ärge mitte lootkegi…

… et umbrohi hävib.

Näh, raisk, inf on ikka seal viimases kohas, kust oskad otsida. Kehtib ka igasuguste muude kadunud asjade kohta.

Positiivse poole pealt tooks esile veel kellakeeramise. Ma’i tea, mulle meeldib.
Kell on pärast keeramist ikka endiselt kell, aga hommik on natuke teistmoodi ja… õhtu on natuke teistmoodi ja…
Kuni ära harjub.
Aga siiski.
Veidi samamoodi nagu udu ja äike, mis panevad taas märkama oma luitunud kodutänavat, tuttavaid puid, kui nad udust vähehaaval esile kerkivad või potisinise pilve taustal pitsmustreid moodustavad.
Nojah.
Ehk pole see ikkagi hea, kui on vaja sellistest asjadest põnevust otsida.

paanikaosakond

Por qué? Mi dios!!! Por qué?
Miks lastakse lollid, laisad ja lohakad lahti sinna, kus reaalselt on kohta ainult tublidele, tarkadele ja tugevatele?
Vajatakse hädatapu spetsialisti, kes väga haiget ei teeks. Soovijatel registreeruda, lisada ka soovitused ja info varasemate tööde kohta
Esmaspäeval täpsemalt, siis kukub kuradi 31. märts ja kui ma täna ja pealegi pärast tööpäeva lõppu saadetud kirjale esmasp jooksul ammendavat vastust ei saa, siis on suht perses. Loomulikult ei tohtinud küsimusega nädal aega varem tegelema hakata, ei-ei, see ei sobi minu suurepärase imidžiga.
(ma’nd lähen ja taon natuke peaga seina, see kindlasti aitab iga häda vastu)

tervitused lumehangest

Oih, nüüd ma sõnusin küll ära, kui siin jupp aega tagasi kevade üle hõiskasin. Olen süüdi, olen süüdi.
Kusjuures Karlova tänavad moodustavad väga huvitava mosaiigi, kui jääb hetk aega krae ja kapuutsi vahelt välja piiluda. Vahelduvad palehigis lausa mustaks kraabitud kõnniteelõigud, veidi rohkem relaxed lõigud, kuhu on jäetud kerge kinnitallatud lumekiht, kitsad loomulikul teel tekkinud rajakesed ja hoopis täiuslikult puutumatud kohad, kus ka kõige treenitum jalakäija on ponnistustest loobunud ja sõiduteele kolinud.
Nagu tegin ka mina, sest teispoolsest niivõrd-kuivõrd puhastatud kõnniteest lahutas mind tol hetkel võimas lumebarjäär, ja siis jätkus veel jultumust pööritada silmi autojuhi poole, kes hädiselt mööda ukerdada üritas. Mis teha, närvid läbi.

Aga mis mõtteid tekitab maja, mille esisest kõnniteest täpselt pool (ühest nurgast välisukseni niisiis) on just selline asfaldini välja nühitud ja teine – möödakäijate armust kitsukese rajaga?
Mm, siin läheb põnevaks. Ussitamine, igin, tagaseljajutud ja rõve sõim. Parimal juhul isegi “teatamine, kuhu vaja”. Pluss boonus, et seda asja annab veel kümne aasta pärast naabrile nina peale visata.
Ei, ei, ei usalda ma selliseid olukordi, kus suvaline komplekt inimesi on juhuse tahtel piiratud territooriumi peale nii-öelda kinni pandud. (“Juhus” küll mööndustega, aga no põhimõtteliselt ikka ju.) Varem või hiljem satub sitt puhurisse, kui ilusti eesti keeles öelda.
Masendav suhtumine, onju.

