Mart Laari välja öeldud mõte, et võiks teha filmi eestlaste muistsest vabadusvõitlusest, võttis mul isiklikult küll südame alt külmaks. Ma seda Terevisiooni ei vaadanud, aga loogiliselt võttes võib oletada, et too “tehtagu” tähendaks sellist missiooniga poolriiklikku projekti nagu “Tuulepealne maa”, äkki osaliselt sama meeskonnagagi (eksiksin meeleldi).
Vaata, saatuse tahtel nägin “Tuulepealsest maast” esimesena viimast osa ja see oli selline piinlik elamus, millist ei sooviks vaenlaselegi. Noh, Hollika filmides on klišeed etteoodatavad ja naljakad, pärast loed IMdB foorumist teemat “100 things to learn from [film X]” vms ja mugistad mõnusasti naerda, aga meie oma näitlejad… meie oma… ajaloolased! ja nõnda edasi. Oh ei, palun.
Loll reetur saab juhusliku kuuli (vrd jääb omaenda pommiga luku taha / komistab ja kukub katuseservalt, et head ei peaks käsi määrima), teine paha saadakse kätte, aga enne jõuab ta keerata käki, mille tagajärjel Kugja Faatufe küüsis niigi kannatanud armastajapaarile jääb veel vaid viimne suudlus kesk oranžikaid vereplekke. (Oli ju oranž, ma mõtlen, olnuks telekal värvid nii mööda, hakanuks mõnes muus filmis sama asi häirima?) Miks küll tundub, et kõike seda on juba nähtud, ja mitte vähe. Samas tähendab see, et peaks harjunud olema… aga Laari jutust inspireeritud kujutlus “Maleva” ja “Tuulepealse maa” ristsugutisest on siiski liigne trauma.
Ehh, oma viga, ehk oleks pidanud ilusti sujuvalt otsast peale vaatama.
Sama jama: loen parajasti Frazieri romaani “Cold Mountain” ja vaatan, et film jupikaupa juutuubis üleval… muidugi klõpsisin esimesena “final scene“-klipi peale ja sinnapaika see vaatamine jäi…
Raamatu kohta aga peab möönma, et väga õigel (aasta)ajal sattus teine kätte. Muidu ka neetult hea… eepiline, aga heas mõttes, st ei lähe pateetiliseks kätte, realism ja üldistusjõud mõnusas tasakaalus. Mittemidagiütlevad kurameerimisstseenid võib ometigi edasi lehitseda.
Aga mis ma tahtsin öelda, vaat mina olengi see vati sees hoitud Ada, kes peab üksi kõigega hakkama saama alates elektrikorkidest ja lõpetades selle eest hoolitsemisega, et mulle talvepuude pähe kõdunenud notte pähe ei määritaks. Loomulikult on see tore – kui tegutsemiseni jõutud, on teada, et mis ise tehtud, see on tehtud. Probleemiks on hoovõtmine, ikka juhtub, et mõnda aega istun apaatsena ja nii-öelda mässin end haigutades salli sisse selle asemel, et kirves võtta ja metsa puid tegema minna… toksin hajameelselt arvutis HoMM3-e näiteks ja saan esimese kuu jooksul pähe. Bää.
Ja siis tuleb mõni Ruby tarmukal sammul, kõik selge ja lihtne ja kontrolli all, vahib mind nagu lollakat ja küsib, aga miks, tont võtaks, sa seda, teist või kolmandat juba ammu ära teinud pole?
…et kaua sa ikka vanade asjade üle ulud ja hambaid kiristad. (Ei, tegelikult on üks vana arve veel õiendamata, aga sellega pole kiiret.)
Nii et jõudis seagripihirm ka Libaroti õuele, haa. Hea küll, nali naljaks, tegelikult ei viitsi ma eriti seda teemat jälgida. Muretseda jõuab siis, kui laks käes, “profülaktilise” vaktsiinipaanika suhtes olen esialgu üpris skeptiline. Samuti on mul vist kaasasündinud immuunsus vandenõuteooriate suhtes – hea seegi. Arusaadav, et tavalisest karmim gripitüvi pole eriti lõbus… samas tuletatakse ajakirjanduses meelde, et ka “tavalisse” grippi on n-ö alati surdud. Mida mina näiteks unustama kipun, sest igasugused adenoviirused, paragripid ja muud naljanumbrid lähevad võhikul gripiga ühte patta ja karedat kurku kirudes ei tule naljalt pähe võimalus, et niimoodi võib üks hetk sussid püsti visata. Kuigi mul on juba halbu kogemusi mingi krtteabmis “külmetuseviirusega”, mis pildi konkreetselt tasku lööb.
Üht huvitavat juttu kuulsin raadiost küll, see oli vist Kuku “Nädala tegija”, kus mainiti hüpoteesi põhjuse kohta, miks seekordne gripp just noori murrab – et 1977/78. a “hooajal” oli liikunud samalaadne gripitüvi ja võimalik, et tol ajal gripi läbi põdenutel on vastav immuunmälu alles. Tjah, kahtlen, kas mul õnnestus löögile pääseda, nii et pole siin mingit kergendust. Ükskõik, mis viirus mu sel talvel lõpuks kätte saab, pole mul mingit huvi temaga jantida. Oleks et keegi haigena vedelemise eest pappi viskaks nagu normaalsetele inimestele -
tutkit, ise ma seda ju tegema ei hakka. Mida veel? Marss maast lahti, neetud simulant!
Mitte et ma näeks põhjust “unenägude seletajaid” tõsiselt võtta, aga üks n-ö vanarahva tarkus on kuidagi meelde jäänud – et ujumise unes nägemine tähendavat haigeks jäämist. Vot, nädalajagu tagasi sulistaski Libarott rõõmsasti Põhja-Jäämeres majesteetlike jäämägede vahel ringi (ta oli seal nimelt jääkarusid uurimas) ja mõtiskles just, et tea kas hakkab enne külm, kui laev järele tuleb… kui korraga vupsas põhjast pinnale korraliku kummipaadi suurune kahkjashall vesikirbu moodi elajas, lülilised putukajalad vehkimas, ning hakkas mind taga ajama. Ajee.
No ja hakkaski vaikselt pihta: ajutegevuse halvatus, null söögiisu, külmavärinad… muidugi on nälgides külm… aga kui käed kippusid seletamatutel ajenditel soojaks minema, siis see oli tõesti viimane tilk. Soojad käed praegusel aastaajal?? Ei, nüüd on küll surm suu ääres. Olgu nädalavahetus või mis iganes, linna peal laiamise asemel barrikadeerisin end hoopis oma üheinimesekloostrisse ja keevitasin kokku säherduse küüslauguvõi, mis röstitud leiva peal vee silmast välja võttis. Juba lõhna nuhutades hakkas suugi vett jooksma ja niipalju siis isutusest – näeh, kere ikka teab, mida tal vaja on. Rohke sinepiga viinerid, meega röstsaiad ja kange piimaga tee sinna juurde ning olin kui uuesti sündinud, tõesõna. Nurrrr!
Söögiisu söögiisuks, kuid jälle häda – nüüd pean end kõvasti taltsutama, et hommikuti küüslauguvõist loobuda, määrides selle asemel röstsaiale tagasihoidlikku mett ja maapähklivõid. Siiski eelistan pessimistina arvata, et niikuinii haisen õhtust saadik siiani. Sest pessimismiga on see hea asi, et ei pea halbu üllatusi kartma. “Oh jaa, ma tean – mis siis?”
Pärnu on nii võõraks jäänud… mingis mõttes on see kergendus; täieliku anonüümsuse tunne on omamoodi turvaline. Ja kui (tavaliselt hilisõhtul) sinna saabun, lähen koju väikese ringiga läbi tühja pargi või mööda kõrvaltänavaid, vajades teatud puhveraega kapseldumiseks… nina jopekraes ja pleierile kaasa jorisedes. Mis on ju veits imelik, aga küll ma jälgin, et kedagi kuuldekaugusesse ei satuks. Oh, kesse minnu iki tunneb.
Ja see voodi, kus ma kuueaastasest peale maganud olen, pole enam oma, mu ragisev kael haliseb oma koduse tatrapadja järele ja juba ärgates tervitavad mind räme peavalu ja kummitav lugu, mida mul pleieris pole ja mille sõnugi ma õieti ei mäleta, seega laseb põhiliselt üks fraas peas ringiratast.
