raport jaanivabast tsoonist

Nimetagem seda siis alternatiivseks teguviisiks või vastuvoolu ujumiseks – mõni oskab endale pohmelli hankida enne sõbra sünnipäevale minekut (kuigi normaalne oleks nagu pärast) ja pikkadeks pühadeks päälinna suunduda (kuigi mõistlik inimene liiguks pigem vastassuunas). Mina nimetan seda igatahes “kurat, ei oska ikka elada”
No kuidagi ma sinna rongi peale roomatud sain ning don Johni sünnipäev möödus igati meeldivalt ja viisakalt (minu jaoks eriti – kui olin alksiproovimiseks piisavalt julgust kogunud, hakkas vein juba otsa lõppema ja viski ei ole minu teetass). Kuna oli plaan suvitajat mängides sünnipäevalapse “talus mõned päevad veeta” ja laupäeval saabus Herr Kunstnik A., siis sattusin väga huvitava eksperimendi tunnistajaks. Eksperimendi nimi oli “isoleerigem A. paariks päevaks tema tavalisest keskkonnast”. Abivahenditeks rahulik väike seltskond, mõõdukalt kvaliteetset alkoholi, soe toit, pesemisvõimalus ja tervislikud jalutuskäigud Glehni pargis. Haiguste ravi, kontrollitud jne, eksole.

Nojah, kõige selle Arkaadia idülli peale ei hakanud katsealune elegantset kultuuriteemalist vestlust arendama, olgu ta kasvõi kümme korda kunstnik ja muidu kuldne inimene, vaid lasi esmaspäeval koos minuga sealt jalga. Ei saa end vabalt tunda, ei saa muusikat põhja panna ja jaaniõhtu tuleb üldsegi sõpradega kuskil metsa sees veeta, mitte linnas. Mõlemad mossitavad rahulolematult ja mina ei suuda teisiti kui itsitan omaette kogu olukorra peale. Kes nüüd siin illusioonivaba küünik on, ah?

Muide ma ei teagi, kas julgen enam Tallinna minna. Kunagi oli mul tallinlannast toanaaber, kes vanematekoju sõites keeldus spordikotti mitte mahtunud asju kilekotiga näpu otsa võtmast. Sest mis siis, kui koduteel mõni tuttav vastu tuleb ja sina oled nagu kuskilt Kadaka turult tulnud. Fui!
Noh, mina leidsin peojärgse koristamise käigus kohaliku pakendikonteineri juurest nõukaaegse pruuni pappkohvri (minu nõrkus – suurepärased ja stiilsed hoiukastid). Küürisin puhtaks… läksingi niimoodi rongi peale, et kriimuline ja roostes lukkudega kohver (oi poosemoi, see pole enam Kadaka turg, see on lausa Kopli liinid) ühe käe otsas ning teise käe otsas üpris vintis ja mossitav A. Appi, kui mõni tuttav nüüd nägi…

blogipall (boredom warning)

Rojukene esitas mulle viis põnevat küsimust, mille peale ma tükk aega kukalt kratsisin ja oleks tahtnud viis korda öelda: “Hea küsimus, palun järgmine küsimus!” Aga no see on minu probleem, eksole.

Reeglid: Mängija vastab viiele küsimusele ja pärast seda saadab edasi viiele inimesele.

1. Mida sa tegid kümne aasta eest?
Kui ma just aastaid totaalselt segamini ei aja, siis põdesin “kolmanda kursuse kriisi”. See tähendab, et kevad möödus sügava tülpimuse tähe all ja erialavahetus tundus päästva mõttena. Tegin mõne riigieksamigi ära (kui gümnat lõpetasin, polnud riigieksamisüsteemi sel kujul veel sisse viidud) ja ilmselt olin just hiljuti tulemused teada saanud. Need olid täitsa OK, aga lõpuks otsustasin ikka, et enda eest pole eriti kusagile ära joosta.

2. Viis asja “Vaja teha” nimekirjast?
* orgunnida asju nii, et ka järgmiseks aastaks elukoht kindlustatud oleks;
* aknad ära pesta;
* soetada endale uus õng ja jõe äärde kalale minna.
Kuigi kui ma viimati (vist üleeelmisel aastal) ühe näkase ahvena koju tõin, siis kirtsutasid mu rotid selle peale konkreetselt nina. Nojaa, nemad on ju lõhega harjunud (enne kui mõni mind täitsa soodaks sildistab, olgu täpsustatud, et tegemist on odavate lõhepeadega).
Ja juba varem oli järele proovitud, et isegi Karlovas ringi luusivad kassid põlgavad värske kala pepsilt ära.
* lõpuks ometi suveriided korralikult välja kraamida ja kampsunid silma alt ära panna (äkki siis tulevad suveilmad ka);
* sportlikumaks hakata.

