whatever

Kena päikeseline laupäev, mässin end hoolega salli ja asun kangelaslikule poeretkele.
Majast välja astudes jooksen praktiliselt kõhtu ühele vanale tuttavale, keda päris tükk aega näinud ei olnud.

“Ohoo, sa elad siin või?”
“Sedand küll, mis ise hängid ja muidu uudist?”
“Ma elan kah nüüd siinkandis, läksin naisest lahku.” (He’s, like, “nothin’”. And I’m, like, “that’s cool”.)

Mis sa oskad kosta – “whatever, eks ise teate” on ju piisavalt iseenesestmõistetav ja seda pole vajagi välja öelda, õnne soovima nagu ka ei hakka, kui just väga ekstreemse juhtumiga tegemist pole. Nojah, eks siis jääb kolmas variant.

“Oooh, kahju küll.”
“Miks kahju? Ei ole midagi kahju, mul on nüüd palju ilusam naine!”

Whatever.
Mõtle edasi või mõtle tagasi, ei tule mitte meelde, et mõni tuttav naisterahvas oleks praalinud: “Läksin mehest lahku, tead, aga s***a kah, mul on juba uus mees, kellel on palju suurem”… biitseps? Khm. Whatever.
Huvitav, huvitav, kellest saab see esimene julge ja aus tüdruk? Avanti donne, sugude võrdsuse nimel!

Liam Lynch – United States of Whatever

if you wanna run cool, you gotta run on heavy, heavy painkillers

Mental note to self: ära iialgi, iial-gi lase kodusel ibuprofeenivarul otsa saada.

Tramaivõi, hakka veel ise endale diagnoose panema, nii puusse võib panna, et häbi kohe.
Arvatav lihasepõletik osutus hoopis issiaseks, sest issias on teatavasti selline tõbi, mis reisib ja nii see tõbi reisiski kaela vasakust poolest paremasse õlga.
Progress on märgatav, sest enne võis veel olla ja tegutseda, kui pea kenasti otse ja paigal hoida – aga katsu sa niimoodi istuda või astuda, et õlg ega käsi üldse ei liigu. Raamatulugemine ja arvuti nõudsid võimatut asendit, pikutada ka ei tahtnud, sest enda ülesupitamine tegi pärast põrguvalu, linnas (apteeki) jalutades tuli iga kümne meetri tagant võpatada ja ebadaamilikke sõnavõtte pomiseda. Kurat, kui tüütu.
Nojah, inimene ei õpi isegi enda vigadest – kui õpiks, siis ma’i istuks praegu arvuti taga, onjunii.

SNAFU

Jee.

Viimasel ajal on jäledalt igav olnud, noh nii lihtviisiliselt igav. Ilma sabaliste sõpradeta on igav, muidu kah igatpidi. Pööloy Gläänzi kontsert ei suutnud lõbustada (ilmselt peab jälle kümme aastat ootama, et nostalgialaks toimima hakkaks), isegi lemmiktöö ei vaimusta, kui sellega paralleelselt ports igavaid töid tegemist ootab.
Sai tehtud viga ja see igava elu fakt välja öeldud – mitte et oleks ringi käinud ja kõigile tuttavatele kõrva vingunud, aga ära mainitud sai jah. No ja sellest piisas, et sod’s law kohe rakendust leiaks.

Kõigepealt on sel nädalal juba kolmel hommikul elekter ära võetud – loomulikult kahtlustasin, et naabripäss leiutab jälle oma imelisi süsteeme, aga ei, jubimine käib ikka kusagil mujal. Igatahes on õudselt huvitav teeküünalde peal kohvivett kuumutada. Täna jõudsin vähemalt kohvi just enne tõmbama panna, aga makaronide keetmine jäi pooleli ja nii sussitasingi poolpehmeid makarone kolme teeküünla peal edasi (kokkupandavale “matkapliidile” rohkem lihtsalt ei mahtunud), et teised vähegi süüa kõlbaksid.
Nojah, tööd teha ei saa, kus meil’s ikka kiiret.

