inimlikult…

tegelikult ei tohiks selleks hetkel aega olla aga vahel harva ronivad ka poliitikateemalised mõtted pähe, eriti praegu, kui meil siin sellised huvitavad ajad on ja isegi tuttavatega diskussiooniks võib minna. Noh, päevalehtedele mul midagi uut ja huvitavat küll lisada ei ole, see on selge. Asjale lähemalseisvatel tuttavatel on ikka nööbist krabatud, aga erilist valgustust pole sealt küll saanud.
Ja üldiselt – ma olen alati olnud seisukohal, et esiteks pole vahet, mis erakonna poolt hääletada – NB! mitte absoluutses mõttes, vaid selles aspektis, et häbeneda tuleb pärast niikuinii. Ja teiseks pole meil, tavakodanikel, kunagi sajaprotsendilist infot selle kohta, kelle munad kellel parajasti pihus on… vabandage väljendust.

Noh, on meil siin nüüd näiteks need rohelised. Pisikesed, armsad, nunnud, samblakarva ja sammalpehmed nagu Krõllide pesakond (siia tuleks vist irw lisada, muidu tea mida mõni veel mõtleb. Irw. Irw. Irw.).
Ei hakka kohvipaksu pealt lugema, mitu ministrikohta nad siis TEGELIKULT tahtsid ja kes mida keerutas ja mis see ALGNE plaan ikkagi oli. Ei ma olnud kärbsena seina peal kohal. Aga see on selge, et Krõllide pesakond sai, viisakalt maakeeli öelduna, tünni.

Ning kuna ideoloogiaid kannavad ikka üksikisikud (poolinimest-poolideed pole minu vanad silmad küll väljaspool ulmefilmi näinud), siis on minu arvates siinkohal kohane küsida mitte “mida teeb nüüd roheliste erakond”, vaid pigem “mida teevad roheliste erakonda kuuluvad isikud/riigikogu liikmed?”
Tünnisaanud inimene on üks ebausaldusväärne elukas, kellest kunagi ei tea, kuivõrd ja kaua ta viha võib pidada. Arvan ma.
Ja see on nii pagana mõistetav ja inimlik.
Masendavalt.
Lihtsalt üks banaalne lugu.

vahi kus kevad, põrguline…

… lööb pähe kohe.

Tunnusmeloodia: Nancy Sinatra “Let Me Kiss You”

einoh, isegi Libarott saab aru, et maailmarevolutsiooni seisukohalt sel suuremat tähtsust pole, aga sellel pisikesel elukal on ees kõva peamurdmine, kuidas võtta kahest eluviisist parim ja see üheks talutavaks kompotiks kokku segada.
Vahetasin, jah, vahetasin nädalavahetusel… mitte perekonnaseisu (nii kähku need asjad ka ei käi, irw), aga, kuidas öelda? – meeleseisundit. Üle päääris pika aja. Mitte rahulolematusest senise eluviisiga. No ja nüüd pean ennast rangelt jälgima ja vajadusel end turjast raputama, et jätta alles parim senisest “tahan, vaatan telekat, tahan, söön kisselli”-meeleseisundist ja teha samas oma elus ruumi ühele teisele inimesele. Kuidas seda teha, nii et ma ei avastaks end ühel hetkel oma kalli vabaduse järele kisa tõstmas – eks aeg näita, aga ma püüan.
Kuna nii umbes kümne aastaga on välja kujunenud teatud “vana” tutvusringkond, kus, olgem ausad, on ka nii juhtunud, et kunagised suhted on pikemas perspektiivis päris naljakal viisil ristunud (siinkohal ma ei räägi ainult endast, aga lähemalt teisi taga rääkima ka ei hakka ju), siis ma tean hulka inimesi, kes selle uudise peale hea lõuatäie naerda saavad. Nojah, tore on, kui lõbus on… luksumine on mõneks ajaks garanteeritud, aga loodetavasti klatšitakse sõbralikult. Loodetavasti.
aga loomulikult on naljakas, et ammune, igati tore, aga mitte nii hirmus lähedane ja “üldse mitte minu tüüp”-tuttav on äkki klõpsti Maailma Kõige Ilusamate Silmadega Isik… Jah, ma ise muigan kah. Ka nii võib juhtuda.
Sorry, emotsioneerin siin.

tramaivõi… XD

ROFL…
rolling some more…
oeh… puhh… hinga!
väidetav idee autor on igatahes musi ära teeninud, mis siis, et ma teda vennakeseks kutsun.