Damn this place
Ohjah.
It makes a girl out of me, parafraseerides. Vajutan telefoni äratuse kümneks mindiks edasi ja meenutan, et omal ajal oli mul kombeks ärgata umbes veerand tundi enne äratuskella helinat ja kuidas ma siis püüdsin aja kulgu tagasi hoida. Hea nipp selleks on püüda mitte millelegi mõelda, iga mõtteidu julmalt lömastada ja teha teadvus võimalikult lagedaks. Hakkad mõtisklema, siis liigub aeg välgukiirusel ja juba tirisebki kell, pannes südame ahistusest pekslema. Arvatavasti tegin selle nipi kätteõppimisega endale pöördumatut kahju. Mnjah.
Juba siis oli teada, et algav päev ei ole kindlasti kohe too helge homne ega ka samm iseseisvaks täiskasvanud kodanikuks kujunemise suunas, sest näiteks koolis esinevat täiskasvanud kontingenti jälgides sai liigagi hästi aru, et tegemist on zombiparaadiga ja see ongi kogu too tulevik. Going through the motions.
Meenub, et kui õppisime emakeele tunnis ametlike kirjade, avalduste jms vormistamist, kirjutas üks klassivend originaalitsemispüüus seletuskirja selle kohta, miks ta oma vanaema kirvega ära tappis, mispeale õpetaja (muide, üks nooremaid ja ärksamaid ses kambas) luges vajalikuks pidada hoiatavalt pessimistlik jutlus teemal, mis juhtub inimestega, kes “ei mahu raamidesse”. Neil on elus raske. Kasulik teada, eksole.
Ei suuda meenutada, kas meil oli selline aine nagu ühiskonnaõpetus… vist oli, aga mida seal räägiti… tühi koht mälus. Selle asemel tegi ühiskonna toimimise meeldejäävalt selgeks keskkooliaegse inglise keele õpetaja lihtne selgitus (viisil “elementaarne, Watson!”), et ärgu me ülikoolidesse sisse saamisele väga lootku, sest arvestades meie kooli piirkonda (st kohati agulilaadne puumajade kant) ei ole loomulikult mingit taset loota. Ah soo, selge.
Mitte et see mind eriti morjendanuks (v.a agulilapse kompleksi osatamine), selleks ajaks olin nii maatasa ja tuimaks tambitud, et keskkooliks kooli vahetamine (tuleviku huvides või nii) oli niikuinii mõttetu rabelemisena tundunud. Ega midagi poleks muutunud, kui, siis halvemuse poole. Sütevaka humanitaargümnaasium oli näiteks hullult üles haibitud, oo, lõpuks ometi üks eliitkool blablabla, sinna “vaprate ja ilusate” sekka poleks ikka julgenud nina pista.
Üks suuur ambitsioon oli küll – jõuda sinnamaani, et going through the motions oleks võimalikult valutu ja ei nõuaks erilist inimestega suhtlemist, ning muul ajal suuta piisavalt massi sulanduda, et mitte teenida lõbustatud-haletsevaid pilke. Okei, see on enam-vähem õnnestunud ka. Tuleb sellegi eest tänulik olla.
Siis lähed klassikokkutulekule (viga!) ja tüdruk skaala teisest otsast ehk siis klassi kõige popim tšikk kilkab oma armsa särava otsekohesusega: “ma arvasin alati, et sina hakkad hoopis õpetajaks!” *õkk* “Või ürituste korraldajaks, sa olid ju nii kultuurihuviline!” Siuke pomm lõi nii kauaks tummaks, et jäigi küsimata, ei tea, millal me õige kultuurist või üldse millestki rääkinud oleme… mismoodi ta selle kultuurihuvi tuvastas, kui me terve keska-aja praktiliselt ei suhelnud??? (Oh, ega ma ise poleks ka endaga vabatahtlikult suhelnud… vähemalt teiste nähes, võinuks staatusele halvasti mõjuda.) Vä-ga huvitav. Olgu öeldud, et polnud ma s****gi kultuurihuviline, ilmselt arvas ta, et mis üks nohik muud ikka olla saab.
Jonas Gardelli “Koomiku lapsepõlv” olevat üks kõhe raamat, aga olgem ausad, oma järje (kahjuks pole seda tõlgitud) kõrval on see imho lapsepõlve süütud, muretud mängud. Hea küll, surma seal järjes keegi ei saa, aga krt, üldiselt on raamatutel-filmidel päris raske mind ulguma panna, eksole.
Ühes mina-vormis “kommentaaridest” jutustuse vahepeal küsiti umbes nii: miks ma oma klassikaaslasi siiani vihkan, liigagi palju – sest vihkamine on liiga lähedane hirmule -, miks püüan neid oma mälust kustutada, miks ma ikka veel kardan, et “nad jõuavad mulle järele”? – Kui tegelikult oli kõik päris kena.
(Tähendab, suheldi, sõpsiti, käidi üksteisel külas… eeldusel, et suutsid välja võidelda või osta mingigi positsiooni karjas. Kui ei suutnud, oli s*tt lugu, muud midagi. Sarja kolmandat osa “Jenny” pole lugenud, see on vist veel süngem.)
Tegelikult on selle segase rändi inspiratsiooniks Notsu blogis elavat vastukaja tekitanud koolivägivalla teema ja selle lugemisest tärganud mõte, et koolivägivald/kiusamine on näiteks tõrjutuse kõrval isegi erikuradi glamuurne (ok, on küüniline sõnastus siis on), näedsa, peetakse probleemiks, arutatakse tõsiselt, pakutakse välja võimalikke lahendusi.
Tõrjutusega seevastu pole midagi peale hakata, pole mõtet õhku peksta, või kuidas. Tatised paberikuulid juustes, tõukamised ja mõnituslaulud, oh kamoon, selle peale ei pilguta keegi silmagi, see pole piisavalt… glamuurne.
Muuhulgas ütleb Notsu kuldsed sõnad: “Ega ma ei arvagi, et enamikus koolides oleks mingid eriliselt nurjatud lapsed, nad on lihtsalt lapsed, kellel on igav ja keda on liiga palju koos, et üksteist indiviidina võtta.”
– just, pole ma suurem asi analüüsija, aga tundub, et too märja halli kaltsuna lehkavate klassiruumide kohal ripnev igavus ongi see, mis tagasivaates nii mõndagi seletab. See on päris vastik vaatepilt, mida inimesed kollektiivis tegema hakkavad, kui neil igav on ja kui kellegi juures haistetakse kasvõi aimamisi potentsiaalse peksukoti lõhna (see viimane võrdpilt pärineb kah Gardellilt).
Lüüakse igaks juhuks esimesena ja lüüakse kõvasti, sest kardetakse vastasel korral ise sellesse rolli sattumist – grupidünaamika reeglid on halastamatud. Ja lööjad pole mitte loomulikud liidrid – nemad tunnevad end piisavalt turvaliselt -, vaid just sellised “ohustatud”.
Oi, ma olen seda näinud päris ootamatutes kohtades ja päris normaalsete täiskasvanute esituses ja see ei väsi hämmastamast, kuigi on ju nii loogiline ja loomulik. Igatahes ei oska ma selle peale enam vihastadagi, pigem on naljakas. Mis teeb muidugi asja hullemaks, sest kellele ikka meeldib, kui teda pooleldi irvitades, pooleldi vastikusega vaadatakse.
Nii et parem on sellistest kahtlase väärtusega lõbustustest hoiduda. Kui tegelikult on kõik päris kena. Loodusseaduste vastu ei saa niikuinii, kui udus sohu jalutad, siis ega udu süüdi pole. Mis sai siilist udus, kui tal polnud isegi moosipotti ega ootavat sõpra? Keegi ei mäleta, kuhu laukasse ta kondid jäid, teadagi. Tavaline lugu.
Oeh, ma tunnen end muusikas nii andestamatult lollina, kunagi ei seisa meeles uudiseid jälgida ja vähegi väsinud peaga (st tavaliselt) ei suuda ma lihtsalt mingit uut-huvitavat albumit võtta ja otsast kuulama hakata. Ei suuda keskenduda. Aga peab möönma, et kui miski end juba kõrvu haagib, siis haagib korralikult ja lajatab nii, et silme ees must, irw.
