autosabotaaž

Ma olen juba ammu tähele pannud, et mõnel on kohe oskus oma tegemisi juba eos saboteerida. Nii et pärast nutab ja halab, et taheti ju parimat, aga välja kukkus nagu alati. Umbes sedasi, et rabelemist on rohkem kui rubla eest, aga tulemust suurt miskit.
No ega ma siin kellelegi näpuga ei näita, ikka endast räägin. Kuigi päris kindlasti ei ole minu puhul tegemist unikaalse isendiga.

Parimagi tahtmise juures ei saa väita, nagu oleksin reaalselt lootnud kõiki asju peale mööbli uude korterisse vedada, enne kui kolimisauto tuleb (ei taha ju auto edasi-tagasi siiberdamise eest maksta, eksole). Pakid seljakoti raamatuid täis, võtad veel paar kotikest näppu – ja poole tee peal on tunne, nagu tahaks põlved läbi sääreluude asfaldi sisse vajuda. Suurem probleem on see, et riiulist pole nagu nähagi, et midagi ära oleks võetud.

Lihtsalt pole isu ega jaksu inimestega suhelda rohkem kui tingimata tarvis, muidu oleks lausa hea meel, et on põhjust mõni vana tuttav üles otsida ja lõbusad kolimistalgud teha. Ei taha ajakava paika panna, inimesi taga ajada, kellaaegu sobitada… õudne egoist, eks ole. Ja ma ei kipu ka väitma, nagu poleks mu tuttavatel paremat teha kui mulle koormaeeslit mängida. Ausalt öelda on mul siiralt hea meel igaühe pärast, kellel on midagi paremat teha.
Kolimisautoga oli ka niimoodi, et Sakalamees helistas niisama kuda-läheb, ja jutu käigus selgus, et tema tuttavad olid just sellise transporditeenuse äriplaani püsti pannud.

Igatahes täna pean vist ukse seestpoolt lukku keerama ja võtme aknast välja viskama, et ei tuleks kiusatust õhtu jooksul paari tonni träni põiki läbi Karlova tassida. Õlad on läbi, põlved, käsivarred kah, sedasi pole must homme päriskolimise juures mingit tegijat ja lihtsalt auto kõrval passida ka ei saa ju. Ehtne autosabotaaž – paar telefonikõnet ja olukord oleks tõenäoliselt hoopis roosilisem, aga käsi ei tõuse.

One Track Mind

Tunnusmeloodia: The Mission U.K – Never Again

Just nii, ma olen mingi repeat one freak.
Ilmselt praegu, kus on kolimine ja ebakindlustunne jne, pole aju võimeline tunnistama muud kui väga tuttavat, väga käiatud muusikat.
Pealegi olen ma pähe võtnud, et nõud ja õrnem pudi-padi tuleb igaks juhuks seljas punktist A punkti B tassida. Ja sellise tegevuse juures ongi vaja hoogsamat muusikat, mis sammu rütmi paneks.
No vot, näiteks too introlt üleminek (selles juutuuba variandis on vist algusest jupp maas, nii et siin intro ise): plänn-plänn ja siis läheb kolks-kolaki-kolaki vunk sisse. Juuhuu – lõug püsti ja selg sirgeks.
Jah, nendel helidel on raudselt mingid peened nimed ka, aga mina neid ei tia.

Ma mäletan küll, kuidas kolm aastat tagasi PT juurest tallad tegin. Võtsin oma raamatud, riided, raamaturiiuli (võtsin juppideks lahti ja tassisin õla peal)… mis veel? Nõud, paar toalille… njah, paar suuremat kasti olid ainukesed asjad, mis tuttava autoga sai viidud.

Oi kurat ja põrgu, ja praegu on mul
- riidekapp, mis EI KÄI juppideks ja ma pole sugugi kindel, kas see mul trepist üles mahub: mõõtmiste järgi nagu kaks varianti, kas läheb millimeetri pealt või jääb u kaks senti puudu, isegi kui iluliistud ära kangutan;
- KOLM raamaturiiulit;
- vastavalt rohkem raamatuid-kaustu;
- kirjutuslaud;
- voodi;
- veel üks kapp, elektripliit, arvuti, rotipuur, tugitool (või poolteist, kui kott-tooli ka arvestada), täis ja tühjad hoidisepurgid…
No on lahe… mitte.