3. Lemmiksnäkid?
Kõiksugu puuviljad, kõiksugu pähklid, maisikrõpsud, sinihallitusjuust, Tuci soola-pipraküpsised.

4. Mida sa teeksid, kui oleksid miljonär?
Ega midagi originaalsemat ei suudagi välja mõelda kui – ostaksin Tartusse elamise, mis võib ise küll väike olla, aga lapp aeda peaks juures olema. Kui oma elamine olemas, hakkaks ehk isegi koera pidama.
Ja kui sealt miskit järele jääb, siis seda jagaks vanematega, uuendaks veidi oma tehnikaparki ja tibakese paneks kõrvale juhuks, kui tuleb tahtmine väljamaale mõnele muusikaüritusele minna.
Ee… kategooriates miljonär = mitme miljoni omanik ma vist mõelda ei oska

5. Kohad, kus oled elanud?
Pärnu. Tartu.
Nõrk. (ei, see ei ole koht, see on kommentaar)

Ma kardan, et olen vastamisega piisavalt hiljaks jäänud, nii et kes on tahtnud osaleda, on seda ka ammu teha saanud. Mnjah.

Äh…
Ikka see tüüpiline teema, et vingu ja hala paned kõik ilusti kirja, aga heast ei viitsi kirjutada. Kui prillid peas hoolikalt uurida, siis seda head ju ikka leiab. Tasakaal tuleb vaikselt tagasi, kus ta pääseb, kuigi edukaks ümberhäälestumiseks tuli aju mõõdukalt alkoholiga loputada. Aga ainult korra.
Ja üldiselt jäi pärast eelmist ulgumist see lisamata, et juba järgmisel päeval käisin ühe Pärnu-sõbrantsi ja tema lapsega jalutamas (jessas, ma polnud harjunud nii aeglaselt kõndima ja kippusin kogu aeg lapsekärust mööda jooksma). Kohvike-koogike välikohvikus, päikesepaiste ja muud atribuudid. Mm.
Võtame kasvõi tagasi koju jõudmise, kui ma sain taas oma helesinises kirsiõiemustriga hommikumantlis koos raamatu ja rottidega lebotades kohvi rüübata, ja aknal tervitas mind mu fuksia – esimese, hiiglasliku ja vapustavalt täiusliku õiega.
Väikesed asjad…

Kui ma taastudes maas ägasin (noh, pigem ülekantud tähenduses siiski) nagu okkaline tomp kõrvetavat põlglikku viha, siis avastasin ühtäkki lohutava mõtte, et vähemalt on mul see viha ja jonn olemas. Ja et see on hea. Ja et ma ei lasknud end dresseeritud pärdiku rolli litsuda, olid siis tagajärjed mis nad olid. Ja et alati oleks kõik võinud algusest peale palju hullemini minna.
Pagan teab, mida selle “kõige” all täpselt silmas pidada, aga sedalaadi mõtteräbal kipub peas vilksatama, kui Karlovas ringi liikuda.
No näiteks.
Läheb minu ees noorepoolne perekond, isal süles pisike kolme-neljane linalakk plika. Idüll missugune, eksole. Äkki kaob emme ära – põikab… põõsasse. Khmm. Okei, nojah, ega looduse vastu saa. Plika muretseb siis: “Kus emme on?” ja issi paneb asjad paika: “Ah, persse see emme, lähme aga koju!”
Või siis need lohiseva sammuga kujud, kes kell üheksa hommikul mu akna alt mööda defileerivad, õlletünnid näpus.
Või need paarikesed, kus naisel on pool nägu sinine ja mees kõrval on siuke näss, et ei usukski, et sellise asjaga hakkama saab.
Mida iganes.

Märkamatult nagu alati on suvi kätte jõudnud, ja nagu alati ei oska ma sellega midagi peale hakata – Rabarockile ei tõmmanud miski, HRLis pole ka nagu PÄRIS seda, mis jalad kõhu alt välja ja seljakoti selga tiriks, ambitsioonikamad ettevõtmised teeksid rahakotile üks-null ja rattaga pole ma jõudnud nii palju trenni teha, et oleks reaalne kuskile tiirutama minna. Luuser!

