teie, kes te elate”, mis mulle üsna mõõdutundetult meeldivad), siis milleks see Õunpuu veel. Aga tegelikult… miks ka mitte, oma Eesti asi ja puha Mis ma tahan öelda: minu meelest on selline vaatenurk, selline film mõnes mõttes vajalik.

Samas – tekib tunne, et see film on paar aastakest hiljaks jäänud. (Mis parata, alati kipuvad filmid hiljaks jääma, pole ju nii, et idee tuleb ja järgmine päev on asi valmis.) Filmi teravik oleks justkui ikkagi majandusmulli-aja vastu suunatud ja praegusel hetkel sarnaneb see laiba jalaga togimisega. Või kui mitte päris laiba, siis halvatu, think “Thérèse Raquin”, eksole. Mis on kah võib-olla stiilselt dekadentlik, aga teravus, teravus kipub ära kaduma.

Mh…. soovitaks vaadata, ei soovitaks… ah, muidugi soovitaks, aga ootusi ei tasu võib-olla liiga üles kruttida.

paar jutujätku

Ausõna, ma kohe lõpetan ära selle mõttetu ingumise poliitika ja valimiste kallal – esiteks ei viitsi ma niikuinii mingit teemat korralikult ette võtta ja teiseks puuduvad nii taustateadmised kui ka tõsine motivatsioon nende hankimiseks. Aga sellega seoses hakkas lambist kummitama mingi värsijupp.

Lieber Herrgott, mach mich blind,
dass ich alles herrlich find’ *

Müstika, misjaoks ja kustkohast mul saksakeelsed värsid peas vedelevad, ma ütlen, mälu nagu prügikast, noh.

(aga üldiselt on tuvastatav, mis ajastust see laul või vemmalvärss võimisiganes pärit on, sest edasi läheb see nii:
Lieber Herrgott, mach mich stumm,
dass ich nicht nach Dachau kumm’ **)

***

Ja kui juba saksa värkidele jutt läks, peab möönma, et kui Rammsteini kiisulugu on imho (temaatiliselt iseloomustades) tuim nühkimine, mis ei pane isegi lae värvimise üle mõtisklema, vaid sellist sorti, kus üldse poole peal magama jäädakse…

siis haikalalooga rehabiliteeris punt end minu silmis jälle kenasti ära. Mis teha, sõnamängud on lahedad (ee… mis siis, et ma esimese raksuga kõigest aru ei saa, küll jõuab tekstis näpuga järge ajada) ja refrään on kuidagi eriliselt nunnu segu loodusfilosoofiast (irw) ja millestki lastelaulu meenutavast.

Und der Haifisch der hat Tränen
und die laufen vom Gesicht
doch der Haifisch lebt im Wasser
so die Tränen sieht man nicht.

In der Tiefe ist es einsam
und so manche Zähre fliesst
und so kommt es dass das Wasser
in den Meeren salzig ist. ***

Ah, muidugi, see meenutab ju natuke heeringalaulu.

* igaks juhuks:
armas jumal, tee mind pimedaks, et ma saaksin kõike ilusaks/meeldivaks pidada
** armas jumal, tee mind tummaks, et ma Dachausse ei satuks
(ja juhul kui ma nüüd puusse panin, siis Aki või keegi ehk tõstab kisa )

*** Seepeale Neptun vihastas ja ütles: kuule, heeringas, sa oled ikka hea Till küll. Heeringas kukkus pisaraid valama ja vandus, et ta enam soola ei puutu, vahetab nime haikalaks ning piirdub sestpeale viineri ja hapukapsaga. Aga jälle jama, viiner on ikka kas liiga suur või liiga väike ja hapukapsast pole Saksamaal üldse saada, masu aeg noh. Heeringas läks mulksti meresügavikku üksinda nutma ja emotsema ja sellest ajast, tõsi see, on merevesi soolane.

tehtud!

Heh, jõudsin lõpuks niikaugele, et Zeppelini kangapoest mööda lontsides astusin sissegi, et kudumisvardaid vaadata. Tuvastasin üsna kähku, et vajalikku numbrit pole, aga müüja jõudis ikka abi pakkuma tulla. Ja teatab reipalt: “Kui te kingitust otsite, siis meil on tulega vardaid ka!”
…
Maitia, miks mul ei õnnestu poeskäimiseks sobivat riietust valida… kapuutsiga pusa, jope ja laiguliste pükste kombinatsioon ei anna vist tõesti aktiivsest kudumisharrastusest tunnistust.

Aeg aga näitas, et kui ma (eile) lõpuks need paganase 10 mm vardad ostetud sain (õpetuses oli ette nähtud 12, aga mida pole, seda pole), õhtul oma krt teab mis ajenditel olemas oleva koduse lõngavaru üle vaatasin ja proovilappi kuduma istusin (selgus, et pean viis lõnga kokku panema, mispeale mõtlesin õudusega võimalusele, et pean kogu kupatuse pärast üles harutama – selleks olnuks mul ilmselt viit abilist tarvis)…

siis põhimõtteliselt ma sealt enne ei tõusnud, kui müts valmis. No mõistetavate pausidega siiski. Kellaraip jõudis selleks ajaks mingi kolm saada. Samas – 99% kindel on see, et oleks ma töö käest pannud ja magama kobinud, siis sinnapaika ta oleks jäänudki.

Mida meenutas ka lõngakotist leitud õnnetu poolik kinnas. Kõvasti mälu pingutades sai tuvastatud, et see on ikkagi käesolevast sajandist pärit, aga abi tal, vaesel loomal, sellest polnud…

Tüüpiline mina. TÜÜPILINE. Ei mingit enesedistsipliini, ei ühes ega teises suunas.

***

Vaidlesime täna kolleegiga tükk aega tuliselt poliitika teemadel, muuhulgas selle üle, kes on tegelikult roheliste valijaskond ja kas näiteks “ökoemmed” ja ökopoodnikud ka sinna kuuluvad.