Emolugu

lapsed, ärge vaadake

Meeleolu: apelsinikarva pilveke
Tunnusmeloodia: Mülleri Sass “Narkomaan”

Eile oli ikka päris kahtlane päev.

Narkojutt nr 1:
Mismoodi tehakse sandlipuumaitselist sigaretti? Libarott teab ja aitab: tuleb lihtsalt harilik sigaret paariks päevaks lahtiselt viirukipaki kõrvale vedelema unustada, ja ongi. Phuh… üsna veider elamus.

Narkojutt nr 2:
Koorin mina täitsa legaalsest kaubamajast ostetud apelsini ja vaatan, et apelsinil kleeps küljes. Sinine sihuke ja… peal suurte punaste tähtedega kiri:

NARKO

Isssssand! Ja ma olin juba ühe apelsini pahaaimamatult nahka pannud! Kus on politsei silmad! Mida tänapäeval apelsinide sisse pannakse! Puhtast masendusest ajasin siis teiselegi hambad taha. Ei tea, kas must enam elulooma saab…

jah, see olen mina (ka)

Väike Nõid kirjutas niimoodi.
(Kirjutist juhtusin lugema Marta kaudu). Ja kuna määratlus 30 +/- paar aastat käib täpselt minu kohta (ka), siis ei saanud mitte kuidagi märkimata jätta, et muu juttki käib üpris minu kohta (ka).
Perses siis perses. Nagu ma seda poleks teadnud. “Natuke nagu kurjad turris kassipojad” – mina mis mina. Umbusaldav, oma sõltumatuses pingul – jees!
Võib-olla on veelgi hullem see, et mu vanemad olid juba ise parajad “lubjakad”, kui mina sündisin, ja minu kodune kasvatus on omaette ooper, mis asja kuidagi kergemaks ei tee. Minu vanad on need, kes lapsena sõda ja küüditamist nägid. Üks onu istus aastaid Siberis, teine onu sai sõjas surma, vanaisa lasti eksituse tõttu maha – normaalsetel inimestel jäävad need asjad põlvkond tahapoole. See kibestumine ja vaikimine mõjus ka nõukaaja suhtelise turvalisuse-stabiilsuse oludes.
Umbusaldus ja jahedus väärika distantseerumise sildi all, oludega leppimine tammsaarelik-eestimatusliku vaesuse-aga-aususe sildi all – noojah, mina, süütuke, võtsin sellest kaasa need ilusad põhimõtted, mida mulle pähe tambiti. Aus tuleb olla, võlgu ei tohi võtta ega jääda, tagasihoidlik ja viisakas tuleb olla, mis sa õige endast mõtled. Esinemisoskus? konkurentsivõime? enesekindlus? — möh?
Kolm korda võite arvata, kuivõrd need kenad põhimõtted praegu töötavad, eks ole.
Nägin neid ärimeteoore, nägin lapspankureid – ja ei osanud kadestada. Need olid tulnud kusagilt mujalt, nende aju ehitus polnud see mis mul. Nojah, eks nõukaajal oli kah majandusliku mõtlemisega lapsevanemaid ja mõned olid võrdsemad kui teised aga nemad olid – kusagil mujal…
Nägin, kuidas inimesed tegid perefirma ja viskasid kodust raamaturiiulitest kartulikottide kaupa väärtkirjandust kolikambrisse, et raamatupidamiskaustadele ruumi teha, endal parajas lugemisharjumuse omandamise eas pesamuna kodus kasvamas. (Sellest perest ma nii-öelda lasin jalga, huhh, hea, et niipalju mõistust jätkus, aga see selleks.)
Aga – mul on need ilusad põhimõtted alles, kuigi ma suhtun neisse niisama küünilise õlakehitusega nagu teistessegi Põhimõtetesse, need on siiski praeguseks juba Minu Omad. Kardan, et paljudel praeguse aja noortel neid sellisel kujul pole. On see lohutus? – Ajuti küll.
Idaeurooplane ja “teine Eesti” pole minu jaoks sõimusõnad. Olen jah, mis siis? Ma hoian oma tarbimisharjumused tagasihoidlikena ja olen sellega rahul, hoian end oma marginaalses ja küllalt ebakindlas erialanišis (paduhumanitaaria muidugi) vee peal, tehes tööd, mis mulle meeldib… ma ei suuda põdeda selle üle, et mul pole korterilaenu “nagu kõigil”…
Mõni ütleks, et selline rohutirtsuelu on vastutustundetu ja ma peaksin ka pere ja laste ülalpidamise peale mõtlema. Noh, ütleme nii, et ma pole kindel, kas sihukesed melanhoolikugeenid oleksidki nii väga säilitamist väärt Minust saaks kardetavasti selline lapsevanem nagu Fiona Nick Hornby romaanis “About a Boy” – eluvõõras, idealistlik, igavene hädapätakas, eksole. Nii et – niikaua kui ma pole endale mõnd erikuradi optimistliku meelelaadiga meest vastumürgiks kõrvale leidnud, ei julge küll vaese lapsukese elu juba ette ära rikkuda, vaat nii.

