Arhiiv: oktoober 2007

Öälus

… nagu mu nunnus vanas piiblis seisab ja mu arust palju šefimalt kõlab.

Nüüd ma siis tean, mida teha, kui kangesti tahaks kellegi kõri närida, aga oma tuttavaid hästi ei raatsi.
Tuleb lihtsalt prillid pähe panna (muidu kasutan neid ainult arvuti taga), võtta kaenlasse hunnik kapsastunud raamatuid (no näiteks “Teaduse metodoloogia” peaks sobima), minna kenasse kesklinna kohvikusse ja tellida klaas vett. Mahl, raibe, on niikuinii liiga kallis.

Ei tea, mitu karmapunkti mul juba selle mõtte eest vastu taevast lendas, aga viimasel ajal on nii palju “alandlikkust praktiseeritud” (ei pidanud selleks isegi Lasnamäele kolima), et no vast võib endale midagi lubada ka.

Ihii, sellega seoses tuleb meelde, kuidas ma eelmisest korterist välja kolisin – maja uus omanik (päh, oli ta must üldse vanem või mitte) rääkis ullust kapremondist ja bla-bla-bla, aga jättis üsna ülbe mulje, “arendamine” ja “ettevõtlikkus” my ass – ja minu poolehoid igatahes kaldus automaatselt oma elust räsitud naaberkonna poole. Aga kuna miskit parata polnud, tegin sealt lihtsalt enne sääred kui ajama tuldi, ning viimase paberimajanduse juures küsisin särava naeratuse ja reipalt kaastundliku tooniga: “Aaaaga olete te ikka kindel, et selle majaga toime tulete?”
Eks siis hakati juba tasakesi rääkima sellest kinnisvaramulli lõhkemisest.

Tüüp siis ajas lõua ette, luges oma varasemad saavutused üles ja mina irvitasin veel säravamalt talle näkku.
No ja – jalutasin hiljuti majast mööda ja mis ma näen, müügikuulutus seinal ja ei mingit kapremonti. Isegi kui see ei tähenda, et firma pankrotis on vms, võib siiski täheldada teatud muutusi plaanides.

Ahh, kui hea on lausuda: Ma ju ütlesin.

P.S. Aga majast on kohutavalt kahju, see hädine ja kööbakas, aga ikkagi vana aus maja pole ära teeninud… ei kinnisvarafirma tehtud libaeuroremonti ega ka praegusesse seisu jäämist… kurb.

veider majapidamine

et siis neljas kuu praeguses elukohas hakkab täis saama.

ja jätkuvalt on nii, et asju ei võeta oma kohalt, sest neid ei ole seal. enamasti pole asjadel ka oma kohta. asju ka ei leita, sest otsimine ei anna üldjuhul tulemusi.

asjad tulevad välja.

kõige parem-peenem pikk seelik tuleb välja kilekotist, kus idee poolest peaks olema puhtad kaltsud rotipuuri sisustamiseks.
spordipüksid tulevad välja puukuurist (ajee, nüüd saab jooksmas käia, kui tuju tuleb, sest teised sportlikumad püksid on aastaaja jaoks liiga õhukesed).
koos nendega tuleb puukuurist välja ka peotäis plaate, mille funkamist pole veel julgenud kontrollidagi, ja praepann.
vajalikud raamatud tulevad välja ülemisest seinakapist, kus idee poolest on väga mittevajalikud ja harva vajalikud asjad.
salatiäädikas tuleb välja sellelt kapiriiulilt, kus ei tohiks olla mingeid toiduaineid, vaid tühjad purgid jms.

veel müstilisem on see, kuidas ma pisikese pitsiklaasi kapiriiulilt maha ajasin – see kukkus u pool meetrit ja tabas suurt, paksuseinalist ja eriti robustse välimusega supikruusi. no ja kui ma silmad jälle lahti tegin ja ohates kilde korjama valmistusin, siis selgus, et killud on pärit hoopis supikruusi servast. see on nii tähendusrikas, nii sümbolistlik ja diip, onju.

se kassoline Öppetus, kuida se Emmaplate ärrapaigutada

Tunnusmeloodia: Clan of Xymox “Under the Wire” – exposed / under fire / reproached

ei, peab ära lõpetama selle kampaania “sikutame kõik Libarotti sabast”, isegi kui keegi pole seda alustanudki, aga välja kukub ikka nagu alati ja mulle aitab. ja ma meelega ei pane seda ränti parooli alla. kes ei tea, sel suva, kes teab, see ei imesta.