Pealegi, kuna ma n-ö ei ela muusika sees (vähemalt enda arvates, kuigi mitmed tuttavad peavad mind melomaaniks… nendega võrreldes siis), pole aastate jooksul ikka veel päriselt harjunud faktiga, et pole enam “scootri ja caatri” ajad. St kui tundus, et on kindel käputäis “turvalisi” artiste, keda üldse kuulata, ja raadiost tulev uus muss on puhta pask.
(Ei, muidugi oli oma viga ka, et ei osanud “kõiki” õigeid asju üles leida. Aga ikkagi.)
Et TEGELIKULT tuleb praegu riburadapidi päris uut mu maitse järele kergemat kraami. La Roux, Kasabiani uus album, uus Popidiot jne. Mõne aasta tagused asjad hakkavad kah alles vaikselt kohale jõudma, vanast harjumusest umbusklik nagu olen. Ikka-jälle avastan end möödaminnes, kuid siiralt hämmastumas. Polegi vaja ülepeakaela 80-90ndate nostalgiasse kaevuda, tehaksegi praegu head muusikat? Tõesti? Ihsand jumal…
Samas… need praegused lemmikud kipuvad nostalgiakraamist šnitti võtma ja mitte vähe, aga jumala eest, lasku käia, eriti kui seda tehakse sellisel võluvalt tantsulisel moel ja joydivisionliku vokaaliga nagu Editors loos “Papillon” (argh, mul on jälle one track mind sõna otseses mõttes). Hoiatus: igav video (paned loo käima ja loivad nt külmkapi juurde, ja kui võileib valmis, siis poisid ikka veel jooksevad)
Mingi nädal tagasi kuulsin teist nii põgusalt, et polnud võimalik isegi sõnade järgi tuvastada, aga jalg hakkas otsekohe tatsuma, “mis lugu see on, aah, mis lugu see on?” Õnneks järgmisel korral raadiost kuuldes räägiti paar sõna juurde kah.
Ma tahan siukest tantsupidu, kus seda lugu mängitakse, ja kohe.
Sellega seoses hakkasin mõtlema, et tea, kas minu jaoks perfektseid tantsupidusid üldse ongi, see oleks omamoodi segu retrodiskost ja BFTVst, veidi utreerides, et nt Editors ja siis Camouflage’i “Love Is a Shield” ja selle otsa kohe Combichristi “This Shit Will Fuck You Up”, hehee. Et karmi tumetümakat, aga samas kamaluga armsat nostalgiat ja rokenrolli. Duran Durani kindlasti, Bowielt midagi, Placebolt leiaks ka midagi (“Taste in Men” nt), The Missioni “Never Again”, Depeche Mode’i… miks mitte Nirvanat ja Sõpruse Puiesteed ja Tiamati (“Vote for Love” või “Brighter than the Sun” läheks igatahes loosi) ja üldse kõike segamini.
Einoh, tõenäoliselt ei tuleks sellisele peole kumbki sihtgrupp, nii et mnjajajah. Kehvasti. Võib-olla kusagil Talinas tehakse vahel. Või siis mitte.
Nii et küsimus suurele ringile. Mis lugudest teie tantsupidudel puudust olete tundnud?
(tean küll, et lugejaskond pisike, aga samas tean ka, et selles leidub inimesi, kelle maitse minu omaga kas ühest, teisest või kolmandast kandist kokku kõlksub – mis pole muidugi arvamuse avaldamiseks kohustuslik -, nii et paneme õige ühe täiusliku peokava püsti, mh, ah?)
Prügikastimälu prügikastimäluks, ilma Google’ita poleks sest niigi palju tolku (eriline avastus muidugi). Viimati kinos käies vahtisin hajameelselt “Avatari”treilerit, et wtf, mis asju tehakse. No ma ei hoia uutel filmidel järjekindlalt silma peal ja olin nii poole silmaga lugenud, et mingi tehniliselt eriti ambitsioonikas projekt. See pole mu jaoks piisav argument, nii et mis sisu ja värk on, jäi märkamata. Treiler pole kah kõige praktilisem asi filmi sisu tutvustama, aga nii kui kaadrisse vilksas kõigepealt ratastoolis tüüp (too Sam Worthington, kes pidi ihuüksinda maailma “Terminaator IV” ära päästma, nii hästi-halvasti kui sai) ja siis mingid laboris loodud sinised ulmeelukad, käis mul kusagil kuklas klõps.
Ahaa. Kadunud onu Horisontide hunnikud. Mingi 70. aastate aastakäik, siis, kui ajakiri oli suures formaadis ja matil paberil. Järjejutt, kuigi mitte eriti mahukas. Nii-nii. Oli seal ratastoolis mees, kes oli nii-öelda operaatoriks Jupiterile (!) saadetud biorobotile. Too pidi rajama baasi järgmise laevaga saadetavatele omasugustele emastele… et siis nö kolooniale alus panna (njaa, suudlusstseene nagu filmis polnud, aga lootus skoorida oli täitsa olemas ). Kas see nüüd ainus põhjus oli, aga loomulikult hakkas tüüp eelistama ratastoolile seda, kui ta sai kentaurisarnase (inimese ülakeha, nelja jala ja vägeva sabaga) halli eluka nahas mööda Jupiteri ringi kolada, olgu tingimused kuitahes karmid.
That shit blew me away, man. Ma’i mäleta, kui vana tookord olin, ilmselt ulmekate jaoks sobivas eas… kes teab, kui Horisont oleks seda järjejuttude liini aktiivsemalt arendanud (mäletan veel mõnd üksikut krimi- ja ulmejuttu), oleksin kardetavasti mõnel hoopis muul erialal kui praegune, hehe.
Tee mis tahad, meelde ei tule, mis jutt see selline oli… paar väikest googeldust ja hoplaa, muidugi polnud ma esimene, kes pidas “Avatari” sarnaseks Poul Andersoni novelliga “Call Me Joe” 1957. aastast (mis seletab huvitavat ettekujutust Jupiterist) ja Horisondis ilmunuvat see 1978 (“Mu nimi on Joe”). Juhuu! Mida inimesed enne Google’it tegid, ah?
(Hm, mis nad ikka tegid, Yahood ja Altavistat kasutasid ilmselt…)
***
Krt, ma ei salgagi, et sentimentaalsus pole mulle võõras… kuigi seda tuleb julmalt kapis kinni hoida ja ainult harva korraks värsket õhku hingama lasta. Aga misasi see peab olema, mis paneb inimese ostma täikalt kümne krooni eest soola- ja pipratoosi, mida ta elu seeski sihipäraselt kasutama ei hakka (soolatoosi augud kipuvad tüütult ummistuma ja pipra jaoks on veski)???
*punastab natuke*
***
Jeez, miks ma seni ei teadnud, et Ian Curtis on surnuist üles tõusnud (see pole praegu eriti originaalne iseloomustus, aga tühja kah)
Vaatasin siis ära selle “Püha Tõnu kiusamise”; kuigi poole silmaga loetud arvustustest oli üsna hästi aru saada, et tegu on tõesti “tudengifilmiliku” teose ja “tsitaadikogumikuga”. Noh, “Sügisball” meeldis mulle küll väga. Küünilisuse ja empaatia segu, just mu meele järele, jajah. Aga samas oli selgelt tunda, et tegelikult on Õunpuu palju rämedam vend kui ta suvatseb välja paista lasta ja et “Sügisballiga” hoiab ta end omajagu tagasi, mängib reeglite järgi nii-öelda. Seega tahtsin näha, mis see “päris” Õunpuu siis on.
Nagu arvata, küünilisust on seekord kapaga ja empaatia nägemiseks tuleb kõvasti silmi kissitada. Üsna varsti sai selgeks, et sisuliselt see film mind eriti ei kõneta, jäigi rohkem aega huvitavat pilti vaadata. Must-valge õigustas end täiega imho, täiuslik, täiuslik. Võõrastavalt aeglane, peaaegu märkamatu kaamera liikumine, mis vaatajal katuse sõitma paneb. Huvitavalt valgustatud näod. (Kõrvaltegelased olid ikka selline fantastiline lõustade galerii, et vahi või söömata.) Nägude kattuvus “Sügisballiga” häiris natuke, aga näiteks Juhan Ulfsakit ma ära ei tundnudki, hehe.