See jutt sai nüüd üsna spontaanne ja võibolla veel isiklikum kui blogija Kati oma. Kui mõnele üldisemale järeldusele jõuan, eks siis saa alati täiendada… seniks aitäh, Kati, lohutuse eest, et ma ehk polegi ainuke friik siin majanduskasvuvabariigis

Kusjuures, vanemate ja meestega seoses on veel omaette kamm – tuli meelde see lugu, et kui ma võtsin endale kena, hooliva, nutika ja kuldsete kätega… sinikraest mehe, lubas mu isa ta lihtviisiliselt maha lasta… irw… no kas on normaalne? ei ole ju?

P.S. Ooh, mul tuli mainitud Hornby raamatust sigahea lõik meelde… ei andnud kohe rahu, enne kui välja otsitud sai.

“God, you’re a selfish bastard.”
“But I’m on my own. There’s just me. I’m not putting myself first, because there isn’t anybody else.”

einoh, tõsiselt, paistab välja vä?

tähendab, reedel siis, Ohtliku Lennu ja Soomekeelsete Reklaamide Linnakeses. tulen mina õhtul bussi pealt maha, liiklen kondiauruga edasi mööda hämaraid kõrvaltänavaid ja satun ühtäkki mingi purjus meeste seltskonna ette kõndima. mina oma kapuutsiga pika musta mantliga, onju.
no ja selja taga areneb selline pehmekeelne dialoog:
“Issand jumal! Ma näen naist!”
“See on hoopis munk!… ei, nunn… e-ei, see ei ole ikka naine.”

järgmisel päeval tuleb emaga hilbuasjandus teemaks ja ema küsib, et kust ma selle mantli sain ja kommenteerib, et ma näen sellega täitsa nunna moodi välja.

wtf, nagu???

R.I.P…

Meeleolu: rõve sõim serbia keeles
Tunnusmeloodia: Arch Enemy “Dead Eyes See No Future”

Today’s fortune:
Our first and last love is.. self-love

no küll ikka oskavad asja paika panna.

