ah jaa…

… siia pidi ju tulema mõtisklus armsa vabariigi sünnipäeva puhul või midagi sinnakanti – siis, kui näiteks uudistes kirjeldati esiteks aastapäevaparaadi jms ning järgmisena juba paari-kolmekümne eesti juveeliröövli kohtuasja. Palju õnne, jajaa.
Ühesõnaga, sentimentaalne + õelutsev + pessimistlik + snoobitsev sõnavõtt jääb ära, välistamaks ohtu, et mürk arvutiekraani läbi söövitab. (Ving, ving, ving ja ise ka paremini ei tee, eks ole.)
Kahju küll, aga [pikk nimekiri kirikus kaamerate ees poosetajatest] ja [pikk nimekiri pittu kutsumata jäetutest, kes pärast meedias vinguvad] ja [pikk nimekiri end patriootideks nimetavatest "arvamusliidritest"] ei ole minu inimesed.
Hea küll, eks figureeri sellistel üritustel isegi mõni ketserpingviin, aga ornitoloogias võhikul on neid kole raske massi seast tuvastada.

Uzmanibu!! Atsiskaitomoji saskaita!! *&/%#¤$&!!!
üldse pole meeldiv avastada, et porilombi ja “minu armsate varbakeste” vahel on põhimõtteliselt sisetald ja suurt muud midagi. hüvasti, mu lemmikud… nüüd on kaks varianti, kas triikrauatallaga kotad või Caterpillari roomikud, millega praegu käimine oleks nagu ATV-ga nurga peale poodi sõitmine.
juba esimeses ettejuhtuvas kingapoes tuli end tublisti tagasi hoida, et mitte peaga vastu seina taguda ja valjusti ägada. eino ega ma sealt midagi ideaalset otsima ei läinudki, aga ka misiganes mugav minimalism on palju tahetud… valida on koerajunnikujulised kontsad või lotendava sääriku taolised asjandused.
vist ikka sulandun massi ja hangin omale kah Alpid, sest muud nähtavasti üle ei jää… tõenäolisem on, et täpset hinda kuuldes teen ainult haledalt kääks ja hakkan hoopis roosade karvaste sussidega mööda linna patseerima. kevad ka sama hästi kui käes ja.

izzand, ma vist olen ka potentsiaalne endine emo

You Are 32% Emo

You’re definitely not emo, but you do understand emo people a little. You are introspective, but not to the point of driving yourself crazy.

Are You Emo?

hii, hii
aga ehk tuleb see teadmine kasuks. ne rõba ne mjaso küll, aga ikkagi – 32 protsenti! irw.
Igatahes eelmise nädala kokkutulekul don Johni ja rahvaga tuli teemaks, et kes see õige emo ikka on ja mis muusikat ta kuulab… mul ka ei tulnud need väidetavad eht-emobändid too hetk meelde, krdi pikad ja keerulised nimed teistel. ok, see tuli meelde, kuidas Kutsu üle UG röögib: “pane nüüd HIM peale ja hakkame kõik ennast lõikuma” aga whatever.
Reedel siis uurisime AA-s youtube’ist täpsemalt järele, “How to be Emo” jne, ning don John tuvastas, et ta on “potentsiaalne endine emo” (oi, kui keeruline).
Laulmiseks sedakorda ei läinud, vaatasime hoopis youtube’ist igasuguseid “LOTR eesti moodi” asju ja hirnusime hüsteeriliselt naerda. Uskumatu. Nojah, “Siin me oleme” ja värke vaadatakse kah xndat korda… ootad aga ära, millal vana hea “kuhu ma nüüd ennast joonud olen… kurrat see Bilbu samakas” ära tuleb ja pühid naerupisaraid.

Don otsustas seepeale, et Tartus-käik on asja ette läinud ja vaja jalga lasta, mina aga koperdasin pühapäeval ikkagi jälle AA-sse peremehe sünnipäevale. Leidsin endale isegi viisaka istekoha, limpsisin ettenägelikult ise kaasa võetud siidrit ja vaatlesin kunstipärast magajate hunnikut. Võttis päris juurdlema, mida see mulle meenutas, aga meelde tuli.
Väiksest peast oli mul selline plastmassmänguasi: korv ja seal sees kaks kassipojapead, vajutasid ühe alla, siis see tegi piiks ja teine hüppas üles, vajutasid teist, see tegi prääks ja esimene hüppas üles. Noh, neid uniselt silmi pilgutades tõusvaid ja jälle pikali vajuvaid sakris päid oli rohkem kui kaks, kassipoegi nad küll ei meenutanud ja piiks-prääks tegid rohkem tõusmise ajal, aga nh, mingi assotsiatsioon tekkis küll.
Viisin kingiks raamatu “Eestlaste pöörane rännak Euroopas”, kuna ma ise haigutasin selle kallal ja mõtlesin, et see mingi meeste huumor ja peaks mõnele meesterahvale ära kinkima… tehtud! Lisatingimuseks tõin muidugi, et olgu kunagi olla ka raamat “A. pöörane rännak Uus-Meremaal”. Saab näha.