Üldiselt oli esimene (võhiku)mõte, et kui on juba olemas Roy Andersson (teate küll, “Teise korruse laulud” ja “Teie, kes te elate”, mis mulle üsna mõõdutundetult meeldivad), siis milleks see Õunpuu veel. Aga tegelikult… miks ka mitte, oma Eesti asi ja puha Mis ma tahan öelda: minu meelest on selline vaatenurk, selline film mõnes mõttes vajalik.
Samas – tekib tunne, et see film on paar aastakest hiljaks jäänud. (Mis parata, alati kipuvad filmid hiljaks jääma, pole ju nii, et idee tuleb ja järgmine päev on asi valmis.) Filmi teravik oleks justkui ikkagi majandusmulli-aja vastu suunatud ja praegusel hetkel sarnaneb see laiba jalaga togimisega. Või kui mitte päris laiba, siis halvatu, think “Thérèse Raquin”, eksole. Mis on kah võib-olla stiilselt dekadentlik, aga teravus, teravus kipub ära kaduma.
Mh…. soovitaks vaadata, ei soovitaks… ah, muidugi soovitaks, aga ootusi ei tasu võib-olla liiga üles kruttida.
Ausõna, ma kohe lõpetan ära selle mõttetu ingumise poliitika ja valimiste kallal – esiteks ei viitsi ma niikuinii mingit teemat korralikult ette võtta ja teiseks puuduvad nii taustateadmised kui ka tõsine motivatsioon nende hankimiseks. Aga sellega seoses hakkas lambist kummitama mingi värsijupp.
Lieber Herrgott, mach mich blind,
dass ich alles herrlich find’ *
Müstika, misjaoks ja kustkohast mul saksakeelsed värsid peas vedelevad, ma ütlen, mälu nagu prügikast, noh.
(aga üldiselt on tuvastatav, mis ajastust see laul või vemmalvärss võimisiganes pärit on, sest edasi läheb see nii: Lieber Herrgott, mach mich stumm,
dass ich nicht nach Dachau kumm’ **)
***
Ja kui juba saksa värkidele jutt läks, peab möönma, et kui Rammsteini kiisulugu on imho (temaatiliselt iseloomustades) tuim nühkimine, mis ei pane isegi lae värvimise üle mõtisklema, vaid sellist sorti, kus üldse poole peal magama jäädakse…
siis haikalalooga rehabiliteeris punt end minu silmis jälle kenasti ära. Mis teha, sõnamängud on lahedad (ee… mis siis, et ma esimese raksuga kõigest aru ei saa, küll jõuab tekstis näpuga järge ajada) ja refrään on kuidagi eriliselt nunnu segu loodusfilosoofiast (irw) ja millestki lastelaulu meenutavast.
Und der Haifisch der hat Tränen
und die laufen vom Gesicht
doch der Haifisch lebt im Wasser
so die Tränen sieht man nicht.
In der Tiefe ist es einsam
und so manche Zähre fliesst
und so kommt es dass das Wasser
in den Meeren salzig ist. ***
Ah, muidugi, see meenutab ju natuke heeringalaulu.
* igaks juhuks:
armas jumal, tee mind pimedaks, et ma saaksin kõike ilusaks/meeldivaks pidada
** armas jumal, tee mind tummaks, et ma Dachausse ei satuks
(ja juhul kui ma nüüd puusse panin, siis Aki või keegi ehk tõstab kisa )
*** Seepeale Neptun vihastas ja ütles: kuule, heeringas, sa oled ikka hea Till küll. Heeringas kukkus pisaraid valama ja vandus, et ta enam soola ei puutu, vahetab nime haikalaks ning piirdub sestpeale viineri ja hapukapsaga. Aga jälle jama, viiner on ikka kas liiga suur või liiga väike ja hapukapsast pole Saksamaal üldse saada, masu aeg noh. Heeringas läks mulksti meresügavikku üksinda nutma ja emotsema ja sellest ajast, tõsi see, on merevesi soolane.
Heh, jõudsin lõpuks niikaugele, et Zeppelini kangapoest mööda lontsides astusin sissegi, et kudumisvardaid vaadata. Tuvastasin üsna kähku, et vajalikku numbrit pole, aga müüja jõudis ikka abi pakkuma tulla. Ja teatab reipalt: “Kui te kingitust otsite, siis meil on tulega vardaid ka!”
…
Maitia, miks mul ei õnnestu poeskäimiseks sobivat riietust valida… kapuutsiga pusa, jope ja laiguliste pükste kombinatsioon ei anna vist tõesti aktiivsest kudumisharrastusest tunnistust.
Aeg aga näitas, et kui ma (eile) lõpuks need paganase 10 mm vardad ostetud sain (õpetuses oli ette nähtud 12, aga mida pole, seda pole), õhtul oma krt teab mis ajenditel olemas oleva koduse lõngavaru üle vaatasin ja proovilappi kuduma istusin (selgus, et pean viis lõnga kokku panema, mispeale mõtlesin õudusega võimalusele, et pean kogu kupatuse pärast üles harutama – selleks olnuks mul ilmselt viit abilist tarvis)…
siis põhimõtteliselt ma sealt enne ei tõusnud, kui müts valmis. No mõistetavate pausidega siiski. Kellaraip jõudis selleks ajaks mingi kolm saada. Samas – 99% kindel on see, et oleks ma töö käest pannud ja magama kobinud, siis sinnapaika ta oleks jäänudki.
Mida meenutas ka lõngakotist leitud õnnetu poolik kinnas. Kõvasti mälu pingutades sai tuvastatud, et see on ikkagi käesolevast sajandist pärit, aga abi tal, vaesel loomal, sellest polnud…
Tüüpiline mina. TÜÜPILINE. Ei mingit enesedistsipliini, ei ühes ega teises suunas.
***
Vaidlesime täna kolleegiga tükk aega tuliselt poliitika teemadel, muuhulgas selle üle, kes on tegelikult roheliste valijaskond ja kas näiteks “ökoemmed” ja ökopoodnikud ka sinna kuuluvad.
Kolleeg arvas, et olmeökondus on eestlase jaoks loomulik ega seostu poliitikaga piisaval määral. Mina jällegi väitsin, et see justkui “peaks” nii olema, aga miks siis ökondusest üldse räägitakse, kui ta nii loomulik on (ilmselt olen viimasel ajal imelikke ajakirju lugema sattunud… kuigi ma isegi ei mäleta, kumba mu ema vahel ostab, kas Naistelehte või Naisi). Viimaks jõudsime tõdemusele, et me kumbki ei tunne ühtki võitlevat ökoemmet ega nende poliitilisi eelistusi ja seega on kogu eelnev jutt raisatud soe õhk. Hehe. Ei õnnestu ikka see konstruktiivne vestlus ühiskondlikel teemadel. Liiga tüüpiline.
Kui konstruktiivsus ei edene, võiks ju huumorit rakendada, aga see kah millegipärast ei edene. Loomulikult ei taipa hästi, kas ja kuidas keegi seda kompotti tõsiselt võttis, ükskõik mis kandi pealt: “keda neist sa ka ei valiks, saad Ansipi”, valged jõud, roheline koletis, Tallinna vabastamine, nagu oleks seente või fantasy-kirjanduse või pigem mõlemaga liialdatud. Nüüd on ilmselt kaif lännu ja pohmakas juba poolel teel, aga kas millalgi lõbus ka oli? Ma ei tea, minul küll ei olnud. Oma viga vist.
What the hell are we waiting for?
Say what the hell are waiting for?
What the hell are we waiting for?
Pick up the pieces, pick up the pieces
Ooh, täna on ju Pööloy Gläänz Rokikas, kuhu ma ilmselt ei satu… viimase paari aasta jooksul on neid mõni kord nähtud ka jälle ja noh, nii ribidesse enam ei laksa, kuigi mõningane nostalgiaväärtus on loomulikult säilinud. Kutsu-vennake, Kõige Suurem (vähemalt pikem) Fänn, ei jõua kah töörindelt siiamaile.