eile õhtul oli siis sihuke variant, et “kui pea ei jaga, siis peavad jalad jagama”. olen aff ja idioot.
Lähen mina koduteel makseautomaati ülekannet tegema (kuna ma oma paari regulaarse ülekande pärast kuus ei viitsi endale netipanka teha) ja pärast kodus avastan, et kurat, rahakott lännu. koos katastroofilise jäägiga pangakaardi ja 12 krooni sulaga, aga no ikkagi.
Noojaa, mul kohe pilt selge, mis juhtus. panin klahvitoksimise ajaks rahakoti automaadi peale ja pärast võtsin kviitungi, pistsin selle koti sinna vahesse, kuhu ma tavaliselt rahakoti panen (kui taskusse ei pane) ja jalutasin kviitungiga, aga rahakotita välja. ja kaart jäi automaati niikuinii.
fakin 6310310 ütles mu moblas, et “ei vasta” (peaks kisa tõstma, aga ei viitsi hästi uurida, kas oli nende või moblaühenduse viga), nii et võtsin jalad selga ja lidusin kesklinna lähima automaadipargi juurde, kus klienditoe telefon juures. panin kaardi kinni, keegi vahepeal sellega tšiki-briki polnud teinud, juhuu. koju tagasi, teevesi üles ja arvuti taha, ja mis mulle arvuti juurest plaadiriiulist vastu irvitab???
hehe. millal? miks? kuidas?
muidugi ma otsisin kodust, aga sügavas tumedas riiulis ei paistnud must rahakott silma, noh. aga vaat kui ma poleks hommikul TON kontserdipiletit rahakotist välja võtnud ja kindlamasse kohta paigutanud, vaata siis oleks alles paanika olnud.
lapsed, ärge seda kodus järele proovige, st. ärge hankige endale närvilisi perioode, mis põhiliselt suitsust ja äraneetud coca-colast toituma paneksid ja mõtlemisvõime metsa keeraksid. alati teie aff ja idioot libarott.

justkui sellest vähe oleks, laekus vanematekodust uudis. Tipat pole enam…
oh pagan, ta oli ju 12-aastane ka juba ja süda hakkas tõesti nõrgaks jääma, aga no oleks ju võinud… natuke veel… polnud ju nii hädine ka… Tipa oli selline eluaeg nooruslikult rõõmsameelse loomuga krantsik, igavene traageldis ja eputis, hellik ja memmekas. Kui ta oleks inimene, oleks ta ilmselt olnud selline proua Agnese (kes Tartust teab, see teab) tüüpi vanatädike, kes ehib end roosa lehviva salli ja kuldsete kontsakingadega ja põrutab särasilmi linna peale vaatama, mis huvitavat kusagil toimub.
Ja eputis… no nii edev ei saa üks koer tõesti olla, võtab kondi hambusse ja tuleb seda lihtsalt sulle näitama ja tähelepanu norima, keerutab ja poosetab sellega. Kui sülle võtad, plaksutab teeseldud häbelikkusega ripsmeid ja kõõritab üle õla, et kas kõik ikka näevad, kui pai ta on.
kõigile sellised koerad kindlasti ei meeldiks, aga Tipa oli Tipa, meie oma Tipa… mina ju olin see, kes meie peres koerapidamise üldse algatas – kui koeranuiamine ei aidanud, tõin lihtsalt turuväravast kutsika koju… mis ma olin, 11, 12? ja nüüd on mu vanemad need, kes peavad selle esimese koera kutsikat matma ja leinama… oeh. paraneks see rahaline seis ka juba, siis teen mingile varjupaigale väikse ülekande. seda oleks võinud muidugi ammu ja niisama teha… nuuks ühesõnaga, igatpidi.

mõned asjad

Asjad, mida ma enne ei teadnud:
1) Ma vist ikka olen Type O Negative’i fänn (identiteedikriiiis!), sest ma ronisin eile enne poe avamist ukse taha, et odavamat piletit saada. Aga ainult viis minutit. (Üpris rahulik ettevõtmine, kuskil tosinapäine kamp töllas seal veel.) Teine variant, et olen lihtsalt vaene ja kitsi ka veel.
Aga teisest küljest ma vaatasin netist ka tolle bändi laulja alastipilte, kuna keegi abivalmis inime pani rada7 foorumisse vastava lingi. Khm. See on juba kahtlane.
2) Uskuge või mitte, ma ei teadnud siiani seda ütlemist: “kevad käes, till juba tõuseb ja hernes tahab keppi” ja nüüd ma käin ja mugistan üksi naerda nagu viimane ajuhaige.