Igatahes, arvates, et veedan meie väikest puust linna külastava don Johni ja muude vanade tuttavatega kena rahuliku kõrtsiõhtu…
sattusin hoopis kuulama mu endise elukaaslase praeguse proua abikaasa sõbralikke nõuandeid, kuda tanu alla saada. või vähemalt, khm.

Mu õlgadeni soeng näitab, et olen õudselt iseseisev ja feministlik naisterahvas, aga vaat sealt on ainult samm turris poisipeani, mis tähistaks ikka sihukest karmi femmarit, et anna otsad. (Tunnistan – see on plaanis.)
Aga kuigi ma vaatamata pikkade juuste puudumisele suht pandav välja näen, võiksin ma ikkagi juuksed punaseks värvida ja kõrtsi minnes natuke meiki ka peale panna, teadagi miks, onju.
Sest vahi milline ma olen, kõvaketas enam hästi ei funksi, ainult tööjutte olen võimeline veel rääkima, ja varsti ei funksi emaplaat ka enam ja mis siis saab. (Emaplaat! Emaplaat!!! OMG, juba see kild muudab vihastamise võimatuks :D )
Igatahes on minust hirmus kahju ning mul on viimane aeg oma suhtumist muuta ja aktsepteerida, et kes armastab, see kannatab ja andestab ning et mees on naise esimene laps.

Novot niimoodi siis. Mehed ei viitsinud naistejutte kuulata ja ei märganud mitte, et mul oleks vestluse suunamisel aktiivsemat abi tarvis kui don Johni repliik prouale: “ehehee, pane tähele, et täna uputatakse sind veel kaevu”. Nojah, see oleks olnud üks viis vaikust saada, aga kättesaadavam meetod – nõustaja pädevuse kahtluse alla seadmine – polnud kah teostatav. Sest ebakompetentsuse tõestuseks oleks olnud härra abikaasa isiklikult, kes istus teispool lauda ja keda mul polnud mingit põhjust solvata. Nii et hoidsin keele hammaste taga ning lasin lihtsalt esimesel sobival võimalusel poolvabatahtlikus korras jalga.

Järgmise päeva telefonikõne suhtes (ega ma ometi ei solvunud?) pole mul illusioone, sest see oli diplomaatia tulemus ehk ma tean küll, et don John andis härra abikaasale väga selge vihje.

Kusjuures ei, seda ei saa tõesti solvumiseks nimetada. Pigem maigutasin lihtsalt hämmastusest suud, et selline absurdikoomiline olukord üldse võimalik on. Ja mida edasi, seda parem nali see tundub. Täitsa nagu mõnest Bridget Jonesi-loost või “About a Boy”-st, superstiilne!

Einoh, nali on ikka pigem minu pihta, ma ei taha siin kedagi teist naeruvääristada. Eks see jutt oli niisama tõsi ja õigustatud kui mu enda seisukohad – kuidas võtta, suhtumise küsimus, võibniivõibnaa, ja nii edasi.
Nõuandja on muidu täitsa tore inimene ja see, et ma temaga hirmsasti sõbrannatama ei kipu, ei sõltu niivõrd tema isiksusest kui sellest, et minul pole niipalju energiat, et tema tapvalt intensiivse ja otsekohese suhtlemislaadiga sammu pidada. Väsitav lihtsalt. Ja arvestades meie staatusi jätaks sõbrannatamine ikka ebameeldivalt tacky mulje. Muidu hoian talle igal juhul pöialt.

Irw, reaalsuses ma lõhkusin zavis nõusid küll, aga see polnud auru välja laskmise eesmärgil, vaid keegi idikas oli klaasid tooli peale jätnud ja ma ei märganud seda.