Teiseks leidis mu peaaegu-igasügisene lihasepõletik toreda aja külla tulla. Arvutiga töötajal on niikuinii kael-õlad “löögi all”, sinna juurde väike rõske sügistuuleke ja hoplaa, nädal häda ja viletsust jälle garanteeritud. Hakkad näiteks hommikul pahaaimamatult ringutama, kaelas käib äkitselt raks, lihas tõmbub tulise valuga krampi ja siis vaata ise, kuidas järgmistel päevadel lihtsamategi toimetustega hakkama saad.
Seekord oli mingi kuklalihas veel nii agar, et andis endast niimoodi märku keset sügavat ööd. Kujutad ette, eksole: keerad issanda rahus külge, märkides poolunes rahulolevalt ära, et hommikuni on aega küll, ja järgmisel sekundil on kääks – pead tõsta ei saa, küljele keerata ei saa, igasugune liigutamine on vastunäidustatud ja valujutid särisevad käsivarteni välja.
Kuna muud variandid tundusid teostamatud, ägasin teise poole ööd vähim valusas asendis kuidagi mööda ja alles siis, kui äratus karjuma hakkas, veeretasin pea sentimeeterhaaval padjalt maha, vedasin end vandudes istukile ja läksin enam-vähem roomates oma Deep Reliefi otsima (ibukageel selline). Eks algus ongi kõige hullem, edasi läheb vähemalt talutavaks.

Kuna kodus seina vahtida olnuks veel hullem ja linna peal asjatamist oli niikuinii, käisin tudengite filmiõhtul sellist asja vaatamas nagu “Origins: Earth Is Born” – oijee, mulle meeldivad säärased esteetiliselt mõjuvad suurejooneliste loodusvõtete ja arvutigraafika kombinatsioonid, olgu nad pealegi masendavalt klišeelikud. Filmi sisse juhatanud geoloogiaprofessor ei jätnud juhust kasutamata ja märkis ühe küsimuse vastuses mõnuga, et “varsti” peaks aset leidma Maa magnetpooluste vahetumine ja huvitav-huvitav, mis siis juhtuma hakkab. Nojaa, geoloogi varsti pole igaühe varsti, aga kuna olin just Atwoodi romaani “Orüks ja Ruik” üle lugenud, siis selline muljekombinatsioon võttis ikka muiates mõtisklema, et kuidas bioloogid, energeetikud ja muu sedasorti infi omav rahvas küll end kollektiivselt surnuks ei joo. Mina oma optimismi ei usalda ja seega bioloogiat õppima ei läinud – lihtne enesekaitsemehhanism.

Ah, aitab ka mölast.

4-3=1

Oo, mis uudist ma äsja lugesin.
Kreator, Caliban, Eluveitie ja Emergency Gate? Püha müristus, üsna uskumatu kompott ikka.
Küsimus: kas Libarott ronib kesk talve Talina ja maksab mingi x raha, et vaadata üht pändi neljast ja jalga lasta hiljemalt enne peaesinejat (80. aastatest pärit thrash? Eiii, palun, mitte minu kuuldekauguses)?
Vastus: ilmselt mitte.

Kurb.
Niuts, niuts…

Eluveitie – Inis Mona

Slania’s Song
Uis Elveti

it’s just me

Püüdsin end taas lõbustada “About a Boy” vaatamisega, kuigi peab möönma, et esiteks: nii kui film raamatust kõrvale kaldub, läheb asi õumaigaad-tasemel piinlikuks ja teiseks: üks laul filmist hakkab vältimatult pärast kummitama.

Aga mis parata, iga päev ei tehta selliseid filme, mille puhul Libarott tunneks veidi skisofreenilist hingesugulust tervelt kolme üksteisest äärmiselt erineva peategelasega, hehe. Pealegi: parajalt keskealist ja inimese moodi soenguga Hugh Granti kannatab täitsa vaadata, eriti kui tal pole loota ei oscarwilde’ilikele lokkidele ega kutsikapilgule ja ta peab näitlema ka hakkama.
Isegi niivõrd kannatab vaadata, et ta meenutab mulle kangesti vennaraasu (mkm, ma’i pea silmas isehakanud vennakest Kutsut, vaid oma pärispoolvenda). No ega ma nii ülbeks ka ei lähe, et väidaksin, nagu oleks mul vend, kes näeb täpselt Granti moodi välja, aga näokuju ja silmade osas midagi justkui oleks. Jessas, kui suur puudus peab kiitlemispõhjustest olema, et kenade sugulaste üle uhkeks hakata. Olgu vastukaaluks öeldud, et olen sellist “jaotust” alati veidi ebaõiglaseks pidanud… kuigi isalt saadud nurgelise low-maintenance kere eest tuleb küll tänulik olla. Yeah, I really am this shallow