Asjad, mida ma tegelikult juba teadsin:
1) Your political compass
Economic Left/Right: -7.13
Social Libertarian/Authoritarian: -4.72 (ehk siis üpris vasakliberaal)
politicalcompassist.
2) Kui mööda sõidab mõni Vennad Ehituse auto (kaks jobunäoga irvitavat krantsi peale maalitud), läheb paugupealt tuju heaks.
3) Sõber Kutsu oma mölaga on absoluutselt parandamatu, aga tema peale on võimatu tõsiselt vihastada (mnjah, kunagi olin selleks isegi võimeline, aga see oli siis, kui me korraks “käia” proovisime).
4) Neetud naiste solidaarsus!!! Ma ju lubasin endale, et jään erapooletuks, aga läks nii nagu ennast tundes kartsin.

kui kurat tuleb kiusama…

Tunnusmeloodia: The Mission U.K: “Over the Hills and Far Away”: …sacred hearts, epitaphs, touched by the wind of change, oh why did you, how could you let all the flowers die?…

niisiis, järg eelmisele postitusele. ma ei oska neid salme praegu täpselt dateerida, sest ma ei mäleta peast, mis aastal vanatädi sündis, aga no nii kuskile tsaariaja lõppu peaks see värk vist jääma. mõni kirjutaja kasutas v-d, mõni w-d, aga ma pole nii spetsialist, et see mind dateerimisel aitaks.
—
Kui kurat tuleb kiusama,
siis viska teda kotiga!
Nii ütles Villem Viperus,
kui oli usu õpetus.
—
Libarott: miks kotiga ja mis kotiga, mina küll ei tea.
—
Wale armu olen maitsnud
Süda minul lõhkeb sees
Wale peiu on mind petnud
Wale armastusega
—
Kõik räägivad et ma olen vangis olnud
Kõik räägivad et sind ei ole mull’
Las räägivad et ma olen vangis olnud
Kui armastad sa mind siis armastan ka sind
—
Oh ära määlesta neid entsid aegu
Oh ära määlesta neid lahkumise tundisid
Ära määlesta et ma sind armastasin
Kui unustad sa mind siis unustan ka sind
—
Libarott: entsid=endiseid, ilmselt.
—
Ma nägin orus lilli
mis marust purustud.
See tuletab mul meelde
et olen unustud.
—
Oh noormees vaata ette
Kuigi tugev on sinu rind
Siiski võimalikult üle käib
Vale neiu suu ja keel
—
Libarott: no niimoodi oli kirjas, noh, ega mina ka rohkem ei tea.

P.S. tugeva rinnaga noormees on loll, aga järjekindel, nagu ta väidab.
P.P.S. sisselogimisel öeldi mulle, et wordpressis on 759759 blogi. ilus, kas pole.

oh ära määlesta…

lubasin endale, et ei hakka oma blogi oma külma paanika üle vingumisega risustama. see on hetkel lahendamatu küsimus, kas ma suudan umbestäpseltumbes kümne (!) aasta pikkusest tutvusest muidu abs. suurepärase inimesega teisiti mõtlema hakata või mitte. ega see nüüd eluküsimus ka pole, aga no ikkagi, bbbrobleem.
selle asemel tuli meelde üks salm mu kadund vanatädi Liisu (tegelikult loomulikult Elise) koolipõlveaegsest salmikust… loodetavasti on see salmik kusagil vanematekodus alles, minul on mõned mahakirjutatud salmid kuskil paberil ja üks kargas isegi meelde.
ja kohe läks tuju paremaks.
Kui ma selle paberi üles leian, riputan mõne pärli siia ka üles.

Oh ära saada piina rikkaid pilke
Mina saatusest olen ammu purustud
Minu elu tee on okastega kaetud
Ma kõigist põlatud ja ainust unustud.