Kolleeg arvas, et olmeökondus on eestlase jaoks loomulik ega seostu poliitikaga piisaval määral. Mina jällegi väitsin, et see justkui “peaks” nii olema, aga miks siis ökondusest üldse räägitakse, kui ta nii loomulik on (ilmselt olen viimasel ajal imelikke ajakirju lugema sattunud… kuigi ma isegi ei mäleta, kumba mu ema vahel ostab, kas Naistelehte või Naisi). Viimaks jõudsime tõdemusele, et me kumbki ei tunne ühtki võitlevat ökoemmet ega nende poliitilisi eelistusi ja seega on kogu eelnev jutt raisatud soe õhk. Hehe. Ei õnnestu ikka see konstruktiivne vestlus ühiskondlikel teemadel. Liiga tüüpiline.

Kui konstruktiivsus ei edene, võiks ju huumorit rakendada, aga see kah millegipärast ei edene. Loomulikult ei taipa hästi, kas ja kuidas keegi seda kompotti tõsiselt võttis, ükskõik mis kandi pealt: “keda neist sa ka ei valiks, saad Ansipi”, valged jõud, roheline koletis, Tallinna vabastamine, nagu oleks seente või fantasy-kirjanduse või pigem mõlemaga liialdatud. Nüüd on ilmselt kaif lännu ja pohmakas juba poolel teel, aga kas millalgi lõbus ka oli? Ma ei tea, minul küll ei olnud. Oma viga vist.

herpes, roheline herpes vol whatever

reklaam kuku raadiost:

“Suusad! Suu-saad! Kõigis Eesti Tarbijate Ühistu poodides! Suu-saaad!”

eks hooaeg hakkab ju kätte jõudma ja. mnjah. oo-kei.
postkasti tuli reklaam kirjaga “suur saak”. ega mina ei tea, on seal mingi seos või mitte.

all dressed up and nowhere to go

Tunnusmeloodia: Donots “Pick Up the Pieces”

What the hell are we waiting for?
Say what the hell are waiting for?
What the hell are we waiting for?
Pick up the pieces, pick up the pieces

Ooh, täna on ju Pööloy Gläänz Rokikas, kuhu ma ilmselt ei satu… viimase paari aasta jooksul on neid mõni kord nähtud ka jälle ja noh, nii ribidesse enam ei laksa, kuigi mõningane nostalgiaväärtus on loomulikult säilinud. Kutsu-vennake, Kõige Suurem (vähemalt pikem) Fänn, ei jõua kah töörindelt siiamaile.

Pealegi on üleval küsimus, kas mitte hoopis homme NBS üle vaadata. Peaks nagu, muuhulgas kuna eneselegi ootamatult sai minust eht fänn. Nimelt olin viimasel ajal kaltsukates kapuutsiga soojema pusa või kampsi järele ringi vaadanud ja täna jäigi üks selline silma, aga – tegu on nimelt NBSi “War in Wonderlandi” hoodie‘ga. Mille eest omal ajal küsiti viis sotti, mina sain 28 rahaga. Muhhahhaa. All dressed up, indeed.

Sellega meenub, et kui ükspäev jalutas linna peal vastu neetult ilus The Cure’i hoodie, mille sees oli selline halli vuntsiga poolparm (st kui ta päriselt ka fänn oli, siis olen mina…poliitik), virisesin mõttes tükk aega tagantjärele, et “miks mina kaltsukatest midagi sellist ei leia”. Mitte konkreetselt The Cure’i pärast, aga see oli ikka krdi kena hilp. Vaat sulle siis.

Mnjah, jama, kui peaks nüüd inimestele seletama hakkama, et nope, ma’i ole silencer ega midagi. Samas mis seal salata, NBSiga on nagu ka Pedigree ja muu hea industriaaliga, et kontsertidel püüan ikka käia, laivis on neid tohutult hea kuulata ja kaasa hüpata, tehniline perfektsionism pluss karm küte, mida veel tahta; kodus kuulamiseks peab aga lihtsalt väga vastav tuju olema. Mis ei tähenda, et seda kunagi pole. Heh, WiWi artwork meeldis mulle kah kangesti ja plaadiesitluseks ronisin spetsiaalselt Talina kohale… kuigi tõele au andes osalt seepärast, et tasuta pileti võitsin, aga kui poleks huvitanud, poleks loosimises osalenud, right?

(Eh… mul on tunne, et don John kaalub praegu väga tõsiselt, kas minuga tutvust jätkata või mitte. *püüab andekspaluvat kutsikapilku ette manada*)

***

Ma olen vist liiga kaua sisemaal elanud, ei ole enam tormidega harjunud. Mäletan küll, kuidas sai pimedal sügishommikul kooli mindud appi-ma-lämbun-tundega, sest vastutuult välja hingamine nõudis konkreetset pingutust. Aga eilne tuuleke meie väikses-vaikses Tartus viis päris segadusse: jookse või auto alla selle ringivahtimisega, kui kogu aeg on tunne, et kohe-kohe lendab midagi mööda nägemist, kas siis puuoks, reklaamitahvel, tellingukate või tuleb kogunisti mõni välikohviku päevavari Raekoja platsilt ja pikeerib eksimatu täpsusega otse minu suunas. Võeh.

***

Saaks need valimised juba mööda, juba olin kergendatult ohanud, et valimisreklaamiga väga ei pommitata, aga võta näpust – sel nädalal on hopsti postkast umbes. Seda paberit ja pappi, mis sinna alla pandud on – rõve. See selleks, aga omaenda valikugagi ei saa rahul olla – parteide osas kaks mõeldavat varianti üldse, mõlemal sada häda, ptüi. Tuli siis võtta see, kel on vähemalt lootust üldse löögile pääseda… hääl raisatud niikuinii. Paar päeva veel kannatada, siis tuleb natuke aega ulgumist ja hammaste kiristamist meedias ja varsti võib selle kamarajura jälle sujuvalt ära unustada. Niivõrd-kuivõrd. Ei, ma tõesti ei suuda end sundida vastutustundliku kodaniku kombel poliitikast huvituma.

