nüüd aitab! lahutus!

Üks mu vana semu, ametilt mööblikujundaja, väitis kunagi, et tema hoiab oma tööga lahutusi ära.
Mis on muidugi julge väide, aga noh, saate aru küll. Mina täitsa usun, et näiteks kasutajate pikkuse, laiuse, isiklike kiiksude, menüüeelistuste jamillegaveel täiuslikult kohandatud köögimööbel võib nii mõnegi tüli ära hoida. Rääkimata teleka paigutusest ja muust sellisest. Mnjah.

Aga nüüd huvitab mind, mismoodi iseendast lahutada – kui juba, siis et oleks ikka draamat ja tsirkust ja ilus sõna “kohtusaaga” (nagu vanaislandi värk kohe, et kirvega pähe ja tuli räästa) ja poolekssaetud toole ja muud põnevat.

Mul on riidekapp puukuuris,
riided kolme tooli peal, raamaturiiulis ja põrandal,
raamatud teises raamaturiiulis, kohvrites ja köögilaua all kastides,
köögilaua peal kilpkonna kast,
köögilaud ise hoopis toas,
köögis on seevastu kaks taburetti, mida ei ole võimalik kusagile paigutada nii, et need ühegi kapiukse ette ei jääks,
no ja kuna ligipääs alumistele köögikappidele on raskendatud, pesitseb seal anarhiline segu igasugustest asjadest, mida iga päev vaja ei lähe, nagu pesupulgad, vanad märkmikud, lillepotid, keedupotid, pesuvahendid jne.
igapäevaselt tarvitatavad asjad on muidugi lihtsalt kusagil, kus juhtub horisontaalpinda leiduma.
sahtlis, kuhu idee poolest peaksid noad-kahvlid käima, on tööriistad, kruvid-naelad ja imeline kollektsioon igast träni.
ja nagu kõigest sellest vähe oleks, ilutseb mu kohvipurgi peal kiri “India tea”. Teetopsid on hoopis “Köömned”, “Loorber”, “Pipar” jne. Pisikeses topsis kirjaga “Nelk” on kaneeli-suhkru segu. Ja pagan seda teab, kus purgi sees on manna, igal juhul mitte selles, millel on kiri “Manna”. (Täpsustus: ah jaa, mannapurgi peal on omakorda kirjas “Kohv”. Ai, ai, juhe kärssab.)

Ja prügi sorteerimine on kena asi, aga kesse pagan viitsib sinna pakendikonteineri juurde vantsida, kui pakendikogu küll paisub, aga kisa ei tõsta… haisu, ma tahtsin öelda.

Fui! Mingi olme!
Oh thou bleak and unbearable world, tõepoolest.

looduses peab valitsema tasakaal

You are darkness and moonlight and a sky full of stars. You’re nocturnal, but not in a lonely way. You are the moment when an unbelievably good rock show goes into its third encore. Just when everyone starts to wonder if it’s finally over, the band runs back on stage and starts another song. You are the time of night when everybody knows it’s getting late, but nobody wants to go home. You are the smoke machines, still going strong, and the stage lights that make that smoke glow blue and red. You are the warm mass of people singing along in unison, the sweaty rockers, the guitar solo, and that split second when you could swear the lead singer looked in your direction.

Ilmselt peab see vihjama teatud… vastutustundetusele või minnalaskmismeeleoludele, mille vastu ma üldse ei vaidle. Tean väga hästi, et paljude teemade puhul, mille pärast mõni teine näost siniseks ehmataks või vihastaks, võin mina õlgu kehitada ja nentida: “no ja mis sellest siis nii väga on”, “eks igaühele oma” vms. Jeez, mõni nutaks hirmust patja, kui peaks näiteks minu vanuses üksi üürikas elama, eksole.

