irw

Jaah, jube hea on ikka vahel kodust välja saada, olgu see sihtpunkt siis mis iganes, kasvõi Tallinn. ei arvutit käepärast, ei mingit võimalust tööd teha, ei mingeid süümepiinu lebotamise pärast ja ilm kah päris kena.

Mõni aeg tagasi virisesin siin oma kooliaja kallal, et õpetajad kipuvad ikka om pedagoo-oogi rolli korralikult kinni jääma jne. Mainimata jäi asjaolu, et praeguse seisuga on mõned mu ammusematest sõpradest ise pedagoo-oogid, kes päris selleks õppinud, kes oma eriala kaudu õpetajaks sattunud ja jäänud. Üldiselt on nad ikka needsamad toredad inimesed ja ma ei tahagi neid klassi ees tegutsemas näha, õnneks mul selleks eriline võimalus ka puudub.

Igatahes kui ma tallinna maandusin, kingipaki ära komplekteeritud ja lilleviha kaenlasse sain ja sünnipäevalapsest sõbrantsi uksest sisse marssisin, oli kohapeal kaks paari, kelle naispooled mõlemad õpetajad (sõbrants ja ta vana kursaõde), peolaud oli külaliste ootel kenasti kaetud ja parajasti käis kuskilt netist välja kaevatud ull räpilugu kurjast klassijuhatajast, mis kõlab umbes:
tatid, saage teada, et ma olen päris rets
juttu ma oma tunnis absoluutselt ei taha
muidu nülin ära teie kehalt naha
lükkan teid kõhuli maha
ja keeran teile kaardikepiga taha
sest olen retsidivist, sadist ja paha…
jne jne.

no kujutlege pilti, onju. eks ma olin seda lugu varem ka kuulnud, aga see situatsioon oli kuidagi… irrw.

Soovitasin seda lugu ka ühele teisele õpetajast sõpsile ja ta kirjutas pärast, et “kolleegid olid pahast nägu teinud”. Ups. Oi, ma olen paha.

Ilmselt seetõttu olengi ma nüüd haige, kuigi külmetatud nagu polegi. Ajan siin vaheldumisi thera-flud ja ibumaxi näost sisse, sest tundub, nagu valutaksid kõik hambad korraga. See pole vist hea kombinatsioon, aga mis sa hädaga teed.
Või ehk ikka veidi külmetasin, kui sünnipäevajärgsel päeval don Johniga jalutama läksime (s.t võtsin ta endale pärismaalasest giidiks).
Sattusime sellisele üritusele nagu “Uue Maailma festival”, tähendab seesamusegi… mh, ma ei tea ju… n-ö Ameerika-tänavate ja sealtkandi rahvas püüab ühistegevust orgunnida. Oh armas aeg, kui kodune, nagu oleks Karlova või Supilinna päevadele sattunud ja kohalik rahvas oli koguni veel hipim kui… kas just nüüd supilinlastest hipim, aga karlovlastest vast küll.
Vaat seal võiks küll elada, kui Tartust üle viskab, ainult et see poleks vist enivei kergelt teostatav. Tallinn ikka Tallinn, “uus maailm” siia või sinna. Ja saab see Tallinn hakkama ka ilma minuta. (Huvitav, kas see põlistallinlaste selts, millest Kuuskemaa kunagi raadios rääkis, on juba asutatud? See oleks ikka ajamärk – kuskil suvalises kanafoorumis juba jäi silma jutt stiilis “x tänavast y poole elavad ainult sisserännanud matsid, õiged tallinlased elavad z ja q piirkondades”). Ah, ei koti ka.