Ei, loodusseaduste vastu ei saa, ja paistab, et ka Murphy seadused kuuluvad vaieldamatult loodusseaduste alla. Et kohe, kui arvad, et võid endale õlale patsutada, prantsatab ikkagi mingi jama kaela. Niisiis olin endaga maru rahul, kui hilise õhtani klaverit pekstes ühe töö enne tähtaja kukkumist valmis sain, ja läksin ülbelt kõrtsi, sest Kutsu oli ARKi eksami ära teinud ja käristas välja, hehee.
Ei tulegi enam meelde, mis ränt see oli, mida ma Kutsule parajasti esitasin, aga mingil hetkel fokuseeris mu teisel käel istuja, mingi suvaline Kutsu tuttava tuttav, oma uduse pilgu mulle ja teatas pehme keelega: “Tõmba siis uttu!”
OK, enne kui ma karbi kinni sikutatud ja midagi eriti tapvat välja mõeldud sain, täpsustas ta, et mõtles “ühiskonnast” uttu tõmbamist, aga uskuge mind, olukord oli parajalt vapustav. Mida kõike mu vanad kõrvad kuulma ei pea.
Ja mis hullem. Nii kui ma hommikul silmad lahti sain ja parajasti tüünelt mõtisklesin, et kas mul on pohmakas või mitte, laekus hädakisa, et õhtul saadetud fail ei tule lahti. Nojah, ole veel tubli. Lõpuks sai asi ikka korda, aga ma ütlen, mitte kunagi ei saa end korrakski lõdvaks lasta, ilma et see ennast rämedalt kätte maksaks.

Aga “Sügisball” sai ka ikka viimasel päeval vaadatud ja ma ütleks, et eesti film küll, aga päris mõjuv selline. Ebausutav? Klišeelik? Oo jaa, ei vaidle vastu. Kust see äkki tuleb, et kepp nr 20x paneb mehe hommikul kohvi keetma? Mida teeb supermarketi kassapidaja kauba hinnaga – kas mitte koodi pole vaja? Jne. jne. jne. Ja väikese inimese ajast ja kohast väljas titaanlik raevupurse, passiivne lapskõrvaltegelane, meeleheitlik tants – äh, isegi mina, kes ma eriline filmifriik pole, olen kõike seda juba kusagil näinud.
Aga kuigi tegelased pole inimesed, vaid rämeesteetilised stilisatsioonid, liigutavad neid “automaate” ootamatult tundlikud sõrmed. Mis kuuluvad korraga jäisele esteet-kusipeale ja kaastundest kõveralt muigavale emoküünikule. Või kuidagi nii. “Inimlik” tegevus oli kuidagi distantseeritud ja võõrandunud, mis tegi soojusehetked veel kurvemalt põgusateks. Läks närvi pihta küll. Ja soundtracki nimekirja tahaks näha (mis pa-ga-na lugu see oli seal stseenis, kus purjus Mati mingile noortepeole satub?). Ja näiteks Rain Tolk avaldas oma osatäitmisega küll rohkem muljet kui… too furooritekitav Eelmaa seesamunegi… ok, nali naljaks, ühesõnaga avaldas muljet.

Kusjuures see kostüümide ja asjade stiilikompott oli midagi täiesti pöörast, juba selle peaks kunagi uuesti üle vaatama.

Peab tunnistama, et isegi “Sügisball” on siiamaani vaatamata ja üldiselt tuleb harva meelde kinokavasid uurida (nojaa, “Ratatouille’” vaatasin ikka ära – rotifilm! rotifilm!). Nii et kui eile hajameelselt Tartu Ekspressi lappasin ja nägin filmi “Tähetolm” tutvustust, siis kõlas see nagu mingi… maitia… suvakas… aga äkki vaatasin, et oot-oot, see lugu tuleb tuttav ette… see on ju Neil Gaimani raamat! Stardust! Assa nuga! Nii et nihelesin mis ma nihelesin hommikul arvuti taga, lõpuks lasin ikka ülejala kino poole. täitsa õudne, kui ei suuda ära oodata, millal kinnisidee loomulikku surma sureb.
Kui kino kassa juures auväärses eas vanadaamide vahel manööverdasin, võttis see täitsa imestama, et näe, kus muinasjutufilmi publik – kus on lapselapsed? Aga mul oli lihtsalt kahe silma vahele jäänud pisiasi, et teises saalis oli algamas “Georg”. Muidugi, müsteerium kohe lahendatud :)