nonii, hakkab jälle pihta

ükskõik kas tuleb veel külmalaineid või mitte, nüüd on see siis käes.
valguse aeg.
kevad teeb mind alati ka halvas mõttes rahutuks ja ärevaks, minu jaoks on see millegipärast tagasivaatamise ja senise toimetuleku hindamise aeg, mitte aastalõpp või mõni muu loogilisem ajahetk. nii, kõik muutub, kasvab, õitseb trotsliku elujõuga, mis on minul selle vastu panna? mida ma olen ära teinud, kus on minu elujõud?
depressioon luurab nuka taga ja näksab vahel valusasti kandu, aga niikaua kui ma ümbritsen end eredas päikeses kiirgava värvilise klaasi, fantastilise kujuga, valgust murdvate jääpurikate, raagus puudel vaevuaimatavate pungade ja viimaste lumelaikude lõhnaga, on lootust, et see jõuab mulle järele alles siis, kui puud on täies lehes ja valgus väsinud-tolmuseks muutub.
kurat, oleks ikka kunagi pidanud ekasse klaasi õppima minema.
maalides ma ei saa seda valgust kätte. isegi kui ma end tehniliselt järjekindlalt arendaksin – ei usu, et saaks.
ikkagi on sõnad kujunenud minu meediumiks, aga ma pole võimeline oma piltidele lugu ümber mõtlema. ma ei suudaks oma tegelaste tegemistest piisavalt huvituda.
viimasel ajal olen ma järjest ilukirjandust inglise keeles lugema sattunud ja mingid fraasid jäävad kummitama, struktureeruvad ümber, muutuvad sõnamängudeks. vahel suudan ma isegi neist huvituda. vaatame, äkki kõlbavad laulusõnadeks või midagi sihukest.

PS: wtf, Type O Negative tuleb samahästi kui minu sünnipäevaks Eestisse? ei ole olemas mitte et ma nüüd suurim fänn oleks, aga kena moodus suvist õhtukest veeta oleks see igal juhul.

närvidlääbius akuutus

Tunnusmeloodia: Depeche Mode “Never Let Me Down Again”

aga kurat võtaks, millega ma siis ikkagi pühapäeval hakkama sain?
mitte selles pole asi, et ma ei mäletaks, vaid ei tulnud pähegi vestlust sedamoodi tõlgendada. st tõsisena.
olin vist lihtsalt valel ajal vales kohas.
sest kui mind poleks seal olnud, poleks kellelgi olnud ka võimalust öelda, et “näe, nii kaua oleme tuttavad olnud ja eks ma olen ikka mõelnud, aga siiani oled sa alati mõne teise tuttavaga paar olnud ja…”
oeh. oeh. oeh.
telefon hääletu peale unustada tasub end vahel ikka rämedalt ära.
mul ei jää vist muud üle kui kogu asi naljaks keerata ja öelda, et kullakene, sellist s*tta ma sulle never keeran, et sinuga sebima hakkan – vaata, mis P-ga juhtus, siiamaani pole teine pudelist välja saanud. väga küüniline nali, eriti kuna adressaat teab P-d ka väga hästi, aga minu naljad kipuvadki sellised olema, harjuge ära.
aia. ma loodan, et ma reageerin jälle üle ja tegelikult pole asi nii hull.

Edit: vastus oli stiilis “ei me tea, mis elu toob…”, nii et seda suppi annab mul veel helpida. maamotška pomogii!
vana ja hästi sissetöötatud tutvusringkonna paha külg on see, et sellisest asjast pole mul nüüd kellegi erapooletuga rääkida ka. kes siis toda tüüpi ei tea, onju. ja millisest asjast? pole ju mingit asja?

kummitab…

/…/ Farewell happy Fields
Where Joy for ever dwells: Hail horrours, hail
Infernal world, and thou profoundest Hell
Receive thy new Possessor: One who brings
A mind not to be changed by Place or Time.
The mind is its own place, and in itself
Can make a Heav’n of Hell, a Hell of Heav’n.
What matter where, if I be still the same,
And what I should be, all but less than he
Whom Thunder hath made greater? Here at least
We shall be free /…/
Milton, “Paradise Lost”

noh, hakkame lume alt välja sulama, mis

Meeleolu: taastumas
Tunnusmeloodia: Clan of Xymox “Be My Friend”

jeesh, ma arvasin, et otsustades mitte Tallinna sõita (eelarve ajas judinad peale ja viitsimist suurt kah polnd) jäängi koju konutama ja mossitama, et miks peab ometi nii laisk ja luuser olema.
selle asemel tuli päris alive’n'kickin nädalavahetus, tööd tehtud küll eriti ei saanud, irw.
seda takistust ka polnud, et väljas 20 kraadi külma ja enne linna laiama minekut mõtled korra, mõtled teise, viskad saapad jalast ja kerid end raamatuga ahju äärde kerra.
nii et talvel kaltsukast leitud imekena minimalistlik must nahkjakk läks isegi nii vara käiku. lemmiksaapad said kah parandada lastud ja öelge veel, et välimus pole oluline, mina igastahes tundsin end oma lemmikstiilis kordi paremini kui kampsunitesse-sallidesse uppununa.