Ja kui Sakalamehe tuttav kolijabrigaad peaks miskipärast ära langema, siis ma tõesti ei tea, mis saab.
Oh sa sinine sigudik, nii et tuleb siis kolimisabi eest maksmine kah ära proovida. Mida mu vanad silmad peavad nägema.

No ja siis lõi mul täna mingi kiiks pähe, nii et hängisin mööda Abakhani ja korjasin kardinate jaoks sületäie tülli kokku (ta raip ei kaalu ega maksa ju suurt midagi): tumesinist, helesinist, tumepunast ja valget kah. Ainult et kas ma tegelikult ka viitsin tuju järgi kardinaid vahetama hakata? Pfhhhh… Igatahes, ei mingit tobedat mustrit (öök), see on kindel. Mis siis, et vaade koosneb peamiselt puukuurist ja lapikesest murust.

Kaks “head märki” (või kuidas võtta): majavanemaga oleme suht ühest kandist Pärnumaalt pärit (mina siiski ainult “ema poolt”) ja eile tuli välja, et üks teretuttav elab kah samas majas. (Ma loodan, et meie ühised tuttavad tema kaudu minu ukse taga ei hakka jõuramas käima. Aga kuna tal on mu teada pere ka, siis loodetavasti käib ta hoopis ise mujal linna peal jõuramas.)

Tunnusmeloodia: Chester Bennington – System
(filmist Queen of the Damned, mis peaks niisiis Intervjuu vampiiriga järg olema.)

hmm… peab tunnistama, et ma pole seda filmi näinud, aga kes on, ütlevad üksmeelselt, et see on üks hirmus saast. no isegi Kutsu, kes Intervjuud täiega fännas. ok, ma täitsa usun miskipärast.
aga kuna mul eile raamatukogust üks vägev telliskivi näppu jäi, nimelt The Vampire Chronicles’i kolm esimest raamatut, siis tuli mõte juutuubasse kiigata – et äkki on mingit head lugu sealt filmist. ja on kah.
jeez, ma küll ei usu, et viitsin need teise ja kolmanda raamatu korralikult järjest läbi lugeda. ilmselt läheb suuremat sorti lehitsemiseks.

aga üldiselt põikasin ma siia täna selleks, et üks tsitaat kirja ja peast kummitamast ära lükata. Kerttu Rakke ütles viimases “Naistes” siis sedasi:

“Öeldakse küll, et armastuses ja sõjas on kõik lubatud, aga vaat ei ole. Pärast läheb armastus mööda, sõda läheb ka mööda ja siis tulevad Nürnberg ja häbi.”

aplaus.
üldiselt, mina ei tea, mis kiiks see on, aga see konkreetne isik on vist ainuke töötav nipp, et panna Libarott naisteajakirja ostma.
no maitia, mulle meeldib jälgida, kuidas keegi oskab peavoolu ja boheemluse piiri peal muretult jalgu kõlgutades graatsiliselt keskmist näppu näidata. või siis mitte nii dramaatiliselt, aga kuidagi selles stiilis.

neetud – eelmine theme Garland oli just minu maitse – tuju järgi kujundatav, hele, aga värviline… aga see kitsas tekstiveerg ajas närvi. praegune on kah kuidagi, aga mitte päris see…

