suve päästmine vol 2: tjú…

Jätkates eelmise postituse sissejuhatusest: Sigur Rós on jällegi selline bänd, mida on patt kodus taustamuusikana lörtsida, kui süvenemiseks aega ega jaksu pole. Seda aega oodates… tuleb tunda vaikset tänulikku heameelt, et nad lihtsalt olemas on. (Ooh, juba jõudsin sentimentaalseks minna.)

Meil don Johniga oli märkamata jäänud uudis, et väljakuulutatud soojendaja ikka ära jääb, ja seetõttu oleks võinud hirmus halvasti minna. Olen juba jõudnud elektrirongiga sõitmist fännama hakata (sirgjooneline, lollikindel ja mõistliku hinnaga), aga kui sõiduplaanis sobival ajal must auk haigutab, siis… Panustasime ikka varasema marsa peale ja kui kohapeal avastasime, et Sigur Rós juba poole üheksa paiku peale lendab, siis mul oli küll tunne, nagu oleks millimeetripealt sellesamuse rongi alt pääsenud.

Kuna mõnest varasemast kokkupuutest Rock Café akustikaga oli juba usaldus tekkinud, siis läksin kohale suurte ootustega ja pettumust kartmata. Mis ka end õigustas, minu meelest oli see koht kontserdi jaoks parajalt kompaktne ja samas piisavalt avar. Ukse pealt lõi küll pahvakas ärahingatud kuuma õhku näkku ja tekitas hetkeks minestamishirmu, aga kui end rahulikuks sundisin ja veidi harjusin, polnud häda midagi. Saalis oli isegi ventikate tuult tunda, mis on sedasorti ürituste puhul juba suur asi.
Muretsesin, et kuidas paigal seisval rahval seljas elamata ettepoole pääseda, aga kui ühest servast vaikselt nihverdama hakata ja end mõnele edasi-tagasi trügivale inimesele jultunult sappa haakida, oli lõpuks täiesti võimalik eesmiste postide joonele jõuda. Sellega võis juba südamest rahule jääda.

Kaugemalt vaadates oli süda jõudnud juba väikse jõnksu teha, et laulja on endale nunnult õlgadeni juuksed kasvatanud, aga hiljem osutusid krae juurest turritavad värgid ikkagi mingiteks sulgedeks. Pean ma ka nii laisk olema, et ei viitsi läätsedega jamada Igatahes nägi ta oma pöörasusi täis riputatud kostüümis välja nagu segu veid gothist rokkstaarist ja lustliku poisikesenaeratusega metshaldjast. Ei hakka vahutama, kuidas selline kombinatsioon mõjus (meenutagem kasvõi, mida juba Robbie Williamsi laulusalm heade naiste ja ilusate meeste kohta ütleb), aga mööngem vähemalt, et post-rock on siinkohal osanud pärisrokist ülevõtmist väärt asjad üle võtta.

Näiteks… Kui plaadil jäävad ka jõulised kulminatsioonikohad ikkagi hillitsetuks ja tugeva kontrolli alla, siis tundus, et laivis lasti end rohkem vabaks, lisati sobivatel hetkedel agressiivsust ja kontraste, publikut raputati parajalt, et neid siis jälle ebamaiselt pikkade habraste nootidega silitada. Süvenenud askeldamine laval vaheldus rõõmsa rahvale näkku naermise ja plaksutama ergutamisega, ühesõnaga oli tegemist seguga kõigest, mis ühe hea laivi teeb. Pluss korralik valgusšõu, sinises valguses “tähesadu”, mis muusikud müstiliselt sädelema jättis… Imeilus.

Ja kui ma olin arvanud, et Sigur Rósi islandi keele ja vonlenska segu ei saa, taevale tänu, kuidagi kummitama hakata, siis nüüdseks pean ma oma sõnu sööma, sest “Sæglópur” keerutab juba teist päeva kupli all.

suve päästmine vol 1

(“suve päästmine” kõlab umbes nagu “raua needmine”, “kapsaste hapendamine” vms, aga point on ühesõnaga selles, et suhteliselt mahamolutatud suve viimased plaanitud elamused läksid täie ette.)