mõnikord saabub taeva karistus ruttu

Ma ise tean ka, et korralik inimene ei loe neljapäeva hommikul kell kümme kohvitassiga kott-toolil lamaskledes “Pikka teed alla”, ise kõigest kõrist naerda lõuates…
(mitte küll pidevalt, aga jõudsin just selle kohani, kus Chas Jessi eest rõdule grilli alla peitu poeb, JJ ta sealt üles leiab ja teatab, et ta on Jessi sõber – kes teab, see teab, kes ei tea, see lugegu )
No ja mõtlemine, et loen 10 lk veel ja siis istun ausõna arvuti taha, ei aidanud üldse karistust vältida, sest tirr-tirr tegi telefon ja mul on järgmise nädala algupooleks veel tööd juures.
Lisaks sellele, et ma pean nädalavahetuseks Talina sõitma – aitäh, et poolteist päeva ette teatatakse, onju.
Ja sellele, et konna UV-lamp hakkas strobot panema ja nüüd pean ma veel mööda loomatarvete poode traalima hakkama – eeldusel, et ma sobiva üldse leian ega pea Tallinnast otsima hakkama.
Faaak.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida, vaid ikka sellest uuest perekonnaseadusest, millel võib mõte olla ja võib ka mitte, mu sisseelamisvõime jätab hetkel soovida…
Igatahes on see inspireerinud naljakaid kommentaare meedias. Mulle, kes ma koduste toimetuste kõrvale ikka vahel poole kõrvaga raadiot kuulan, jäid näiteks meelde sellised. Umbkaudses sõnastuses ja tuvastamata autoritelt, vabandust.

1. … Üks uue seaduse SUUR viga on see, et ta IKKAGI ei aita abielu propageerida.
Aarghh! Wtf, nagu? Nutame nüüd kõik koos ja teeme selleks eraldi uue seaduse, äkki?

2. … Riik peaks abieluinimestele uusi materiaalseid soodustusi kehtestama, et suurendada motivatsiooni abielluda.
Mille peale (oh mu rikutud mõtteviisi) kerkis mu silme ette pilt turvaväravast, millest läbipääsemiseks on vaja kiibistatud abielusõrmust (21. sajand ikkagi, onju), ikka piiks-piiks ja kui mõni sõrmuseta pätt püüab läbi minna, tulevad kurjad kapid ja annavad talle jalaga peffi.
Mis materiaalne või metafoorne hüve seal teisel pool oodata võiks, seda ma ei suutnudki välja mõelda. Roosad pilvekesed ja kuldsed kandled ehk?

Hämmastav. Selle esmamulje peale ei viitsi ma küll teemakohastesse ajaleheartiklitesse süveneda.

Ei, ma ei ole põhimõtteline abieluvastane, lihtsalt kui see teema minusse kuidagi isiklikult puutuks, siis tunneksin end juba sõnast “propageerimine” sügavalt solvatuna.

morituri te salutant

Rubriigist “Ei saa mitte vaiki olla”:

haigelt hea sarja haigelt hea tunnuslugu ja hästi haige video kah veel.
(popop tuletas kogemata meelde)

Vajatakse määmehi!

Niisiis, sattusin üle tüki aja oma vana õppehoone stendi kiikama ja avastasin, et Z-tähega kohas vajatakse baaridaame ja baamane.
No kirjutagu siis juba eesti keeles, muidu mõni ei saa veel aru.

Väljaõpe kohapeal!

P.S. Õpetaja Elu astus klassi ja ütles:
“Tee mis tahad, aga ära ainult vaata seda ploomi, mille sa just pooleks hammustasid. Võta kivi käsikaudu välja ja söö rahulikult teine pool ka ära.
Ja vii mu sõnum kõigile rahvastele, et ka nemad päästetud saaksid, sest hunnik ussisitta pole tõesti suurem asi vaatepilt.”

aplaus!

Oohh, “Jobuuuu”…
(hääldada nagu “oohh, Jamesssss…”)

Kuradi hea ikka. Realismus (tõele näkku vaatamine, irw) pluss väike eneseiroonia, see mulle meeldib. Oo, ja ma võin nüüd lastelastele rääkida, et ajakirja kaanepoiss on mulle abieluettepaneku teinud (samas, kellele poleks, hehee).