hullumaja puhvet vol 2

niih, hetk aega hinge tõmmata ja pead vangutada, et kui loll annab ikka olla… vat sulle üksiku naisterahva majandamine.
Ega Libarott, va eluvõõrake, polnud nii rämeda solgiuputusega enne kokku puutunud ning arvas kohe, et nüüd on kogu süsteem roostepuruks plahvatanud – kohe kaldub maja vaikselt kreeni ja paneb triivides Emajõge pidi ajama. nii et parim lahendus tundus hästi kähku kriisikoldest tallad teha. NÕRK, Libarott, nõrk!
Jumal tänatud, et meil majas kuivpeldik on.
Aga kuna selline kerge, aga mõru patt nagu tehnikataiplikumale eksile helistamine tundus ebaviisakas ja seega viimase võimaluseni edasilükatav, sattusin enne konsulteerima hoopis sama asja läbi teinud tuttavaga.
No ja tulemus oli see, et ajasin lihtsalt pudeli torupuhastusvahendit kraanikausist alla. Ja kui kuum vesi oli ka peale saanud, siis mingi tunni pärast läks kogu kupatus alla – lörtsti.
Niipalju siis ktoonilisest saagast… kuskilt ei tilgu kah enam midagi. müstika. elekter oli kah muidugi tagasi tulnud.

Peaks hakkama asju süsteemi panema ja hapramaid värke seljas uude korterisse tassima. Majavanemal õnnestus mulle juba lillepeenar kah pähe määrida, mis tähendab, et ma võtsin endala jumala vabatahtlikult kohustuse naate kakkuma hakata. hmhh.
Seda ma võin veel kahetsema hakata.

Põdemiseks pole grammigi jaksu. See on… vist hea.

hullumaja puhvet

Meeleolu: aaaargghhh
Tunnusmeloodia: Inkubus Sukkubus “Paint It Black” (mingi suvaline AMV). Lahedalt hoogne, kuigi ma ei tea, kas see just parim cover on.
I look inside myself and see my heart is black
I see my red door and must have it painted black
Maybe then I’ll fade away and not have to face the facts
It’s not easy facin’ up when your whole world is black

Kohv on mõru ja kukkel saepurulik ja peavalu ärajäänud hommikusöögi tõttu juba kohal.
Ok, positiivsest küljest: mul on uus üürileping ja võimalus oma asju vaikselt uude kohta nihverdama hakata.
Aga vastukaaluks polnud mul näiteks täna hommikul EI elektrit EGA kanalisatsiooni ja ma ei tea, mis praegu kodus kraanikausi all toimub, igatahes mitte midagi head, sest roostes toru nagu ise kinni ei kasva, kui seal juba auk sees, või kuidas.
Igatahes on see täielik müstika, mis suundades tavaline vesi liikuda võib ja mis häälte saatel, hakka või kartma. mul ei tule see sõna praegu meelde, mis seda iseloomustaks.
Nõnda, turgutan end natuke ja siis hakkan helistama.

Kui see on nüüd taevane karistus selle eest, et ma nii kalk ja umbusaldav olen ja lubadusi ei usu —
Või ei, tegelikult pigem – usun, aga ma ei taha olukorda, kus lubadusi üldse vaja oleks)…
Siis las olla, kurat.

Kas sellest veel vähe oli, et mul pole nüüd eriti kedagi kolimisel appi kutsuda ja et ma jaanipäeva tõenäoliselt kodus konutades veedan? See pole muidugi kõige tähtsam, aga – kui nüüd keskenduda käegakatsutavatele asjadele ja mitte laskuda üleüldise hala mädasohu, eksole.

Kõik saaks teisiti olla siis, kui ma noorem, usaldavam ja paindlikum oleksin. Aga ei ole.
Mul oli häbi ja hirm (kuradi mehed, enne kui oma poisikesetempe teha, võiks veenduda, et keegi neid leinama ei jää) ning see tunne tõi kolinal kaela kõik mälestused sellest ajast, kui mul kellegi teise pärast häbi ja hirm oli. Ja ma uskusin lubadusi ja lootsin, kuigi osa minust alati teadis, et need lootused ei lähe täide. Varem või hiljem…
Ja loomulikult nii läkski.
See oli puhas enesealalhoiuinstinkt, mis mind sellest loost välja viis. Ma olin kaotanud enesest lugupidamise ja ükskõik kui õigustatud või põhjendamatu see eneseaustus (või -armastus) ka pole, oli see ikkagi kõik, mis mul üldse oli. On.
Ja nüüd aitas ühest korrast. kuigi olukord oli na-tu-ke teistsugune.
Ei vedanud minuga.

