Meeleolu: väsinud-aga-õnnelik
Tunnusmeloodia: “Seenekorjamise laul”, noh, teate küll. Auu, auu.
Viimased sügised on ikka veidrad olnud, midagi olulist oli puudu… Kui vahel Pärnus käin, siis vanemad väidavad, et meie maakohas seeni pole ja enne kui ma maale jõuan, et taretagusest metsast kaugemale asja uurima minna, tulevad öökülmad kaela. Tartu kandis pole kah õieti metsa jõudnud.
Aga eelmisel nädalal ajas kolleeg Vanem-Ja-Targem mul hamba valusalt verele, seletades mõnuga, kuidas vanasti rongiga Tartust välja seenele mindi. Mispeale mõtisklesin pisut oma töögraafiku ja vaba päeva võtmise võimaluse üle ning pahvatasin kirglikult: “Sa oled paha!”
Vanemate juurde ja ka maale minek oli aga niikuinii plaanis. Kohapeal tegin kõrvad kurdiks hädaldamisele, et vihma tibutab ja ühtki normaalset seent lähemas raadiuses nähtud ei ole, vedasin vanad kaltsud selga, laenasin isalt kompassi, võtsin ämbri ja teatasin, et lähen… lihtsalt jalutama.
Jalutama pidin minema üsna võõrasse kanti, sest lapsepõlveaegsest põhiseenemetsast on kuused maha võetud ja praegusest noorest võsast pole mõtet seeni otsidagi. Suundusin üle (normaalselgi aastal) soise vana heinamaa teise metsa, seejuures astusin pidevalt mätastest mööda (kuradi linnatibi), sulpsasin üle kraavi hüpates jalgapidi vette ja koperdasin mitu korda tuldud teed tagasi, otsides kohta, kus üldse üle kraavi pääseda (selleks ajaks polnud lihtsalt pahkluuni vesi enam probleem, läksin läbi nii et vahujutt taga). Seda kõike nöörsaabastega, sest parajaid kummikuid majapidamises lihtsalt polnud. Aga kui metsa jõudsin ja mõningase ringitrampimise järel esimesi kuuseriisikate kobaraid nägin, läks süda kohe piisavalt soojaks
Ainult üks asi mulle ei meeldinud, nimelt oli metsas pagana palju hästi sisse tallatud radu, jurakaid sõrajälgi ja songitud kohti. Eks tuleb loota, et siga loll ei ole. Isegi kui loll seeneline üksi ringi töllab, teades vägagi hästi, et mets asustatud on.
Ilmselt sellepärast kukkuski isa kauase äraoleku üle torisema, kui ma mingi viie-kuue tunni pärast täis ämbri ja rätikust tehtud kompsuga tagasi olin. Mh. Muretsemist annab kenamini ka väljendada, aga mis sealt oodata oligi.
Selliste jõu- ja ilunumbrite peale viskasin linna jõudes asjad, sh telefoni, oma tuppa, kukkusin mauh teleka ette ja enne sealt ei liikunud, kui silm kinni vajuma hakkas. Nii et alles järgmisel päeval (kui juba kahe ämbriga metsas tagasi olin) suutsin tuvastada, et õhtune vastamata kõne oli olnud peokutse.
Aargh, aarghh.
Ja sedasi ei õnnestunudki Pärnul end minu silmis rehabiliteerida.
Ilmselt pole nii määratud, et mul oleks sellest linnast mingeid muid muljeid kui “nohikpubekas sureb igavusse” ja “”Tõe ja õiguse” I osa kohtub “Eesti matusega”".
No ma ei usu, et oleksin oma tulivalusate jalalihaste ja süsimustade küünealustega (õudne, milleks seened võimelised on) õhinal pittu tormanud, et hommikul jälle reipalt metsa marssida, aga mh, olnuks vähemalt valikuvõimalus. Ah, tühja kah.
Igatahes oli ema tehtud seenesoust vaeva väärt ja tunnistan ausalt, et mulle kangesti meeldib, kui õigus minule jääb, oma isa tütar nagu ma olen. Kaua mu “jalutamise” üle igatahes ei itsitatud, hehee.