Aga kus on “Jobutar”, mh, ah?
Ega ma hästi ei kujutakski ette, millest see oleks või millise pealkirjaga täpselt. Delfi naisteka foorumis pakuti “Libu”, no see on mu arust küll täitsa mööda. Jah, kes siis oleks jobu naisvaste?
“Naine, kelle eest otsustavad teised” – hm, what else is new? Juba vana stereotüüp. Ei-ei.
“Naine, kes otsustab ise” – kamoon, mis selleski uut või erilist, teame ju, et naine peab ikka toitma mehe ja kuus last.
Kui jobu on see mees, keda ei huvita autod ega miljonid, siis jobutari ei huvita… ee… kunstküüned?
Mnjah, tundub, et kui meestele kehtivad kindlad standardid, siis naistele kehtivad kõik vastandlikud standardid korraga.
Karjääri peab tegema ja ise majanduslikult toime tulema, ega siis mehele ei saa loota. Ema ja koduhaldjas peab ka olema, muidu oled vastik aher feminist. Välimuse eest tuleb hoolitseda, muidu oled paks karvane lehm. Mingist piirist muutub see aga mõttetuks tibinduseks. No võta siis nüüd kinni.
(jaa, see oli nüüd suur avastus küll, eksole)

Kui lugemisteemadele juba läks, siis *sügav ohe* ma pean lähemal ajal hakkama viit Harry Potteri-raamatut mööda raamatukogu taga ajama, sest armas taevas jah, uskumatu, aga hakkasin minagi seda sarja lugema. Isegi mina ei suuda kiusatusele vastu panna, kui suvalises Pärnu kaltsukas vedeleb narmendavate öösärkide vahel väike kuhi ingliskeelseid raamatuid ja sealt tuleb välja HP esimene ja kolmas, viis raha tükk.
Jaa, päris kena asi tundub, aga nagu natuke kokkutraageldatud ikka. Stiilis “ahaa – LOTR, ahaa – Neverwhere“… Ma arvasin, et kaks varianti, kas jätab päris saasta mulje või on ikkagi originaalne kraam, aga paistab kuskile sinna vahepeale jäävat.

südamete murdumise maja (ehk nv vol 2)

Tunnusmeloodia: Trail of Tears “Splendid Coma Visions” (kuramus, see tundub praegu parim lugu üldse – kahju kohe, et pole teist “ülespandaval” kujul leidnud.)

Nonii, ja nüüd läheme jälle tavateemadele ehk üleüldine ving.

Ma lihtsalt ei saa aru, mismoodi see jälle õnnestus.
Okei, kui tegemist on nädalavahetusega Pärnus, siis tähendab see automaatselt kõrgenenud plahvatusohtu, sest mina ja mu armas isa oleme paar päeva ühise territooriumi peal nii-öelda lõksus (sest kus sa ikka kodust lähed).
Umbes pooltel juhtudel suudame jutu neutraalsena hoida, rääkides ilmast, kassidest, peenardest, sipelgatest vms.
Ülejäänud juhtudel õnnestub ühel (kurat seda pärast teab, kummal) teist… hetkega provotseerida, nii et enne kui keegi arugi saab, mis juhtus, on juba kisa taevani.

No kas me oleme normaalsed: isa otsib torisedes üht raamatut taga (krt, mina pole puutund), satub selle käigus vanade fotoalbumite otsa ja leiab uue torinateema – et mina ei tea enamasti, kes seal vanade piltide peal on.
Vabandust, enamik on üldse enne surnud, kui mina sündisin, mõnda lähemat sugulast ikka tean (lähemaid sugulasi on üldse vähe, sest meie suguvõsas on olnud heaks tavaks üksikuna maha surra). Ja need, kes veel elus on ja keda ma enam-vähem viie aasta takka (mõnel matusel, muud põhjust kokku tulla ei tule vist kellelegi pähe) näen, ei jää isegi irl nägupidi hästi meelde, pole eriti mõtet pilte pähe tuupidagi. Ei ole seda tausta, millele pildinägusid kinnitada, ei seisa meeles – proovitud.