—
Kui Libarott bussiga Pärnusse jõudis, oli lörtsisadu juba alanud.
Heh, oleks teand, mis saatusel veel varuks on, oleks selle peale vähem nina kirtsutanud.
Igatahes tuleb nädalavahetust õnnestunuks lugeda. Munavärvimine on loomulikult tittedele , meie, vanainimesed, lõikusime teist niisama salati peale. Pajutibud-värgid, bussilt tulles haarasin tee pealt väikse hüatsindi ka ja kena keik.
Eriti hea õnnestumine oli see, et mõlemad vanad Sõbrantsid sai Pärnus ära nähtud – millal ma sinna Talina satun, oh jeerum. Käisime ühe Sõbrantsi ja tema abikaasaga (hihii, ikka veel veidi harjumatu) kohvitamas ning jõudsin ka teise Sõbrantsi kahekuise vägilase ära näha. Oo, oli see alles tore tegelane, muudkui naeratas kavalalt ja jutustas. Vägilane mis vägilane, sünnitusmajast kojutoomisel ei olnud mütski pähe mahtunud. (Mis tuletab meelde, et loomulikult on talle mõeldud müts mul ikka veel pooleli.)
Uhh, sihukest vist küll mingi lina sees kõhu peal ei tassiks. Õnneks ei paistnud Sõbrantsil säärast kavatsustki olevat.
Kiitis teine veel rõõmsasti, kui tore oli poisi kõrvalt üht täiendkoolituse eksamit teha – muidu jäävad mõned aju osad täitsa tegevuseta. Millelt läks jutt muidugi kanadele ja Perekoolile (ausõna, ise alustas).
Sõbrants: “Oojaa, see teema, et “kas teie laps ka nii vanalt nii suuri tatimulle oskab puhuda”, see on tegelikult minu tehtud.”
Laua ümber tekib mõtlik vaikus.
Värske issi: “Et kas selline teema on olemas siis?”
Mina: “Hii, ette jõudsid…”
Sõbrants: “Ah, ei ole!” (Ju siis tuleb uskuda…)

Päevad on valgemaks läinud ja kõigile see, huvitav küll, ei meeldigi. Vanadpaksud Sabaloomad topivad oma majakese “akent” usinasti paberkäterättidega kinni. Hästi lõbus on vaadata, kuidas Triss paberipundart suuga paigal hoiab ja seda käppadega kiiresti-kiiresti kinni patsutab. Paber on loomulikult teada-millest niiske… jäk-jäk, niikuinii pean nende saavutuse varsti laiali lõhkuma ja maja kah vist juba üle pesema.

On see siis valgus või nädalake multivitamiine või mis, aga isegi Asjaajamiseks jääb pisinatuke jaksu üle. Näiteks võtsin lõpuks kätte ja viisin katkiste taldadega lemmiksaapad ometi kord parandusse… ei raatsind ikka teisi ära visata ja tänaval vedelemas nähtud saapaid ma ka üles ei korjanud, irw.
Nojah, esteks visati saabas mulle enam-vähem üle leti tagasi: “Ei saa aidata!” Wtf, võtsin siis letilt kohapeal tehtud saapa, vehkisin sellega natuke tädide nina ees ja vigisesin, et kui nad juba saapaid teevad, siis peaks neil ju taldu käepärast olema. Jaa, ma tahan lasta pealsed maha kakkuda ja päris uued tallad panna, jaa, maksan kolm sotti. Lõpuks tuli neile ikka professionaalse väljakutse tuluke silma ja suhtumine läks täitsa sõbralikuks – täpselt, las mässavad millegi muuga ka kui kontsaplekkide lärtsti paigalelöömisega. Ei, kui see nüüd õnnestub, siis ma olen küll või sees.

Leidsin netist ka “oma” CK One Scene’i nämma sooduka ja tellisin kähku ära, enne kui päris ära kaob – limiteeritud väljaanne 2005, ega tagavara soetamisega lõpmatuseni venitada ei saa. Muidu jäängi pärast teist taga nutma nagu üht Satan Instincti-nimelist lõhna, mille tootmine ära lõpetati – õudselt tobe nimi, aga muidu… vau!