Pealegi on üleval küsimus, kas mitte hoopis homme NBS üle vaadata. Peaks nagu, muuhulgas kuna eneselegi ootamatult sai minust eht fänn. Nimelt olin viimasel ajal kaltsukates kapuutsiga soojema pusa või kampsi järele ringi vaadanud ja täna jäigi üks selline silma, aga – tegu on nimelt NBSi “War in Wonderlandi” hoodie‘ga. Mille eest omal ajal küsiti viis sotti, mina sain 28 rahaga. Muhhahhaa. All dressed up, indeed.
Sellega meenub, et kui ükspäev jalutas linna peal vastu neetult ilus The Cure’i hoodie, mille sees oli selline halli vuntsiga poolparm (st kui ta päriselt ka fänn oli, siis olen mina…poliitik), virisesin mõttes tükk aega tagantjärele, et “miks mina kaltsukatest midagi sellist ei leia”. Mitte konkreetselt The Cure’i pärast, aga see oli ikka krdi kena hilp. Vaat sulle siis.
Mnjah, jama, kui peaks nüüd inimestele seletama hakkama, et nope, ma’i ole silencer ega midagi. Samas mis seal salata, NBSiga on nagu ka Pedigree ja muu hea industriaaliga, et kontsertidel püüan ikka käia, laivis on neid tohutult hea kuulata ja kaasa hüpata, tehniline perfektsionism pluss karm küte, mida veel tahta; kodus kuulamiseks peab aga lihtsalt väga vastav tuju olema. Mis ei tähenda, et seda kunagi pole. Heh, WiWi artwork meeldis mulle kah kangesti ja plaadiesitluseks ronisin spetsiaalselt Talina kohale… kuigi tõele au andes osalt seepärast, et tasuta pileti võitsin, aga kui poleks huvitanud, poleks loosimises osalenud, right?
(Eh… mul on tunne, et don John kaalub praegu väga tõsiselt, kas minuga tutvust jätkata või mitte. *püüab andekspaluvat kutsikapilku ette manada*)
***
Ma olen vist liiga kaua sisemaal elanud, ei ole enam tormidega harjunud. Mäletan küll, kuidas sai pimedal sügishommikul kooli mindud appi-ma-lämbun-tundega, sest vastutuult välja hingamine nõudis konkreetset pingutust. Aga eilne tuuleke meie väikses-vaikses Tartus viis päris segadusse: jookse või auto alla selle ringivahtimisega, kui kogu aeg on tunne, et kohe-kohe lendab midagi mööda nägemist, kas siis puuoks, reklaamitahvel, tellingukate või tuleb kogunisti mõni välikohviku päevavari Raekoja platsilt ja pikeerib eksimatu täpsusega otse minu suunas. Võeh.
***
Saaks need valimised juba mööda, juba olin kergendatult ohanud, et valimisreklaamiga väga ei pommitata, aga võta näpust – sel nädalal on hopsti postkast umbes. Seda paberit ja pappi, mis sinna alla pandud on – rõve. See selleks, aga omaenda valikugagi ei saa rahul olla – parteide osas kaks mõeldavat varianti üldse, mõlemal sada häda, ptüi. Tuli siis võtta see, kel on vähemalt lootust üldse löögile pääseda… hääl raisatud niikuinii. Paar päeva veel kannatada, siis tuleb natuke aega ulgumist ja hammaste kiristamist meedias ja varsti võib selle kamarajura jälle sujuvalt ära unustada. Niivõrd-kuivõrd. Ei, ma tõesti ei suuda end sundida vastutustundliku kodaniku kombel poliitikast huvituma.
P.S. hmm, tegelikult võiks vist valimiskampaania saagi juba kokku võtta. üks pastakas. üks kalender (ma ei kasuta seinakalendrit). tomatisupi retsept (ma ei söö tomatisuppi). patakas tulekindlat paberit.
ikaldus raisk.
P.P.S. rubriigist “huvitavaid otsingufraase”: suguelu ei ole minu jaoks
Lumi. Eile oli igatahes. Hakkab pihta, hakkab aga pihta… lõputu kannatuste rada. Hey oh…
Lohistasin oma kondid ikka kuidagiviisi vanematekoju, ronisin kaks päeva õunapuude otsas ja esmaspäeva hommikul, kui luugid lahti lõin ja akna taga toimuvat pornot nägin, siis oli küll tunne, et oli alles napikas. Kaasavõtmiseks tuli õunu juba lörtsisodi seest välja kraapida. Prr.
Muuhulgas lappasin hajameelselt Naistelehe Nipiraamatut – mingil põhjusel mu ema ostab seda, kuigi ma pole näinud teda sealt ühtki retsepti proovimas ega midagi – ja lugesin sealt lugu naisest, kes oli vanemate talu remondiks poolteist milli laenu võtnud ja nüüd omadega üpris plindris. Wtf, mõtlen, ma olen seda nägu kusagil näinud. Mitte irl. No “Võlast vabaks” saadet pole kunagi vaadanud, järelikult pildi peal. Kuidagi hakkas niidiots hargnema ja meenus, et kunagi aastaid tagasi ilmus mingis ajakirjas (oli see siis Eesti Naine või mitte, ei mäleta) lugu samast inimesest.
Juba selleks ajaks oli tal üksjagu kammaijaad seljataga, põgenikuelu Rootsis ja mis kõik veel – muidugi, kui jamasid polnuks, poleks lugu kokku tulnud -, ja loo point oli mu mäletamist mööda umbes, et pere (täitsa kena mees figureeris kah tol ajal pildil ) on nüüd kusagil külakeses oma koha ja rahuliku elu leidnud, naine küpsetab leiba ja lapsed müttavad õunapuude all koos kassidega ringi, elu lill mis lill ühesõnaga. Ajee.
Järeldus? Mental note to self: kui sul hästi läheb, siis ei tohi sellest poole sõnagagi iitsatada. Mokk mättasse ja mitte üks piuks. Sest pärast, kui sitasti läheb (ja niikuinii läheb), tulevad esiteks inimesed nagu mina, kel on mälu nagu prügikast. Ja teiseks igavlevad tädikesed nagu mu ema, kes kommenteerivad heatahtliku haletsusega: “aga näe, eks ta ole omajagu seigelnud ka, kaks korda lahutatud ja välismaal elanud ja…”. Kellel siukest asja vaja on, mitte kellelgi pole vaja, ei ajakirja vahendusel ega ilma selleta.
Järelduse järeldus: kui ei taha päris tummaks jääda, tuleb piirduda ohjeldamatu vingu ja halaga. Mnjaa. Muud üle ei jää, tuleb välja. Niisiis. Virisemist al-ga!
The more I see the less I know
The more I’d like to let it go (RHCP “Snow (Hey Oh)”)
P.S. on see masu või hoopis täpe märk, aga gootipood Lunapolis on bussijaama lähistelt kadund mis kadund. mitte et mul sealt eriti midagi võtta olnuks, aga sealt mööda jõlkudes tuli mõte, et “oh, läheks vaataks t-särke… ei, krt, ma pole sobivalt riides”
(ma ei tea, kuidas mul Pärnus viibides õnnestub igasugune enesekriitika kaotada ja haarata kapist mõni ammu kodust välja praagitud hilp… ilmselt on see sündroom “a’ kesse minnu ikka tunneb”)
aga vot mis juhtus, avastasin, et akendel ilutsevad hoopis Soliidsete Daamide siidisallikesed ja tagasihoidlikud beežid-hallikad jakid. einoh, palju õnne. p*****.
Tunnusmeloodia: Laurie Anderson “Beautiful Red Dress”
Loogika ütleb justkui, et pärast suve tulebki sügis ja tulevad paratamatult ka öökülm ja lörts ja muud ahvatlused; va külmakartlik kere jällegi halab, et arusaamatult äkki, üleöö, on ropult kõhedaks läinud ja et see pole aus, üldsegi mitte. Aus või mitte, vähemalt rattaga sõites ei saa enam ilma mütsi-salli-kinnaste täisvarustuseta. Masendav. Vaat sulle Baltikumi kliimat oma kiidetud nelja aastaajaga.