No ja kuna ma olin just toredalt ja lõbusalt pulmapeolt tulnud, kus keegi lauas valitsust ei kirunud ega sõjaajast heietanud, siis sekundi murdosaga -
läks mul peas midagi korralikult lühisesse -
ja tohutu enesevalitsemise varal märkisin ma ainult mürgise tooniga, et kui tohiks paluda, siis eelistaksin pigem päris sugulasi, kes meid ka vahel tunda tahaksid.
Muidugi – viie minutiga oli seis selline, et teine teises toas ja ukse vahelt käib ilge teineteisest üle röökimine (lühikokkuvõte mõlemal sama – “sina oled hull ja elad jumala valesti, mina räägin mõistlikku juttu”).

Oo, me oleme vägagi sarnased, lausa liigutavalt.

Loomulikult olin ma ülekohtune, sest lähemaid sugulasi on tõesti vähe ja nad pole erilised peoloomad ega suurte sünnipäevade korraldajad, et üldse oleks neid perepidusid, mille vahet traalida.
Teisest küljest neid sugulasi ju ikkagi on ja kui neid niigi vähe on..
siis minu arvates ei tohiks endale lubada mulje jätmist, et oh kui palju tööd on ja aega pole üldse, pluss mingite tellimatajäetud hauakivide pärast närimist. Pluss… mina kindlasti ei teagi kõiki neid asju, mida öeldud on. Pluss kohustuslikku hala teemal “kas me sellist vabariiki tahtsime, kõik peale minu on pätid ja vargad”.

Loomulikult unustatakse selline sugulane mugavasti ära. Ja paras talle ongi.
Aga mina?
Pole nagu selline inimene, kes lambist ukse taga kraapima läheks, et hakkame meie ikka suhtlema, ma ju tunnen teist puudust. Mitte iialgi. Mitte iialgi.

And it breaks my heart
That we live this way (IamX)

Pekki, ise suured inimesed, hambad suus ja.

The Perfect Moment (ehk nv vol 1)

Kes oleks osanud arvata, et üks ontlik ja viisakas eesti pulm selliseid muljeid jätab, et tuleb kohe kirja panna – natukenegi sellest tundest alles hoida
Asi polnud selles, et ma oleksin kogu üritusest hirmus liigutatud olnud – hea meel ja huvitav oli muidugi, aga totaalse heldimuse välistasid kaks asja: 1) see Pärnu kirik on imho üks olematuma sisekujundusega kirikuid üldse ega tekitanud erilist inspiratsiooni, ja
2) kangesti võttis muigama, et mu asjalik, iseteadlik ja resoluutne Sõbrants lasi endale apostel Pauluse sõnu peale lugeda, nii et ei teinud teist nägugi.

Aga kui sõrmuste ja tõotuste vahetamiseks läks, siis… seesama asjalik ja mõistlik Sõbrants, kellega nii mõnigi kord sai veini võetud ja mehi kirutud, transformeerus mu oma silme all graatsiliseks kuldlokiliseks haldjaprintsessiks, kes hõbedasel häälel oma printsile igavest armastust vannub. Jeerum, see oli tõesti mingi… maagiline hetk.
See, et mu kehvakesed silmad poole kiriku pealt altari ette vahtimisest ära väsisid ja pilt korraks fookusest välja ujus, see ei puutu üldse asjasse, onju? Korraks, hetkeks, võib ju romantik ka olla.

Tartusse tagasi jõudes oli kolleeg Vanem-Ja-Targem muidugi kohe lõõpimas, et kas ikka pruudikimbu tõid ära (ei toonud, muide, oli paremaid kandidaate ), aga lõõpimine lõppes (üsna loogiliselt, irw) hoopis selle arutamisega, et kelle pildi mina peaksin seinale riputama – “mis kõik kingaandmised välja vabandaks” (pole minu sõnad).