Niisiis, nädalase vahega sai käidud Hocicot ja Sigur Rósi vaatamas – vaheldusrikas programm, nagu juba eelpool mainisin. Kumbki ei kuulu mu igapäevasesse pleilisti, aga see räägib kahtlemata nende kasuks, if you get my point.
Hocico kodus kuulamiseks peab olema väga kindel meeleolu – heas mõttes vihane, st veidi adrenaliinine ja samas veidi maniakaalselt lõbus. Kuna see liigitub minu jaoks positiivsete tujude alla, siis võib kurta vaid selle üle, et seda tihemini ei esine. Kontserdil ei pääse meeleolu eest aga kuskile, see tambitakse sulle nii-öelda lihtsalt pähe, seega korras kõik.

Rohkem kui nädal aega pärast kontserti seda kirjeldama hakata on muidugi üsna mõttetu. Jah, sai käidud, ee… mis veel…
Juba see oli suur asi, et Tartust ära sai, sest taevas rippus nagu soe, märg ja läpatanud nõudepesulapp linna kohal ning õhk oli nii umbne, et isegi väljas liikudes kippus pilt virvendama ja iiveldus peale. Ilmateate andmetel oli Talnas paar kraadi jahedam, nii et muidugi – padavai sinnapoole.
Juba minek oli lõbus ning kui ma sain koti sõbra poole ära visatud, soojenduseks vaheldumisi veini ja energiajooki lõmpsatud ja linna tagasi, ootas Rataskaevul juba kodune ja tuttav vaatepilt – oksad-laiali-fafaa-emasulolikuimasutegin-hoos Kutsu. Ja muidugi Rojukene, kes oli kohaletulnud kooljataride ja kooljate (“kooljatar” on don Johni maakeelne väljend gootitšiki kohta) seas kahtlemata kõige värvikam. “She’s awesome!”, nagu hiljem seltskonnaga liitunud soomlased ahhetasid.

Kaks esimest bändi ei võtnud päris jalga tatsuma, väljas suitsu teha ja pläkutada oli huvitavam. Forgotten Sunrise’i ajal võtsime ühe soomlasega ikka soojendustantsu ette, tema oli aga pärast pettunud, et publik korralikku moshpiti hinnata ei osanud. No miks nad küll talle pahaseid pilke heitsid? Kas põhibändi ajal ikka tuleb moshpit? Sai rahustatud, et küll ta tuleb ja kui ei tule, eks teeme. Kuigi ma ise pooldan rohkem sellist vahepealset varianti, et pisike tantsuruum tuleb endale välja võidelda, aga muidu tuleks arvestada ka kõrvalseisjate inimõigustega. Aga see entusiasm oli ikka omamoodi armas.

Hocico küttis nii korralikult, et ei saanud hoolida väsivatest jalgadest ega seljast, ja kuigi moshpitisportlastest tuli paar sammu eemale liikuda (mõnel õnnestus enne mu küünarnukkide otsa kukkuda, nagu sinikad mu käsivartel pärast näitasid), ei olnud puhkamisest juttugi. Enne kui etteaste ära lõppes, mispeale tuli küll õhku ahmides välja söösta. Igatahes kui ma sõbra juurde öömajale jõudsin, läbimärja särgi seljast tirisin ja põrandale oma asemele kobisin, vilistasid kõrvad öövaikuses veel päris kõvasti.

Positiivne elamus kulus igati ära, tuleb möönda, sest järgnev nädal oli kuradi hullumaja. Ega kedagi muud pole süüdistada kui iseennast – mis kasu on suhtumisest “aga päris hea tükk tööd on tehtud”, kui raskemad ja aeganõudvamad osad sellestsamast tööst on süüdimatult viimase minuti peale lükatud. Esmaspäeval veensin end, et olen veel natuke väsinud ja homme on ka päev, teisipäeval surusin hambad risti, needes Excelit ja uduseid PekkiDäämFakin faile, mis text select tooli peale silmagi ei pilguta, kolmapäeval ei jaksanud enam needa kah ning edasi vabandasin, vassisin ja vingerdasin.

Nii et kui 23ndal oli aeg jalad tagumiku alt välja korjata ja Sigur Rósi ajaks jälle Tallinna kaapida, tuikusin ma ilusal ennelõunal kohvitassiga mööda tuba, vaatasin oma ilmet peeglis ja kukkusin kohvi sisse pisaraid nõristama (milline recycling, eksole), sest ma olen andetu ja puuduva töövõimega ebausaldusväärne udupea ning igapidi epic fail.