Aga kuna looduses ja needsinatsed teised sõnad, pean ma selle eest lõivu maksma teistsuguste paranoiadega.
Ei ole eriti meeldiv, kui rahuliku tomatilõikumise või padjasoputamise ajal käib ühtäkki südame alt külm jutt läbi: oo jumalad, ma olen vist segast pannud. Kuidas kasutatakse sõna “üldistusjõud”? Kas võib öelda näiteks “”Tõe ja õiguse” üldistusjõud” või on üldistusjõud Tammsaare omadus ja teosel on siis hoopis üldistatavus või midagi siukest? Loomulikult hakkan kohe end rahustama, et mu vaist on neis asjus rahuldavalt usaldusväärne ja lõppude lõpuks võib alati google’ist või ÕS-ist üle kontrollida (kuigi pane guuglisse näiteks “potensiaalne” ja vaata, palju tulemusi saad, ehehee), aga – damage done, noh.
Võehh. *pühib demonstratiivselt laupa*
Ma ju pean niiii täiuslik olema.

söön, joon ja irvitan

Palsamiäädikas bla-bla-bla…

“KOOSTISOSAD: Äädikas, päikesekuivad viinamarjad, happesus (6%)”

Ei Viitsi ja Vahet Pole (tagantjärele pandud pealkiri)

Näete, polegi ma veel jõuetusse hilinenud tigedusse ära lämbunud. Treenituse asi, jajah. Va-ban-dust… Küll võib mõni ikka segast panna, seda peab nentima, kuigi siirusepunktid loevad ka midagi. Lohutan end sellega, et nii tugev mu empaatiavõime ka ei ole, et see enesealalhoiuinstinktile ära teeks. Pealegi on see väga selektiivne ja subjektiivne.
Näiteks ei viitsi ma kurvastada nende isendite pärast, kelle tõttu ma õues pingile istuda ei julge ja kes kuurinurga taha võilillelehtedega garneeritud hunnikuid jätavad (head isu, armas lugeja, mina haukan siin parajasti kohupiimasaiakest), sest nende vitaalsust ja hm… elutarkust jääb mul üle ainult kadestada.
Õnnetutest teismelistest märkan ma ka ainult seda osa, kes… ee… tuttav ette tuleb, näiteks “paksude prillidega poiste” muredest ei tea muffigi. Eks meeste maailma olekski keeruline sisse elada (kuigi leidub ka reetureid, kes räägivad näiteks välja, mida mehed saunas teevad – võrdlevad salamisi, khmm! – jne).

Üldiselt on aga sedasi, et nii nagu ainult endale süüa teha ei viitsi (ja nagu iseenda jaoks paberil päevikut pidada ei viitsi), ei ole mingit viitsimist ka iseenda pärast korralikult, tulemuslikult vihastada. See nõuaks liiga palju süvenemist. Lükkad natukeseks klapid pähe, järad šokolaadi, teed tavalisest veidi rohkem suitsu, peksad blogis veidi segast, tambid tunnikese kõiksugu elukaid (ainult et kui wolf rider‘id vastu satuvad, keerad heli maha, sest nad niuksatavad surres nii pööraselt haledasti). Võibki jälle käed tasku suruda ja lõua ülbelt ette lükata. Mida oli?

Ja millesse siin nii väga süveneda ongi. Euroviis? Pfff. To jedosta. Isegi Juur ja Kivirähk ei suuda enam asja naljakaks muuta. Ajaveebide konkurss? Pfff. Ilmselt on samuti algselt tegemist naljaga, mis pole enam see sestsaadik, kui asi tõsiseks läks.
Muide, sõna “ajaveeb” ei meeldi mulle üldse, sest seostub mu arust ebaadekvaatselt sõnaga “ajakirjandus” (esmakordselt seda sõna kuuldes arvasingi, et räägitakse ajalehtede veebiväljaannetest). Esseistlikud, “ajakirjanduslikud” blogid on muidugi kenad asjad ja müts maha, et keegi viitsib, aga see pole kogu kompott. Kahjuks või õnneks, suurt vahet pole. Minu jaoks isiklikult seostuvad foorumi- ja blogitekstid rohkem suulise suhtlusega – mis on lihtsalt iseenesest kujunenud arusaam, nagu see, mis otsast ajalehe lugemist alustada või kuidas oma allkirja “kujundada”. Vahet pole jällegi. Muidugi tuleb arvestada sellega, et tekstid säilivad must valgel (või roheline sinisel vms), ja kaasneva vastutusega, aga põhimõtteliselt vastutame oma reaktsioonide eest ka siis, kui heidame bussis kellelegi pilgu, mida on võimalik halvustavana tõlgendada. Vastutame kõigepealt iseenda ees. Iseasi, kas selle vastutuse pärast on võimalik meid vastutusele võtta

