oi, kui hea on tagasi olla

Konn on kodus, hurraa-hurraa…
Koduigatsus tuli juba peale jah.

Eesti ringreis algas siis Talnast… Mänson oli lahe… rooza valgus ja nunnud südamekesed taustaks, oh seda keskeakriisi küll. irw. ok, ok, mitte kogu aeg, ärge näkku lööge.
Ma ikka ütlen, et oleks tahtnud tüüpi nii 7-8 a tagasi näha, (ot, “Holy Wood” oli vist 2000? no 6-7 siis). Aga oma viga, et must tol ajal siukest papi kokku ajajat polnud, et oleks saanud mööda Euroopat kontsertide vahet tuuritada.
Igatahes – kena… stiilne… rahulik… soojendaja unustame rahulikult ära, õigemini ongi juba unustatud.
Katsusin end ikka natukenegi ette/keskelepoole nihverdada ja jõudsin tüütu ootamise lõpupoole just rõõmustada, et eespool on peamiselt endapikkune ja lühem rahvas, kui mu ette kerkis 2×2m kodanik särgiga, mis vihjas, et tema on Elbrusel käinud mees ja temaga ei tasu möliseda. Ooh. Õnneks läks Mänson kohe peale ka ja järgnenud mäsus sai alpinistist sujuvalt mööda. Eks esimeste lugude ajal käis rahvas ühele ja teisele poole loogu ja seltskonnast lahkus nii mõnigi seltsimees, saates kaaskannatajatele mõrtsukalikke pilke, nagu oleks me ta vanaema moosikeldri tühjaks söönud või midagi. Aga šõud ja kellasid-vilesid oli piisavalt… vähemalt selleks, et panna rahvast lavale vahtima ja suurem destroi jäi sinnapaika.
Igatahes arvestades, et ootused liiga kõrged polnudki, jäin vägagi rahule.
Lõppes kah nii parajal ajal, et ei hakanudki ühistransa peale lootma ja panin jala öömaja poole ajama, päästev veepudel näpus ja viisakalt öeldes dekoltee kunztipäraselt fooliumist litreid täis. Jõudsin oma äratallutud ja krampis jalgadel isegi tunni+veerandiga kohale – no ma tõesti ei taipa, miks mõned tallinlased jalgsikäimist nii hirmsasti kardavad.

Järgmisel päeval pidin juba Pärnus kooliaegsete sõbrantsidega kokku saama ja see oli tõeline vaheldus… ütleme nii, et repliik, mida ma ootasin ja mis ka ära tuli, oli “käisidki seal kontserdil? ahjaa, sa kuulad ju sama muusikat nagu mu pubekast õetütar, ta oli ka seal” Õhtu tunnusmeloodiaks sai hoopis Bläck Rokiti “Ärge minge üle tee (Engelbert)” – ärge mõistke mind valesti, ma ei piinelnud sugugi. Nostalgiatripp!!!

Ooda, nüüd ma räägin teile Lugu. Jeez, ma pidin toolilt maha kukkuma selle peale.
Lapseootel sõbrants jutustas, kuidas üks 9-10 ringis marakratt tema tutvuskonnast võtnud endale pühaks missiooniks talle üks ilus poisslapse nimi leida.
Ja kui “Harry Potteri” meestegelaste nimede tagavara, oh häda, otsa saanud (Voldemort millegipärast välja arvatud), olnud järgmine pakkumine: “Aga pane siis… Marilyn Manson!”
Mille peale sekkunud teine sama vana marakratt: “Loll, ta ei saa lapsele Marilyn Manson nimeks panna, selleks peaks ta kõigepealt abielluma kellegagi, kelle perekonnanimi on Manson!”
(veel üks kuuldud kommentaar:
“läksin sealt kaubanduskeskusest läbi ja vaatasin, et ossa, kui palju siniste ja roosade peadega noori on jõulušoppamise ette võtnud… mis värk on, soojad sussid vanaemale? aga siis nägin, kuidas politsei õllepudeleid ära korjas ja siis tuli meelde, et ahjaa, kontsert on ju täna!”)
wink@Rojukene ja tema sinine pea