Film oli loomulikult kaunis, nii suurejooneline kui ka lihtne ja armas, eriefektidega polnud üle pingutatud ja üldiselt oli näha, et asja on võetud mänguliselt, mitte punnitame-nüüd-fäntäsit-nii-et-veri-ninast-väljas.
Osatäitjate seas oli selliseid A-kategooria staare et anna olla – Claire Danes oli lihtsalt oma rolli jaoks õige, Michelle Pfeifferile plusspunktid julguse eest oma rolli mängida (irw).
Robert de Niro peale pidin ma peaaegu toolilt maha kukkuma… oi poosemoi, ma ütlen! Kuigi natuke häiris, et ka de Niro puhul ei pääsenud tegelaskuju nagu löögile… ekraanil oli pigem ikkagi roosat lehvikut (ja ma ei ütle, mida veel) keerutav de Niro… mnjah.
Rääkimata sellest, et jutustaja osas oli Gandalf Tema Ise, hehee.

Gaimani suurepärane segu häbenematult lihtsast muinasjutuvestmisest ja tumedast “ka muinasjutumaailm on karm”-kiiksust oli küll täiesti olemas.
Kuigi ma ei saa kuidagi väita, et minu arust raamatule liiga poleks tehtud.
Näiteks miks jätta ära lõpplahenduse oluline ja määrav detail ja asendada see lihtsalt “lööme paha laiaks”-stseeniga? Tundus, et eesmärk oli lihtsalt verd lendama panna (või kuna tegemist fantasyga, siis mitte tingimata verd, aga no saate mu mõttest aru, eks).
Tjah, kuidagi kohmakavõitu oli see loo töötlus, aga eks midagi sellist ole ekraniseerimise puhul ikka oodata. Ja võib-olla ei tahetud lapsukesi liiga hirmutada, aga ütleme nii, et äkšnstseenides ei paistnud ekraanilt niivõrd peategelasi ähvardav surmaoht kui lihtsalt efektne ringikeksimine. Oh, mis teha, perefilm ikka perefilm.

Ja ma nii ootasin, et mu lemmikkoht raamatust oleks filmi sisse pandud, aga seda nad raiped kah ei julgenud teha.
Noh, see et: mis on esimene asi, mida ühes muinasjutus ütleb üks haprake kaunis täheneiu, kes on ilge juraka kalliskiviga taevast alla visatud ja leiab end murtud jalaga kuskil kottpimedas võsas lebavat?
“Ai”, loomulikult. Aga järgmine? – “F***!”
That’s Gaiman for you, see oli kuidagi nii võluv, teate.

raamaturoti pihtimus

ohohoo, hakkasin kah suure hurraaga Library Thingsi-raamatumeemi tegema, aga jäi teine draftina unarusse ning nüüd ma ei saagi viisakas olla ja mäletada, kelle käest ma selle täpselt näppasin.
Ja kuidas see nüüd… Rasvane – loetud, kursiiv – pooleli jäänud, läbikriipsutatud – ei meeldinud, tärn – korduvalt loetud. Vist oli nii.

