… nagu mu nunnus vanas piiblis seisab ja mu arust palju šefimalt kõlab.
Nüüd ma siis tean, mida teha, kui kangesti tahaks kellegi kõri närida, aga oma tuttavaid hästi ei raatsi.
Tuleb lihtsalt prillid pähe panna (muidu kasutan neid ainult arvuti taga), võtta kaenlasse hunnik kapsastunud raamatuid (no näiteks “Teaduse metodoloogia” peaks sobima), minna kenasse kesklinna kohvikusse ja tellida klaas vett. Mahl, raibe, on niikuinii liiga kallis.
Ei tea, mitu karmapunkti mul juba selle mõtte eest vastu taevast lendas, aga viimasel ajal on nii palju “alandlikkust praktiseeritud” (ei pidanud selleks isegi Lasnamäele kolima), et no vast võib endale midagi lubada ka.
Ihii, sellega seoses tuleb meelde, kuidas ma eelmisest korterist välja kolisin – maja uus omanik (päh, oli ta must üldse vanem või mitte) rääkis ullust kapremondist ja bla-bla-bla, aga jättis üsna ülbe mulje, “arendamine” ja “ettevõtlikkus” my ass – ja minu poolehoid igatahes kaldus automaatselt oma elust räsitud naaberkonna poole. Aga kuna miskit parata polnud, tegin sealt lihtsalt enne sääred kui ajama tuldi, ning viimase paberimajanduse juures küsisin särava naeratuse ja reipalt kaastundliku tooniga: “Aaaaga olete te ikka kindel, et selle majaga toime tulete?”
Eks siis hakati juba tasakesi rääkima sellest kinnisvaramulli lõhkemisest.
Tüüp siis ajas lõua ette, luges oma varasemad saavutused üles ja mina irvitasin veel säravamalt talle näkku.
No ja – jalutasin hiljuti majast mööda ja mis ma näen, müügikuulutus seinal ja ei mingit kapremonti. Isegi kui see ei tähenda, et firma pankrotis on vms, võib siiski täheldada teatud muutusi plaanides.
Ahh, kui hea on lausuda: Ma ju ütlesin.
P.S. Aga majast on kohutavalt kahju, see hädine ja kööbakas, aga ikkagi vana aus maja pole ära teeninud… ei kinnisvarafirma tehtud libaeuroremonti ega ka praegusesse seisu jäämist… kurb.
)