Sellistel hetkedel võib mõnest pagan mäletab kust netist leitud pisikesest tobedusest isegi abi olla.

Your result for The Commonly Confused Words Test…

English Genius

You did so extremely well, even I can’t find a word to describe your excellence! You have the uncommon intelligence necessary to understand things that most people don’t. You have an extensive vocabulary, and you’re not afraid to use it properly! Way to go!

Thank you so much for taking my test. I hope you enjoyed it!

For the complete Answer Key, visit my blog: http://shortredhead78.blogspot.com/.

Take The Commonly Confused Words Test at HelloQuizzy

5 olulist raamatut

Trulla paistab arvavat, et ma “alatasa raamatutest kirjutangi”. Mäh? Ah? Mina vä???
Igatahes tore, et tänu sellele üks vahva blogipall minu väravasse maandus.
Ausalt öelda olen küll eluaeg lugeja inimene olnud, aga kirjanduseuurimisest ja muidu literaatlusest (võtame või “kohustuslike” teoste komplektid, mis viimasel ajal blogides ringi liiguvad) hoolega kõrvale nihverdanud. Kardan, et liigne süvenemine mõjuks halvasti puhtale lõbule, meelelahutusele, mida kirjandus mulle pakub.
Samuti on mul see viga külges, et loen küll kiiresti, aga olen võimeline läbiloetud ja meeldinud raamatut üha uuesti edasi-tagasi lehitsema ja läbi mäluma. Niisiis, kui juhtun mainima, et “lebotasin ja lugesin raamatut”, ei pruugi see tähendada uusimate kirjandussaavutustega tutvumist ega kõrgelennulise klassika nautimist, vaid lihtsalt seda, et võtsin riiulist tagantkätt “Muumitrolli”, lõin suvalisest kohast lahti ja lehitsesin kohvilürpimise kõrvale.
Ja kuna ööpäevas on piiratud arv tunde, siis jääb samal ajal muidugi mõni Kohustuslik Teos lugemata. Vat kus jama.
Nii et kui mõne Kohustusliku Teose peale mõelda, siis näiteks nii “1984″ kui “Loomade farm” on siiani viisaastaku plaanis, Dostojevski osas on “Kuritöö ja karistus” ainsaks katseks jäänud ja Thomas Manni fenomenile ei suutnud ma “Võlumäe” põhjal küll pihta saada. Ja nõnda edasi ja tagasi.

Sellega meenub, kuidas ma ühes sünnipäevaseltskonnas kirjandusteemalise ristküsitluse alla sattusin; küsijateks oli üks kena paarike, mille naispool töötab hariduse valdkonnas (mehe kohta ei mäleta):
“Nii, kes su lemmikkirjanik ka on?”
“Kok… mök… eks nad vahelduvad… no hetkel näiteks Nick Hornby jaja… Margaret Atwood ja… Neil Gaiman…”
“Jaaa… oleks siis mõni nimi, mida meie ka kuulnud oleme…”
Mispeale mina tahtsin juba vaiba alla pugeda. A’ mis värk on, mingi eelarvamus tartlaste kohta? Mis ma pean mingit erudiiti siin etendama või?
“Ja mis raamatut sa praegu loed?”
“Nick Hornby “Pikk tee alla”.”
“Millest see räägib?”
“Noh, seal on kamp enesetapjaid, kes ühe kõrghoone katusel kokku saavad jaja… hakkavad arutama, miks nad seal on ja… täitsa lõbus selline…”
“Jaa-aa… kõva sõna…” (noogutavad pärani silmi ja vangutavad päid)
Haarasin higise käega päästva veiniklaasi järele ja olin madalam kui muru.

Aga asja enda juurde ka lõpuks.

Reeglid: võta viis raamatut, mis on su elu või sind ennast kuidagi eriliselt mõjutanud ja räägi neist ka teistele ning looda, et inimesed saavad innustust millegi lugemiseks.