Sellega seoses sorteerisin oma hilbuvaru, pakkisin suveriided silma alt ära jne. Muuhulgas võtsin lõpuks ometi ette tükimat aega kogunenud puntra riideid, millest kuidagimoodi lahti tuli saada, ja kappasin sellega Kaubamajja. Kuna see olid koostöös Uuskasutuskeskusega korraldanud kasutatud riiete kogumise. Einoh, tänuväärt idee, sest isegi mulle tundub, nagu oleks see kotikesetäis kodus sutsu ruumi juurde teinud – kuigi tegemist oli enamjaolt “poeriietega”, mis on mu garderoobis alati vähemusse jäänud. Kaltsukaleidudega on nimelt nii, et nad kipuvad olema liiga lahedad, et neist loobuda (isegi kui mõne hilbuga n-ö kusagile minna pole) või siis lendavad nad lõplikult ära kantuna loomulikku teed pidi ahju / prügikasti (sõltuvalt materjalist). Tavapoodidest tehtud ostude taga kipub sageli olema “appi, mul on kähku sellist asja vaja”, perfektset varianti ei leia, lõpuks kahmad midagi ära ja see ei tööta. Ja siis ei jõua end ära kiruda.
Kuna mõnel on aga hämmastav võime kahe tooli vahele istuda, siis tekitas positiivne ettevõtmine mõnevõrra häda ja viletsust. Esiteks tabas mind leinameeleolu, kui annetuse eest saadud 10% sooduskupongiga mööda Kaupsi ringi kollasin. Isegi kui raha oleks olnud – püüdsin siiralt sellise pilguga ringi vaadata -, jäänuks see kupongiraip mulle väga tõenäoliselt kätte. Mis mõttes sellised saapad? Mis mõttes *tõmbab resoluutse ilmega näpud klaviatuurilt ja säästab lugejaid lõputust kiunust*
Teiseks jõudis suht tagantjärele kohale fakt, et olin “lahti saanud” oma kõige soojemast mütsist, mis, olgem ausad, oli õõvastavalt kole, aga no paarkümmend külmakraadi on võimelised ilumeelega igasugu trikka tegema. Ja juba eelmisel talvel sai selgeks, et kaubandusvõrgus ei leidu säärast soojemat sorti mütsi, millega tuntud übersnoob Libarott, kes Võugi peale teatavasti üleolevalt muigab, nõustuks oma salkus peakest ehtima, hahaa. Järgmiseks sai tuvastatud, et Kaupsi lihtsate tumedate mütside valik on täpselt sama mis mullu ja ilmselt ka muiste (see, et ma eelmise talve sortimenti mäletan, näitab, kui desperate juba tookord olin). Niitoreniitoreniitore.
Omavahel öeldes haun juba ammu plaani see neetud müts oma väikeste valgete kätega valmis kududa, tegelikult on leitud ka (vähemalt pildi peal) täiuslik variant koos talutavana tunduva õpetusega. Aga. Mitte et ma sest midagi jagaksin, kuid sihuke lõng, mida läheb 100 g sisse 80 meetrit, on järele mõeldes vist liiga friik kraam, et seda suvalisest käsitöötarvete poest lihtsalt üles korjata saaks. Värvivalikust ja koostisest üldse ei räägigi. Oh jumalad. See tähendab järelikult mitme lõnga kokku panemist, proovilappide kudumist, õpetuse ümberarvutamist ja üldse ilget mässamist. Mis loomulikult lauluga istmikku siirdub, sest kudumisega tegeles Libarott viimati… vist oli sel sajandil. Ja kui esimene katse metsa läheb, siis teist enam ei tule, niipalju end tunnen. Igatahes kui ma peaksin lõngapoodide kammimise ja varraste kätte võtmiseni jõudma, siis saate alles itku ja hala kuulda, sest see on ikkagi Suur Projekt ja põnev tundmatuis vetes seilamine (käesolevaga loetagu end hoiatatuks).
Teemasse tagasi minnes… osutus viimaseks piisaks avastus, et Monton (mingi sümpaatia on vanast harjumusest säilinud) pakub neljasaja-millegi raha eest põhimõtteliselt samasugust lihtsat musta toppi nagu see, mille ma paari nädala eest kaltsukast kuue kümpi eest soetasin (ägades, et küll on kallis, aga ära tõin ja kohe ta’ga ka pittu ronisin). Peamine vahe seisneb selles, et üks on sünteetika ja teine meriinovill (ei ole vist raske arvata, kumb on kumb). Väga sirget joont pidi uksest välja ja padavai Humanasse patuseid kirgi rahuldama, nimelt alustab järjekordne xxl-suuruses siidpluus uut teenistuskäiku öises vahetuses (mis teha, olen siidipede siis olen) ja Calvin Klein võib oma öösärgiks nimetatavad loetud ruutsentimeetrid siidi pista sinna, kus päike ei paista (kuigi öösärkidest rääkides kaotab see ütlemine olulise osa oma jõust).
(ja uskumatu, et siuksel teemal nii pikk jutt välja kukkus. I could just go on and on and on… millegipärast meenub see lugu ikka, kui “naiselikud” teemad kerges eneseiroonia kastmes päevakorda tulevad. But hey, girls… we’re gonna make it, and if we can’t we’re gonna fake it. Hell jee.)
kirtsutan nina, kui “meie oma” presidendiproua popilt und noortepäraselt väljendub. samas endale tahaks selle vabaduse ikka alles jätta. topeltstandardid, seda õudust küll.
(oleks siis, et kontekst, st toiduainete koostise teema, oluliselt huvitaks. eks ma silte ikka vaatan, aga minu jaoks läheb piir alles sealt, kus nt majoneesi sisse suhkruasendajat või jogurtisse tärklist on topitud. aga tõepoolest, mida tärklisel jogurtisse asja on? see on juba lihtsalt terve talupojamõistuse küsimus imho.)
mis veel. ei tea, ma võin vabalt olla viimane eestlane, kes pole näinud Rammsteini kurikuulsa kiisuloo videot… peale näiteks mu vanemate ja siis selle vanamehe, kes elab Karupee kandis metsatalus, kes pole kaks aastat oma naabreid näinud ja kes pole kuulnudki sõna “internet”, sest kui ta kord kuus lähimasse linnakesse pinssi välja võtma tudiseb, siis ei küsi teller kunagi temalt särava naeratusega: “kas te meie internetipanga kasutaja juba olete?”.
aga ega ei kavatse ka. see lugu on juba raadiost kuuldes nii paha, et miskipärast kakub arvama, et isegi meestel (Jonas Åkerlundi näitel) võivad vahel pahad päevad olla. oh well. ei ole asi, mida tingimata järele kontrollima peaks.
sellega meenus, et täitsa hämmastav, mida inimesed on võimelised tegema, et teistest erineda. või siis tegemata jätma, irw. näiteks pole ma siiani lasknud kõrvadesse auke teha, kuigi kõigil ju on. no vaat, noorest peast ma arvasin, et sellist koledat lõusta tuleb tingimata võimalikult hoolikalt juuste sisse peita, ja kõrvarõngad poleks niikuinii välja paistnud. mõttetu ühesõnaga. hiljem on ikka mõte peast läbi käinud – saaks ise mingeid ägedaid ripatseid kompunnida jne -, aga lõpuks võidab ikka argument, et “kõigil ju on”. (tähendab, asi pole selles, et lõust oleks vahepeal oluliselt ilusamaks läinud )
tätokaga sama jama: mitte et ma poleks kunagi seda kaalunud, aga mnjajajah. kõigil on. tänapäeval.
eriline wannabe alternatiiv, eksole.
aga see video mulle päris meeldib, paneb muigama. luukered-värgid lisavad väikese filosoofilise nüansi ja, hehe.
P.S.
“You are a very sensual person. You like to experience all the sights, smells, tastes and textures the world has to offer. Ordinary be damned, because you want to do it all.”
Oo, ma nägin täna Tõelist Raamatusõpra ja süda läks kohe kergemaks, et ise olen järelikult heal juhul veerandi kohaga raamatusõber (20 ruudu peal elades ei saa endale täiskohta lubada enivei).
Tõeline Raamatusõber oli prillitatud vanemapoolne härrasmees, kes linnaraamatukogu mahakantud raamatute müügil endale sellise hunniku kaupa kokku korjas, et ma jäin tahes-tahtmata leti lähedale passima ja tema tegemisi piiluma, tehes näo, et lappan süvenenult National Geographicuid. Kui võtta raamatu keskmiseks hinnaks kolm krooni, mahtus onu arve sisse neid nii seitsmekümne ringis, tõenäoliselt rohkemgi. Muljetavaldav. Respekt.
