saunas käidud

… nagu niuhti.
Tunnusmeloodia: Placebo “Meds” (eriti kummitusaldis lauluke)

järjekordne “kui pea ei jaga, siis…”, nimelt kui Tallinna maandudes avastad, et oma ajakavasse planeeritud viimane Tartu buss just sel päeval ei käi, siis on tore, kui ikka on mõni tuttav, kelle diivanile maanduda saab. eriti kui pärast laekub murelikku küsimist, et ega ma selle hordi hulgas polnud, kes 23.00 bussi ukse taha jäi.
Tallinna bussis imestasid kaks ilmselt sama sihtpunktiga tsikki valju häälega, miks buss emodest nii tühi on. irw. ega ma vist kah visuaalsel vaatlusel mõõtu välja ei andnud.

aga jah, kuna don John aitas mul enne kontserti aega surnuks lüüa ühe näituse avamise (ja kaasneva joogipoolise) abil, siis jõudsin ma kohale just parajal ajal ehk pärast soojendusbändi. manustasin profülaktilise mineraalvee, sättisin end kuskile keskele ja mõtlesin, et siit küll muffigi ei näe, vaatan alguse ära ja siis kobin kuskile istuma. aga kui Placebo alustas, siis lendasin ma ilma igasuguse omapoolse pingutuseta ettepoole nigu šampakork ja avastasin üks hetk, et põrnitsen turvale praktiliselt silma sisse. hehe.
oli näha, et see on just a kontsert in just a karupee, aga olgem ausad, mingitest päheõpitud traalivaalidest tüüp “te olete parim publik”, “ma ei näe teie käsi” jne mina küll puudust ei tunne. alguses oli saund küll mingi wtf, aga hiljem läks nagu paremaks (või harjusid kõrvad ära, eiminatea).

ei, armas, väga armas. oli kuulata, oli vaadata (visuaalid olid ülikõvad).
aga saun oli ikka täielik, nii et turva jagatavad veetopsid läksid asja ette. mingi osa sellest veest sain ma pähe kah, aga see ei seleta, miks mu särk pärast kontserti NII väljaväänatavaks osutus. õnneks oli kuiv särk kaasas (ei tea, kuidas mõistus nii kodus oli).
nutvaid ja minestavaid emotibisid minu vaatevälja ei juhtunud, küll aga näiteks üks koleda närtsinud võilillepärjaga tegelane, kes selle pärja pärast Briani suunas viskas, miskipärast ei osanud too seda piisavalt hinnata. ja (vist) Twenty Yearsi ajal piiksus keegi mu selja taga, et hakkab nutma, aga ma ei viitsinud kontrollida.
ja üldse, vähemalt minu kandis oli see trügimine tegelt sõbralik – kui keegi su tasakaalust välja tõukab, siis suure tõenäosusega pole see konkreetne isik algataja, vaid samasugune ohver, ja loodetavasti ei võtnud keegi seda ka isiklikult, kui ma oma juustesse takerdunud higise käe peale “ai kurat” ütlesin. põhiliselt käis näkkuirvitamine stiilis “ei, ma näen küll, et sa passid siin sobivat hetke, aga minu poolest passi edasi”

aa, btw, õigus on vist ikka don Johnil, kes ütles, et “ei usu, et täismaja tuleb, ega placebot nii kõik ka ei tea”. hmh. mina seda tänapäeva noorte maitset ei tunne jah.

reede ja jummala juua täis

Tunnusmeloodia: Placebo “Slave to the Wage”

ma juba kolmapäeval lubasin töökaaslasele pühalikult, et täna (kolmap st) joon end täis ja nutan tühjaks, muidu, kurat, pinget maha ei saa, kogu aeg käi niimoodi ringi, et silmad vesised ja käed värisevad.
sellises seisus võib murdumine ja hunnikusse kukkumine juhtuda kõige ebasobivamal hetkel, parem on ise sobivam aeg valida, end koju barrikadeerida ja… nojah, veini limpsida ja kuulata playlisti pealkirjaga “suicidestuff”. aitab suurepäraselt.
ja mis ma siis tegin? – võtsin poest pooleliitrise koola ja kilo pirne ning tegin kella kaheni öösel tööd. reetur, raisk.
ausõna, mulle ei meeldi suhelda jummala võõraste inimestega, kes arvavad, et nad on ilged heategijad oma 14-ruuduse kamorkaga, kus ukse ja piida vahelisest praost koridor kenasti ära paistab ja tapeet silma karjub. ja maakleritega, kes sulle näkku irvitavad ja siiralt-joviaalselt küsivad “aga miks te endale korterit ei osta?”.
ei meeldi, noh, meeldimine on üks asi, aga kui sul on sotsiaalse ärevuse diagnoos kah veel kaelas, siis see ei aita kuidagi asjale kaasa.