P.S. hmm, tegelikult võiks vist valimiskampaania saagi juba kokku võtta. üks pastakas. üks kalender (ma ei kasuta seinakalendrit). tomatisupi retsept (ma ei söö tomatisuppi). patakas tulekindlat paberit.
ikaldus raisk.

P.P.S. rubriigist “huvitavaid otsingufraase”:
suguelu ei ole minu jaoks

13.10.09

Lumi. Eile oli igatahes. Hakkab pihta, hakkab aga pihta… lõputu kannatuste rada.
Hey oh…

Lohistasin oma kondid ikka kuidagiviisi vanematekoju, ronisin kaks päeva õunapuude otsas ja esmaspäeva hommikul, kui luugid lahti lõin ja akna taga toimuvat pornot nägin, siis oli küll tunne, et oli alles napikas. Kaasavõtmiseks tuli õunu juba lörtsisodi seest välja kraapida. Prr.

Muuhulgas lappasin hajameelselt Naistelehe Nipiraamatut – mingil põhjusel mu ema ostab seda, kuigi ma pole näinud teda sealt ühtki retsepti proovimas ega midagi – ja lugesin sealt lugu naisest, kes oli vanemate talu remondiks poolteist milli laenu võtnud ja nüüd omadega üpris plindris. Wtf, mõtlen, ma olen seda nägu kusagil näinud. Mitte irl. No “Võlast vabaks” saadet pole kunagi vaadanud, järelikult pildi peal. Kuidagi hakkas niidiots hargnema ja meenus, et kunagi aastaid tagasi ilmus mingis ajakirjas (oli see siis Eesti Naine või mitte, ei mäleta) lugu samast inimesest.

Juba selleks ajaks oli tal üksjagu kammaijaad seljataga, põgenikuelu Rootsis ja mis kõik veel – muidugi, kui jamasid polnuks, poleks lugu kokku tulnud -, ja loo point oli mu mäletamist mööda umbes, et pere (täitsa kena mees figureeris kah tol ajal pildil ) on nüüd kusagil külakeses oma koha ja rahuliku elu leidnud, naine küpsetab leiba ja lapsed müttavad õunapuude all koos kassidega ringi, elu lill mis lill ühesõnaga. Ajee.

Järeldus? Mental note to self: kui sul hästi läheb, siis ei tohi sellest poole sõnagagi iitsatada. Mokk mättasse ja mitte üks piuks. Sest pärast, kui sitasti läheb (ja niikuinii läheb), tulevad esiteks inimesed nagu mina, kel on mälu nagu prügikast. Ja teiseks igavlevad tädikesed nagu mu ema, kes kommenteerivad heatahtliku haletsusega: “aga näe, eks ta ole omajagu seigelnud ka, kaks korda lahutatud ja välismaal elanud ja…”. Kellel siukest asja vaja on, mitte kellelgi pole vaja, ei ajakirja vahendusel ega ilma selleta.

Järelduse järeldus: kui ei taha päris tummaks jääda, tuleb piirduda ohjeldamatu vingu ja halaga. Mnjaa. Muud üle ei jää, tuleb välja. Niisiis. Virisemist al-ga!

The more I see the less I know
The more I’d like to let it go (RHCP “Snow (Hey Oh)”)

P.S. on see masu või hoopis täpe märk, aga gootipood Lunapolis on bussijaama lähistelt kadund mis kadund. mitte et mul sealt eriti midagi võtta olnuks, aga sealt mööda jõlkudes tuli mõte, et “oh, läheks vaataks t-särke… ei, krt, ma pole sobivalt riides”
(ma ei tea, kuidas mul Pärnus viibides õnnestub igasugune enesekriitika kaotada ja haarata kapist mõni ammu kodust välja praagitud hilp… ilmselt on see sündroom “a’ kesse minnu ikka tunneb”)

aga vot mis juhtus, avastasin, et akendel ilutsevad hoopis Soliidsete Daamide siidisallikesed ja tagasihoidlikud beežid-hallikad jakid. einoh, palju õnne. p*****.

tibijuttu kah

…jälle (ei tea kohe, mis viga on).

Tunnusmeloodia: Laurie Anderson “Beautiful Red Dress”

Loogika ütleb justkui, et pärast suve tulebki sügis ja tulevad paratamatult ka öökülm ja lörts ja muud ahvatlused; va külmakartlik kere jällegi halab, et arusaamatult äkki, üleöö, on ropult kõhedaks läinud ja et see pole aus, üldsegi mitte. Aus või mitte, vähemalt rattaga sõites ei saa enam ilma mütsi-salli-kinnaste täisvarustuseta. Masendav. Vaat sulle Baltikumi kliimat oma kiidetud nelja aastaajaga.

Sellega seoses sorteerisin oma hilbuvaru, pakkisin suveriided silma alt ära jne. Muuhulgas võtsin lõpuks ometi ette tükimat aega kogunenud puntra riideid, millest kuidagimoodi lahti tuli saada, ja kappasin sellega Kaubamajja. Kuna see olid koostöös Uuskasutuskeskusega korraldanud kasutatud riiete kogumise. Einoh, tänuväärt idee, sest isegi mulle tundub, nagu oleks see kotikesetäis kodus sutsu ruumi juurde teinud – kuigi tegemist oli enamjaolt “poeriietega”, mis on mu garderoobis alati vähemusse jäänud. Kaltsukaleidudega on nimelt nii, et nad kipuvad olema liiga lahedad, et neist loobuda (isegi kui mõne hilbuga n-ö kusagile minna pole) või siis lendavad nad lõplikult ära kantuna loomulikku teed pidi ahju / prügikasti (sõltuvalt materjalist). Tavapoodidest tehtud ostude taga kipub sageli olema “appi, mul on kähku sellist asja vaja”, perfektset varianti ei leia, lõpuks kahmad midagi ära ja see ei tööta. Ja siis ei jõua end ära kiruda.