(enam-vähem kronoloogilises järjestuses)

Ernest Seton-Thompson “Lugusid loomadest” (e.k. 1971)
Murdsin asjatult pead selle üle, kui vanalt ma seda esmakordselt lugesin (isegi ema käest küsisin, aga tema ka ei mäletanud). Tuleb pakkuda, et 6-7-aastaselt, igatahes hirmus vara.
Ilmselt oli see üks esimestest loetud raamatutest, mis ei olnud muinasjutt ega õpetliku tekstiga värvimisraamat. Seega ka esimene kogemus lugudega, mis ei lõpe õnnelikult. Loomulikult lajatas, kuidas muidu.
Miskipärast ei jätnud näiteks samal perioodil loetud Lindgren – Karlssonid ja Blomkvistid ja värgid – üldse erilist muljet. Nuhjah, mingid lapsed möllavad, las nad siis möllavad, see on loomulik, et neil on huvitavam elu kui mul.
Sealt edasi tulid muidugi Gerald Durrell, Richard Roht, “Valgekihv”, “Põhja hulkurid”, “Loomaaed läve ees” jne, samuti “Horisont” ja “Eesti Loodus”. (No ja veel hiljem Herriot ja Turovski.) Igatahes imestan siiamaani, miks ma loomaaias elevandisõnnikut ei kühvelda või sajajalgsete suguelu ei uuri (eeldades, et sihuke asi ikka olemas on). Aga ju siis jäi midagi puudu. Minul, tähendab, mitte raamatutel.

Stanislaw Lem “Tagasitulek tähtede juurest” (e.k. 1976)
Pärast muinasjutte tulid lisaks loomajuttudele musketärid, indiaanlased, Verne ja muud sihukesed. Neist oli juba üsna siiber ees, kui ajakiri “Pioneer” hakkas järjejutuna avaldama Strugatskite jutustust “Põrnikas sipelgapesas”. Mine tea, mis aastal. See oli siis esimene mõjuv kokkupuude ulmega (kui mitte arvestada nt raamatuid nagu “Totu kuul” ja surmigav “Andromeeda udukogu” – üldiselt kiidetud “Lilled Algernonile” läks kuidagi minust mööda).
Edasi tulid siis Ray Bradbury novellid, Strugatskite muud asjad, Lem, LeGuini “Pimeduse pahem käsi” jne.
Aga Asimov on mu jaoks siiani tapvalt igav.
“Tagasitulek” tundub tagantjärele natuke naiivne ja sentimentaalne, aga tol ajal mõjus küll… tugeva sisemise eetikaga kangelased-avastajad, kes pöörduvad kosmosest tagasi ja peavad tõdema, et nende saavutused kedagi ei huvita. Uue ühiskonnaga mugandumine tähendaks aga mõeldamatut enesereetmist, sest peale iseenda pole neile midagi alles jäänud.
“”Sa ei suuda seda mõista. Te ju loobusite kurbmängudest, et elu oleks rahulikum. Mina niimoodi elada ei oska. Niisugust elu pole mulle tarvis.”"

John Galsworthy “Forsyte’ide saaga” ja “Kaasaegne komöödia” (e.k. 1991; “Peatüki lõpp” ilmus tükk aega hiljem ja tundus hoopis igavam)
Sattusin seda lugema enam-vähem sel ajal, kui olin lapsepõlvest täiskasvanuikka siirdumas ja tee või tina, ei meeldinud mulle kumbki neist maailmadest. Ka eesti lapse lemmiktoit on teine eesti laps, hehe. Ja selles täiskasvanumaailmas, mis mind ümbritses, ei tuvastanud ma reklaamitud täiskasvanute valikuvabadusest ja eneseteostusest eriti midagi.
Eks ma üks nõutu, kibestunud ja üleüldse désenchantée pubekas olin, ohjah.
Galsworthy suhtumine oma tegelastesse “õpetas” mulle leebet iroonilist empaatiat ja kriitikat ilma hukkamõistuta, mis muidugi ei tähenda, et ma 100% hea õpilane oleksin olnud. Ving ja irin on ikka toredad asjad. No kui näiteks tänaval õõtsub mu ees tagument, millel on kuldtähtedega kiri “Born on the street“, siis reaktsioon “Jeez, mis inimestel ometi viga on” ei ole küll eriti leebelt irooniline.