Oh my, oh my, kas eluparandusprojekt tähendab tõesti ohjeldamatut raharaiskamist ja järgnevat tangupudrudieeti. Olen endas natuke pettunud. Nähh.

tuha raputamise päev

(Sedasi iseloomustab Postimehe horoskoop tänast päeva minu jaoks – nagu pärast käesoleva postituse kirjutamist avastasin. Täitsa…)

Päris karm lugu – kevad käes. Suurt vahet küll pole, arvestades, milline see talv välja nägi.
Suusafännid tahaks mulle kindlasti tappa anda, aga ikka ütlen, et minul isiklikult küll selliste talvede vastu midagi pole. Kuidas saabki olla, kui mu kolme välisseinaga korterisse 24 kraadi sisse saada pole mingi kunst ja puude tuppa tassimine muutub aktuaalseks nii kord nädalas. Lihtsad rõõmud, hehee.

Tõsine igakevadine angst ehk jüripäevameeleolu (s.t. tunne, et peaks midagi uut ja radikaalset oma eluga ette võtma) võib muidugi veel tulla. Aga võib ka juhtuda, et see jääbki praeguse pilkava küünilisuse tasandile – jahah, tahad vaheldust? glämmi? äkšnit? eks korralda siis! ah ei korralda? siis ära vigise! Valus, aga talutav.
Lõuad pidada ja edasi teenida.
Arutasime don Johniga just msn-is Tartu peoelu nädalavahetusel ja avastasin õudusega, et isegi selle ühe peo jaoks, kuhu ma tahaksin minna – õigemini üldse igasuguse peo jaoks – oleks mul kõigepealt vaja puhkust, sahmakat füüsilist trenni, vitamiinikuuri, ämbritäit Visine’i ja teist energiajooki, juuksuriskäiku, saapaid loomulikult ja seltskonda, kes mind halastamatult uksest sisse tiriks. Selle kõigega aga on nigu on ja “välja tuleb nagu alati”, jajah.

Isegi kui ma oma olematu seltskondliku staatuse peale mõelda ei viitsi, oskan niigi piisavalt oma tuju rikkuda. Näiteks üleeile viskas töö juures korraliku bloki ette, kui avastasin ühtäkki, et ma ei oska kirjutada sõna “acquaintances” – pärast u-d oli pea jummala tühi ja see lõi mind korralikult rööpast välja, kuna ma pole osanud sõnu valesti kirjutada sellest ajast peale, kui üldse kirjutama õppisin. Inglise keel vajab muidugi rohkem keskendumist (ja sõnu, mida ma üldse ei tea, ei saagi ma ju kirjutada ), aga halloo, see pole ju mingi teaduslik termin ega haruldane sõna. Töö katkestamine ja paar minti koduseid toimetusi ajas muidugi asja korda, aga see oli nii krdi masendav. Mandumine, Alzheimer, kuhu me niimoodi jõuame ja sama hästi võin endale mulla peale kraapida. Umbes nii.

Naistepäev möödus kah vaikselt – ühtki National Geographicu ajakirjanikku ega rokkstaari polnud ukse taga põlvili roomamas. Või kui oligi, siis ei julgenud nad uksele koputada ja ma ise ka ei pannud tähele, juhul kui koridoripõrand tavalisest puhtam oli.
Nojah, stereotüüpne NG ajakirjanik ja stereotüüpne rokkstaar on oma kodumängimisvõimetuselt võrreldavad vaid ehk stereotüüpse eradetektiiviga, nii et you may notice a pattern here. Ülimalt eakohatu, peaks mainima.
Ja kes krt nendegagi jännata viitsib. Üks sort lihtsalt on sellist sorti, et visa alaväärsuskompleksi ja egoistliku kangekaelse uhkuse kombinatsioon teeb lähisuhetele varem või hiljem kenasti üks-null ära, ja selle tunnistamine on ausalt öelda üpris vabastav.

ei.ole@olemas

Rulers of the Deep – Planet Drum
näh, nüüd alles avastasin (video st… lugu on imho üsna jube). selline eesti oma asi siis.
aia, ma vaatasin ikka tõsise hirmuga, et kas kalal, vaesekesel, jääb ikka video lõpuni hing sisse või saab kellaga pihta.

aga nüüd on mure tõsine

Keegi raadio hommikuprogrammi saatejuht: “Ja viimane küsimus… Kas surnupealuu on veel moes?”