Jonathan Strange & Mr Norrell
Anna Karenina – hm, ei mäletagi, kas oli kohustuslik
Crime and Punishment – oh, ma vähemalt püüdsin
Catch-22
One hundred Years of Solitude
Wuthering Heights
The Silmarillion*
Life of Pi: A Novel
The Name of the Rose*
Don Quixote – kaks korda on teine kohustuslik kirjandus olnud ja mõlemal korral on küll päris meeldinud, kuid enne lõppu ära väsitanud
Moby Dick – uhh, rasvasesse kirja “pääses”, aga punnitamist oli omajagu
Ulysses
Madame Bovary – nojah, koolikirjandus
The Odyssey – ei tea, kas see loeb, et kooli jaoks jupiti lugesin? Aga mäletan täpselt, et oli plaanis kunagi tervikuna lugeda.
Pride and Prejudice
Jane Eyre*
A Tale of Two Cities
The Brothers Karamazov
Guns, Germs, and Steel: The Fates of Human Societies
War and Peace – ei tea küll, miks :P
Vanity Fair
The Time Traveler’s Wife
The Iliad – kehtib sama, mis Odüsseia puhul
Emma – vist ainult sellepärast, et ta kuskil vanade raamatute müügil paari raha eest näppu jäi
The Blind Assassin – Atwood, no mis me räägime
The Kite Runner – viisaastaku plaani!
Mrs. Dalloway
Great Expectations
American Gods* – üks absoluutseid leide ja lemmikuid
A Heartbreaking Work of Staggering Genius
Atlas Shrugged
Reading Lolita in Tehran: A Memoir in Books
Memoirs of a Geisha
Middlesex
Quicksilver
Wicked: the Life and Times of the Wicked Witch of the West
The Canterbury Tales
The Historian: A Novel
A Portrait of the Artist as a Young Man
Love in the Time of Cholera
Brave New World
The Fountainhead
Foucault’s Pendulum
Middlemarch
Frankenstein*
The Count of Monte Cristo*
Dracula
A Clockwork Orange
Anansi Boys – viisaastaku plaani!
The Once and Future King
The Grapes of Wrath – ei mäletagi, miks…
The Poisonwood Bible: A Novel
1984
Angels & Demons
The Inferno
The Satanic Verses
Sense and Sensibility
The Picture of Dorian Gray
Mansfield Park
One Flew Over the Cuckoo’s Nest – hm, vist jäin lihtsalt ajahätta
To the Lighthouse
Tess of the D’Urbervilles – põhimõtteliselt sai loetud, aga lõpu poole käis “üle lehekülje” küll
Oliver Twist
Gulliver’s Travels
Les Misérables*
The Corrections
The Amazing Adventures of Kavalier and Clay
The Curious Incident of the Dog in the Night-time
Dune
The Prince
The Sound and the Fury – ei talu ma Faulknerit, ei talu…
Angela’s Ashes: A Memoir
The God of Small Things – aga raamat oli liiga paks
A People’s History of the United States: 1492-Present
Cryptonomicon
Neverwhere – nurr, kui nunnu
A Confederacy of Dunces
A Short History of Nearly Everything
Dubliners
The Unbearable Lightness of Being*
Beloved*
Slaughterhouse-Five
The Scarlet Letter
Eats, Shoots & Leaves
The Mists of Avalon
Oryx and Crake – väga tugeva mulje jättis
Collapse: How Societies Choose to Fail or Succeed
Cloud Atlas
The Confusion
Lolita
Persuasion
Northanger Abbey
The Catcher in the Rye
On the Road – peaaegu oleks maha tõmmanud, aga tegelikult oli mulje pigem neutraalne “ahah”
The Hunchback of Notre Dame*
Freakonomics: A Rogue Economist Explores the Hidden Side of Everything
Zen and the Art of Motorcycle Maintenance: An Inquiry into Values
The Aeneid
Watership Down
Gravity’s Rainbow
The Hobbit*
In Cold Blood: A True Account of a Multiple Murder and its Consequences
White Teeth
Treasure Island*
David Copperfield
The Three Musketeers*

Mul on alati olnud kombeks raamatuid mitu korda lugeda… nojah, tatikapõlves said need musketärid ja catrionad ja aaretesaared nii läbi näritud, et nende pidev käepärast olek pole enam väga oluline.
Aga praegugi on mul teatav komplekt raamatuid, mis peavad käepäraselt riiulis seisma, juhuks kui mul tuleb tuju x, mis käsib raamatust y just täpselt kohta z lugeda. No Silmarillion ja American Gods ja Roosi nimi käivad näiteks sinna kategooriasse. Sellega kaasneb aga probleem, et raamatulugemise aeg pole piiramatu, s.t. iga tund vana raamatu lugemist tähendab, et mõni uus raamat jääb samal ajal lugemata. Oh seda muret küll.

olgem ausad, tõde on vahel ebameeldiv

Tunnusmeloodia: Duran Duran “Union of the Snake”

oojee, 80ndad on jälle pähe löönud. midagi rütmikat, nostalgilist, omal moel seksikat ja erksalt kerget, täpselt see, mida vaja.
kui selline tuju püsib, siis peaks tõesti laupäevase GenKlubi ürituse (Popidiot ja Köök) üle vaatama. Köögiga saab raudselt suunurgad ülespoole ja Popidiot on võib-olla natuke liigagi perfektne ja läikiv, aga vastavas tujus kahtlemata näidustatud. Eks näis.
Duran Duran kukkus mulle järjekordselt (üle tüki aja) pähe juba siis, kui hakkasin IamXi kuulama ja avastasin, et kui näiteks “Skin Vision” poleks IamXi lugu, siis oleks see igal juhul Duran Durani looming. Nii nummi.

