Meeleolu: 4 tundi und, jubedad unenäod + kofeiinitremolo
Tunnusmeloodia: Diary of Dreams “Charma Sleeper”
Ma’i leia enam (eriti pingutada ka ei viitsi) seda artiklit, mis rääkis naisest, kes põhimõtteliselt ei taha jõule pidada ja kui ta poeg tahab, siis peab jõule oma isa juures; aga seda mäletan küll, et mõned kommentaarid sellele olid ikka pääris mürgised. S***a kah, mina olen ka selles klubis, igatahes.
Kujutan ette, et kui laps majas, on jõulude ignoreerimine paras kangelastükk, mina ajan ikka vaikselt omi asju ja mu tutvuskond võtab asja kah külma kõhuga – mõned kodused kokkutulekud näksi ja pläkutamisega, mõõdukas kõhuorjus, mõned vabad päevad ja ongi pühad läbi jälle.
Aga kui nüüd mõtlema hakata, siis sooritan ikka igal aastal teatud rituaalseid liigutusi nagu mõningate jõulukinkide hankimine; verivorsti ja praekapsa olemasolu teadvustamine; mõnede e-kaartide saatmine… mnjah. Nii et ühe jalaga kõõlun ikka jõulurongil.
Samas ei tundu see ükskõiksus ka ainusobiva variandina – no kuidagi võiks ju elu veidi huvitavamaks teha. Sellistel puhkudel leian end peaaegu soovimas, et mus oleks niigi palju usku, et identifitseerida end näiteks maausulisena… talvine pööripäev on ilus asi tähistamiseks. Aga vat ei ole seda usku.
Aga parema puudumisel usun puhkepäevadesse ja perekondlikku koosviibimisse. Juhul kui mu paps pole vahepeal mingit pseudoajaloo-raamatut lugenud, mis meid järjekordselt tülli ajaks. Eks näis.
Sellega tuleb meelde see tavaline jõulu-perejutt, no jumala eest, uudises peaks midagi uut ka olema. Siiski paneb ehk põgusalt nendele teemadele mõtlema. Ja mis ma asjast mõtlen, on see, et kui inimesed võtavad jumala või inimeste ees erikuradi harmoonilist rolli mängida, siis võib see peagi ületamatult raskeks osutuda, sest oma inimlikku väiklust, nõrkust, kadedust jnejne sa pereelus ikka naljalt ei varja. See ei klapi jällegi “nööri mööda käiva” ideaalpildiga ja kui tegemist pole just väga rumala või eriti päikeselise isiksusega, ongi tulemuseks alaväärsus, enesehaletsus ja kibestunud ussitamine.
On nähtud küll sellist vabatahtlikku märterlust, mille eest keegi kunagi aitäh ütlema ei tule. Ja tõeliselt harmoonilisi isiksusi, ilma mänguta… ma ei tea, kas
on, mõni kandidaat tuleks vast meelde…
ussitamine enda ja teiste eludes… nii kerge tekkima, kas pole? Piiskopihärra käsitleb natuke kergekäeliselt ohtlikke asju – ühiskonna ootusi üksikisikule, mis on parematelegi meie seast üks-null ära teinud, olgu muld neile kerge ja teist-kolmat-moodi.
Ma eelistaksin iga kell seda, et inimesed oleksid suutelised ennast analüüsima, väljendama ja aktsepteerima sellisena nagu nad on, oma vigade ja annetega, sest areng saab toimuda ainult reaalselt eksisteerivalt pinnalt. Ja väljendis “ela ise ja lase teistel elada” tuleks ehk tähelepanu pöörata ka selle esimesele poolele. Kui jõulud on elu-püha, siis olgu juba. Elu võib sisaldada ka tõdemist, et näh, sai elukaaslase valikul ämbrisse astutud. Või et see inimene pole heteroseksuaalse tuumpere jaoks loodud. Või lihtsalt et kõik pole üks jumalik kord ja harmoonia, vaid elus tuleb näha (ja ai, kuidas kühveldada) ka puhast p*ska.
ah, tegelikult… mis mina oma tammsaarelik-luterliku taustaga ateistliku kasvatusega ikka jutlustan siin. Ise kohe tunnen, kuidas enesealalhoiuinstinkti huvides oleks praegu kangesti vaja terakest puhast hedonistlikku mõtteviisi, mis piiskoppidel ihukarvad püsti ajaks.
Sa ei saa endast kõike anda, sest tegelikult oled sa ainuke, kellel sind tõeliselt vaja läheb.
Kärss kärnas ja maa pole isegi külmand, ma ütlen. 
Onkel esindas nagu ise miskisugust vägevat isakuju, kes ütleb ja nii on ja mingit põhjendust pole vaja… aga üksikud mõttekäigud-repliigid olid ikka vaimustavalt tabavad ja pälvisid saalist korralikke naerurõkatusi. No näiteks: päriselus käivad asjad harjunud ja turvalisel kombel, näiteks s*tt kaob veetõmbamiselt kuulekalt potist alla, kino aga pakub välja stsenaariumi, kus turvaline elu keeratakse pea peale ja seesamunegi kerkib hoopis üles. Nii et kino vaadates vaatame põhimõtteliselt s*tta.