Ah, palju loba eimillestki. Muide loodan, et see, kes sattus siia otsinguga “aardla rattapood”, leidis Rattaringi ikka üles. Mina jõudsin juba seal bussiga palverännakutel käimisest tüdineda ja ostsin lõpuks ühe kolmekäigulise soome rondi ära. Või mis ta’nd ront, eelmine ratas oli mul ront, see on päris OK, kerge jooksuga ja emane. Kui ma ainult harjuks jälle liiklusmärke tähele panema…

celebrate our fate

Meeleolu: jõudsin ära oodata…
Tunnusmeloodia: Diary of Dreams – UnWanted
We lost what we had found
Gave up our precious hope

Oh see, teine ja kolmas, ja jõudiski kätte see “jüripäevameeleolu” ehk igakevadine kass. Ja mina juba arvasin, et viimase aja tüüne tasakaal stiilis “on nigu on” kujutabki endast uut taset, kuhu vanemaks saades iseenesest tasakesti kulged. Sittagi. Kõik sellepärast, et ma sõnastasin eile pahaaimamatult (umbes viie sõnaga ja muu jutu sees) kogu oma kuradi mannetu eksistentsi mannetu ja labase traagika, niipalju kui teda raiska on.
Mis sõnadesse pandud, on ka reaalsusse (tagasi) tiritud ja pikem lahkamine oleks juba liig mis liig. Igatahes – kui mõni aeg tagasi liikus blogides ringi “soovitused 16-aastasele minale” vms, siis minul olnuks öelda ainult – hilja, peremees, hilja! Kogu moos.

Ma jälgin tänaval kõmpides teismelisi plikasid, loomulikult, neid käratsevaid kampasid on ka raske märkamata jätta. Mõne huvitaval rõivastusel jääb pilk pidama, uljalt dizaainitud salgud lehvivad, pluss jultunud-eufooriline hundikutsikapilk ja veatu meik (khm, meil omal ajal polnud selliseid vinnitapjaid). Okei, need nendeks. Aga praegusel kevadisel ajal, kui tibid lehvivad ringi värviliste liblikatena ja teised jällegi neetide särades näos, kõik nii ilus ja esteetiline – paistab üks pisi-pisike grupp eriti silma.
Kui ma näen tänaval tüdrukut, kes kannab näiteks pikka kohmakat teksaseelikut, lilla-rohelisekirjut topilist kampsunit (originaal-üheksakümnendad), pleekinud tuulepluusi ja vanaemakingi ning kulgeb üksi, instinktiivselt kühmu ja varju hoidudes punktist A punkti B, peites end pika sirge tuka ja paksude pruunide prilliraamide taha…
Ja ma tean millegipärast, et ta läheb hommikul korralikult kooli, sest kusagile mujale tal minna ei ole, ta lülitab end koolile lähenedes ja esimesi koolikaaslasi silmates emotsionaalselt välja ega leia ka tundide lõppedes mingit motivatsiooni end jälle sisse lülitada, vaid läheb automaatpiloodil rahulikult koju, sest kõik on ju ometi hästi, keegi ei viitsi talle isegi midagi halba öelda, sest mõne aasta tagune mõnitamine muutus lõpuks mõnitajatelegi igavaks, ja homme on täpselt samasugune päev, ja ülehomme…
(Üldiselt ma arvasin vahepeal, et selliseid ei ole enam nii puhtal kujul, aga näe, on. Vaatad inimesele näkku ja saad kerge šoki, mõistes, et ta ei saa üle seitsmeteist aasta kuidagi olla.)
… Siis tunned, kuidas süda kokku tõmbub ja tahad kangesti kellelegi korralikult jalaga anda, kuid süüdlast ei leia, peale inimese enda pole kedagi süüdistada, kui väga ka ei tahaks.
Ja ainus, mida öelda oleks: õeke, kui see sind aitab, siis usu pealegi, et elu läheb paremaks, kui koolist ja kodust välja saad, ja võib-olla lähebki, aga päris heaks enam ei lähe, mitte iialgi. Sorry. Läheb viisteist aastat ja sa pöördud ikka koduukselt tagasi, või jõuad juba klubiukseni ja ikka pöördud tagasi, sest seal sees naeravad ja käratsevad inimesed, kellega sul pole midagi ühist ja kes saadavad sulle üheainsa laisa pilgu, mis ütleb varjamatult: “ja mida see siit otsib?” Ja sul ei ole vastust.