laupäeval otsisin siis hoopis ühe sünnipäevalapse üles ja surfasime piljardikõrtse mööda, hiljem maandusin Stammkõrtsu, kus üle pika aja kohatud semudega poole ööni sai jauratud.
ei tea, kas seda saab saavutuseks lugeda, et kasutasin võimalust vabandada vana sõbra Ufo ees, kellega kunagi nii-öelda maailmavaatelistes küsimustes korralikult raksu sai mindud – ei usu, et see midagi muudaks – aga noh, sai tehtud, mis teha andis, ja kogu moos.
hommikune enesetunne oli… nojah, kujuta ette, et sul on vigasaanud käpakesega kassipoeg ja sa sebid hoolega ringi, ladudes ritta käärid, sidemed, haavapuhastusvahendid (ehk siis samarini, peavalutabletid, rohelise tee ja läbimõeldud turgutava hommikusöögi), ja siis vingerdab kassike end käest lahti ja kalpsab algul kolmel, aga siis juba neljal jalal minema, nii et pole asigi. kergendus ühesõnaga, et ma polnud suutnud endale isegi nimeväärivat pohmakat soetada…
Maa ja Ilma festival jäi kah päris külastamata, ei tekkinud nagu mõnd üksikut absoluutset “must’i” ja kõiki üritusi kah ei raatsinud läbi traalida.

polegi eriti tavaline, et meil siin pühapäeviti mingit kräud saaks, aga seekord isegi sattus, nimelt Finish Me Off esitles plaati ja moraalseks toeks oli Forgotten Sunrise, kelle pärast ma üldse viitsisin välja ronida – jaah, kunagi tegid nad ikka hoopis teist asja, aga praegune on ka väga hea. ega minuga pole tihti niimoodi, et mürtsti uksest sisse ja kohe lava ette kepsutama.
pärast oli küll iginat kuulda, et rahvas oli kole passiivne, aga no minu arvates… põhiesinejat kui plaadiESITLEJAT tuldi ju rohkem üle kaema ja muljet saama, mitte röökima ja kargama… küll seda ka tulevikus jõuab.
ja FSi ajal ei kakkunud kah kogu aeg keksima, vaid vahepeal lasin valgusefektidel endal juhet kokku ajada ja kuulasin rütmikäike. ilus, ilus.

pärast jälle padavai Stammkõrtsu Mõmmiku ja kompaniiga möla ajama, loomulikult tekkis vahepeal koos kõrvallauaga üldine arutelu valimistulemuste teemal ja üldse avastasime mingil hetkel, et personal püüab meist lahti saada igal võimalikul moel peale politsei kutsumise ja jalaga tagumikku andmise. oih. mis teha, kui inimesed kella ei tunne.
vahepeal tulid jutuks huvitavad teemad, koguni nii huvitavad, et hommikul oli lausa tunne et oih-mida-ma-nüüd-tegin. tegelikult ei teinud midagi ja nii hakkabki olema, igatahes tänane tunnusmeloodia läheb tervitustega Mõmmikule, votnii. OK, lugu ise annab sõprusest nati teenimatult küünilise pildi, aga mõtlema paneb vähemalt…

ohtlik paik!