Jaan Puhvel “Võrdlev mütoloogia” (1996)
Põhimõtteliselt on see õpperaamat, infoküllane ja viidete-seostega läbikootud ülevaade indoeuroopa mütoloogiast. Samas lihtsas, muhedas ja humoorikas stiilis (ilmselt on tegemist õppejõuga, kes igas loengus suutis kuulajad naerma panna). Loomulikult ei mahu sellisesse ülevaatesse põhjalikke kirjeldusi iga mainitud tegelase kohta ja assotsiatsioonid tunduvad kohati väga julged, aga eks siis jääb lugejale edasimõtlemiseks ruumi.
Äärmiselt avastuslik raamat. Muidugi olin mõnes loengus juba kuulnud, et paljudes keeltes on sanskriti keelest pärit sõnatüvesid, ning Jaan Undi antiikkirjanduse kursus alustas babüloonia ja sumeri müütidega. Aga see oli nii põgus kokkupuude, ja palju me teame näiteks kelti või balti (st läti/leedu/vanapreisi) mütoloogiast, eksole. Praegu on küll Wikipedia ja muud ägedused, aga kõigepealt peaks ikkagi natuke teadma, mida sealt otsida.
Samuti ei jäta autor viitamata huvitavatele keelelistele seostele. No näiteks:
“Isegi ilmalikustunud Homerose miljöös ilmneb rämeda kodutüranni ja naisepeksja jõhkardi kõrval väärikam inimlaste saatuse määraja, jumal, kes kaalub sangarite elusid kuldsel vael ja kellele kuulub nii díkē “õigus” kui thémis; esimene võrdub sanskriti sõnaga díšā “suund” ja tähendab inimõigust (vrd. ladina directum > prantsuse droit), teise vasteks on veda dhāman- (Varuna seadus) ja sisuks läbisaamine jumalatega.” (lk 135; jutt käib Zeusist)
Või võtame lause, millest lähtudes võib lugeja Tolkieni ja Shakespeare’i edasi uurida, nii kuidas ainult soovi on:
“Jättes kõrvale astraaletioloogia (ka anglosaksi Earendel “Koidutäht”), kes oli Aurvandill? Saxo 3. raamatus esinevad Orvendillus ja tema poeg Amlethus (Hamlet); viimane koinis kuskil kaugel rabas Ophelia prototüüpi ja vihjab selle seiga kirjelduses (Saxo 3.6.10) mitmesugustele sootaimedele. ” (lk 206)
Võluv.

Neil Gaiman “Ameerika jumalad” (e.k. 2003, aga soovitaks ikkagi originaali – see lihtsalt on üks neist, mis võivad parimagi tõlkija ära nikastada)
Ooh, no kellele tuleb üldse selline mõte pähe – kaasa tunda jumalatele ja muudele müütilistele olevustele, kes on nende arvamust küsimata kogu maailmast võõrale mandrile kokku veetud ja siis uute jumalate (meedia, Internet, lennukid, autod…) pärast hüljatud? Ja kes peavad hakkama saama nagu oskavad – kelmina, ennustajana, prostituudina, taksojuhina, matusebürood pidades, poes kaste tõstes, auto alla jäänud loomi süües või prügikasti kõrval purjuspäi surnuks külmudes. Teadmisega, et uued jumalad plaanivad esimesel võimalusel vanale rämpsule otsa peale teha.
Kuna sedasorti tegelaste puhul pole kohe puust ja punaseks ette tehtud, kes nad täpselt on (näiteks mingi tüüp, kelle nimi “kõlab nagu Elvis” osutub lõpuks skandinaavia päkapikuks nimega Allvis), siis on lugemise juurde abimaterjale vaja – “Võrdlevast mütoloogiast” on abi, aga siin on haare ikka palju laiem. Aafrika ja Uus Maailm kah. Eelpool lingitud Wiki ja fännilehed abiks ikka.
No Hinzelmanni mäletasin ma saksa muistendite valimikust “Kuldkeegel”, vanaegiptuse jumalad tulid ka natuke tuttavad ette jne. Aga näiteks peategelase varjunimega Mike Ainsel jõudsin juba mingi peaingel Miikaeli teooria välja mõelda, enne kui sattusin seletusele, et “my ainsel” tähendab “mina ise” – umbes nagu seal Vanapagana ja Kaval-Antsu loos, kus Ants tutvustab end Isena ja kui pärast Vanapaganalt küsitakse, kes talle sulatina silma kallas, siis oli “Ise tegi!” Appi, kes sellist asja teadma peab.
Kohati tundub veidi kohmakas ja liiga segadusseajav, aga idee eest 10 punni, igatahes.