P.S. Meelde tuli; KTOONILINE peaks see sõna olema.

Tunnusmeloodia: Placebo “English Summer Rain”

…fall apart
start again
start again
start again
start again
start again…

Libarott tsiteerib Kutsut, kes tsiteerib Kutsu Venda:

Armastus ja usaldus teevad tugevast nõrga.

’cause when you trust someone, illusion has begun

Tunnusmeloodia: Type O Negative “Anesthesia”

oi raisk, see oli hea, see oli hea. põrgusse see plekine saku suurhall, rock cafe on ikka hoopis teine tase.
aga jah, nii ära on teine tsiviliseeritud, et ei osand kohe istuda ega astuda, tahtsin hajameelselt õllega alumisele korrusele lonkida ja vaatasin, et mis mats see trepi otsas risti jalus koperdab – oi, see on ju turvamees!

…üldiselt see oligi kõige suurem mure, et kas heli ikka paigas on, sest mingi eluaegne Typo fänn ma pole ja kuidagimoodi oleks võinud ilma Peter Steele’i võimsaid õlgu irl nägemata kah edasi elada.
Pigem selline respekt ande pluss omapära ees, eksole.
aga ei, kõik puha paigas (vähemalt mu võhikukõrvale) – kuigi laulja paistis kuidagi üleväsinud… Super oli jah. kui metalpändil on sünt laval ja selle sündi hääl on saali kuulda ka, siis on juba enam-vähem korras. hehe. ma põlve otsas tehtud laivipaikadega harjunud, latt madalal noh.

Ei, ma ei tea, mis ma siis teeks, kui sellist positiivset elamust poleks olnud.
Mõistus ütleb, et ma ise pole mingi “lilleke pasameres” ja mis õigus on mul teistele nende käitumist ette heita, aga paraku pole mõistus antud olukorras viimane instants.
Illusioonid – miks need nii üürikesed on?
Ma nõuan tule- ja löögikindlaid, värvilisi, masinas pestavaid illusioone!
See pole õiglane, et ka siis, kui ma ise sõrmegi ei liiguta, et illusioonidest läbi murda, purunevad nad ikkagi.
Issand, kuidas ma tahaksin, et oleks jälle too aastatetagune aeg, kus ma võisin süüdimatult illusioonides elada ja seda nautida – ükskõik, kas see viis mind pilvedesse või ninali mutta, ikka oli… ilus! põneeev! ja ma teadsin, et see ei tapa ja ma võin seda endale lubada, sest kesse keelab inimesel üks kord elus loll olla? Ja muide, selle nihkes reaalsuse peategelaseks oli täpselt Peter Steele’i õlajoonega isik. Mida noztalgijat. Hii.

hautatud aju*

aia, sellised ilmad mõjuvad mõnes mõttes hästi, sest laiskust ja lebo on mõnikord vaja nii kerele kui ajule. aga kui samas pole pärispuhkust kuskilt otsast näha, siis nõuab asjalikolemine hulka rohkem pingutust.
igatahes kerel jätkub parajalt niipalju jaksu, et peale töö möödapääsmatud kodused toimetused kaelast ära lükata (söögiisu on niikuinii lännu, nii et söögitegemisega pole suurt muret – kui mina juba hakkan vabatahtlikult toorsalatit tegema, siis on tõesti suvi käes).
aju nõuab suuremates kogustes Pratchetti (praegu on käsil “Väikesed jumalad”) ja pretensioonitut raadiotausta.
mitte et ma Pratchetti “kergeimaks võimalikuks” kirjanduseks peaksin, vaid ta on… noh, just paras.
ja eile pühendasin ma mingi jupi mõttetegevust koguni kollastele teemadele, sest poes vahtis ajalehe kaanelt vastu teletäht, kes ütles midagi oma eksnaise kohta või oli see vastupidi.
ja miskipärast tuli meelde I ruudus (see on see fenomen, et “keegi” ei loe näiteks Kroonikat, aga “kõik” teavad, mis seal kirjutatakse, noh, eks mina tean ka, kes I ruudus on). ja mõte oli selline, et nad, vaesed lapsukesed, ei saakski lahku minna, kui neil selline tahtmine peaks tekkima, sest sellise kirgliselt reklaamitud ühisrinde lagunemist tervitaks üleüldine tapvas annuses ilkumine. oh häda ja õnnetust, eksole