Kuna nädalavahetus kujunes isegi üle ootuste seltskondlikuks – üsna pidev ringihängimine, murul lebotamine ja lobisemine -, siis on blogimisvajadus viimastel päevadel veidi tahaplaanile jäänud (oi, nüüd lobisesin kogemata välja, miks ma seda serveriruumi üldse reostan, aga olgu peale). Aga Prima Vista laulvate kirjanike kontserti oleks patt meenutamata jätta.

Kuna esinejate nimekiri oli eelmiste aastatega võrreldes üsnagi uudne (jumala eest, seda Kaldmaad võikestaoli ja teisi püsikliente poleks küll enam välja kannatanud), siis oli minek kindel ja kontserdi algusepool jättiski päris mitmekesise ja huvitava mulje. Välja arvatud üks esineja, kes tekitas soovi lühimat teed ehk akna kaudu lahkuda. Kuid kannatasin vaikselt ära ja sain ka vääriliselt tasutud, sest pisarateni naerda ei saa ikka iga päev.
Niisiis, hetkest, kui Villu Tamme pohmas (nojah, ise ta seda nii põhjalikult rõhutas) tagumik laval toolipõhja puutus, keeras asi sekundiga ära. Kõigepealt ilmus müstilisel kombel välja koer (ei, mitte Mauks), kes tiirutas ruumis nii päri- kui vastupäeva ringi ja jõllitas inimestele nunnususest nõretava pilguga otsa. Järgmisena kolis koos tooli ja seljakotiga lava ette Villu deliirium ehk härrasmees, keda viisakas seltskonnas Põrnikaks nimetatakse, ja hakkas seal omaette kepsutama. Seejärel saabus lava ette Albs, kes rahva aplausi saatel end seljakotist õllega varustas ning ehtsa staari kombel särades ja lehvitades tagasi tõmbus. No ja nende kolme faktori koosmõju oli selline, et ma suutsin ainult don Johni õla najal viiksuda ja naerupisaraid pühkida.
Eks sealt edasi julgenud rahvas intellektuaalimaskil veidi langeda lasta, mis väljendus näiteks mitmelt poolt toolide alt kostvas klaasikõlinas. Igatahes lõppkokkuvõttes oli tegemist väga meeleoluka üritusega.
Tuleb ainult loota, et kellelgi ei tuleks pähe seda üritust tasuliseks teha, publiku selekteerimise eesmärgil või nii…