Keegi Moespets (mälu järgi tsiteerituna): “No-o-o… arvestades seda, et kui mingi asi on kõrgmoest juba kadunud, siis tavamoodi ta alles hakkab jõudma, siis… on ikka, jah.”

Kust ma saaksin endalä hästi kähku ühä surnupealuuää? Üht nagu annaks tekitada, aga ei saa kaaää, läheb teist vaja veel.

oleks teil minu mured :-P

Igavikulised küsimused (ei-ei oota konstruktiivseid vastuseid, need on ikka liiga igavikulised teemad):

Kust tuleb “error on page”?
(kusjuures seda ma isegi kunagi küsisin ühe tuttava käest ja tema seletusest sain niipalju aru, et error on page võib tulla enam-vähem ükskõik kust ja ükskõik mis põhjusel )

Kust krrt tuleb tekstifaili selline koht, kuhu kursoriga sattudes viskab tekstitöötlusprogrammi konkreetselt kinni?
Hea külg asja juures oli see, et veateate sõnul openoffice “pangestus ootamatu vea tõttu”, mina jällegi oma väsinud silmadega lugesin esimesel korral “pungestus” ja hakkasin hoopis mõnusalt itsitama, sest mõlemad on hästi lahedad sõnad.
Halb külg oli muidugi see, et autoseivide vahepeale jäänud leheküljekene tuli uuesti sisse taguda ja ettevaatlikult ohtliku koha ümber hiilides pidin ma seda “pangestumist” veel mingi n korda nägema.
Eh-jah, see, et ma kunagi oskasin näiteks unixi ja java abil tekste analüüsida ja javaga roosat lumememme joonistada, ei aita sihukeste müstiliste teemade juures keda kuraditki.

Kas märtsi alguse seisuga on mõistlikum investeering saapad või jalgratas, pannes igaks juhuks eelduse, et mõlemat päris korraga ei saa?
Njah, argumentide täiendamiseks peaksin ma jõudma kuskile Aardla karupeesse rattapoodi hindu vaatama (kuulutustes ei paista hetkel miskit mõistlikku, st võileivahinnaga liikuvat), aga jõuan ma jee, nii kihutavadki kaks konkureerivat kinnisideed särinal mööda närvirakke ringi ja sealt tunnelist ei paista isegi rongi valgust mette.
Nojah, elasin eelmise suve rattata üle, õhukeste kottadega olen kah siiani käntsa käimata toime tulnud, järelikult pole küsimus nii oluline ja kannatab edasi inspiratsiooni oodata (ehk Pegasust, nagu kolleeg Vanem-Ja-Targem armastab öelda).
(Edit: No mida ma siin hädaldan, eksole. Suitsupausi käigus lonkisin ühest kingsepatöökojast mööda ja ennäe, ukse kõrval vihmaveetoru all vedelevad visuaalsel vaatlusel täitsa päris saapad! Mis sa oskad kosta. Siinkohal sobiks vist see, et: “mis on linnukesel muret, kust ta saab ja mis ta sööb, tema loodab looja pääle…”.)

Mida teha, kui pea on väsind ega taha ühtki uut raamatut ning kohvikruusi kõrvale eksib ikka kätte läbijäratud ehe eskapism: “The Return of the King”?
Lahendus: tuleb raamatukogust FotR ja TTT juurde tuua, siis on vaheldust kõriauguni…

Et siis jah, peakirjas on kõik öeldud.