Tunnusmeloodia: Summer Wine (pole küll Sinatra/Hazlewood, aga so what)
Esiteks: aaargh, ma tahan seda: Ökoloogiline matus
mitte et mul oleks see lähemal ajal plaanis, aga tahta võib ju ikka – loodetavasti kannatan ma nii kaua oodata, et ei peaks selleks Rootsi surema kolima. Või peaks äkki ise öko-matusebüroo asutama? Hmmm… vana tuttav Sakalamees pakkus mulle varianti kontoripinda jagada, selline kontor oleks kindlasti humoorikas – “Mööblikujundus, tõlked ja ökoloogilised matused”. või kuidas?
Ei mäleta, kust ma sellest kunagi lugesin, kas National Geographicust või kuskilt mujalt, aga see tuli mulle kuidagi meelde, kui sattusin Lutsu raamatukogu vanade raamatute müügil Nationalide kasti tuhnima ja mõned huvitavad numbrid koju tarisin. Oh, leidsin ühe 1980. aasta numbri, kus oli Priit Vesilinnu artikkel Eestist – milline nostalgia! milline hallpruun koloriit fotodel! Lenini pilt majaseinal! hihii.
tegelikult, kui ma eile uudishimust va osturallile nina sisse pistsin, tabas mind tohutu igatsus hoopis 90. aastate minimalismi järele… ei saa küll kurta, sest seda saab tänapäeval kaltsukast, aga “päris” poes… no mida
satse, no mida voldikesi, no mida kuldniite, appi. Puhtast üllatusest päästsin sealt ära paari minimalistlikke tumesiniseid teksasid (mida sellised teksad seal tegid, irw). Tegelikult ikka second-hand ruulib, näiteks täna sebisin endale praktiliselt kasutamata mp3-mängija koos kõigi tokustaatide ja garantiiga – mälu võiks muidugi alati rohkem olla, aga ei usu, et probleemi tekib – lõpuks ometi tsiviliseeritud inimeste seas, jee.
nädalavahetus oli jälle alive’n'kickin, mitu sünnipäeva ja sõber Don John Tartu-visiidil. ennustatav tagajärg – palju purjus amatöörpsühhoanalüüsi ja muidu möla. näiteks püüdsime kahe naisega suitsunurgas meiega liitunud noorele neiukesele selgeks teha, keda me lõppude lõpuks siin taga klatšime, stiilis: “vaata, tema (mina st) elas kunagi minu praeguse mehega koos ja tema praegune on kah meie kõigi vana tuttav ja üldiselt me oleme kõik vanad semud, saame hästi läbi ja oleme üksteisele toeks, kui vaja”. Neiukesele jäi Tartu elust vist küll üsna kummaline mulje. 
jäädvustan mõned kommentaarid endale meelespidamiseks ja irvitamiseks…
“aga pane tähele, enne kui Chantecleer (st kukk) saab kolm korda kirenud, oled sa back in Square One…” (hah, kus ikka avastas – seda võib iga kell igaühega juhtuda)
“einoh, lahe, muidugi võta ära! (irw) ta ju enam ei joo kah eriti ja… arvutitest jagab jumala palju!”
“kuulge, linna peal käivad imelikud jutud, rääkige nüüd ära, mis värk on!”
“vaat mis käike elu ikka teeb, aastaid tagasi meeldis Libarott hoopis mulle (jaajaa, teame-teame, üks keele kõrva ajamine ühise joomingu käigus), aga nüüd on mul hoopis hulka noorem naine!”
oh, elu on lõbus 
).