aga jah, kuidagi ettekavatsemata õnnestus end hoopis reedese Sakalamehega lõunalkäigu raames parajalt svipsi võtta, nii et nüüd ma lõpetan selleks korraks nädala ära ja lähen hoopis sõber Kutsuga linna peale laaberdama.
homme laekub K ka ilmselt Tartusse ja hoiab mind oma jubedalt kadedusttekitava optimismiga tasakaalus. niimoodi, et tema on see rõõmus, optimistlik, sõbralik, lahke ja nunnu ja mina olen masendunud, pessimistlik, õel, kade ja vastik. uhh. tasakaalustus missugune.
ja esmaspäeva võtan kah vabaks ja põrutan Tallinna Placebole… wiiiiihiiiii!
aga seda ma ikka ei tea, kus kuradi kohas ma siis viis tundi pean aelema, kui viimasest Tartu bussist maha jään. Kutsu jääbki vb pikemalt Tartusse ja teised sõbrad-sõbrantsid on jube korralikud tööinimesed, keda ei taha vastu ööd ja teisipäeva hästi tülitada. no eks vaatame seda asja.

P.S. vaatame, ehk järgmisel nädalal on midagi positiivset kirjutada, aga seda ma ei taha hetkel ära sõnuda.

leboloom…

(Edit 16/05)… kes sel pildil veel ei tea, mis teda ees ootab.
Ee… see ei ole mina, see on Arthur, tema on pärisrott, 24/7.
Huu, eile oli siis rotipesupäev (ehk väljamaa keeles Rat Laundry, kuigi see link on siit kunagi juba läbi käinud – aga passib hetkel liiga hästi).
Kuigi mu iluspoisid hoiavad oma must-valge kasuka isegi kenasti korras, omandavad nende uhked pikad sabad aja jooksul ikkagi natuke kantud väljanägemise ja see hakkas mind lõpuks häirima. Vahel (tingimusel, et tuba korralikult soe on) olen neile ajaviiteks leige vee kausi uudistamiseks-sulistamiseks pannud – rääkimata sellest, et unustatud poolikule teetassile on alati vaja käppipidi sisse ronida. Nii et vesi päris võõras element ei olnud ja lootsin minimaalset psühhotraumat, aga päris sedasi ei läinud. Sest vabatahtlik sulistamine on üks asi, aga kui seda sunniviisiliselt tehakse – oh sa halastus!
Sabapesemine (vana hambaharjaga ) ja seebitamine (tilgakese koerašampooniga) kannatati veel mõõduka jonnimisega (ehk rabelemise ja piuksumisega) ära, aga kui loputamiseks läks, ei lepitud ei tasakesi vette kastmise ega ettevaatliku vee selga valamisega. Selleks ajaks oli aga üks kahest loomulikult vältimatuks muutunud. Malbeke paipoiss Tristan leppis lõpuks sellega, et käest lahti ei pääse, ja kannatas protseduuri haleda etteheitva viiksumise saatel, aga rabelemata ära. Isepäisem Arthur aga tõstis tõelist seakisa (mitte lihtsalt “piiks”, vaid selline kriiksuv kiljumine, eksole), ajas šampoonilahuse kausi ümber ja lasi jalga kah veel, nii et ajasin tükk aega seebist rotti mööda toolitaguseid taga.
Noh, esteetiline tulemus on igatahes küünekriimulisi käsi väärt, aga poisid on kardetavasti eriarvamusel…

paanikaosakonna lahtiste uste päev

Tunnusmeloodia: Pavane “Tourdion”

Olgem ausad, oma kavaleri vanematega kohtumine on üks jubedamaid asju minu jaoks. irw. ja just sellepärast, et mul on olnud sellega eranditult positiivsed kogemused. Jube on see, et mul pole midagi samaväärset vastu pakkuda, sest minu armsad vanad kibestunud tigedikud vahivad altkulmu mokaotsast teretades ning sõimavad pärast selja taga minul näo täis, et “mis sa vead külalisi siia, meil remont tegemata ja urr-urr-urr” ja “kesse sihuke on, normaalset inimest ei saa siis tartust leitud või”. Jeerum, jeerum. Õnneks ei küsita vähemalt sõnagagi tulevase teoreetilise pereloomise ja vastavate plaanide kohta, sest nii isiklikke teemasid meie peres ei arutata, vot nii käivad meil asjad.
Nii et ma polegi kunagi saanud küsida, mis see ideaal nende arust siis oleks, hehe.