jumala eest, õhtul Tartus mööda Küüni tänavat kõndida on täielik kadalipp, kuna see on tihedalt asustatud mingite agitaatoritega. aga noh, eile see mul väsind peast kodu poole minnes muidugi meelde ei tulnud ja nii ma siis end sealt manööverdamast avastasin.
ühele teed järsu pöördega teisele tänavapoolele selgeks, et ärgu tulgu plõksima, selle tulemusena satud teise territooriumile, kes paraja vahega seal teisel tänavapoolel passib. nõndaks, vahetame taktikat, põrnitseme erikuradi kurja näoga tüübist läbi ja paneme mantlihõlmade lehvides tempot juurde, nii et tüüp kargab tee pealt eest ja maigutab ainult suud.
nii, peaaegu kaubamaja juures väljas ja kadalipust läbi, aga ühel hetkel avastan, et olen täielikku piiramisrõngasse sattunud, sest mõlemal pool passib agitaator, sedasi ilusti väikese vahemaaga, nii et kummastki ohutult mööda ei pääse, ja otse ette nende vahele on pressitud mingi pisikene tšikk, kes jõudis isegi tere öelda, enne kui ma ülidramaatilise tõrjuva žestiga käed laiali lõin (hea, et keegi kogemata nätakat ei saanud… või siiski mitte) ja läbi muvvdsin.
selleks ajaks olin ma end muidugi seaemaks vihastanud.

ehh, sõidaks tallinna pidusse ja nädalavahetuseks hängima… või teeks kodus tööd… raske valik, eks ole?

tulemüür maas…

tunnusmeloodia: Type O Negative “Black #1″

fcuk capital letters, eimaviitsi.
valimas käimine jätab alati kuidagi kahtlase tunde, nagu oleks teinud midagi, mida äkki poleks ikka pidanud tegema.
öelnud midagi, mis võiks enda teada jääda, teinud midagi, mis võib mu enda vastu pöörduda, tulemüüri maha lasknud, kui infoajastu metafooridesse laskuda.
whatever, tagasi küsima kah ei lähe ju
ah, oma viga, mõtlen liiga palju.
muide, intuitiivne vastumeelsus irl vastu, nii ükskõikne ja möödavaatav kui see mul ka ei ole, sai kinnitust, nüüd on reklaamidesse mingi “meie vs sotsialistid” teema sisse tulnud. hahaa, asi ka, mille üle uhke olla.
aga megairw, sõber Taevakarva Kutsu õnnestus mul kah sabapidi valima tassida, mitte omaette eesmärgina, vaid lihtsalt teatades fakti, et enne ma Krooksu hängima ei tule, kui valimas ära käin ja kui tal nii igav on, siis ärgu vingugu, vaid tulgu kah.
lõpeks see krdi nädal juba ära, saaks jälle raadiot kuulama hakata. muidu läheb mingi lühike hetkelemmikutega playlist jälle kordusesse ja katus sõidab kolinal. vana inimene ja nii EMO! nii ei saa ju rallit sõita.
ega raadio kah tegelikult kaua käia ei saaks, sest (tundub, et) iga jumala päev satun ma kuku raadios ninnunännusaate “Minu perekond” korduse või korduse korduse korduse peale.
ei tea, kas kuku raadio on hakanud klientidele individuaalselt lähenema ja 30 ringis vallaliste kuulajate krappidesse saadetakse espetsiaalset programmi? paranoia olevat teatavasti teravnenud reaalsustaju.
igatahes minu puhul omaks see vastupidist efekti, sest ma ei usu saatejuhte ega neid ideaale, millest nad räägivad.
ja mida rohkem neid ideaale nämmutatakse, seda selgemaks see saab.
kahju kohe, muidu võiks ehk minustki normaalne inimene saada.
kahju, aga ei kahetse, täpselt nagu elukaaslase juurest ära kolides. põhjusi oli, süüd polnud, sitakeeramist polnud, nii läks lihtsalt. niipalju siis “minu perekonnast”.
ma ei usu, et mulle meelega ja mõnuga tema praeguse eraelu probleemidest räägitaks, aga vahel mõni ühine tuttav ikka peab seda sobivaks teemaks.
mis on vale liigutus, sest nii väga kui ma ka neile mõlemale edu ei soovi, ei saa ma kumbagi ühegi sõna ega teoga toetada, see oleks ikka ilgelt perversne olukord, eriti kui peaks veel poolt valima. vanad mälestused vs naiste solidaarsus? no way. niisiis, kogu headsoovijate saavutus on see, et mina jään kurvaks ja vihaseks, et miks kurat ei võiks inimestel hästi minna.
nojah, jälle emotsionaalne tulemüür maas. võiks ju mõelda/öelda, et mis see mu asi, ja keegi ei paneks pahaks.