Kuna mõnel on aga hämmastav võime kahe tooli vahele istuda, siis tekitas positiivne ettevõtmine mõnevõrra häda ja viletsust. Esiteks tabas mind leinameeleolu, kui annetuse eest saadud 10% sooduskupongiga mööda Kaupsi ringi kollasin. Isegi kui raha oleks olnud – püüdsin siiralt sellise pilguga ringi vaadata -, jäänuks see kupongiraip mulle väga tõenäoliselt kätte. Mis mõttes sellised saapad? Mis mõttes *tõmbab resoluutse ilmega näpud klaviatuurilt ja säästab lugejaid lõputust kiunust*

Teiseks jõudis suht tagantjärele kohale fakt, et olin “lahti saanud” oma kõige soojemast mütsist, mis, olgem ausad, oli õõvastavalt kole, aga no paarkümmend külmakraadi on võimelised ilumeelega igasugu trikka tegema. Ja juba eelmisel talvel sai selgeks, et kaubandusvõrgus ei leidu säärast soojemat sorti mütsi, millega tuntud übersnoob Libarott, kes Võugi peale teatavasti üleolevalt muigab, nõustuks oma salkus peakest ehtima, hahaa. Järgmiseks sai tuvastatud, et Kaupsi lihtsate tumedate mütside valik on täpselt sama mis mullu ja ilmselt ka muiste (see, et ma eelmise talve sortimenti mäletan, näitab, kui desperate juba tookord olin). Niitoreniitoreniitore.

Omavahel öeldes haun juba ammu plaani see neetud müts oma väikeste valgete kätega valmis kududa, tegelikult on leitud ka (vähemalt pildi peal) täiuslik variant koos talutavana tunduva õpetusega. Aga. Mitte et ma sest midagi jagaksin, kuid sihuke lõng, mida läheb 100 g sisse 80 meetrit, on järele mõeldes vist liiga friik kraam, et seda suvalisest käsitöötarvete poest lihtsalt üles korjata saaks. Värvivalikust ja koostisest üldse ei räägigi. Oh jumalad. See tähendab järelikult mitme lõnga kokku panemist, proovilappide kudumist, õpetuse ümberarvutamist ja üldse ilget mässamist. Mis loomulikult lauluga istmikku siirdub, sest kudumisega tegeles Libarott viimati… vist oli sel sajandil. Ja kui esimene katse metsa läheb, siis teist enam ei tule, niipalju end tunnen. Igatahes kui ma peaksin lõngapoodide kammimise ja varraste kätte võtmiseni jõudma, siis saate alles itku ja hala kuulda, sest see on ikkagi Suur Projekt ja põnev tundmatuis vetes seilamine (käesolevaga loetagu end hoiatatuks).

Teemasse tagasi minnes… osutus viimaseks piisaks avastus, et Monton (mingi sümpaatia on vanast harjumusest säilinud) pakub neljasaja-millegi raha eest põhimõtteliselt samasugust lihtsat musta toppi nagu see, mille ma paari nädala eest kaltsukast kuue kümpi eest soetasin (ägades, et küll on kallis, aga ära tõin ja kohe ta’ga ka pittu ronisin). Peamine vahe seisneb selles, et üks on sünteetika ja teine meriinovill (ei ole vist raske arvata, kumb on kumb). Väga sirget joont pidi uksest välja ja padavai Humanasse patuseid kirgi rahuldama, nimelt alustab järjekordne xxl-suuruses siidpluus uut teenistuskäiku öises vahetuses (mis teha, olen siidipede siis olen) ja Calvin Klein võib oma öösärgiks nimetatavad loetud ruutsentimeetrid siidi pista sinna, kus päike ei paista (kuigi öösärkidest rääkides kaotab see ütlemine olulise osa oma jõust).

(ja uskumatu, et siuksel teemal nii pikk jutt välja kukkus. I could just go on and on and on… millegipärast meenub see lugu ikka, kui “naiselikud” teemad kerges eneseiroonia kastmes päevakorda tulevad. But hey, girls… we’re gonna make it, and if we can’t we’re gonna fake it. Hell jee.)

õnnitlused

Tunnusmeloodia: Agulikass “Hullumaja” (kuula siit)

HEAD RAHVUSVAHELIST TÕLKIJATE PÄEVA!

(ega muud targemat polnudki öelda)

täna oleme alternatiivsed (või lihtsalt lubjastunud)

jumalad, ma hakkan vist vanaks jääma.

kirtsutan nina, kui “meie oma” presidendiproua popilt und noortepäraselt väljendub. samas endale tahaks selle vabaduse ikka alles jätta. topeltstandardid, seda õudust küll.

(oleks siis, et kontekst, st toiduainete koostise teema, oluliselt huvitaks. eks ma silte ikka vaatan, aga minu jaoks läheb piir alles sealt, kus nt majoneesi sisse suhkruasendajat või jogurtisse tärklist on topitud. aga tõepoolest, mida tärklisel jogurtisse asja on? see on juba lihtsalt terve talupojamõistuse küsimus imho.)

mis veel. ei tea, ma võin vabalt olla viimane eestlane, kes pole näinud Rammsteini kurikuulsa kiisuloo videot… peale näiteks mu vanemate ja siis selle vanamehe, kes elab Karupee kandis metsatalus, kes pole kaks aastat oma naabreid näinud ja kes pole kuulnudki sõna “internet”, sest kui ta kord kuus lähimasse linnakesse pinssi välja võtma tudiseb, siis ei küsi teller kunagi temalt särava naeratusega: “kas te meie internetipanga kasutaja juba olete?”.

aga ega ei kavatse ka. see lugu on juba raadiost kuuldes nii paha, et miskipärast kakub arvama, et isegi meestel (Jonas Åkerlundi näitel) võivad vahel pahad päevad olla. oh well. ei ole asi, mida tingimata järele kontrollima peaks.

sellega meenus, et täitsa hämmastav, mida inimesed on võimelised tegema, et teistest erineda. või siis tegemata jätma, irw. näiteks pole ma siiani lasknud kõrvadesse auke teha, kuigi kõigil ju on. no vaat, noorest peast ma arvasin, et sellist koledat lõusta tuleb tingimata võimalikult hoolikalt juuste sisse peita, ja kõrvarõngad poleks niikuinii välja paistnud. mõttetu ühesõnaga. hiljem on ikka mõte peast läbi käinud – saaks ise mingeid ägedaid ripatseid kompunnida jne -, aga lõpuks võidab ikka argument, et “kõigil ju on”. (tähendab, asi pole selles, et lõust oleks vahepeal oluliselt ilusamaks läinud )
tätokaga sama jama: mitte et ma poleks kunagi seda kaalunud, aga mnjajajah. kõigil on. tänapäeval.

eriline wannabe alternatiiv, eksole.

aga see video mulle päris meeldib, paneb muigama. luukered-värgid lisavad väikese filosoofilise nüansi ja, hehe.

