Tunnusmeloodia: Eternal Tears of Sorrow – “Northern Doom”
Hmm, seekordne lumi paistab juba kuidagi pärisem. talvetunne hakkab tulema.
Ja punnita mis sa punnitad, aga mitte kohe ei suuda selles midagi positiivset leida. Nooh, mõni lapsuke võib-olla ronib korraks arvuti tagant õue ja teeb lumememme. Ja siis on üks sort inimesi, kes on seda sorti, et vot, talispordiga tegelevad. Huu! Kuidas see võimalik on?
See on vist rohkem viimastel aastatel välja kujunenud, aga igatahes seostub minul talvega mingi kõrgendatud paratamatuse- ja ohutaju, mis kusagil kuklas luurab ja vahel teadvustatuse pinnale ujub.
Inimesed võivad surnuks külmuda, inimesed külmuvad surnuks, tegelikult ka.
Ja need, kellel on jaksu ja tahet selle saatuse vastu rabeleda, tõmbuvad oma kiivalt kaitstud pesadesse, mille seinad on munakoorena haprakesed ja mis näivad nii petlikult turvalistena.
Minul on selline pesa, aga ohutunne kuklas ei kao ometi. Ohjah, kõigile toredatele omadustele vaatamata ei saa ignoreerida asjaolu, et korter koosneb põhiliselt välisseintest, nii et kui jääda keset tuba seisma ja kujutlema, kuidas sees olen ainult nõrguke mina ja pisike sooja õhu mull ja väljas – killing wind, the lethal orgy – ja kui õrn piir nende vahel on – siis ei saa kuidagi end sada protsenti turvaliselt tunda.
Ja kõik, mis mulle tagab selle illusioonigi turvalisusest, on tingimus, et ma hoian end püsti, tõusen hommikul üles ja lähen õhtul magama, pesen hambaid ja vahetan sokke 
…maksan elektriarveid ja telefoniarveid, et saaksin säravalt reipa tooniga telefonile vastata, kui mulle tahetakse pakkuda tööd, et saaksin jällegi maksta elektriarved ja telefoniarved ja osta talveks küttepuud ja mis kurat kõik veel. Ja kui ma seda kõike perfektselt ei suuda, siis aidaa, kobi sinna prügikasti kõrvale ja tunne end veel süüdi, et teised su sinise ja kange laiba sealt ära koristama peavad.
Huvitav, kui ma elaksin… hmm, mõtleme… keskkütte ja pakettakendega heledas minimalistlikus paneelmajakorteris, kus ma võib-olla isegi saaksin kütet juurde keerata, nii et iga kell saaks lühikeste käistega ringi trallida, ja nii kui tuju tuleb, tulikuuma vanni ronida – oleksin ma siis rõõmsam ja vaimselt tervem?
Noh, sedasi poleks eriti Öko, pillava kütmise ja vanni värk.
Aga teadsa, mõnikord pole see eriline lohutus.
Ee… kas kunagi on sellised ajad ka olnud, kui ma (näiteks) mitu positiivse alatooniga blogipostitust järjest kirjutasin? Mis selleks nüüd vaja oleks, pagan võtku kõike seda värki?
Ma olen juba niigi absoluutselt tobedate asjade üle halanud, näiteks mis sellest siis on, et üks ammusemaid sõpru (nendest, kellega ma enam-vähem regulaarselt suhtlen st) ei torma kohe paanitsema, kui ma vihjan oma kehvale tujule? Esiteks – kõik, mida ma tahtsin, oli midagi stiilis “oi, miks siis”, millele oleksin ausalt vastanud “lihtsalt niisama, miskit pole lahti” ja kogu moos. Kah mul asi, mida taga kurta. Pealegi pole isegi aastatepikkune suhtlemine minuga talle selgeks teinud, mismoodi kompleksides inimese mõtlemine erineb “pidu-on-seal-kus-olen-mina” inimese mõtlemisest, nii et andkem neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad, ja needsinatsed teised sõnad.