Kaks päeva mõõdukalt sihitut ringijõlkumist (pood-muru-pood-muru) mõjus ootamatult tõhusa puhkusena (ehehee, selline ajaveetmisviis oli vahepeal üsna unustuse hõlma vajunud).
Emajõe Ateena õhk mõjus sedakorda veidralt – mind ristiti ühtäkki Artemiseks (muuhulgas: Libarott kui eluslooduse sõber > vrd Potnia Theron), millest järeldus, et don John on mu vend Apollon ja PT ühendab endas Dionysose ja Hephaistose. Võimas seltskond…
Aga veits sportlikumaks tuleks hakata, et mõõtu välja anda. Jooksmas käisin vist viimati sügisel… Ja juba tükk aega tagasi leidsin ühest kaltsukast täitsa asjaliku “jooga algajatele” DVD, oleks ma siis ühtegi harjutust sealt proovinud. Päris piinlik.

professionaalsed rõõmud

Kodustöötaja väikesed rõõmud indeed.
Millegipärast kipuvad kell üheksa-pool kümme laekuvad tööalased kõned algama fraasiga “ega ma sind üles ei ajanud?”
Aga seda, mis kellani ma eelmisel õhtul tööd tegin – seda ei küsi keegi. Imelik. Või ka mitte.

Hea küll, täna olen ma natuke tööasju ajanud, aga tööd ei teind, vot. Reede ikkagi. Okei, tegelikult kuulasin päeval hoopis tõlkimiseteemalist kõnekoosolekut, tappes oma niigi kidurat enesekindlust ja idealistlikke tulevikulootusi. Milline filolooginäss ei unistaks Suurte Romaanide tõlkimisest, eksole. Viiest esinejast kolme suust kõlas mitmesuguses otseses ja kaudsemas sõnastuses umbes “ja-a-a, tõlkija arvab, et ta saab asjaga hakkama, aga mnjajajah”. Ja kuna järgnevad näited seda mnjajajahhi ka kujukalt illustreerisid, siis…
Sündinud skeptik ja relativist võin ma ju olla, kui asi puudutab ei-tea-kust väljakaranud isehakanud arvamusliidreid, aga no ütleme ausalt, et Anu Saluäärele, Kersti Undile ja Krista Kaerale olen ma küll võimeline lambapilguga suhu vahtima.
Igatahes homme ma veel kirjastuste uste taha kraapima ei lähe, pärast seda laksu on vaja end veidi koguda. Nojaa, kui arvestada, et julgust kogunud olen juba nii aastat kuus-seitse, siis pole suuremat kaotanud kah.
Eks ole asi muuhulgas ka selles, et positiivset tagasisidet võib tulla kasvõi kümnest kohast, aga seda nullivat kriitikat suudan ma üksigi piisavalt toota ja siis on hambad.

Samas hankisin endale kirjandusfestivali raamatulaadalt ühe erialasõnastiku, nii et ei kavatse veel susse päris püsti visata. Elada on vaja, eks seda vaatab, kuidas selle tunnustuse ja särkide-värkidega jääb.

Aga Kalle Kasemaa ettekanne Vana Testamendi tõlkimisest pani mind suurest lustist peaaegu toolil hüppama.
Kas linnavaremetes pesitsevad öökullid või hoopis siilid? (Igatahes mingid olendid, kes suudavad kokku/kerra tõmbuda, nii et mine võta kinni.)
Mis saab arstidest pärast viimsetpäeva, kui Jesaja VT-s väidab, et ravitsejad/arstid ei ärka surnuist üles? (Tegelikult olla jutt mingist iidsest kadunud hõimust.) Oijah, nalja peab ikka saama.