Tänulik tuleb olla ka selle üle, et kummitama ei jää mitte “Killing Me Softly”, vaid hoopis Badly Drawn Boy “Above You, Below Me”, eriti koht, kus korduv motiiv nö ümber pööratakse.
I won’t take you as you are, please don’t take me as I am… Võluv.

lihtsalt liba

Meeleolu: misasi?
Tunnusmeloodia: Placebo – Meds

… vähemalt see koht, kus jalad põrandasse vajuvad. Tean, mida tunnete, beibi. Ja kaame nägu peeglis pole ka mingi uudis; isegi kui ta peaks mölisema hakkama, siis lasku aga käia, niikuinii midagi huvitavat öelda ei ole.

Üldiselt püüan harjuda ilma rottideta Libarott olemisega.
See käis nii lihtsalt, alles me sõime Arthuriga koos õhtust ja jalutasime toas (see nägi viimasel ajal välja sedasi, et mina utsitan ja meelitan, tõbrake haigutab mulle näkku, vanai… looma asi). Muidugi oli ta üksiku rotina tusasemaks ja passiivsemaks jäänud, aga midagi päris murettekitavat polnud. Muret tekitas alles see, kui ta tunnike hiljem puuris siruli oli, siis polnud sellest enam miskit kasu.
Aga kuna muretsemata olla ilmselt ei oska, siis tuleb muretseda selle pärast, et igasugune emotsioon oma puudumisega imeselgelt silma paistis.
“Kerge minek” ja “olid meil koos ikka ilusad ajad” mõttes nenditud, keerasin väikese valge kogu riidetüki sisse ja pistsin külmkapi külmutusossa. Tegin veidi tööd, kobisin magama… und ainult ei tulnud (mõni ime, et põrand kõigub), muidu ei midagi. Mis siin ikka halada, kui midagi teha ei anna ja isegi publikut pole.

Ei, nüüd teen küll rotipidamises vaheaja ja mõtlen järele, kas ikka maksab end piinata. Eks harjun, ainult esialgu ei oska kuidagi olla.
Ma ei pea enam hoolitsema selle eest, et kodus kindlasti jogurtit, värsket köögivilja ja/või tailiha oleks (aidaa, tervislik toitumine, niipalju kui seda oli).
Pähklid, päevakübarasiirupi ja mitmesugused hommikusöögihelbed võin süümepiinadeta ise nahka pista, asju võin lohakamalt vedelema jätta, samas on aga vähem koristamist… hmhjah, ei kõla just pahasti.
Aga ikkagi.

R.I.P. Tristan 23.08.2006 – 1.08.2008
Arthur 23.08.2006 – 16.09.2008

be afraid, be very afraid… they’re back!

Te ei suuda ette kujutada seda õudust, millega ma silmitsi seisin, kui ilmsüütult, popilt und noortepäraselt Kaubamajas ringi hängides märkasin äkitselt…
huuu…
Pange nüüd igaks juhuks silmad kinni!
—

… Jalanõusid.

Tepitud nailonkangast, paksu vatiinpolsterdusega säär…saapaid?
Rammusaid fuksiaroosasid kapsausse, millele tuleb jalg… ee… ühest otsast sisse ajada.

Kuulge, ma mäletan sarnaseid asjandusi kuskilt kuradi 80ndate lõpu kandist.
Ja seda, kui pussakad need tegelikult jala otsas välja nägid, millise pardikõnnaku tekitasid ja kui rõvedad pärast paari porist ilma välja nägid. Haahaa.

Mis järgmiseks, seltsimehed? Banaanipüksid? Soengud “Disko” ja “Disko 2″?