Siiski olin ise tõeliselt uhke, kui mul õnnestus sealt jalga lasta ainult viiekonna kapsa, paari NG ja paari vana Vogue’iga. Selle käigus lippasin mööda ka onust, kes istus oma suure raamatukastiga õues pingil ja tellis parajasti taksot, ise õnnelik nagu laps jõulupuu all.
(Vahemärkus:
Mõistus ütleb, et Vogue’i lehitsemise pärast ei ole tingimata vaja end õigustada – mul on passis märge, mis lubab seda teha, fa-faa. Aga. Kõhutunne ütleb jällegi, et on jah äärmiselt piinlik lugu ja eneseõigustus on omal kohal. Nimelt on see väljaanne mu arust nii ebamaiselt veider nähtus, et kui silma alla satub, tuleb ikka korraks pilk peale visata – et nagu… päriselt ongi siuke asi… ja siuksed inimesed!? oo-kei.
Või noh, see on vilets ettekääne ja tegelikult tahaksin ma loomulikult… ööö… ei, seda 11 000-naelast kleiti ma küll ei taha. ja kuulge, see 890-naelane kott on ka mingi anomaalia. Huhh, kergendus.)
Igatahes esimene värske trauma uutest raamatutest on juba käes, jee, täie raha eest. Turbasõda. Saate aru. Turbasõda. Ma hakkan iga päev silmi värvima, kui originaalis ei seisa selle koha peal “turf war“.
Oh, kuidas võisin ma ometi unustada uut Vabaduse väljakut kommenteerida, kui viimatisest Tallinnas-käigust räägitud sai. On avar, on tänapäevane, on euroopalik ja needsinatsed teised sõnad (kui samba poole piilumist vältida). Ja sametrohelised murunõlvad annavad armsa kontrastiefekti. Ometi sattusin ühel hetkel valel ajal vales kohas seistes samba poole jõllitama (st vale nurga alt) ja see maksis end koledal kombel kätte. Nimelt paigutus vaatevälja selline komplekt:
* minimalistlik, modernne ja väga 21. sajandi kiiskavhele müüripind (1 tk);
* Vabadussõja võidusammas (1 tk);
* keskaegne torn (1 tk)
* katedraali tornikuppel (1 tk);
* (ma ei julge lõdva randmega väita, mis stiilis täpselt) roheliste malmvaaside rida trepi ääres (1 tk);
…”eklektika” on mu sõnavaras pigem positiivse laenguga sõna, aga see oli imho eklektika gone bad, võtke või jätke.
***
Reedene Rokiklubi disku oli lahe; kui tavaliselt väljas käies tekib probleem, et “rahvast on, aga inimesi pole”, siis seekord oli “inimesi on, rahvast pole” (no pole ka suurem probleem). Viimase dj-seti ajal hakkas aga irvitamine tantsimist segama.
Esiteks sattus mulle ootamatult selline tantsupartner, kellele meenusid ilmselt omaaegsed koolidiskod ja kes vanakooli ümbert-kinni tantsustiili harrastada tahtis; see selleks, põhihuumoriks oli, et vahepaladeks lasti lõike “Alice’ist imedemaal” Tõnu Aava esituses. Sürr juba iseenesest, mul aga kerkis seepeale elavalt silme ette pilt, kuidas järgmine kord võetakse ette vana hea “Punamütsike” Toompere seeniori ja kompaniiga ja kuidas “Tähelepanu! Päike taevasse!” peale jookseb pool seltskonda tantsupõrandalt paanikas laiali oma kirste otsima. Mh-mh-mh-pup-pup-pup. (ei, ma’i suuda vastu panna kiusatusele kehva nalja pritsida)
***
Mental note to self: kena, kui inimesed tulevad laenatud asju tagasi tooma, aga kui visiit lõpeb a) pärani akendega mitte just kõige soojemal sügisõhtul; b) ohjeldamatu viirukikärsatamisega; c) ebameeldiva unenäoga, kus peategelasena figureerib külmkapitäis lehkavat juustu (sõna otseses mõttes) ja d) tõdemusega, et vähemalt sel aastal ma vist enam juustu ei söö, siis ainus loogiline lahendus on vana semu harvadegi külaskäikude kindel bännimine, nii julm kui see ka pole. Loodetavasti seisab see otsus meeles kah. Ei, see ei ole nii naljakas kui kõlab. Nagu… WTF, tõepoolest?
***
Jätkuva sündipopi ja kergema alternatiivroki perioodi vastu pole põhimõtteliselt eriti midagi, aga Kenti juurest läks mõte sujuvalt edasi Muse’ile (kuna lugu “Uprising” viimasel ajal raadiost käiatakse). Jama selles, et konkreetne lugu on mu arust puberteetliselt igav/üheplaaniline (kui see peab mingi nali olema, siis ma sellele pihta ei saa, mulle meenuvad hoopis Vennaskond ja arvuti taga HoMM-i mängiv Kutsu, kes rusikaga vehkides kriiskab: “Resistääääns!”, kui vaenlase kuri spell on ära tõrjutud) ja ma loodan ja palvetan, et see kastraadiooper tüütaks põhjalikult ära enne, kui Coldplay ringiga päevakorda tuleb, sest mis on liig, see on liig. Arrr. Sündipopp võib jääda, ma luban.
***
Jalutan mina ükspäev poes mänguasjaletist mööda ja näen suurt silti: “G-FORCE LABOR DARVINIGA” (sic!). Vaatan, et mis värk on: jurakas karp, millel on pilt nunnust meriseakesest mingis keskaegset piinariista meenutavas asjanduses ja kiri “1 x DARWIN INCLUDED”.
… say what, indeed.
(ok, jagasin lõpuks ära, et G-Force peab ilmselt olema see film, mis on eesti keeles “M-komando” ja et kogu kupatusel ei pruugi Darwini auhindade ega muu sellisega suuremat pistmist olla, aga sinna vahele mahtus siiski hetk… hämmingut.)
Vaikus-rahu-vaikus-rahu.
Jeei, täna oleme siis juba lihtsalt vana emo ja õhkame laisalt, et eks seal on ikka parem, kus meid ei ole.
/…/ Tule, lähme siit ära,
sõidame kusagile,
sõidame siit kaugele,
saame nendeks, kes kadusid
/…/
Kaamera libiseb üle kuldkollaste väljade
(jah, me teame, et sa vajad abi)
See linn ajab mu taas hulluks
(sa ei saa enam kunagi iseendaks)
Ja mulle tundub tõesti, et mu hing sureb nälga
(su neetud vingumine tüütab ära
su neetud vingumine tüütab ära…)
“Heavy Cross” laseb peas ringiratast, juba teist päeva. Valus. (Ahaa, ma tõstan selle video parem siia, on asjakohasem.)
Tähendab, käisin nädalavahetusel Tallinnas. Jäin endise pinginaabri sünnale koledasti hiljaks, kinnistades nii eelarvamust tartlastest, kes ei tunne kella ega kalendrit. (Või kui tunnevad, siis ainus relevantne kellaaeg on kell kümme õhtul. See selleks.)
Sõbrants oli pere suurenedes kolinud linna äärde: vaiksed tänavad, uuemapoolsed väiksemad kortermajad, tooni annavad noored lastega pered, kujutate ette küll. Mina sellises kohas elada ei julgeks, minu eelarvamus ütleb, et varem või hiljem hakkab mingi külakogukonna sündroom mängima, aga kangesti hea meel oli silmnähtavalt rahuloleva sõbrantsi ja tema vahva pojaraasu üle (kel ilmselt mängukaaslastest ja hilisematest eluaegsetest sõpradest puudust kätte ei tule).
Nooh, seltskond pärib siis Tartu elu kohta, “sa elad ikka samas kohas? ja plaanid päriseks Tartusse jääda?” jne, mispeale vastasin automaatselt õlakehitusega: “oh, kuhu mul sealt ikka minna on”. Järgmisel hetkel taipasin õudusega, et see vastus sedalaadi küsimusele ongi viimastel aastatel suhteliselt automaatselt tulnud. Korraga ei tundunud see enam… hea.