Viimane “väljaskäimine” lõppes jah kurvasti, aga no kuramus, ükskord peab ju tervis ja normaalne elurütm tagasi ka tulema. Igatahes oma nõrkusehetkede (nõrkus sõna otseses mõttes, oeh) pihtimine võib kontrollifriigile šokiga lõppeda, nagu järjekordselt tõdetud. Kurtsin mina siis kolleeg Vanemale-Ja-Targemale, kuidas ma pärast täitsa rahulikku linnatuuri (jumala pika õhtu peale kolm Õ-d naha vahele limpsitud) mingise kurja adenoviiruse küüsi sattusin. Noja tema nentis (ilma mingi negatiivse hinnanguta, aga elukutselise meediku objektiivsel toonil), et “jaa, alkohol kahtlemata soodustas viiruse väljalöömist, peaksid ettevaatlikum olema“. Arvake, kes tundis end peale sellist märkust nagu viimane parm. Khm.
Don John pillas jällegi msnis peale kaastundlike oi-oide märkusi nagu “ennegi joomakohtades pilti kaotatud” ja “see oleks sinu mainet tartu intellektuaalseis ringkondades tunduvalt kahjustanud”. Ohoo, mida irooniat, millistes intellektuaalseis ringkondades? Vaat mis karskus sõpradega teeb.

aga Mansoni külastamine on ikkagi päevakorral (tegelt vana uudis juba), sest esiteks on jõuluaeg ilma mingi emotsionaalse stiimulita kole raske taluda (vapustav ettenägelikkus minu poolt) ja teiseks aitab ette virisemisest ja kritiseerimisest, tegusid on vaja (et pärast poleks piinavalt kahju… ja kuidas see iganes edasi läks).

kontrollifriigi paha unenägu

Oehjah, lauba pärast Püha Üritust Zavis tiksudes oli pagana lõbus, eriti nägudega, keda sada aastat näinud ei olnud… täielik hopsassaatirallallaaeufooria. aga tagasivaates on mul nüüd laudkonna ees jube piinlik, juhul kui ma pahaaimamatult pahaaimamatutele inimestele kõige rõvedamat gripiviirust (või mis ta teaduslik nimetus iganes on) näkku hingasin. Oleks ma seda teadnud.

See kuradi misiganesviirus (Vanem-Ja-Targem seletas, et too eritab veresooni laiendavaid mürke ja nii see vererõhk kukub) on nii salakaval elukas, et minusuguse üksildase individualisti ja sellest tulenevalt kontrollifriigi ajab see ehtsasse paanikasse. No et kui teised sind alt veavad, siis on see veel mõistetav, igal oma mured jne, aga kui omaenda kere mäkra mängima hakkab, siis on see vägagi vihastav.
Mõtled, et oh, väike väsimus kallal, ja järgmine hetk ei tunne enam oma käsi-jalgu ja pilt on sama hästi kui taskus. Raaaisk!
Niisiis kadusin ma lihtsalt kõrtsi ukse tagant suitsupausilt ära, sest teekond laua tagant ukseni oli juba ootamatult raske ja tagasi umbsesse ruumi ei julgenud nina pista. No Zavi põrandale hunnikusse kukkumine on seiklus, mida heameelega järele ei prooviks… pärast näeb asi välja, nagu kurat teab mida oleks tarbinud või mida õlle sisse sokutatud, hehee.
Pärast sain ise ka aru, et keset ööd niimoodi üksi mööda linna tatsata ei olnud päris mõistlik ettevõtmine, aga too hetk võttis autopiloot juhtimise üle ja nii ma siis kulgesin… ohjess, pink, istuma ja pea rippu… järgmine pink… trepp… kõnnitee äärekivi… ühtki taksot ka ei jäänud jalgu. koju jõudes oli kergendus nii suur, et uudistasin iroonilise huviga oma virvendavat peegelpilti (vau, kui valge) ja jaksasin isegi saapad jalast võtta, enne kui teki alla lõdisema roomasin. Nojah, paari tunni pärast oli palavik üleval ja vererõhk sellele järele jõudnud, nii et kere kuulas jälle mingil määral sõna.