P.S.
“You are a very sensual person. You like to experience all the sights, smells, tastes and textures the world has to offer. Ordinary be damned, because you want to do it all.”

I am an Iris What Flower Are You?

24.09.09

Oo, ma nägin täna Tõelist Raamatusõpra ja süda läks kohe kergemaks, et ise olen järelikult heal juhul veerandi kohaga raamatusõber (20 ruudu peal elades ei saa endale täiskohta lubada enivei).

Tõeline Raamatusõber oli prillitatud vanemapoolne härrasmees, kes linnaraamatukogu mahakantud raamatute müügil endale sellise hunniku kaupa kokku korjas, et ma jäin tahes-tahtmata leti lähedale passima ja tema tegemisi piiluma, tehes näo, et lappan süvenenult National Geographicuid. Kui võtta raamatu keskmiseks hinnaks kolm krooni, mahtus onu arve sisse neid nii seitsmekümne ringis, tõenäoliselt rohkemgi. Muljetavaldav. Respekt.

Siiski olin ise tõeliselt uhke, kui mul õnnestus sealt jalga lasta ainult viiekonna kapsa, paari NG ja paari vana Vogue’iga. Selle käigus lippasin mööda ka onust, kes istus oma suure raamatukastiga õues pingil ja tellis parajasti taksot, ise õnnelik nagu laps jõulupuu all.

(Vahemärkus:
Mõistus ütleb, et Vogue’i lehitsemise pärast ei ole tingimata vaja end õigustada – mul on passis märge, mis lubab seda teha, fa-faa. Aga. Kõhutunne ütleb jällegi, et on jah äärmiselt piinlik lugu ja eneseõigustus on omal kohal. Nimelt on see väljaanne mu arust nii ebamaiselt veider nähtus, et kui silma alla satub, tuleb ikka korraks pilk peale visata – et nagu… päriselt ongi siuke asi… ja siuksed inimesed!? oo-kei.

Või noh, see on vilets ettekääne ja tegelikult tahaksin ma loomulikult… ööö… ei, seda 11 000-naelast kleiti ma küll ei taha. ja kuulge, see 890-naelane kott on ka mingi anomaalia. Huhh, kergendus.)

Igatahes esimene värske trauma uutest raamatutest on juba käes, jee, täie raha eest. Turbasõda. Saate aru. Turbasõda. Ma hakkan iga päev silmi värvima, kui originaalis ei seisa selle koha peal “turf war“.

killukesi

Oh, kuidas võisin ma ometi unustada uut Vabaduse väljakut kommenteerida, kui viimatisest Tallinnas-käigust räägitud sai. On avar, on tänapäevane, on euroopalik ja needsinatsed teised sõnad (kui samba poole piilumist vältida). Ja sametrohelised murunõlvad annavad armsa kontrastiefekti. Ometi sattusin ühel hetkel valel ajal vales kohas seistes samba poole jõllitama (st vale nurga alt) ja see maksis end koledal kombel kätte. Nimelt paigutus vaatevälja selline komplekt:

* minimalistlik, modernne ja väga 21. sajandi kiiskavhele müüripind (1 tk);
* Vabadussõja võidusammas (1 tk);
* keskaegne torn (1 tk)
* katedraali tornikuppel (1 tk);
* (ma ei julge lõdva randmega väita, mis stiilis täpselt) roheliste malmvaaside rida trepi ääres (1 tk);

…”eklektika” on mu sõnavaras pigem positiivse laenguga sõna, aga see oli imho eklektika gone bad, võtke või jätke.

***

Reedene Rokiklubi disku oli lahe; kui tavaliselt väljas käies tekib probleem, et “rahvast on, aga inimesi pole”, siis seekord oli “inimesi on, rahvast pole” (no pole ka suurem probleem). Viimase dj-seti ajal hakkas aga irvitamine tantsimist segama.
Esiteks sattus mulle ootamatult selline tantsupartner, kellele meenusid ilmselt omaaegsed koolidiskod ja kes vanakooli ümbert-kinni tantsustiili harrastada tahtis; see selleks, põhihuumoriks oli, et vahepaladeks lasti lõike “Alice’ist imedemaal” Tõnu Aava esituses. Sürr juba iseenesest, mul aga kerkis seepeale elavalt silme ette pilt, kuidas järgmine kord võetakse ette vana hea “Punamütsike” Toompere seeniori ja kompaniiga ja kuidas “Tähelepanu! Päike taevasse!” peale jookseb pool seltskonda tantsupõrandalt paanikas laiali oma kirste otsima. Mh-mh-mh-pup-pup-pup. (ei, ma’i suuda vastu panna kiusatusele kehva nalja pritsida)

***

Mental note to self: kena, kui inimesed tulevad laenatud asju tagasi tooma, aga kui visiit lõpeb a) pärani akendega mitte just kõige soojemal sügisõhtul; b) ohjeldamatu viirukikärsatamisega; c) ebameeldiva unenäoga, kus peategelasena figureerib külmkapitäis lehkavat juustu (sõna otseses mõttes) ja d) tõdemusega, et vähemalt sel aastal ma vist enam juustu ei söö, siis ainus loogiline lahendus on vana semu harvadegi külaskäikude kindel bännimine, nii julm kui see ka pole. Loodetavasti seisab see otsus meeles kah. Ei, see ei ole nii naljakas kui kõlab. Nagu… WTF, tõepoolest?