Aga täna loodan ma oma Tallinnast “tellitud” Murakami kätte saada ning varsti hoopis ükssarvikute ja surevate varjude sekka sukelduda.
Pärnus käies tekkis mingi järjekordne poodlemistuhin ja ostsin samalt autorilt ühe teise raamatu, Kafka on the Shore.
Küll on hea raamat. Mitte mõmmigi ei mõista. Aga eks mõnel järgmisel lugemiskorral jõuab… Kõigepealt tuleb üle tüki aja natuke seltskonnaelu elada. Mitte ilmaasjata ei kummita juba teist päeva Human League’i “The Things That Dreams Are Made Of”:
Everybody needs love and adventure
Everybody needs money to spend
Everybody needs love and affection
Everybody needs two or three friends

Ahhh…

Nagu arvata võiski, pole ma siiamaani sellest üle saanud, et Riiga Laurie Andersoni kontserdile ei läinud.
Oleks otsustanud, oleks korraldanud, oleks sõitnud, oleksoleksoleks…
Loomulikult usun ma samal ajal raudkindlalt, et otsus oli mõistlik ja tegelikult poleks see hea mõte olnud. Nii rahaliselt kui ka emotsionaalselt. Ma ei usu, ma lihtsalt ei usu, et Riia mastaapides arena-nimeline koht (ei olegi uurinud, kui suur karjakoppel see on, aga ju ta ikka on) hea variant oleks. Jõudis seal iga sõna ja heli individuaalne laeng kohale? No kahtlane. Ja veel võõras linn pluss rahvamassid.
Aga siiski… Niu…

Et end mõttetu mossitamise asemel veidi lõbustada, otsisin Pärnus jälle välja oma 1885. aasta piibli ja selle koha, mis esineb loos “Bright Red”:
Wild beasts shall rest there
And owls shall answer one another there
And the hairy ones shall dance there
And sirens, in the temples of pleasure

Ausalt öelda ei tea, kust see tõlkevariant pärit on, LA omalooming ehk, aga igatahes kõlab väga poeetiliselt.

Aga nüüd:
Jesaja 13:21. Waid metskassid peawad seäl maggama, ja nende koiad täis hirmsaid metsalissi ollema, ja surispeakulli poiad seäl ellama, ja karrused perdikud seäl hüppama.
22. Ja Ji-metsalissed ulluwad wastastikko temma tühja koddade sees, ja lendawad maud nende lusthonette sees, ja se on liggi, et temma aeg tulleb, ja temma päewad ei wiwi kauaks.

Ai, no see on nii võluv. Surispeakulli poiad ja karrused perdikud.

Üldiselt ei meeldi mulle end “avalikesse asjadesse” segada, olgu siis mõttes või teos, kuigi annan endale aru, et vastutustundlikkus, kodanikujulgus jne jne on vajalikud asjad. Kuna teiste juures tekitab “mina tean ja ütlen, kuidas asjad peavad olema” automaatselt skepsist ja reaktsiooni stiilis “kesse ütleb, ah?”, siis ei kaku ennastki eriti lõugu laiutama. Üks sort on lihtsalt siukest sorti, ohjah.
Aga ausalt öelda hakkab mul Tartu uusehitistest juba siiber saama, puhtsubjektiivsete kuhjuvate muljete pinnal.

Viimane piisk oli siis, kui ma reedel Tartu bussijaamas bussi ootasin. Ehitatava ärikeskuse (võimistaon) bussijaamapoolsesse külge on niisiis püstitatud helehall ribisein, mis annab tulemuseks sellise SUURE peente pikkade horisontaaltriipudega pinna. Praktiliselt katab terve vaatevälja. Kes on näinud, see on näinud. Ühesõnaga, vahtisin mina siis bussi oodates seda asjandust teisel pool platsi, sest muud suuremat vaadata ei olnud, ja avastasin äkitselt, et mul hakkab sellest halb.
Mina, kes ma ei karda autot, laeva ega kaamerakukerpalle kinos ja ainuke asi, mida ma tõesti ei kannata, on umbne ruum. Wtf?
Aga see krdi triibumonstrum võttis tõesti pildi sõitma. Pea hakkas ringi käima ja tasakaal tahtis ära kaduda. Ja kui see buss lõpuks tuli, oli mul veel pool teed paha. Huvitav, huvitav, kas kellegagi veel nii on juhtunud või on mu aju ehitusel lihtsalt midagi viga.
Seakari, mitte Tallinna raad, ma ütlen. Ma ei tahagi teada, kes see keenjus oli, kes sellise asja välja mõtles.