… ja mitte ainult süda pole rumal…

…ehk otse öeldes, loll pea on kere nuhtlus.

Hmh, mõni ikka pole normaalne.
Sumpab sügisel ilma kummikuteta pahkluuni vees, sooritab ebagraatsilisi hüppeid, balansseerib mööda mättaid ja ronte, komistab põldmarjavartesse, libiseb märja rondi peal ja lendab käpuli, niimoodi tundide viisi, eksole.
Ja siis imestab, kui jalgadega midagi juhtub.
Parema jala pahkluu juures lõi põletik mingisse väiksesse kõõlusesse ja nii ma siis elan juba kolmandat päeva paistes ja valutava jalaga, millega trepist üles veel kuidagi pääseb, aga allaminek käib astehaaval ja käsipuu najal.
Olgu jumalad tänatud ibukasalvide eest.

Aga oijee, kuidas tahaks jälle seenele minna.

Nii on see, rumal süda on sul sees…

Ometi sa hoiad teda, ikkagi su süda ta…

Irw.
Huh, on alles lõbus laul see “Rumal süda”.
Test leitud Rojukese juurest.
Sõna aloof mulle meeldib, aga ei saa aru, mida paganat see kapsaleht seal pildi peal teeb.

Your result for The Heart Test…

Reclusive Heart

The Reclusive Heart
Independent, Realistic, Intimate, Indulgent

You are the most aloof of hearts, the Reclusive Heart. You are down-to-earth and don’t mind being alone, but at the same time you are intimate and value harmony when you are in a relationship. You may seem standoffish, but you simply realize that the love of another isn’t everything as long as you love yourself. However, you do value the closeness of another, but don’t need it to be happy.

Matches for the Reclusive Heart:

The Lonely Heart
You will find a sort of a kindred sprit in the Lonely Heart. Realistic and valuing love and harmony, you will get along well. The Lonely Heart’s more dependent nature may not seem to appeal to you at first, but want for intimacy will make you appreciate the Lonely Heart’s need to be loved.

The Heart on Sleeve
The Heart on Sleeve is not afraid to show emotions or say how they feel. You will come to appreciate their need to be loved, and also value their idealistic and intimate nature. Their more forthrightness will be something you as an independent can appreciate and make for a good match.

Your exact opposite is The Rogue’s Heart.

Avoid Indpendents when you can. You value independency, but a relationship with another Independent won’t last, as you’ll both be doing your own thing, and the intimacy will be lost. Explicits may also be difficult for you to get along with, as you value harmony.

Take The Heart Test at HelloQuizzy

tehtud!

Meeleolu: väsinud-aga-õnnelik
Tunnusmeloodia: “Seenekorjamise laul”, noh, teate küll. Auu, auu.

Viimased sügised on ikka veidrad olnud, midagi olulist oli puudu… Kui vahel Pärnus käin, siis vanemad väidavad, et meie maakohas seeni pole ja enne kui ma maale jõuan, et taretagusest metsast kaugemale asja uurima minna, tulevad öökülmad kaela. Tartu kandis pole kah õieti metsa jõudnud.
Aga eelmisel nädalal ajas kolleeg Vanem-Ja-Targem mul hamba valusalt verele, seletades mõnuga, kuidas vanasti rongiga Tartust välja seenele mindi. Mispeale mõtisklesin pisut oma töögraafiku ja vaba päeva võtmise võimaluse üle ning pahvatasin kirglikult: “Sa oled paha!”

Vanemate juurde ja ka maale minek oli aga niikuinii plaanis. Kohapeal tegin kõrvad kurdiks hädaldamisele, et vihma tibutab ja ühtki normaalset seent lähemas raadiuses nähtud ei ole, vedasin vanad kaltsud selga, laenasin isalt kompassi, võtsin ämbri ja teatasin, et lähen… lihtsalt jalutama.