Sest et.
Pärnus oli loomulikult kohustuslik nostalgiatripp sõõrikubaari -
kui peaksin seletama, miks ma seda nõukaaegset urgast nii fännan, siis jääksin vist hätta. Aga igatahes on seal head sõõrikud ja teiseks olen ma seal käinud juba sellest ajast peale, kui pidin leti küljes rippuma nagu Muhv postkontoris, et nina üle letiääre upitada ja topeltkoorega kohvi küsida -
no ja seal käis telekast parajasti “Dibley vikaar”, kus tädi peaaegu abielluma hakkas, aga siis nägi unes, kuidas laulatuse ajal lööb Sean Bean mürtsti kirikuukse lahti ja karjatab: “Ära tee seda – sa armastad ju hoopis mind!”
Ai, see oli ilus. Sa sinine sitikas, ma hirnusin seal keset kohvikut nii, et pidin peaaegu nina kohvitassi kastma.
Ja siis me VJT-ga (kes on mu suur eeskuju ellusuhtumise küsimustes ja paadunud vanatüdruk – mitte et üks tingimata teist eeldaks) loomulikult itsitasime sel teemal edasi.
Aga jah, ise ei oskagi kohe nii ideaalset kandidaati välja valida. Sean Bean on muidugi igati hea valik, aga mind isiklikult nii väga ei inspireeri. Hmm… soovitusi?

ei miskit uut siin päikese all

Ihii.
Mõtlesin mina, et eelmisest üürikast praegusesse kolides sattusin harjumatult ontlikku majja – majavanem on tõesti über-korralik vanem meesterahvas, muudkui niidab muru ja asjatab, naabritest paistis enamik olevat vanemad inimesed ja…
Ok, kahe kuu jooksul on selgunud, et tooniandev osa naabrimeestest on Pässid (noh, kujutate ette, eksole), koridori koristab vist vaene majavanem üksinda ja ei käida siin nii nööri mööda midagi.
Suvel, kui ilusad ilmad olid, käis õues ikka nonstop aiapidu poole ööni välja.
Et auto aeti praktiliselt mu akna alla ja sealt tuli siis… maitia… Mati Nuude ja Suveniir ja sellist kraami. Millele siis kenasti kaasa jõurati. Vaaana jõõõõgi… mis teen siis maaa… ee… läläl…
Ah, mul oli suht savi, sest ega nad seda nii hirmus valjult ei lasknud. Lihtsalt kui mina tahtsin ilusal suveõhtul kuskil vaikselt suitsu teha ja taevasse vahtida, pidin enamjaolt endale mõne teise koha otsima.
No ja siis peeti mu akna all pikki diskussioone, et kes kelle koju talutab ja talutatav muidugi punnis alati vastu.
Ja üks õhtu kilkas noor naisehääl tulivihaselt üle terve hoovi: “Kõik on putsis peale munni!” Mille peale ma toas naerust vingerdasin, sest naise suust polnud ma seda fraasi vist kuulnudki ja see tundus miskipärast kangesti naljakas.
Praeguste ilmadega on ikka palju-palju vaiksemaks tõmmanud, aga see-eest tuli meie Kohalikule Kitarristile pühapäeval järjekordselt Pegasus külla (mitte laev, eksole) ja ta kukkus ikka päris korralikult keevitama, aken lahti ja võim põhjas. Mulle täitsa meeldis.

Novot, mis ma tahtsin öelda, on see, et enam ma ei kavatse nii väga muretseda selle pärast, et ma vahel hilisel ajal välisuksega ja trepil kolistan või muusikat kuulan (niikuinii mitte valjusti) või koristan koridori siis, kui see räpane paistab (st mitte mingil kindlal päeval).
Igatahes täna paistis, niisiis hakkasin koridori pühkima ja juhtus see, mida karta oli – nimelt naabri-Heino kooserdas, õlu näpus, koju ja jäigi lobisema ja jalus tatsama. Ja siis oli tal veel vaja ühele altkorruse maadamile pikalt-laialt seletada, kui vaikne ja korralik naaber ma ikka olen ja et tema on mulle sellepärast hüüdnimeks pannud Kallike-Hiireke.
Mille peale ma pidin peaaegu tuppa minema, et mingi korralik tümakas põhja panna, aga ei viitsinud, puhisesin niisama omaette.
Pärast tuli jutust välja, et mingi aeg oli mu korteris elanud mingi tüdruk, kes ükskord (ühisesse) kempsu poolalasti magama jäi ja Heino proua oli erpsast’ ehmatand, et appi, meie peldikus on NARKOMAAN! Ohjah. No see seletab natuke asja.