Niisiis, Päris Maalt tagasi oma territooriumil, kus kah vaikselt pinda jalge alt ära tõmmatakse, nii et väike paanika hakkab juba pealuu pihta koputama. Ei midagi ekstreemset, lihtsalt uus elamine on tarvis suve jooksul leida. Maja müüdi kinnisvarafirmale ja ega need enam lepingut ei pikenda, tahavad maja remondi jaoks tühjaks saada (kuigi mina isiklikult ei usu, et SELLEST majast remontimiseks midagi järele jääks, tõenäolisem, et tõmbavad lihtsalt kipsplaadist karbi püsti). Tuttavatelt on mõni hea vihje laekunud, aga need olid juba ära lubatud, kui mina jaole sain; kuulutustes pakutav on kas mööblit täis topitud või üüratu üüri ja praktiliselt olematu pinnaga – jeerum, mul vaja ju oma raamatud ja loomaaed kuskile ära mahutada.
Hull lugu on see, et mul on tohutu vastumeelsus sealt Karlova urkast ärakolimise vastu – nüüd, kus talv on üle elatud, paistab aknast jällegi ilus roheline… umbrohi. Ja naabrid, nii parmud kui nad ka pole, on igavesed lahked ja muhedad pässid, kuigi ma vahel koridoris mööda seinaääri hiilin, et ei peaks mõne purjus ja jutuka naabrionkliga vestlust arendama. Alles see oli, kui ma leidsin oma ukse tagant naabrivana kõhuli aelemas, kass kaenlas (kass oli üsna laiakslitsutud olemisega ja vahtis uskumatu “kus-ma-olen”-näoga mulle otsa). Nooh, mina tõstsin siis kisa ja sikutasin kassi onu kõhu alt välja, onu vedas end kõikudes püsti ja palus kassi käest alandlikult vabandust: “oijah, anna andeks, Mikukene, paps on täna natuke purjus”. Irw.

Einoh, selge see, et paanitsemise asemel tuleks hoopis rohkem tegutseda, aga sellises olukorras on paremas seisus ikka see, kel tugev sotsiaalne võrgustik hoolivate sugulaste-lähedaste näol olemas. Ma ei mõtle mitte seda, et siis kõik ette-taha ära tehtaks, vaid emotsionaalset kindlustunnet. Mina olen harjunud sellega, et pole nagu eriti kedagi. Peale paanika, mu vana tuttava. Tere tulemast tagasi!

oh neid tänapäeva noori

hehe, üks õnnetuke oli mu blogisse sattunud otsinguga “mülleri sass mp3″ ja sellega tuli meelde, kuidas ma lauba Prima Vista laulvate luuletajate kontserdil käisin. olgem ausad, üritus erines eelmisest ja üleeelmisest aastast ainult selle poolest, et toimus siseruumis ja asja nimi oli plaadiesitlus – samad esinejad, samad lood… aga jah, muigama võttis see, et mõnele võis üritusest üsna ropp mulje jääda.
nojah, algas juba Kaldmaaga: “ja mehel, kes on sinu sees, on orhidee kui ora pees”, Ilves libises kahtlastest riimidest kavala irve ja üminaga üle, aga ega järgmised ei hellitanud… Rooste ja särgid-värgid… Afanasjev: “bussijaama peldikus ühel mehel m*nn on suus”, Müller: “võtab vanni, pärast voodis lutsib muu-u-u-u… kommi”, jajah. ei saa just öelda, et mind ennast see eriliselt šokeerinud oleks, aga kuidagi tüütuks läks. ehh, poisid, kas midagi uut ka välja mõtlete?
ja vähemalt üks kultuurihuviline vanatädike mu selja tagant oli küll kontserdi lõpuks kadunud, nagu ma täheldasin.
on lasteaed, krt.