Oh, hüva, teemad vahetusid ja tõrjusin tolle pisikese seesmise torke sujuvalt unustusse, varsti oligi pidu läbi ja siirdusin öömajale ühe teise sõpsi poole, muuhulgas vältimaks kella seitsmest pudrurallit (võeh, punkt lapsevanemaelu kahjuks).
Päikesepaisteline pühapäev möödus ohjeldamatu tšillimise tähe all – tšill Kukus, tšill Levikas, tšill Rotermanni kvartalis, vanalinnas ja Rahva Raamatus, täisprogramm, ma ütlen. Mingi hetk jutu sees pahvatasin “heh, koli või ise Tallinna”.
Trahh!!!
Kuramus. Ma’i saa sest ideest üle enam.
Olin jummala kindel, et viga on minus, kui ma ei suuda enam vahtida üha samu Karlova tänavaid ning jõgi, Toomemägi, kogu kupatus ei tekita enam mingeid emotsioone – no et lihtsalt olengi nii igav inimene, sellepärast ongi mul igav Tartus ja ilmselt ükskõik kus mujal kah. Seda niikuinii, selle vastu ei vaidle keegi.
Aga võib-olla, nii hüpoteetiliselt, on asja juures üks pi-si-ke lisaklausel: äkki ongi Tartu end lihtsalt ammendanud?
Ah, mida iganes. Projekti materiaalsest poolest saaks terve jeremiaadi, sellega lugejaid piinama ei hakka. Praegu mõtlen, et elaks selle idee otsas Tartus talve üle, püüaks tublimaks hakata ja töövõimaluste osas maad kuulata, ja siis umbes aasta pärast vaatame seda asja. Samas, sellised põgusad “homme hakkan tubliks”-hood pole minu puhul haruldased. Nii et.
We can play it safe or play it cool
Follow the leader or make up all the rules
Whatever you want, the choice is yours
So choose
Esmaspäeva hommikul startisin kesklinna poole, et veidi aega parajaks teha ja siis bussijaama kolistada. Vantsin läbi Tammsaare pargi, mõtisklen parajasti tõsiselt eelmise päeva Ilmutuse üle, ja äkitselt jalutab mulle vastu Nirti. Ega ma kindel polnud, me pole ju mingid tuttavad, aga tagantjärele (kuna Nirti juhtus blogis oma tolle päeva riietust kirjeldama) ei jäänud erilist kahtlust. Kaabu, pikk seelik, any colour you like as long as it’s black, just. Loo iva on selles, et ma olin Nirti hiljutisi Tallinna-kolimise muljeid lugenud ja mõttes ägedalt kaasa noogutanud, stiilis “voh! just! need asjad Tallinna juures meeldiksid mullegi”.
See oli märk, lapsed, ma ütlen teile.
Järgmiseks põrkasin tänaval kokku ühe teretuttavaga, kes mu üllatavalt isegi ära tundis, ja kuna mul oli niikuinii vaja pool tundi surnuks peksta, laterdasime pikalt-laialt muusikast ja üritustest, mis tuletas järjekordselt meelde, et Tallinnas on igasuguseid häid kohti ja pidusid. Ohhh. Kainestav mõte on see, et tõenäoliselt poleks mul kunagi taksoraha, et peolt koju pääseda, seega – ei mingit pidutsemist.
Aa, sellega seoses: kui hiljuti sai siin Sinist “promotud”, siis ma juba imestasin, et miks plaadiesitluskontsertidest midagi kuulda pole; selgub, et asi on korralduses ja inf on lihtsalt hilja liikuma hakanud. Igatahes juba järgmisel neljapäeval (näedsa, kirjutasin algul “sel neljapäeval” – tartlane, ei tunne kalendrit! – 24. niisiis) on Von Krahlis Sinine, Allan Vainola & Unenäopüüdjad ja Kirtana Rasa – eks ole põnevalt kirju seltskond. Ja varsti peaksid nad Plink Plonki ka jõudma (26. sept nimelt). Bueno.
P.S. “The Machinist” on tõestatult väga vale film natukenegi närvilises meeleolus vaatamiseks. Aga kuradi moodi mõjuv ikkagi. Mulle meeldivad nutikalt struktureeritud asjad, isegi kui selle struktuuri lahti muukimiseks veidi vaeva tuleb näha (ehk siis mõttega vaadata). “Mulholland Drive” ilma mingi mängulisuse ja glamuurita: räme, kõle, painav ja… neetult hea. Prr. Kui ma nii väsinud polnuks, oleksin eile vist sama unetu olnud kui too peategelane seal.
lähed sõbrale võlga tagastama ja kaotad süütuse. juhtub, noh.
tähendab, kui mälu ei peta, siis esimest korda elus sattusin Maailma tantsupeole, see süütus läks niisiis. seni olin seltskonnaga sealt jalga lasknud, kui pidu algamas, aga seekord lubati kenasti edasi istuda, ei sunnitud piletit ostma ega midagi. nalja igatahes sai.
seltskonnaks oli kolm minuvanust noormeest (või noh, suhteline, eksole) ja kui muss käima läks, olid need kolm pikaks venivat ja kõverduvat nägu igatahes vaatamist väärt. uskumatu ilmega vahiti tantsupõrandale kogunevaid entusiastlikke noori.
einoh, ega minagi end seal nagu kala vees tundnud, aga poiste näod tegid mulle niivõrd nalja, et olles veidike aega salamisi irvitanud, sadistlik tuluke silmanurgas vilkumas, manasin süüdimatu ilme ette ja tirisin poisid tantsima. paar esimest lugu kaebasid teised pikalt ja põhjalikult, kuidas nemad ikka tantsida ei oska, aga edasi läks nagu ludinal. no ja eks oli tantsukingi omajagu määritud ka.
vahepeal tundsin end erilise diskopepuna, kui õhkasin tümaka vahele miksitud Gossipi, La Roux’ jne peale “oh, see on hea lugu” ja pidin nägema, kuidas kaaslane mind oma Metsatöllu särgi kohalt halvasti varjatud siira õudusega silmitseb.
kodu poole siksakitades itsitasin habemesse ja mõtlesin sadistlikku rida jätkates, et selle mansahvti peaks sabapidi Beats from the Vaultile sikutama, vat see oleks alles kultuurielamus. tempel mällu igaveseks. aga noh, ilmselt oleks esiteks tarvis nad enne kaikaga uimaseks lüüa ja teiseks… mnjah, kuigi mul pole tolles scene‘is erilist mainet, mida hoida, ikkagi… khm. Kõh-kõh-kõh.
P.S. imearmas tsitaat semu Sakalamehelt: “Raha pole kunagi kellegi hinge suuremaks teinud.”
Tagantjärele mõeldes ja pilte vaadates sai nädalavahetusel ikka väga veidras kohas käidud.
Kus päevalilled kenasti üle puulatvade ulatuvad…
ja maa seest kasvavad välja mingid väga veidrad asjandused…
WTF, tõepoolest??? (Edit: tuvastatud sai niipalju, et tegu peaks olema mingit liiki maatähega (Geastrum). Hmm, ilus nimi.)
Ja Hull Roos, mis näeb õitsemise ajal niigi välja nagu roosa sefiiritort, valmistub uuesti õitsema hakkama… mis siis, et see sort ongi korduvõitseja, ei väsi see mind hämmastamast…
ja mingil müstilisel ajendil pesen ma ühe hooga ära kuus akent, samas kui kodus ei saa kaht akent kui-da-gi pestud…
ja mu vanemad üllatavad mind kõnevõime kaotuseni, tundes äkitselt huvi Tänapäeva Tehnika vastu, täpsemalt uurides mu uut telefoni ja küsides, kas seda laadima ka peab ja missugune muusika (st helin) sellel peal on. Mängin siis ette selle muusika ehk kõige rokilikuma loo telefoniga kaasa tulnud helinatest (sest massina tuunimiseni pole ma siiamaani jõudnud) –
“Näh! Misasi see nüüd olema peab? Nii kole muusika, see vaheta küll ära, sedasi ehmatad inimesed ära ju!”
Mispeale Libarott õhkas endamisi kergendatult, et tegelikult on siiski tegemist vana hea koduplaneediga, kus kõik on nagu mullu ja muistegi.
Mis ma tahan öelda: minu meelest on selline vaatenurk, selline film mõnes mõttes vajalik.