***

Jätkuva sündipopi ja kergema alternatiivroki perioodi vastu pole põhimõtteliselt eriti midagi, aga Kenti juurest läks mõte sujuvalt edasi Muse’ile (kuna lugu “Uprising” viimasel ajal raadiost käiatakse). Jama selles, et konkreetne lugu on mu arust puberteetliselt igav/üheplaaniline (kui see peab mingi nali olema, siis ma sellele pihta ei saa, mulle meenuvad hoopis Vennaskond ja arvuti taga HoMM-i mängiv Kutsu, kes rusikaga vehkides kriiskab: “Resistääääns!”, kui vaenlase kuri spell on ära tõrjutud) ja ma loodan ja palvetan, et see kastraadiooper tüütaks põhjalikult ära enne, kui Coldplay ringiga päevakorda tuleb, sest mis on liig, see on liig. Arrr. Sündipopp võib jääda, ma luban.

***

Jalutan mina ükspäev poes mänguasjaletist mööda ja näen suurt silti: “G-FORCE LABOR DARVINIGA” (sic!). Vaatan, et mis värk on: jurakas karp, millel on pilt nunnust meriseakesest mingis keskaegset piinariista meenutavas asjanduses ja kiri “1 x DARWIN INCLUDED”.
…
say what, indeed.
(ok, jagasin lõpuks ära, et G-Force peab ilmselt olema see film, mis on eesti keeles “M-komando” ja et kogu kupatusel ei pruugi Darwini auhindade ega muu sellisega suuremat pistmist olla, aga sinna vahele mahtus siiski hetk… hämmingut.)

17.09.09

Vaikus-rahu-vaikus-rahu.
Jeei, täna oleme siis juba lihtsalt vana emo ja õhkame laisalt, et eks seal on ikka parem, kus meid ei ole.

/…/ Tule, lähme siit ära,
sõidame kusagile,
sõidame siit kaugele,
saame nendeks, kes kadusid
/…/
Kaamera libiseb üle kuldkollaste väljade
(jah, me teame, et sa vajad abi)
See linn ajab mu taas hulluks
(sa ei saa enam kunagi iseendaks)
Ja mulle tundub tõesti, et mu hing sureb nälga
(su neetud vingumine tüütab ära
su neetud vingumine tüütab ära…)

Kent “Dom som försvann”

Kümnesse lugu, eksole. Ehk ongi parem, et embedding disabled, sest… no ma ei pea end eriti nõrganärviliseks, aga see video on natuke haiglane ikkagi

eksistentsiaalne kriis

Jep.

It feels all right but never complete.

“Heavy Cross” laseb peas ringiratast, juba teist päeva. Valus. (Ahaa, ma tõstan selle video parem siia, on asjakohasem.)

Tähendab, käisin nädalavahetusel Tallinnas. Jäin endise pinginaabri sünnale koledasti hiljaks, kinnistades nii eelarvamust tartlastest, kes ei tunne kella ega kalendrit. (Või kui tunnevad, siis ainus relevantne kellaaeg on kell kümme õhtul. See selleks.)
Sõbrants oli pere suurenedes kolinud linna äärde: vaiksed tänavad, uuemapoolsed väiksemad kortermajad, tooni annavad noored lastega pered, kujutate ette küll. Mina sellises kohas elada ei julgeks, minu eelarvamus ütleb, et varem või hiljem hakkab mingi külakogukonna sündroom mängima, aga kangesti hea meel oli silmnähtavalt rahuloleva sõbrantsi ja tema vahva pojaraasu üle (kel ilmselt mängukaaslastest ja hilisematest eluaegsetest sõpradest puudust kätte ei tule).

Nooh, seltskond pärib siis Tartu elu kohta, “sa elad ikka samas kohas? ja plaanid päriseks Tartusse jääda?” jne, mispeale vastasin automaatselt õlakehitusega: “oh, kuhu mul sealt ikka minna on”. Järgmisel hetkel taipasin õudusega, et see vastus sedalaadi küsimusele ongi viimastel aastatel suhteliselt automaatselt tulnud. Korraga ei tundunud see enam… hea.

Oh, hüva, teemad vahetusid ja tõrjusin tolle pisikese seesmise torke sujuvalt unustusse, varsti oligi pidu läbi ja siirdusin öömajale ühe teise sõpsi poole, muuhulgas vältimaks kella seitsmest pudrurallit (võeh, punkt lapsevanemaelu kahjuks).

Päikesepaisteline pühapäev möödus ohjeldamatu tšillimise tähe all – tšill Kukus, tšill Levikas, tšill Rotermanni kvartalis, vanalinnas ja Rahva Raamatus, täisprogramm, ma ütlen. Mingi hetk jutu sees pahvatasin “heh, koli või ise Tallinna”.

Trahh!!!
Kuramus. Ma’i saa sest ideest üle enam.

Olin jummala kindel, et viga on minus, kui ma ei suuda enam vahtida üha samu Karlova tänavaid ning jõgi, Toomemägi, kogu kupatus ei tekita enam mingeid emotsioone – no et lihtsalt olengi nii igav inimene, sellepärast ongi mul igav Tartus ja ilmselt ükskõik kus mujal kah. Seda niikuinii, selle vastu ei vaidle keegi.
Aga võib-olla, nii hüpoteetiliselt, on asja juures üks pi-si-ke lisaklausel: äkki ongi Tartu end lihtsalt ammendanud?

Ah, mida iganes. Projekti materiaalsest poolest saaks terve jeremiaadi, sellega lugejaid piinama ei hakka. Praegu mõtlen, et elaks selle idee otsas Tartus talve üle, püüaks tublimaks hakata ja töövõimaluste osas maad kuulata, ja siis umbes aasta pärast vaatame seda asja. Samas, sellised põgusad “homme hakkan tubliks”-hood pole minu puhul haruldased. Nii et.

