Väike Nõid kirjutas niimoodi.
(Kirjutist juhtusin lugema Marta kaudu). Ja kuna määratlus 30 +/- paar aastat käib täpselt minu kohta (ka), siis ei saanud mitte kuidagi märkimata jätta, et muu juttki käib üpris minu kohta (ka).
Perses siis perses. Nagu ma seda poleks teadnud. “Natuke nagu kurjad turris kassipojad” – mina mis mina. Umbusaldav, oma sõltumatuses pingul – jees!
Võib-olla on veelgi hullem see, et mu vanemad olid juba ise parajad “lubjakad”, kui mina sündisin, ja minu kodune kasvatus on omaette ooper, mis asja kuidagi kergemaks ei tee. Minu vanad on need, kes lapsena sõda ja küüditamist nägid. Üks onu istus aastaid Siberis, teine onu sai sõjas surma, vanaisa lasti eksituse tõttu maha – normaalsetel inimestel jäävad need asjad põlvkond tahapoole. See kibestumine ja vaikimine mõjus ka nõukaaja suhtelise turvalisuse-stabiilsuse oludes.
Umbusaldus ja jahedus väärika distantseerumise sildi all, oludega leppimine tammsaarelik-eestimatusliku vaesuse-aga-aususe sildi all – noojah, mina, süütuke, võtsin sellest kaasa need ilusad põhimõtted, mida mulle pähe tambiti. Aus tuleb olla, võlgu ei tohi võtta ega jääda, tagasihoidlik ja viisakas tuleb olla, mis sa õige endast mõtled. Esinemisoskus? konkurentsivõime? enesekindlus? — möh?
Kolm korda võite arvata, kuivõrd need kenad põhimõtted praegu töötavad, eks ole.
Nägin neid ärimeteoore, nägin lapspankureid – ja ei osanud kadestada. Need olid tulnud kusagilt mujalt, nende aju ehitus polnud see mis mul. Nojah, eks nõukaajal oli kah majandusliku mõtlemisega lapsevanemaid ja mõned olid võrdsemad kui teised
aga nemad olid – kusagil mujal…
Nägin, kuidas inimesed tegid perefirma ja viskasid kodust raamaturiiulitest kartulikottide kaupa väärtkirjandust kolikambrisse, et raamatupidamiskaustadele ruumi teha, endal parajas lugemisharjumuse omandamise eas pesamuna kodus kasvamas. (Sellest perest ma nii-öelda lasin jalga, huhh, hea, et niipalju mõistust jätkus, aga see selleks.)
Aga – mul on need ilusad põhimõtted alles, kuigi ma suhtun neisse niisama küünilise õlakehitusega nagu teistessegi Põhimõtetesse, need on siiski praeguseks juba Minu Omad. Kardan, et paljudel praeguse aja noortel neid sellisel kujul pole. On see lohutus? – Ajuti küll.
Idaeurooplane ja “teine Eesti” pole minu jaoks sõimusõnad. Olen jah, mis siis? Ma hoian oma tarbimisharjumused tagasihoidlikena ja olen sellega rahul, hoian end oma marginaalses ja küllalt ebakindlas erialanišis (paduhumanitaaria muidugi) vee peal, tehes tööd, mis mulle meeldib… ma ei suuda põdeda selle üle, et mul pole korterilaenu “nagu kõigil”…
Mõni ütleks, et selline rohutirtsuelu on vastutustundetu ja ma peaksin ka pere ja laste ülalpidamise peale mõtlema. Noh, ütleme nii, et ma pole kindel, kas sihukesed melanhoolikugeenid oleksidki nii väga säilitamist väärt
Minust saaks kardetavasti selline lapsevanem nagu Fiona Nick Hornby romaanis “About a Boy” – eluvõõras, idealistlik, igavene hädapätakas, eksole. Nii et – niikaua kui ma pole endale mõnd erikuradi optimistliku meelelaadiga meest vastumürgiks kõrvale leidnud, ei julge küll vaese lapsukese elu juba ette ära rikkuda, vaat nii.
See jutt sai nüüd üsna spontaanne ja võibolla veel isiklikum kui blogija Kati oma. Kui mõnele üldisemale järeldusele jõuan, eks siis saa alati täiendada… seniks aitäh, Kati, lohutuse eest, et ma ehk polegi ainuke friik siin majanduskasvuvabariigis
Kusjuures, vanemate ja meestega seoses on veel omaette kamm – tuli meelde see lugu, et kui ma võtsin endale kena, hooliva, nutika ja kuldsete kätega… sinikraest mehe, lubas mu isa ta lihtviisiliselt maha lasta… irw… no kas on normaalne? ei ole ju?
P.S. Ooh, mul tuli mainitud Hornby raamatust sigahea lõik meelde… ei andnud kohe rahu, enne kui välja otsitud sai.
“God, you’re a selfish bastard.”
“But I’m on my own. There’s just me. I’m not putting myself first, because there isn’t anybody else.”