No täpselt nagu vanas korteris, isegi õuest kostev muusika on sama stiili ja seal oli see vana vunts, kes mind tütrekeseks kutsus. Ah seda Karlovat küll, kodu-kallis-kodu.

kas tervitada saab?

Saab-saab, Libarotike.
Niisiis, käesoleva kohvikruusi tõstan ma Sõbrantsi nr 1 terviseks, kes ülehomme abiellub. Kui nüüd enesekeskne olla, siis muuhulgas olen ma hirmus põnevil selles suhtes, et kas ma hakkan (heatahtlikku) kadedust tundma või mitte. Hetkel küll midagi tunda pole, sest noh, minu jaoks on suure peo korraldamine õudusunenägu, kirik koht vastavas stiilis kunstiteoste hoidmiseks ning mina ja valged rõivad ei kannata erilise vastastikuse sümpaatia all.
Järgmine toost läheb Sõbrants nr 2-le, kes hoiatas mind telefonis ette, et tema ilmub pulma tavalisest ümaramana ja et talvel on katsikuid oodata. Juhuuuuu! (et mis ma muud oskan öelda.)
Hm…
Huvitav, kellega ma nüüd tantsimas käima hakkan? Mitte et see paar korda aastas eriline vajalik harjumus oleks ja muusikalises mõttes on see niikuinii nooruse meeldetuletamine ja pullitegemine.
Aga eks see ole see fenomen, et kui suitsud otsas, siis tuleb hull suitsunälg ja kui raha pole, siis tahaks kangesti šoppama minna.
Doom. Doooom! V. selfish.

Kusjuures üks noorem tuttav oli päris hämmastunud, kui ma juhtusin mainima, et Prodigy oli omal ajal tavalises ööklubis kindel must. No oli jah, paar lugu õhtu peale ikka ja rahvas oli õnnelik. Vähemalt niipalju kui käisin ja meeles on.

Ah jah, kui tervitatud juba sai, siis soovilugu ikka ka (ise imestan ka, et ma enda vastu nii lahke olen). Ja see läheb tervitusega don Johnile, kes lubab alkoholipruukimise maha jätta.
Oii, elu on ikka niiii põnev, ilma et ise peaks midagi selle heaks tegema – pruugib vaid sõprade huvitavaid ettevõtmisi jälgida.

vanad asjad septembrikuus

Mul on üsna hea meel, et vananaistesuvi nii järsult külma rõskusesse suubus – vaene külmetav kere vajab tähelepanu, kindad, kampsunid, kuum kakao, see on kõik turvaline argivärk.
Ainult mitte neid võimatult sumedaid, sooje hilissuveöösid koos külma ja kõdunemise eelaimusega. Neid, mis panevad üles otsima Joy Divisioni ja Beth Gibbonsi, mis tekitavad lõikavat äraigatsust.

Mõtlesin, et kirjutaks ajakohaselt midagi oma kooliajast, aga see ei edenenud ikka mitte kuidagi. Närisin aga metafoorset pastakat ega suutnud otsusele jõuda, kas see põlgusesegune haletsus ja lootusetusetunne on ikka vähekenegi adekvaatsed või olen ma lihtsalt tänamatu friik.
Noh, meie kool oli selline väiksemapoolne tavakool, ei mingit märkimisväärset prestiiži, aga vist ka mitte eriti katastroofiline. Üks “otseütlejast” õps seletas meile mingis tunnis pikalt-laialt, et vaadake, missugune selle kooli piirkond on – vanad puumajad, jõeäärne agul, vastavad elanikud – no ega siit polegi mingit taset loota. (Alltekst: ärge arvake, et teist midagi saab.)
Külm ja värvitu oli see koht mu jaoks, ja ma ei mõtle siin seinte värvi või midagi sellist.