Siis saabus loomulikult kurikuulus Jõuluõhtu ja nohistasime tasakesi vanematega kodus, telekast lõugas jõulumuusika, isa demonstreeris viimati loetud sõjaajaloo-raamatuid, ema üritas kõiki lõhki sööta ja mina lugesin raamatust “Hitlers Helfer” Goebbelsi laste mürgitamise lugu, sinna kõrvale piparkooki krõbistades ja hõõgveini limpsides…
kui äkitselt potsatas uksest sisse mu poolvend, kes oli oma pere pühalt jõulusöömaajalt jalga lasknud, hunnik mandariine ja poolik haljast näpus. Meie siiras heameel sai mõningad kriimud külge, kui tüüp (ametlikult) isale toodud pooliku praktiliselt üksi sisse imes (peaaegu – ema peitis viimase põhja ära).
Igatahes siis, kui ta jutust veel midagigi aru sai, tänas ja kiitis ta mu ema taevani, et too oli omal ajal tema sokke pesnud (me räägime siin ajast enne minu sündi, eksole, kui poiss mõnda aega isa ja mu ema juures elas). Väga armas muidugi, aga asi lõppes sellega, et ma pidin vennaraasu koju saatma. Lahe – sai “salaja” suitsu teha ja ei pidanud isa pilvist nägu nägema.
Ühesõnaga, juustused jõulufilmid nägid keskmist näppu ja Tegelik Elu astus lavale. Ajee.

Aga mul on rotimustriga sokid… ja pisike pehme “Ratatouille’” Remy… ma kohe pidin kekkama. igast lõhnaküünlaid ja staffi muidugi kaa.

midagi rõõmsamat kah

kui hakata otsima kirjutamiseks mingit jube positiivset teemat (vahelduse mõttes või nii), siis mis muud ikka käepärast on kui Sabaloomad aka Linnud aka Vellekesed aka Tõpranäod aka iluspoisid Arthur ja Tristan. Samas ei oskagi konkreetseid põhjusi välja tuua, muud kui et – kui ma just laibastumise äärel väsinud pole, tasub mul vaid kiigata puuri (või voodile/riiulile/kapile/laua alla vms) ja juba ongi lai irve näos. Olgu õnnistatud nende uudishimulikud, laisad ja maiad sametkoonud ja roosiõielehekõrvad, aamen.

Tsiteerides Jääraplikat, kes rotiga kordamööda teineteist mööda trepikoda taga ajasid: “Ma ei saa aru inimestest kes endale roti võtavad koduloomaks ja siis ninnunännutavad ja nunnutavad seda. Et mismõttes? Mida on rotis ilusat või head?” Jeehh, see on tõesti hea küsimus, ilma igasuguse irooniata kusjuures, olgu igaks juhuks öeldud.
Maamotška, ma olen friik. Aga mis parata, minu arust – tõsiselt! – on mu iluspoisid vurrudest sabaotsani nii imeilusad kui ka head (hahaa, “roosiõielehekõrvake” oli vist liig, aga ka see oli tõsiselt mõeldud).
Titest peast nägid vellekesed ühesugused välja – mõlemad striped huskyd, nunnu mägranäoga täpselt nagu nagu Shadow’ Stella. Aga selle markeeringuga kaasneb (mingitel juhtudel, geneetika värk) fenomen, et aja jooksul tuleb tumeda sisse valgeid karvu juurde. Nii et praegu on Artil mägratriibud näos isegi alles, nagu pildil näha, ja selg musta-valgeträpsuline. Triss aga on päris blondiks kätte läinud, turja peal on üks hall tups. Peaaegu valge siidise kasukaga rott, aga punaste asemel mustade silmadega, kas pole siis ilus.