Iga kell eelistaks näiteks ükskõik kui rõvedat kurguvalu, mis ikka natuke ette hoiatab, enne kui tõbi täie jõuga ründab. Kusjuures see on mul mingi kolmas kord just seda tüüpi viirus külge korjata, ja nalja on ikka saanud.
Esimene kord tõusin hommikul rahulikult üles, suundusin kööki teevett üles panema ja kukkusin lihtsalt läraki ninapidi vastu köögiust, sattusin paanikasse, rabelesin end püsti ja kukkusin jälle hunnikusse, nii et pärast oli nina sinine ja hea muhk kuklas. Selle võimlemise peale lõi pulss siukseid tireleid, et arvasin, et nüüd on süda läbi ja minek kah ning helistasin kiirabisse, kust soovitati magusat teed juua. Haah. Okei, neil oli õigus – kui palaviku üles lõi, siis sain ise ka aru, et hoopis mingi viirus möllab. Aga kust ma seda teadma pidin?? Või nemad?
Teine kord vaatasin, et mingi imelik väsimus nagu, äkki jään lähematel päevadel tõbiseks, peaks möödaminnes lehe aspiriini varuma… nojah, keset apteeki oli laksti pilt lännu, nii et ma hoidsin kenasti kümne küünega letist kinni ja selja sirge ning küsisin tooli, hääästi rahulikult ja hoolika diktsiooniga (kuna ma ise ei kuulnud, mida rääkisin, niisiis tahtsin kindel olla, et minust aru saadakse). Ja kui tool kohale jõudis, ega ma siis ei näinud kah, kus ta on. Täitsa koomiline, eks ole.

Eh, sellistel hetkedel tahaks, et oleks mõni inimene, keda suvalisel kellaajal suvalise murega kiusata saaks. Aga tegelikult. Kui ma ka arvaksin, et selline inimene on olemas. Kas ka see poleks illusioon. (Ja ma meelega ei pannud küsimärki.)

sellisesse hämarasse ja uimasesse päeva kulub ära hiljuti kuuldud tõestisündinud lugu, mis mul naerupisarad silma tõi :)

Kaks karvikut kõnnivad mööda tänavat. Äkki avastab üks, et ta saapatald tahab iseseisvat elu alustada. No mis sa hing teed, liipab siis laperdava saapaga edasi ja küsib suvaliselt vastutulijalt viisakasti, et ega tollel ei juhtu väikseid naelu käepärast olema?
Vastutulija, kes on juhuslikult lühemat sorti soenguga seltsimees, vastab siira hämmastusega:
“Mina olen skinhead! Miks mul peaks väikseid naelu olema?”

mida ma siin teen???

et miks ma ei jookse juba piletilevi poole mansoni konsa piletit ostma, saapapaelad loha taga ja jope üht varrukat pidi seljas? hmh.
see on tõesti küsimus. kusjuures mitmendat päeva juba.
kui ei osta, siis tuleb kindlasti vahepeal mõni kahetsusehetk ja kui ostan, siis… juhtub sama asi.
noh, esiteks. mul pole usku setlisti sisse. kiikasin natuke netist, aega ju veel on ja midagi võib muutuda ka, aga tegemist on ikkagi sama tuuriga ja põhimõttelisi muutusi ei usu. uus plaat väljas ju ja muidugi suurem osa sealt. niipalju kui netist kuulatud, siis kohati nunnu, aga ei mingit kriipimist rinnus.
siis paistab, et peale nende lähevad käiku nt fight song, beautiful people, mobscene, dope show… taintedlove ja sweetdreams loomulikult… ausalt öelda: ehh, las elavad.
teiseks pole usku saku suurhalli sisse.
kolmandaks on ta videod sth to die for ja ei tunne nagu vajadust vahtida lihtsalt onklit lihtsalt lava peal, kui need videod olemas on.
ah, homme võib hoopis teine tuju olla. eks näis.

the spooky ones are on the move

… see tsitaat pärineb seppäläs nähtud puuvillaste trussikute tagumiku pealt, muide. oeh. häm-mas-tav.