Ühesõnaga, ei ole midagi uut siin päikese all ja kõik on ikka tühhi tö ja waimo närriminne.
Ja õudselt hakkas kummitama see lugu “…kusagil mujal on huvitavam…”, kuni pidin selle lausa üles otsima (Def Räädu & J.O.C. feat. Spija “Vaatenurga turist” niisiis) ja korralikult kuulates hakkas täitsa meeldima.
Esimene peatus vanamuti peas, kes ostab vorsti
Kibestunud, sest tean, et surm tuleb varsti
Terve elu pole julgend elu elada
Ja nüüd tundub, et enam ei saa ka

või siis:
Siis olen korraks taimetoitlane – porgandite hirm
Samamoodi kardavad mind tomat, kaalikad ja pirn
Pean endale aru andma, igal asjal oma hind
Kui olen maha maetud, panevad taimed nahka mind

Surm, sur-r-rm ja kõdunemine… hee, täitsa emolaks ju.

Paistab, et ühelainsal inimesel õnnestub mind ilmast hoolimata kodust välja ja seltskonda meelitada, oh seda vana head don Johni küll. Õnneks suutsin eile kiiremad tööasjad kah eest ära kühveldada ja kui musjöö linna peal oma salongi püsti lõi, olin kohal nigu viis kopikat. Nagu arvata, oli kohal ka mu armas bête noire, kuid seekord ei õnnestunud tal millegi isiklikumaga lagedale tulla kui “näe, meie esianorektik võttis juba teise õlle!”. Kui mitte arvestada kahtlustust Lassiega käimises, aga see polnud enivei eriti tõsiseltvõetav.
Pääh, isukaotuseni tööga puntras olin ma mingi paar päeva ja see nüüd küll ei jõudnud nähtavalt mõjuda. Nii et ma ei võtnud sedagi eriti tõsiselt ja pääsesin kokkuvõttes minimaalse psühhotraumaga.
Sedasi, nüüd peaks minema ja vaatama, kas mul õnnestub don laulma meelitada

jeerum, jeerum. rotiaasta on nii ilusti alanud ja sõbrapäev tuleb veel ilusam. mitte et kumbki karvavõrragi kotiks, mul on iga aasta rotiaasta ühes või teises mõttes. elan nagu rott ja/või koos rottidega.
igatahes kui ma juba peamiselt sidruniga koolajoogist toituma hakkan, on see paha märk.
muidugi, normaalne inimene teeks selle ajaga kaks korda rohkem tööd ära, mis mul puhtalt stressamise peale kulub. jälle õnnestub iseennast saboteerida.
ja “The Return of the King” on mul varsti peas, sest ühtki uut raamatut mu aju vastu ei võta.

näh, eilegi olin magama kobimas, kui raadiost algas intervjuusaade Allan Vainolaga, loomulikult lükkus uneaeg tunni võrra edasi ja lõpuks oli veel kahju, et saade nii lühike oli.
niisiis hakkasin jalgrattaga Jõgevalt Peterburi sõitma (ärge küsige, miks) ja olin just Peterburi teeviida üles leidnud, kui mind telefonikõnega üles aeti. oli ikka piinlik küll, sest kell oli kuradi pool kümme.

tunnistan, et olen siiamaani ikka üks igavene lammas olnud ja lasknud end rämedalt ära kasutada.
noh, nüüd oli selline teema, et aitasin ühe lause mõtet välja nuputada ja teenisin sellega kaks vastlakuklit.
tra küll, tavaliselt sisaldab üks tööülesanne ikka tunduvalt rohkem lauseid ja keegi ei too mulle selle eest hallitanud leivakoorukestki, vaid pean ootama nagu hingeõnnistust, millal mulle raha makstakse ja siis ise vastlakuklite järele jooksma.
no mis elu see on.

aga üldiselt pole keelepede elu kiita midagi.
peale selle, et ikka avastad tagantjärele oma blogipostitustest tobedaid vigu…
läheb veel selle peale ka juhe kokku, kui kuulad paar tundi raadiot ning kuuled kõigepealt paljulasteliste perede probleemidest ja siis sellest, et tsitsterlased tegid keskajal templirüütlitega tihedat koostööd.
pealegi on mul kõva kahtlus selle osas, kas Eestit külastab ikka prints Albert või on see ikkagi vürst Albert. khõmm.
ok, tobedad vead siia-sinna ja suurt algustähte ei viitsi ma jälle kasutada, aga te ei ole mind ju ka raadiosse ronimas näinud (mis oleks ka füüsiliselt raskevõitu), eksole.