Nojah, ja Tigutorn oma efektse punaoranžitipulise “volangiga” meenutab mulle kangesti plekk-jäiku punalipuvolte kuskilt sügava nõukaaja plakatilt. Punane tuli kah veel tipus, ajee.
Ja uus kaubamaja – kui ta olema pidi, mis seal’s ikka, aga kas ta just silohoidla moodi betoonikarva hallikasvalge peab olema. Kui ühel pool on graniidikarva turuhoone ja teisel pool liivakivi- ja graniiditoonides postimaja – fassaadiplaate peaks ju igat värvi saada olema ning väike ümbrusega arvestav liigendus värvide abil poleks minu arvates paha teinud.

Aga kiru mis sa kirud – parafraseerides üht vana laulukest: “pole kusagile põgeneda paganama arhitekti eest.” :S
On see nüüd karistus selle eest, et ma va sambaallkirja andmata jätsin, sest kuidagi ebamugav tunne oli – tundus, et see on nagu rohkem ikka Tallinna ja tallinlaste asi. Mis ei pruugi muidugi õigustatud olla.
On kuidas on, minu sekkumine linnaruumi kujundamisse piirdub seegi kord põhublogija blogiurinaga. Järgmise korrani, või ülejärgmise…

happens…

Ikka veel Tardoliinas… loodetavasti suudan oma laisad kondid mõne õhtupoolse bussi peale vedada, aga neljatunnise unega on natuke pingutav kella peale kapata, samal ajal aru pidades, kas rahakott ikka ligi on.
Igatahes püüan teadlikult endale õlale patsutada – tööd saavad ikka valmis õigeks ajaks või natuke hiljem ja mulle tundub, et valitsen juba mõnevõrra sääraseid nilbusi nagu “to the extent not prescribed otherwise“, “due to” ja “should X fail to…”
Jaa, see pole sulle Pratchett, udupea.

Harutasin loorberipuude puntra lahti ning jagasin ema ja enda vahel ära, toppides ema jaod vapustava ettenägelikkusega suurde savipotti. Loll pea on kere nuhtlus, ütles Libarott, kui paari hea kilo jagu savi ja mulda ühest Eesti otsast teise lohistas. Aga ilus on, ja ükski satikas pole ka siiamaani nina välja pistnud

Ei saa aga öelda, et meite kevadiselt õitsvas Karlovas kõik hirmus ilus oleks (tsiteerides klassikuid: oo, romantiline lugeja, andesta mulle, et karmi tõtt kõnelen!). Nagu ma vist juba maininud olen -
Meie õu on parmumagnet (viisil: Meie linn on linnulaat).
Piirdeaeda pole, tänavalt paistab kena pingike ära, no mida veel tahta. Ja ärge tulge ütlema, et parmudel tänutunde mõiste puudub, sest igatahes annavad nad oma parima panuse meie haljendava hoovi heaks.
Läksin mina kuurinuka tagusest kompostihunnikust lillemulda kaevama ja asi ei lõppenud üldse sellega, et harrastasin muru peal moonwalk‘i, tippisin baleriinina varvastel trepist üles (kui sportlik, eks) ja kukkusin tossutaldu pesuvalgendajaga küürima.
No mingeee…
Peaks mingi lõksu konstrueerima.

Midagi ilusat?
Päike, õitsvad puud, toomingalõhn, akna all tärkavad taimed, Sabaloomad, kes lebotavad üksteise kaisus nagu veidral kombel säilinud porisevõitu lumepall, Kilbiloom, kes ootab hommikuti oma võilillelehti, kael pikal.
Veel midagi ilusat? Veidi leierdatud küll, aga mul jätab siiamaani süda löögi vahele, kui seda introt kuulma juhtun… uuh. Või ei, tegelikult on parimaks osaks see rütm, mis seal “Tell me how you feel” kohal on.