ühesõnaga jah, kirjutada pole millestki, nagu ma oma pikkade juhtmetega alles avastasin

ka nii saab nädalavahetust veeta

Reedet on võimalik (ära proovitud) veeta hullumeelse näoga klaviatuuri pekstes, seejärel tuleb joosta viimase bussi peale, mis jõuab veidigi enne ööd Depressiivsesse Eesti Keskmise Suurusega Linna, mida ka suvepealinnaks saab hüütama. Iseasi, kas kõik võimalik ka normaalne ja meeldiv on, eksole.
Üheteist paiku bussi pealt tulles ei suundunud ma isegi joonelt vanemate poole, vaid tegin väikese jalutusringi, et vaimu valmis panna ja kohaneda. Ennäe, kaks autotäit politseinikke jagelevad millegipärast tänavanurgal mingi ratastoolis tüübiga, kaameramees nende ümber ringi kekslemas. Mispeale ma tükk aega demonstratiivselt teisel pool tänavat nihelesin, kuni filmimisega ühele poole saadi. Kuradile need raisakullid, mina olen kaugelt tulnud ega hakka nende pärast tuldud teed tagasi lähima ülekäigukohani koperdama.

Laupäeva saab vägagi edukalt veeta mitte tšillides-grillides, vaid rängas masenduses. Kah ära proovitud.
Isa peab omadega ikka väga puntras olema, sest nüüd on ta niikaugele jõudnud, et hakkab minult – minult! – tunnustust ja kiitust norima. Kaks korda võite arvata, millega selline üritus lõpeb, ulgumise ja hammastekiristamisega muidugi. Loomulikult olen palju õelam, kättemaksuhimulisem ja vastikum inimene kui oma blogis paista lasen, autori õigus, hehehee. Aga see ei tähenda veel, et ma selle pärast põdeda ei võiks.
Kõige hullem on see, et ta laseb iga kord täpselt ühte-sama juttu täpselt samas sõnastuses ja see tekitab minus jääkülma jõuetukstegevat õudust.

Niisiis põgenesin õhtul jalutama. Ja kui ma ei tea, mismoodi üks õige paanikahäire tundub, siis isegi minusugune tuim tükk saab aru, kui õhukesel jääl kõnnib. Linn on veidralt tühi – laupäeva õhtu, mind you -, Riia maanteel on vaateväljas null inimest ja heal juhul üks auto korraga, isegi kesklinna park on inimtühi ja pargi ümber vilgub mõni üksik autotuli nagu virvatuluke – vilks ja jälle pimedus.
Rangluud ja ülahuul tõmbuvad jahedaks, no milleks see hirmuhigi – siin pole ju kedagi karta peale iseenda. Veider distantsitunne, nagu filmikaader, aga sel juhul Tallinnfilmi kõige mõttetumast toodangust. Läheb mööda tühja pimedat tänavat üks märkamatu teksades ja tuulejakis kogu, ei saagi aru, kas poiss või tüdruk, käed taskus, klapid peas, you’re the truth not I, you’re the truth not I. Ei ole huvitav, ei ole.
Lõpuks jõudsin randa ja taipasin klapid peast võtta – muidu oleksin rannapõõsastikus lõugavast ööbikust tuimalt mööda vantsinud. Viskasin mingile vedru otsas kiikuvale istmele siruli, andsin jalaga hoogu, vahtisin öist merd ja kuulasin ööbikut… avastasin, et saan jälle mõnevõrra hingata. Ja mõtlesin, et kena keik, aga ikkagi
peaksin
ma
olema
keegi
teine,
et sellest rõõmu tunda.
Sest see, kes siin ringi tuiab, oskamata endaga midagi peale hakata, on ainult äraeksinud kummitus kuskilt aastast 1991-2, kes elas nii märkamatult ja kärvas kuskile nurka tolmukorra alla maha nii märkamatult, et ta isegi seda tähele ei pannud.
Kurat küll, kurat küll, muud ei oska öelda.

Oimulonjuheniikoos.

Peaks end töö asemel veidi lõbustama. Näppaks õige Trullalt raamatumeemi, see on piisavalt lihtne ühe tossava pea jaoks.