aaaga kui see suvi ükskrt tuleb…

oijah, vaatasin kevade-suve plaanide nimekirja jälle ja kratsisin kukalt, et see nädalavahetus ma vist küll Talina ei jõua. nuujahh. aga karta on, et Rabarocki koha pealt peab oma sõnu sööma hakkama, sest lõplik esinejate nimekiri on muljetavaldav… mnjaa. Samas HRL on ka üpris paljulubav, kuigi sellist must’i minu jaoks nagu Tiamat eelmisel aastal oli, tänavasta nagu ei paista. Galadriel on jummala hea muidugi. Ja need mõned eesti pändid, keda Rabakal näha tahaks, tulevad Laagrisse ka, juhuu.
Nii et nimekirja numero uunoks on hetkel hoopis sihuke üritus, kuhu ma seni oma jalga tõstnud polegi – Mütofest!
Kuskilt sai juba jupp aega tagasi kuuldud või loetud, et Tyr (krt, y peal peaks see ülakoma moodi krõnks olema) tuleb, aga nüüd tuli meelde seda üritust lähemalt uurida ja selgub, et Krauka, põrguline, tuleb kah, nii et ei jää muud üle kui oma kondid kohale vedada.
mul on lihtsalt tugev nõrkus skandinaavia keskaegsete rahvalike ballaadide vastu. keerulisevõitu, aga imeilusad meloodiad ja huvitavad eri variatsioonid ühest teemast nagu rahvalaulus ikka.
no kui võrrelda nt Tyri lugu “Regin Smiður” ja Krauka “Sigurdkvadet” (nende myspace’i lehel) – no on sama asi, aga hoopis erinev. võluv, lihtsalt võluv.

võiks vist midagi kirjutada

… üle pika aja. nojah, kõigepealt oli lihtsalt kiire ja siis tulid need ajad, kus netis kolamise aeg läks kõik uudiste lugemise peale…

“Balti keti aeg tuleb meelde”, nagu üks tuttav märkis – asi polnud muidugi Balti ketis kui sellises, vaid lihtsalt – kogu aeg toimub midagi, robinal sadavate uudistega sammupidamine muutub lõpuks omaette tegevuseks, mitte ei ole tavapärane hajameelne raadio-kohvi-kõrvale.
Üldiselt sähvatas korraks midagi hirmusarnast ka, aga siis sakutasin end turjast ja tuletasin endale meelde, et iga laamendaja kohta tuleb üpris mitu-mitu Toredat Inimest, kes oma igapäevaseid toimetusi teevad ja rahvuskaaslaste pärast ehk isegi häbi tunnevad, nii nagu minul on piinlik, kui jälle kuskilt mõned eestlastest narkodiilerid või juveelivargad kinni saadud on. Oijah.

Eile läksin Sakalamehega linna peale lakkuma ja tõdesin, et eelarvamused on olemuselt ikka tõsiselt ebaloogilised. MOTT. Nuh, kui ühes lauses loetakse üles ja kiidetakse oma toredaid venelastest tuttavaid ja järgmises lauses väidetakse, et “aga venelased on sellised-tollesed” (mitte midagi kole halvustavat, aga ei viitsi). Ma hoidsin kahe käega pead kinni ja küsisin, et kuidas need kaks väidet omavahel seostuvad, ja jõudsime lõpuks konsensusele, et venelased ja tiblad on kaks täitsa eri asja Mis polnud muidugi eriti originaalne.
Sakalamees on paadunud militaar, kes on küll juba aastaid tsiviilelu elanud, aga vist oma hinge ikka sõjaväkke jätnud. Eriti paistab välja siis, kui mõni õlu ka sees. Eile pidi mul ikka tõsiselt kaane pealt ära lööma, käed hakkasid värisema ja kange soov koos aknaraamidega välja hüpata vajus peale. Krabasin siis esimese ettejuhtuva päästerõnga ehk Postimehe järele, nõndaks, ja kui ma olin lehe läbi vaadanud, siis rääkis Sakalamees ikka veel, kuidas ta kunagi lõhkepaketi nööri oli puruks tõmmanud või mida paganat iganes. Samas on ta imho võluv juba sel põhjusel, et kasutab tavavestluses sõnu nagu lojaalsus, eetika ja moraal. Mida paljud ei tee, eksole. Häda on vist pigem minus kui sündind individualistis, kes pikemast jutuvadast otsi kipub andma.

Muidu on külm, igav ja vastik. Vanasti oli ikka rohi rohelisem ning Supilinna päevad pikemad ja lõbusamad. Isegi Prima Vista raamatulaat oleks nagu kokku kuivanud, aga vaatame homme uuesti, äkki mõni kirjastus ajab end alles laupäevaks kohale. Täna tuhnisin pigem jälle vanade raamatute kaste ja tassisin jälle mõned ilusate piltidega National Geographicud kaasa, pluss näiteks “Seiklus Sekontias”, mis peaks mul kuskil olemas ka olema, aga kõvade kaantega ja mittekapsastunud variant tahtis kangesti minuga koju tulla. Nurr.