Meeleolu: vaimselt ülestimuleeritud (pole harjunud)
Tunnusmeloodia: Anathema “Angelica” (midagi rahustavat kulub ära)
Nii, polegi viimasel ajal olnud aega eriti kribida, pidi tööd vehkima, et muude asjade jaoks aega vabaks saada. Nädalavahetus ei tahtnud kuidagi kätte jõuda, sest tahtsin kuulata semiootikute konverentsi semiootika piiridest blablabla. Mis tähendas seda, et reede-laupäev olid kah täispikad asjalikpäevad. Semiootikas olen ma tegelikult alati kõrvaltkiibitseja olnud ja viimastel aastatel eriti, nii et istusin muidugi lihtsalt nurgas ja kuulasin. Nagu alati, väsinud peaga must erilist järelduste tegijat pole, nii et hetkel jäid paremini meelde sellised tirriteerivamad kõrvalmärkused, mis publikul muige suule võtsid. Nagu näiteks et pronkssõdur ja Lihula ausammas võiksid Kaubamajas kenasti družno kõrvuti seista (kommentaar ühele ettekandele). Või et üks kirjanike probleem tänapäeva Eestis on teostele tagasiside puudumine meedias. Või et mehe ja naise kommunikatsioon on võimatu, sest mees saab aru, aga ei mõista; naine mõistab, aga ei saa aru.
Sealt sai siis sujuvalt (ja üsna kinnivajuvate silmadega) Sadamateatrisse “Müümise kunsti” vaatama kapatud, mille peale läksid unised silmad küll lahti niitkut kassipojal ja algul ei tulnudki kohe muud kommentaari kui “karm”. Järgmisena tuli kange tahtmine ropendada, mida ma (küll korralikku enesetsensuuri rakendades) ka tegin. Aijah…
Ma ei tea, mulle kohe meeldivad hästistruktureeritud asjad, kuigi ma ise selles struktureerimises nõrk olen. Kaks liini selgelt väljajoonistuvate vastandustega ja nende kohal Lunastaja ise uhkes üksinduses. Profid tegijad, igaüks vast ei oska end nii süütuks “tapeediks” mängida, et üht-teist-kolmandat filmida lubataks. Eks selleks on kah head suuvärki vaja, hehee.
Arvasin, et vähemalt üks noist kahest liinist saab edulooks, aga näedsasiis mis välja tuli. Eduloo ainus kandidaat oli tegelikult Mare lugu, sest Raigo liinis oli esimestest sekunditest selge, et see mees on väga vales kohas. Punkti pani “treeningu”-stseen, kus poiss vaatas vajalikke liigutusi harjutavaid kaaswannabesid… no nii uskumatut nägu ei saa olla… ja ütleski, et tema ei saa aru, kuidas teised suudavad asjasse nii sisse minna. Kamoon. Oma soliidse vanuse kõrgusest oleksin kohe võinud öelda, et sa, poiss, ei hakkagi sellest kunagi aru saama, sul pole seda soolikat ja sa ei saa seda ka kunagi, võimle mis sa võimled. Et kust ma tean – omast käest muidugi. Kuigi ma pole sellistesse kohtadesse proovinudki ronida, sest tulemus on teada ja mis mõtet on asjal, kui inimesed ei räägi sama keeltki ja ei saa teise poole mõtteviisist mõhkugi aru. Isegi kui sa suudaksid reeglid veatult kätte õppida, tuntakse sarnaste kogukonnas võõras vaistlikult ära ja tõugatakse välja. Too tüüp lihtsalt ei jõudnud seda tunda saada.
Olen jah vastik küünik. Mis teha, õpetaja Elu astus klassi ja…
Urve Eslas toob minu arvates väga asjalikult esile hirmu motiivi. Hirm vaene olla. Hirm mitte teistele meeldida.
Asi on minu arust aga selles, et see hirm ei kao ära, mida sa ka ei teeks. Täna kõnnid uhkelt üle süte, homme kraabid alandlikult taldu ülemuse ukse taga. Täna oled parim, kannad krooni, homne toob ainult uue võimaluse teiseks kukkuda. Ühed eitavad seda hirmu, teised õpivad seda aktsepteerima ja kõrvalt vaatama, sest tajuvad seda hüsteeriat, mille eitamine kaasa toob. Mõlemad teevad seda siiralt ja parimate kavatsustega. Oh, seda ilmaelu küll.
Loomulikult seostus see ebaõnnestunud kommunikatsiooni puust-ette-punaseks näide mul kohe kuuldud ettekandega meestest-naistest ja jumala eest, hakka kasvõi uskuma, et müügivõimelised ja mitte-müügivõimelised (äm… paremat nimetust ei tule praegu pähe) ongi nii-öelda eri planeetidelt ja hea tahtmise korral võiks hakata mööda semiootikute konverentse rallima ettekannetega nende kahe inimtõu kommunikatsiooni võimatusest. hm, hm. 
Ja kõige traagilisem ongi see, et naerda ja käega lüüa ei saa kummagi inimtõu peale. Pole kumbki by default mingi põmmpeade kamp. Ühtede sõnavaras on ehk rohkem loosungeid ja “vzzziiu – õu šit – pännnnn”, teised on esimeste meelest jällegi täitsa tummahambad.
Võib-olla ma olen friik, aga mul ei ole midagi diagnoosi vastu “puudulikult sotsialiseerunud”…
). Hehee, 1995.a augustinumbris oli siis pikk jutt teemal “aga kuidas lood tegelikult on”. Lood on karmid. Näiteks nii kergesti seal jalga ukse vahele ei saa nagu raamatus kirjas. Ja Clinti vest on liiiga silmatorkavalt fotograafilik. Ja romaantikast aktuaalsem probleem on lahutused. Sündinud skeptikud nagu näiteks mina võivad ju arvata, et osa juttu teenib läbi lillede konkurentide peletamise eesmärki, aga nunuh, usutav ikkagi. Pole viga.