Kusjuures ka meil oli väga pühendunud ja andekaid pedagooge, sellised vanad tegijad, kelle kiiksud ja paljukirutud nõudmised tegelikult päris hästi “töötasid”. Nad ise olid kindlasti rahul ja teenitult lugupeetud. Kuid mingil hetkel, kus normaalsel pubekal (vist) saabub arusaamine, et “õpetaja on ka inimene”, läks minu juures midagi viltu.
Ma hakkasin küll õpetajaid inimestena nägema, kuid lugesin vist liiga tähelepanelikult neid hetki, kus see inimene pilgu aknalt, vabast maailmast lahti kisub ja see pilk ütleb: “Mida ma siin teen?”.

Ja õpetaja, jah, see tavaline inimene oma isiklike mõtete, eraelu ja tervisehädadega tundus nii pisike, tülpinud ja nii lõksuaetud, tema häälest kostis lakkamatult läbi aineprogrammide ja õppekavade kuiv paberikrabin ja see kõik süvendas muljet, et elu ongi selline, et lõksu võib küll valida ja sellega oma eeldusi mööda kohaneda nii et seda nägu, aga lõks jääb lõksuks. Täiskasvanute maailm. Eriala, amet, roll. Roll, mäng. Mitte eriti lõbus mäng. Ja ei saa öelda: “Mina ei mängi!”
Olid küll mingid üritused, aga üsna varsti tekkis mul paranoia, et see “tore” kontsert või spordipäev on ennekõike ikkagi kõrgemalt poolt ette kirjutatud ja kas on ühtki inimest, kes ei tahaks parema meelega olla ükskõik kus mujal, mh, ah?
Mingid müstilised “Tegin toa tamme-tamme alla”, vahakriibe, maahoki, radikate peal rulli kuivavad guašiplärakad, kindakudumine.
Muusika, Kunst, Sport, kõik muutus ühtlaseks halliks, maitsetuks kaerahelbepudruks (kaerahelbepuder vabandagu siinkohal).
Näiliselt kaootiliselt kaela sadanud teemad, läbi nämmutatud ja seejärel sinnapaika jäetud. Isegi pioneerivärk piirdus minu mäletamist mööda paari “vasak-parem” harjutamisega (ei tea, kas mingi kontroll oli majas või miks niigi palju viitsiti teha).

Kui püüda asja “positiivselt” võtta, siis ilmselt astusin ma ellu üsna väheste illusioonidega helge tuleviku ja maailmaparandamise suhtes.
Aga teisest küljest pole ma oma eelarvamustest pedagoogide suhtes siiamaani lahti saanud. Ilmselt võib öelda, et “pole ses suhtes täiskasvanuks saanud” ja see pole selline positiivne lapsemeelsus, mida paljud heldinult kiidavad, mida vanemad, seda heldinumalt, eksole.

Olen koolis töötamist kunagi proovinud ja noh, mu õpilased kindlasti nõustuvad, et see oli täitsa surnult sündinud üritus. No mina kui suhtlemises ja sotsiaalsetes oskustes hämmastavalt koba ja /lisa siia kõik meeldetulevad omadused, mida õpetajal mitte ei peaks olema ja nende omaduste puudumine, mis peaks olemas olema).
(Assa nuga, täna linna poole tulles nägin teispool tänavat üht endist õpilast, kes nüüd on politseinik ja toimetas mingi liiklusjama vms. juures. Oleks pidanud talle mikrofoni nina alla torkama – pleieril sihuke funktsioon täitsa olemas – ja kommentaari küsima. Muahaha.)

Ja peale selle ei suutnud ma oma kolleegidega kuidagi suhestuda (ainus koht, kust tuge ja nõu oleks saanud, eksole). Ei, tänan, te olete kindlasti kenad inimesed jne, aga mul on sest jumala ükspuha nagu teil minustki, pigem jään siia teispoole barjääri. Või kuidagi nii.

Mäletate “Koomiku lapsepõlve”? Sävbyholm, vaikne, roheline, õnnelik väikelinn. Mis sõi oma lapsi. Ja püsis ikka sama vaikne, täissöönud, idülliline. Kes sai eluga minema, see sai.
Ah, aga süüakse neid, kes lasevad end süüa.
Oma viga, ühesõnaga.