We can play it safe or play it cool
Follow the leader or make up all the rules
Whatever you want, the choice is yours
So choose

Esmaspäeva hommikul startisin kesklinna poole, et veidi aega parajaks teha ja siis bussijaama kolistada. Vantsin läbi Tammsaare pargi, mõtisklen parajasti tõsiselt eelmise päeva Ilmutuse üle, ja äkitselt jalutab mulle vastu Nirti. Ega ma kindel polnud, me pole ju mingid tuttavad, aga tagantjärele (kuna Nirti juhtus blogis oma tolle päeva riietust kirjeldama) ei jäänud erilist kahtlust. Kaabu, pikk seelik, any colour you like as long as it’s black, just. Loo iva on selles, et ma olin Nirti hiljutisi Tallinna-kolimise muljeid lugenud ja mõttes ägedalt kaasa noogutanud, stiilis “voh! just! need asjad Tallinna juures meeldiksid mullegi”.

See oli märk, lapsed, ma ütlen teile.

Järgmiseks põrkasin tänaval kokku ühe teretuttavaga, kes mu üllatavalt isegi ära tundis, ja kuna mul oli niikuinii vaja pool tundi surnuks peksta, laterdasime pikalt-laialt muusikast ja üritustest, mis tuletas järjekordselt meelde, et Tallinnas on igasuguseid häid kohti ja pidusid. Ohhh. Kainestav mõte on see, et tõenäoliselt poleks mul kunagi taksoraha, et peolt koju pääseda, seega – ei mingit pidutsemist.

Aa, sellega seoses: kui hiljuti sai siin Sinist “promotud”, siis ma juba imestasin, et miks plaadiesitluskontsertidest midagi kuulda pole; selgub, et asi on korralduses ja inf on lihtsalt hilja liikuma hakanud. Igatahes juba järgmisel neljapäeval (näedsa, kirjutasin algul “sel neljapäeval” – tartlane, ei tunne kalendrit! – 24. niisiis) on Von Krahlis Sinine, Allan Vainola & Unenäopüüdjad ja Kirtana Rasa – eks ole põnevalt kirju seltskond. Ja varsti peaksid nad Plink Plonki ka jõudma (26. sept nimelt). Bueno.

P.S. “The Machinist” on tõestatult väga vale film natukenegi närvilises meeleolus vaatamiseks. Aga kuradi moodi mõjuv ikkagi. Mulle meeldivad nutikalt struktureeritud asjad, isegi kui selle struktuuri lahti muukimiseks veidi vaeva tuleb näha (ehk siis mõttega vaadata). “Mulholland Drive” ilma mingi mängulisuse ja glamuurita: räme, kõle, painav ja… neetult hea. Prr. Kui ma nii väsinud polnuks, oleksin eile vist sama unetu olnud kui too peategelane seal.

juhtub ka nii

Tunnusmeloodia: Gossip “Heavy Cross”

lähed sõbrale võlga tagastama ja kaotad süütuse. juhtub, noh.
tähendab, kui mälu ei peta, siis esimest korda elus sattusin Maailma tantsupeole, see süütus läks niisiis. seni olin seltskonnaga sealt jalga lasknud, kui pidu algamas, aga seekord lubati kenasti edasi istuda, ei sunnitud piletit ostma ega midagi. nalja igatahes sai.

seltskonnaks oli kolm minuvanust noormeest (või noh, suhteline, eksole) ja kui muss käima läks, olid need kolm pikaks venivat ja kõverduvat nägu igatahes vaatamist väärt. uskumatu ilmega vahiti tantsupõrandale kogunevaid entusiastlikke noori.
einoh, ega minagi end seal nagu kala vees tundnud, aga poiste näod tegid mulle niivõrd nalja, et olles veidike aega salamisi irvitanud, sadistlik tuluke silmanurgas vilkumas, manasin süüdimatu ilme ette ja tirisin poisid tantsima. paar esimest lugu kaebasid teised pikalt ja põhjalikult, kuidas nemad ikka tantsida ei oska, aga edasi läks nagu ludinal. no ja eks oli tantsukingi omajagu määritud ka.

vahepeal tundsin end erilise diskopepuna, kui õhkasin tümaka vahele miksitud Gossipi, La Roux’ jne peale “oh, see on hea lugu” ja pidin nägema, kuidas kaaslane mind oma Metsatöllu särgi kohalt halvasti varjatud siira õudusega silmitseb.

kodu poole siksakitades itsitasin habemesse ja mõtlesin sadistlikku rida jätkates, et selle mansahvti peaks sabapidi Beats from the Vaultile sikutama, vat see oleks alles kultuurielamus. tempel mällu igaveseks. aga noh, ilmselt oleks esiteks tarvis nad enne kaikaga uimaseks lüüa ja teiseks… mnjah, kuigi mul pole tolles scene‘is erilist mainet, mida hoida, ikkagi… khm. Kõh-kõh-kõh.

P.S. imearmas tsitaat semu Sakalamehelt: “Raha pole kunagi kellegi hinge suuremaks teinud.”

planeet x

Tagantjärele mõeldes ja pilte vaadates sai nädalavahetusel ikka väga veidras kohas käidud.

Kus päevalilled kenasti üle puulatvade ulatuvad…

ja maa seest kasvavad välja mingid väga veidrad asjandused…

WTF, tõepoolest??? (Edit: tuvastatud sai niipalju, et tegu peaks olema mingit liiki maatähega (Geastrum). Hmm, ilus nimi.)

Ja Hull Roos, mis näeb õitsemise ajal niigi välja nagu roosa sefiiritort, valmistub uuesti õitsema hakkama… mis siis, et see sort ongi korduvõitseja, ei väsi see mind hämmastamast…

ja mingil müstilisel ajendil pesen ma ühe hooga ära kuus akent, samas kui kodus ei saa kaht akent kui-da-gi pestud…
ja mu vanemad üllatavad mind kõnevõime kaotuseni, tundes äkitselt huvi Tänapäeva Tehnika vastu, täpsemalt uurides mu uut telefoni ja küsides, kas seda laadima ka peab ja missugune muusika (st helin) sellel peal on. Mängin siis ette selle muusika ehk kõige rokilikuma loo telefoniga kaasa tulnud helinatest (sest massina tuunimiseni pole ma siiamaani jõudnud) –

“Näh! Misasi see nüüd olema peab? Nii kole muusika, see vaheta küll ära, sedasi ehmatad inimesed ära ju!”

