ei, kullakesed, elus olen veel

Meeleolu: jõle enesehaletsus, aga püüan end haigusega välja vabandada
Tunnusmeloodia: Diary of Dreams “AmoK”: I put so much faith into you, I trusted everybody except myself…

… aga punase päevakübara tilgad on ikkagi saatanast, sest tänu nendele pole ma enam harjunud haige olema ja esimese kurguvalu-palavikuga olen kohe rivist väljas.

täna jagasid irl-lased raekoja platsis vastlakukleid ja teed, mina kakerdan apteegist tulles mööda, külmund ja ilgelt näljane, ja no tee mis sa tahad, ei suuda minna sinna pensionäride keskele kätt upitama, et mullekaamullekaa. kui füüsis oleks emotsioonidele järele jõudnud, siis oleksite võinud näha, kuidas jalad meeleheitlikult eemale sibavad ja käed jällegi kuklikasti poole tagasi küünitavad. mnjah.
reaalsuses nägi asi välja nii, et jäin korraks seisma ja näljase näoga vahtima ja kuna jagajad olid penskaritega ametis ja keegi mulle kohe teetopsi nina alla ei torganud, siis lonkisin tühjade kätega ja enesehaletsuse mustas augus minema. ma ju isegi ei vihka seda erakonda, miks mul siis on vastumeelt tasuta vastlakuklit vastu võtta. vaat kus mõnel on probleemid, eksole.
nii et üks EP-projekti punkte oleks siis see, et õpetada endale mõtteviisi, et vahel võin ma saada midagi lihtsalt niisama, sest mul lihtsalt veab ja ma olen nii tore inimene ja kingitust väärt ja andja omakorda on ka tore ja lahke ja kõik on bueno ja lill.
muahhahhhaa!!! oioi, sellise mõtlemiseni on mul veel kõvasti arenguruumi.

uus töö on täpselt minu meele järele, aga vastutus hirmutab, pealegi teen seda peamiselt kodus ja seal kisub töötegemise asemel ikka külmkapi või plaadiriiuli poole.

plaadiriiulist rääkides, oleks keegi mõni aasta tagasi öelnud, et ma hakkan mingit aggrotechi ja gootidiskot kuulama, oleks ma teda hulluks pidanud. einoh, placebo ja dm ja selline kergem midagi-hingele kraam on alati südames olnud, aga nüüd selgub, et süntees eri lemmikstiilidest jääb jah sinna darkwave’i kanti kuskile.
kui küsida kuidas muidu läheb, siis muidu läheb sitasti. aga tänane tunnusmeloodia kummitab juba mitmendat päeva, koos mõttega, et kui minul läheb sitasti, siis on see normaalne, aga kui sõpradel-tuttavatel läheb sitemini kui mul, siis hakkan ma sõjakalt sädemeid pilduma ja võtan kohe kõik õnnetud oma kaitse alla, sest see juba normaalne pole. ooh, kui haige. aga praegu ei viitsi seda asja lähemalt analüüsida.
i trusted everybody except myself.
hell jee.

rotijutud

mis on õnn? – see, kui saad lõpuks aega remondi ajal kogunenud kuhja rottide rippkiikesid ja muud riidest puurisisustust ära pesta.
millega seoses ei saa kuidagi jätta ära märkimata surematut lehekülge Rat Laundry (rubriigist “tuleb aga meele ja aab aga naarma”). Selgituseks: “lemmikrottidele” (mh, kodurott ei saa öelda, see on hoopis teine liik ju) meeldib magada pehmest riidest rippuvates “võrkkiikedes”, neid aga tuleb teatavasti pesta; ja kui ühes rotipidajate foorumis küsiti, kuidas teised ka oma “rat laundry”-ga toimivad, siis sai keegi sellest idee teha selline juhend. Irw.
Aga kui midagi viltu läheb, võib juhtuda vot NIIMOODI.

(Jeesh, Zahir tuletab lausa kadunud noorusaegu meelde. EPA klubi ja.)

Siinkohal oleks mõistlik küsimus, miks ma siis selliseid tülikaid haisukotte oma kodus hoian. Asi on üsna lihtne – mul on vaja seltsi, tegevust ja kellelegi vajalik olla; mu sabaloomad on imearmsad, nutikad, liikuvad, naljakad ja ilusad; ja kui puur kenasti puhas hoida, pole mingit haisu.