1. Haara endale kõige lähemal asuv raamat.
2. Ava see leheküljelt 123.
3. Otsi üles viies lause.
4. Kopeeri oma veebipäevikusse järgmised kolm lauset.
5. Saada see meem edasi viiele inimesele ja anna teada kes sulle saatis (ühesõnaga – kes tahab, lasku käia).

“Üksi?” ütles Grimaud Athosele etteheitvalt, osutades Raoulile, mis näitas, kui väga vapustatud oli vanake.
“Oh, sul on õigus,” hüüdis krahv. “Ei, Raoul ei lähe üksi. /…/”
(A. Dumas “Vikont de Bragelonne ehk Kümme aastat hiljem”, 6. köide.)

Nagu näha, olen selle grafomaani märja unenäoga lõpuks ometi ühele poole saanud. Viimati lugesin ma neid “Kolme musketäri” järgesid ikka päris noorukesena (11? 12?) ja ükspäev hakkas häirima, et üldse midagi ei mäletanud. Nojah, lõpus surid peaaegu kõik niikui kärbsed, aga mis enne juhtus?
Tegelikult täitsa mõistetav – loomulikult ei jaksanud ma tol ajal nendes intriigides näpuga järge ajada. Võeh. Ühed aretavad suurejoonelisi salasepitsusi, teised aga muudkui kahvatavad ja võpatavad, vabisevad ja ohkavad. Suured inimesed, hambad suus, aga närvid nagu nokkloomal, ma ütlen.

Igatahes jõudsin ma sellest lugemisest kerge trauma saada, sest Jana kuulsat esinemist nähes mõtlesin kõigepealt “nää, mileedi… või hoopis Konstantsia?” (see unustamatu venelaste musketäridefilm, eksole) ja alles siis “ohoo, see pole ju üldse paha”.

kultuurselt (või ka mitte)

Oojee, reede õhtupoole oli igati ontlik plaan Antoniuse Õue laadale pilk peale visata. Laat – see pole nii ohtlik kui täika, viimaselt täikalt, kuhu oma nina julgesin pista, tulin tulema ilge puntra pluusidega (jah, mul on neid ju nii vähe) ja rämedate potsatajakõrvadega. Noh, sota eest pole hullu, pealegi võin ma nüüd kasvõi kell kolm öösel punni põhja keerata.
Aga kuna tee Tampere Majast mööda viis, leidsin end hoopis Kadri Kõusaare vestlusõhtult. Midagi märkimisväärset ma küll teada ei saanud, aga ega ma Kõusaart vaatama läinudki. Ei suuda teise tegemistest huvituda, ükskõik kui ebakultuurne see ülestunnistus ka poleks. “Egot” püüdsin kunagi lugeda, kui raamatukogust näppu sattus, aga… ee… millest ta nüüd rääkiski…? Ma oletan, et peategelane oli noor tüdruk (aplaus, Sherlock).
Kurikuulsat filmi pole kah näinud ja ilmselt ei tee ma selleks ühtegi aktiivset liigutust, seega ei huvita mind, “kuidas selle asjaga ikka oli” jne. Asjaga võib olla nii ja olla naa, ollallaa, mõlemal “rindel” leiduks nagu häid argumente.

Niisiis läksin publikut vaatama, sest mingi vaist ütles, et nalja võib saada. Ja publik mu ootused ka täitis. Jeez, oli alles naljakas ja lahe vaatepilt – lausa nummi, ilma irooniata kusjuures -, kuidas väärikad kultuursed vanaprouad üksteisest üle rääkides linalakka lapsukest lohutama tõttasid. Läksid ajuti omavahelgi vaidlema, aga kunstikaitsjaid oli ikka rohkem. Eriti mahlaka punkti pani üritusele keegi, kes südamest nördinult pahvatas: “Aga seal ei ole ju seda [st konkreetsele isikule viitamist, mille ümber kogu trall käib], see on ju täitsa nagu mängufilm!” Rahvas sai kõhutäie naerda, no mida muud ikka tahta.

(Aga järgmise päeva laadalkäik osutus ikkagi ohtlikuks, sest kahest hõbesõrmusest ei õnnestunud kuidagi mööda kõndida. Oma eelarvega olen ma vist juba vilinal purki lennanud. Mis teha, üks sõrmus oli hiirega (mida võib ju hea tahtmise korral ka rotiks nimetada) ja teine lihtne-ilus igapäevasõrmus, millesarnast ma juba tükimat aega tahtnud olin – pole minu süü, et valel ajal vastu jalutas.)