Mispeale Libarott õhkas endamisi kergendatult, et tegelikult on siiski tegemist vana hea koduplaneediga, kus kõik on nagu mullu ja muistegi.

happetripp jätkub

Tunnusmeloodia: Sõpruse Puiestee “Ma olen õnnelik, et inimesed on nii ilusad ja head”

Pühkisin mõni päev tagasi kodus koridori.

Ei, tubli muidugi, tänan, tänan, lilli pole vaja; lugu läheb edasi.

Pühin, möllan, naabri-Heino loivab veel mööda ja kuulutab nagu ikka: “Noh, jälle pole midagi paremat teha vä?”
Heh.
Üks hetk lendab miski harja alt kolinal mööda põrandat eemale. Vaatan, otsin, lõpuks leian tundmatu lendava objekti enam-vähem oma talla alt üles – helesinine ehtekivi.

Kivi siis kivi; vedeles teine täpselt sellises kohas, kuhu terve trepikoja rahval võib asja olla, nii et mul ei tulnud mõttessegi uksi järjest läbi koputama hakata, et omanikku tuvastada. Panin ta lihtsalt nähtavasse kohta ja unustasin juhtumi.

Eile tuleb siis naabri-Heino mulle õues vastu, kukub lambist taevani kiitma ja tänama, tema olla mulle võlgu ja maitia mida kõike veel. Vaata et veel maani ei kummarda. Mina ei saa muffigi aru muidugi.
Lõpuks tuleb välja, kivi olla naabriproua sõrmuse küljest ja “hirmus kallis” (ah, mida iganes, naabrimees teada praalija).

Nii et ootamatult/teenimatult sain erikuradi ausa inimese kuulsuse ja rämedates kogustes moraalset krediiti, mis loomulikult mööda külgi maha ei jookse
Lisaks kotitäie õunu. Mingid lambaninad, suhteliselt magusad, aga õunad all right. Oeh.

Koomusk missugune. Olen jah vaene, aga aus ja trambin süüdimatult “kalliskivide” otsas, lalalaa. Irw.

It don’t matter
I won’t do what you say
You’ve got the money and the power
I won’t go your way
And I can’t take for the people
They don’t matter at all
And I’ll be waiting in the shadows
‘Til the day that you fall.
(Kasabian “Underdog”)

aplaus!

Sattusin kiikama Sinise intervjuud seoses bändi 18. septembril ilmuva esikalbumiga ja kuna ma nende tegemistesse just eriti süvenenud polnud, avastasin sealt paraja üllatusega ühe tuttava nime.

Ei saa kiidelda, et tegu oleks isiklikult minu lähedase tuttavaga (seega ei hakka käsi kokku lööma ja kilkama, et küll see Eesti on ikka väike ). Kuid tean, et mõnelgi mu lugejal võib Elo Masingu tegemiste vastu sõbralik huvi olla, nii et. Ühesõnaga, albumi lugude viiulipartiid on tema sisse mängitud; tol kontserdil, mida mina nägin, osales üks teine tüdruk ja hoopis vioolaga.

Aga kuulake, kui huvi on.
The End (lõik)
Our Green (lõik)

ja lisaks mitteniiviiulised, aga imho selge hitifaktoriga
This Girl (lõik)
Empty Me of Emptiness (terve)

Ja kuna albumi taga on kuuldavasti oma nišis vägagi korralik plaadifirma, siis on arvata, et sellest kambast saame veel üht-teist kuulda Tublid!

01.09.09

avastasin, et viimaste päevade söögisedel on kuidagi ühekülgseks kaldunud.
* õunakook
* õuna-mannavaht
* õunapannkoogid
* õunad. ohjeldamatult. hapud õunad.
* tatrapuder (erikuradi alternatiivne)

lisame sinna veel kohvi ja suitsud ja hei-hoo, tere tulemast, osteoporoos. huvitav, kas selliseid kaltsiumitablasid ka olemas on, mis ei maitseks nagu eriti rõve odav hambapasta?

selline tunne on, et kohe varsti kukuvad mul hambad suust ära ning siis hakkan tekkinud aukudest verd ja Alieni stiilis puhast hapet pritsima (head isu, armas lugeja. amps!).

samas, variant “söö siis vähem õunu” on niikuinii välistatud, sest paadunud puuviljafänni instinkt ütleb, et praegusel hooajal tuleks üldse puu alla maha istuda ja sealt mitte enne liigutada, kui maapind käeulatuse raadiuses õuntest paljaks söödud on.

***

tuli mõte, et peaks millestki vaimustuma, nii vahelduse mõttes. muidu on igav. blogistki näha, et käib mingi ilge ninakirtsutamine loetud raamatute ja ja nähtud filmide üle.

kandidaate on, hea seegi, muidu oleks päris s*tt päev.
ikka vaatamata “Tõprad” näiteks.
või siis mingi 60-70ndate armsalt ägä protopunk, juhul kui tekib võimalus oma fonoteeki sellega täiendada.

üks variant läks juba veega alla, nimelt sobivalt ökonoomne ja praktiline küpsetamisvaimustus kestis umbes kümme minutit ehk niikaua kui sõbrantsiga sellest lobisesin.
hahaa, liiga tüüpiline minu puhul.
ühesõnaga, sõbrants soovitas proovida nisu-täisterajahu ehk grahamjahu; ok, saab tehtud.
ja mina ei mäleta, et isegi mul oleks kunagi õnnestunud selline lollikindel asi nagu pärmitaigen täiesti vussi keerata (või ehk ükskord, kui soola lisamata unustasin). värk meenutas korstnapühkija saavutusi multikast “Pagar ja korstnapühkija”, sest kuklid lihtsalt keeldusid kerkimast. mingil müstilisel põhjusel.

ei, mina ikka ei saa aru nendest toidublogijatest aga ega ei peagi.