Ma pole vist juba kaks nädalat msnis käinud ja uskumatu küll, aga isegi on küsitud, et mis värk on. värki pole lihtsalt. Libarott on hetkel siuke füüsiliselt äbarik ja vaimselt üldse vaevu hingitsev eksitus ja sama hästi võin oma repliigid, mis mul üldse öelda on, kasvõi siia välja riputada. – tõbine. – kodus. – mitte midagi. – mitte kuskil. – mitte kedagi. – ei tea.
over and out.
Kuna iga asja üle on võimalik vinguda, siis vinguks näiteks selle üle, et nii palavik, krõbin rinnus kui nohu on olnud rõvedalt igavalt keskmised, nii et ei tunne nagu sügavat vajadust arsti juurde joosta. Eks ma siis varustasin end oma arusaamise järgi punase päevakübara, taruvaigutinktuuri, mee ja greipidega, otsisin pidulikult üles punase kuldsetriibulise pitsi tilkade võtmiseks ja kõige glamuursema pidžaama ning püüdsin paar päeva haigusest mõnu tunda niitkut Kunksmoor :)
Oo, ja ärme unustame kuumaksaetud koolat sidruniga, mis kõlab umbes sama rõvedalt nagu soe viin õunamoosiga, aga tegelikult on päris hea. Greip ja kuum koola on mu lapsepõlveaegne külmetusedieet, hehe.
Ajaviiteks täiendasin veel Murphy seadusi:
* kui kadunud sildiga poolik pakk ravimtaimesegu näeb visuaalsel vaatlusel täiesti süütu välja ja sa oled tast ühe hea kange kannutäie teinud, selgub, et värk koosneb vist põhiliselt islandi samblikust.
* just siis, kui häälekest pole ollagi, tekib kange tahtmine suvalistele raadiost lastavatele lugudele kaasa laulda. Appi, mu paha kere ahistab ja saboteerib mu eneseväljendust! Buäää!
* kui juba kesklinna ja kodu vaheline teekond võtab selja longu ja pulsi üles, siis tuleb äkitselt tuju jooksma minna. mina ja jooksma. uskumatu. rist tuleb seinale joonistada, kui mul tervestki peast siuke tahtmine tuleb.

Ainus äkšn viimasel ajal oligi see (rubriigist Karlova kroonikad, Aki rõõmuks), kui ma keset päist pühapäeva köögis toimetades äkki ehtsa õudusega nägin, kuidas
keegi. raputab. mu haagis oleva korteriukse. linki.
Spooooky…
Aga kuna uudishimu pidi rohkem kassidele halvasti mõjuma, otsustasin ikka asja uurida. Pealegi põõnas mul toas sõber Kutsu, kes oli eelmisel õhtul öömaja nurunud ja seejärel ehtkutsuliku süüdimatusega kell viis hommikul kohale roomanud.
No ja kuna pea kaks meetrit unepahurat sakris karvikut tundus piisava turvaabinõuna, piilusin vaprusevärinal uksest välja ja leidsin sealt… va karlova vanahipi, Kutsust veel palju karvasema ja pulstunuma, kes tundub alati kuskil kõrgemates udustes dimensioonides heljuvat. Einohh. Kähvasin siis talle retoorilise “keda te otsite” ja lõin ta “…mõmõmõmsõpra” sabapidi ukse vahele, sest tema lausete algusigi ei jõua hästi ära oodata, lõppudest rääkimata. Mõelgu ise välja, et tõenäoliselt vales trepikojas on.

Äh, ega nüüd vast enam sitemaks ei lähe, ajuti tekib juba väike huvi maailma asjade vastu. Alustuseks uurisin näiteks sügismoodi – see käib niimoodi, et pistan montonisse nina sisse, vahin suurisilmi ringi ja püüan aru saada, mismoodi neid veidraid asju süüakse, ütlen ahah ja kõnnin välja. okei, must villane mantel paistab kohustuslik olevat. ahsoo.
Ja kusjuures va rimi laadamammutirallilt võib päris korralikke filme leida.

AAAARRRGHHHH!
Mida ma näen. Tra. Raisk. *tsenseeritud*
Sõrmusekivi on kadunud.