Mõista, mõista… sõbrakuu mäng

Trulla viskas mind sellise sõbrakuule pühendatud mänguga:

Reeglid:
Kirjelda blogi välimust, sisu, anna vihjeid stiili vm. kohta, ära ütle blogija või blogi nime.
Teised blogijad peavad päeva jooksul ära arvama, kellest jutt. (Vihjeid võib ka päeva jooksul lisada.)
Arvata võib mitu korda. (Õigeid vastuseid võib tulla mitu, siin ei joosta võidu, kes esimesena arvab.)
Nii saavad ka teised blogijad ehk endale uue tutvuse või kinnituse, et tegu väärt blogiga.
Blogimängijate arv pole piiratud, ideed võib kopeerida ja kaasa lüüa. Võid anda ka teistele blogipidajatele teada, et kus blogide all mängitakse.
Anna teatepulk kellelegi edasi.

Sedasi siis.
Blogi kujundus ühendab endas elegantselt prantsuse kirjandusklassika ja ühe alternatiivse poliitilise liikumise tänapäeva Eestis.
Blogija kirjutab lausa mitmes keeles ja kirjeldab muuhulgas oma suure ja kireva koosseisuga pere tegemisi, selle üht liiget kirjeldavad tabavalt järgmised hirmuäratavad read:
Elab ja liigub ka hingeõhuta,
jäiselt külm nagu surm on ta.
Aina ta joob, ilma januta,
kannab soomusrüüd ühegi needita.
Samas leidub tema ja minu perede vahel ka teatavaid sarnasusi.

Kuna suure pere kantseldamine on teatavasti stressirohke tegevus, stress aga omakorda põhjustab enneaegset vananemist, juuste väljalangemist ja alkoholismust, siis puhuti on ta sunnitud end kirjeldama kui “poolkiilakat purjus eite”.
(“Pea vastu, sõber”, nagu laulusalm ütleb )

Samas jätkub tal peale kooli- ja pereelu aega ja energiat ka hädasolijate aitamiseks.

Arvan, et põhilised vihjeid said antud
Kuna esimesed pähetulevad võimalikud järgmised ohvrid on juba teatepulgaga piki pead saanud, siis annaks selle edasi
- salapärasele blogijale endale (Edit: ära arvatud – Rents oma must-punase blogi, Kala ja loomadega)
- ja Trianglile, prosto tak.

Your Famous Last Words Will Be:

“Goodbye. I am leaving because I am bored.”

What Will Your Famous Last Words Be?

Ehehee.
Ei, ega vastu ei vaidle, peab tõesti tapvalt igav olema, sest muuga pole võimalik seletada fakti, et ma hakkasin heegeldama.
Titemütsi.
Helesinisest udupehmest lõngast.
Loomulikult pole kuskil kirjas, et ma pean sõbrantsi lapsele kapukaid-värke tassima hakkama, asi on lihtsalt uudse tegevuse vajaduses.
Täitsap… sellele üritusele peaks küll pileteid müüma. Ütleme nii, et minu kudumise- ja heegeldamisealaste saavutuste rajale on laipadena jäänud nii mõnedki poolikud pussakad ja mis suure ulgumise ja hammaste kiristamisega valmis on saanud, seda ei kannata hästi vaadata. Oh, eks näis – kui ei õnnestu, siis tühja kah.

Jajah, homme hakkan tubliks, muuhulgas ettevõetud tegemisi lõpule viima. Not!
Ja koristama.
Ootamatud külalised satuvad ikka siis tulema, kui oled enam-vähem kogu riidetagavara millegi otsimise käigus tuppa laiali loopinud, paberiprahi suvaliselt ahju ette kuhjanud, puude küljest pudenenud sodi sisse vett maha ajanud ja niiviisi köögipõranda mõnusasti poriseks tallunud. Väk. Ja ise mõtled, et homme pühapäev, siis aega küll põhjalikult koristada.
Sest kui sa ütled “sorri, mul siin väike bardakk” ja viisakas inimene ei vasta “kus, ma küll ei näe?” ega “oh, sa peaks minu kodu nägema”, vaid hoopis “on jah natuke”, siis on lugu ikka tõsiselt HALB.