ei tea, kas juuste lühikeseks lõikamine aitaks aju jahutada? olgem ausad, mitte see ei pea mind veel kinni, et K kisa tõstaks (ja seda ta teeks), vaid ma ei viitsiks piisavalt sageli juuksuris käima hakata. aga nalja saaks, kui välja kukuks K-ga sama värvi ja samasugune siilipea. hehehe. ja sama värvi ta tõesti tuleks, sest mul on juuksed hetkel sutike heledamaks tehtud.

*(E.M.P. – Eriti Mõttetu Postitus)

P.S. keegi võiks mulle rattad alla monteerida ja pühapäevaks Type O Negative’ile pukseerida, mitte ei viiiiiitsi.

loomad elutoas

mina ei tea, kõigepealt oli meil majas üks kass, siis kaks, aga praeguseks on naabermajadesse vist kah kasse juurde tulnud, igatahes võib suvalisel ajal õue kiigates heal juhul viit kassi silmata, halvemal juhul kaht-kolme.
no ja nii kui köögiakna lahti teen, on paar suursilma-onu (vt pilti) kohe kõpsti akna peal. ega ma kogu aeg ei viitsi neid välja viskamas käia, aga tuppa ei lase, pole vaja rottidele stressi tekitada.
aga eile ma pidin küll naerukrambid saama, kui rotid olid ilusti puuris kinni ja köögiaken lahti, no ja siis hiilis seesama pildi-kass tasakesi tuppa, tegi pahandamise peale nägu “ärge segage, mul on tegemist” ja kobis sihikindlalt voodil pikutava K kõhu peale istuma, mille peale K oma üllatunud näo raamatu tagant välja korjas ja nii nad seal siis tõtt vahtisid (kompale pani punkti see, et raamatuks oli “Loomult loom”).

ja iga kord, kui see kassikari mulle jalgu satub, mõtlen, et varsti läheb maja kapremonti ja tutkit selle mängumaaga koridoris ja õues. ja siilid, mis siilidest saab, kas nad leiavad naaberaedades sobiva elupaiga? ja kas ma äkki peaksin pojengipõõsa akna tagant kaasa küsima, see trambitakse niikuinii sodiks – aga neid saab vist ainult kevadel istutada? oh issand.

igatahes on mul hetkel lubadus ühe korteri peale, nii kindel kui üks suuline lubadus on, eks vormistama hakkab kah varsti. nuh, päris kena ja korras teine, aga ma ei kujuta ette, kas pitsapoe lähedus tuleb rohkem kahjuks või kasuks. niikuinii hakkab kella kaheni ilge jõuramine akna taga käima.
oh jaa, tallinlased, meil siin on jätkuvalt alles pitsapood ja seal saab jätkuvalt kella kaheni alkoholi, vähemalt pole ma küll kuulnud, et see muutunud oleks. nänänää!
jah, okei-okei, te võite mulle nänänää tagasi teha, kui ma siia magamatust kurtma tulen, lepime nii kokku.

igatahes vaatan oma elamist juba kriitilise pilguga ja likvideerin kolme aastaga kogunenud rämpsu.
lisaks veel paar tretti kohalikesse vanakraamipoodidesse ja mul on kott-tool, mida juba ammu olen tahtnud, ja hulka normaalsem voodi (naljaka vedrupõhjaga ja aastast 1966).

aga kuramus, millega ma üldse harjunud ei ole, on see “K, kas sina tead, kuda see asi töötab”, “K, mis sa arvad, kas sa saaksid korra aidata” koduste mööbeldamiste juures. Ptüi pagan! Ülihoolitseva kavaleri kõrval on õpitud abitus vääägagi kerge välja kujunema. Pean end edaspidi rohkem jälgima.