Head poisid on nad kah, mõnikord on ainult juhtunud, et käest toitu võttes (kiire on ju) ahmib rotipätt mu sõrme kihvade vahele. Oh, nii et vaevalt tundagi on. Siis saab kangesti naerda jälle, sest rott jääb fantastiliselt hämmastunud näoga vahtima ja mõtlema (ee.. mis värk on? see pole vist ikka see) ning laseb tasakesi ja häbenedes sõrme lahti.
Ja ma ei väsi imetlemast, kuidas nad oma tillukeste kätega toimetavad.
Ja kui hädalise näoga võib üks loom olla, kui pakun peost sihvkasid ja Triss ahmib suu neid täis, aga alarma – pihku jäi veel sihvkasid alles! Mis nüüd teha? Äkki mahub veel? Ei – niimoodi jubides pudenevad sihvkad üldse suust välja. Äkki saab käppa võtta? Näh, ikka jääb sihvkasid alles ja nii ei saa ju saagiga minema joosta! Krdi jama!
Ja mismoodi nad pähkleid niimoodi süüa oskavad, et pähklile näritakse pisike auk sisse ja uuristatakse tuum välja. No on ikka!
The bite load of a rat is actually quite strong, generating up to 10 pounds! With that knowledge in mind, let us give thanks in this holiday season that our rat friends are such sweet and docile creatures.

Kuigi ühel mu tuttaval oli jällegi selline rott, kes toas jalutades lihtsalt inimestele kanda kinni kargas. Nii et minu poolt ei mingit rotipropagandat siin, igaks juhuks. Lihtsalt… selline ränt.

vat sihukesed fäntäsi-filmid olid siis, kui mina noor olin, irrrw.
kuigi Connelly on siin sihuke “süütus maalt”, et piinlik lausa ning Bowie parukas ja valge kostüümi püksid (võeh, koguperefilm??) on nii piinlikud, et ei tea, kuhu silmi panna… siis no selle loo ees olin ma juba noorest peast põrmus maas ja seda siiamaani. wtf, et keegi seda juppi normaalse kvaliteediga pole üles toppinud.

teaser

Tunnusmeloodia: Orff “O Fortuna”

Nonüüd, nonüüd oli mul kindel plaan üks Positiivne Postitus valmis pusida ja isegi teema on ammu valmis mõeldud…
ja üldsegi – väljas on täitsa soe ilm, talvepuud said lõpuks ära tellitud (eh, normaalsed inimesed teevad seda vist nii septembri paiku), “Twenty Years” on pleierist määramata ajaks bännitud, lauba Tallinna – pidu, piduu – aga tänu talvepuudele pean ma järjekordselt välja mõtlema, kuidas sente lugedes pidutseda…
Pärnus sai käidud, isaga suhteliselt mõõdukal toonil nägeletud (vedas) ja mõõdutundetult teleka ees vedeletud. Sättisin end siis Bridget Jonesi-filmi vaatama, miskit muud polnud niikuinii teha – Pärnu rahvast polnud kumbagi kohal (irw… äraseletatult: kumbagi vana sõbrantsi polnud just see nädalavahetus linnas, aga tegelikult paistis linn muidu ka üsna väljasurnd). Ema kiikas kah silmanurgast ja küsis algustiitrite ajal – noh, see “All By Myself” kõvasti ja valesti, eksole – et “kas see on mingi muusikafilm või?” Nii armas.

Aga kõigest hoolimata ei õnnestu kuidagi positiivset teemat üles võtta, no kohe üldse ei jaksa, sest eile ladusin 5 rm puid kuuri (pagan küll, polnud ju palju), ronisin õhtupimedas värisevatel jalgadel tuppa, panin kannu kohvi hinge alla, peksin kella kaheni klaviatuuri ja siis ei jäänud enam hetkekski magama, eino hea organisaator ikka küll. Oli siis vaja seda kohvi, niikuinii surin seal arvuti taga. Ja kohvikruusi tuleb hoida kahe käega, sest ühes käes hakkab kruus kõigepealt värisema ja siis teeb ranne sedasi: nõksti… oih *kuivatab klaviatuuri* Peaks vist jõutrenni minema või midagi.