Ausõna, raske ülesanne oli Sellest hoolimata loodan, et Rojukene ja Rents leiavad aega palli kinni püüda.

…

Ei kujuta ette, mis tulemust Tähe-Pargi haljasala kaitsmiselt ja allkirjade kogumiselt loota tasub. See lugu teeb nii kurvaks.
Oeh, hakka või ise ka aktivistiks.
Aga kui seda soolikat ikka antud ei ole, siis pole parata.

Ok, pool sellest viimase nädala apaatsest olekust on biokeemia, aga teine pool tüütab juba täiega ära.
Häda selles, et ma’i tohiks vist endale “päris” puhkamist lubada. Eks minulgi ole suvel hapukurgihooaeg ja enda jaoks jääb veits rohkem aega üle. Aga nii kui päevake-paar une täis magad ja nina põhjalikult raamatusse topid, kukub vererõhk kolinal, pea hakkab ringi käima, liigutused muutuvad kaks korda aeglasemaks, silmad kustuvad pähe, mälu on mitte nigu haugil, vaid nigu haugi marjateral ja tekib tunne, et “mis siis saab, kui ma niisuguseks jäängi”.
Vahelejäänud Folk annab ilmselt tunda, lootsin sealt ju korraliku laksu päikest, vaheldust ja suhtlemist saada. Mõiganuks rohkem kui mingi vitamiin.

Ja külm on, raisk.
Tõsiselt.

Viimased päevad olen kohusetundlikult rattaga mööda linna tiirutanud, et natukenegi verd käima saada, aga see m*** viskas just keti maha ja ma mitte ei viiiitsi õlise rauaga jubida.
Kusjuures süüdi on härra Mörfi. Sest ma just mõtlesin, kui tore on sõita
rattaga, mis käigu alla vahetamise juures ketti maha ei viska. Pooltunnike hiljem tegi ratas just seda, ja veel ilma igasuguse käiguvahetamiseta.
Kuramuse sänikaelpart.

Tassisin Lutsu raamatukogu mahakantud raamatute müügilt jälle mitu kapsast koju, sealhulgas ka “Kuumad käkid külmas öös” – järgmisteks uurimisobjektideks saavad niisiis peale sänikaelpardi veel Arseeni Tsüankaali, Pakter, ükspea-puukoristaja ning lame kännuööbik.

apaatia

Võrreldes eelmise postitusega pole enam sellist mõtetki, et vihastaks või rõõmustaks, samas kurvastamine kui selline nõuaks kah liiga palju energiat.
Äh…
Nagu mainisin, toibus Triss pärast loomaarstilkäiku mõnevõrra ja kui ta jälle elu vastu huvi tundma hakkas, sööma ja ringi liikuma, siis oli ikka näha, et tegemist on halvatusega. Kõik käpad ühtlaselt nõrgad. Njah, insult ikkagi. Eks ma lootnud, et olukord jääb mõneks ajaks stabiilseks ja tõbrake harjub piiratud liikumisvõimega, vahepeal nägi ta muidu ikka päris hea välja. Aga reedel pööras järsult halvemaks ja lõpuks pidin tunnistama, et halvatus on neelamislihasteni jõudnud.
Eks loomaomanik tea algusest peale, või vähemalt peaks teadma, et kunagi peab ta võib-olla Otsuse tegema. Aga see on ikkagi kuramuse vastik.
Ja ei saa viimasel hetkel kliiniku ukselt ringi pöörata, looma kaenlasse kahmata ja kriisates jooksu pista, no ei saa, noh.

Allesjäänud rotti ei oska kah kuidagi lõbustada, vend kadund ja miski ei huvita.
Ega pole mõtet talle seletada, et nädal põdemist oli vennaksele kerge minek, võrreldes kopsuhädade ja kasvajate ja muude tavaliste jamadega. Ennast aitab see mõte küll.