Jalutama pidin minema üsna võõrasse kanti, sest lapsepõlveaegsest põhiseenemetsast on kuused maha võetud ja praegusest noorest võsast pole mõtet seeni otsidagi. Suundusin üle (normaalselgi aastal) soise vana heinamaa teise metsa, seejuures astusin pidevalt mätastest mööda (kuradi linnatibi), sulpsasin üle kraavi hüpates jalgapidi vette ja koperdasin mitu korda tuldud teed tagasi, otsides kohta, kus üldse üle kraavi pääseda (selleks ajaks polnud lihtsalt pahkluuni vesi enam probleem, läksin läbi nii et vahujutt taga). Seda kõike nöörsaabastega, sest parajaid kummikuid majapidamises lihtsalt polnud. Aga kui metsa jõudsin ja mõningase ringitrampimise järel esimesi kuuseriisikate kobaraid nägin, läks süda kohe piisavalt soojaks

Ainult üks asi mulle ei meeldinud, nimelt oli metsas pagana palju hästi sisse tallatud radu, jurakaid sõrajälgi ja songitud kohti. Eks tuleb loota, et siga loll ei ole. Isegi kui loll seeneline üksi ringi töllab, teades vägagi hästi, et mets asustatud on.
Ilmselt sellepärast kukkuski isa kauase äraoleku üle torisema, kui ma mingi viie-kuue tunni pärast täis ämbri ja rätikust tehtud kompsuga tagasi olin. Mh. Muretsemist annab kenamini ka väljendada, aga mis sealt oodata oligi.

Selliste jõu- ja ilunumbrite peale viskasin linna jõudes asjad, sh telefoni, oma tuppa, kukkusin mauh teleka ette ja enne sealt ei liikunud, kui silm kinni vajuma hakkas. Nii et alles järgmisel päeval (kui juba kahe ämbriga metsas tagasi olin) suutsin tuvastada, et õhtune vastamata kõne oli olnud peokutse.
Aargh, aarghh.

Ja sedasi ei õnnestunudki Pärnul end minu silmis rehabiliteerida.
Ilmselt pole nii määratud, et mul oleks sellest linnast mingeid muid muljeid kui “nohikpubekas sureb igavusse” ja “”Tõe ja õiguse” I osa kohtub “Eesti matusega”".
No ma ei usu, et oleksin oma tulivalusate jalalihaste ja süsimustade küünealustega (õudne, milleks seened võimelised on) õhinal pittu tormanud, et hommikul jälle reipalt metsa marssida, aga mh, olnuks vähemalt valikuvõimalus. Ah, tühja kah.

Igatahes oli ema tehtud seenesoust vaeva väärt ja tunnistan ausalt, et mulle kangesti meeldib, kui õigus minule jääb, oma isa tütar nagu ma olen. Kaua mu “jalutamise” üle igatahes ei itsitatud, hehee.

blondiin, tosi jees

Sõidan mina eile väikse ringiga kesklinnast koju, põikan Zeppelinist läbi ja suundun üle Turu tänava. Tunnistan, et sõitnuksin päris meeleldi Zeppelinist ülekäigukohani rattaga (st mööda kõnniteed), aga mingi pubetšikkide kamp siiberdas kõva pläägutamisega jalus. Lähen siis korralikult ratast käekõrval lükates neist mööda ja kuulen, et nu kakoine blondinka see siin niisama ratast jalutab (ei suudaks seda repliiki taastada, sest aktiivne sõnavara on üsna kärbunud, aga mingid riismed passiivsest vene keele mõistmisest on kuskil seljaajus alles).
Jalutame üle sebra, mina rattaga ees, nemad järel, ja kui ma siis sõiduteele pöörasin ja sadulasse hüppasin, tuli selja tagant: “Uuu, ne takaja blondinka”.

Ma’i hakanud neile Kõnekat Žesti tegema, sest seda ma alles mõni päev tagasi tegin ja roppratturi tiitel pole ka asi, milleta elada ei saaks.
Nimelt ootasin Kaubamaja ülekäigu juures, ratturite tsoonis ja puha, ja nii kui roheline tuli süttis, kargas mulle selja tagant ette mingi tropp. Keksib paremale, keksib vasakule, ajab käsi laiali, ühesõnaga näitab igatpidi, et tema ongi see Suur Ahv, kellest Jörpa laulab. Ja kui ma siis mõtisklema jäin, kui suure ringi ma läbi jalakäijate tsooni tegema pean, et ahvist mööda saada, kukkus too lämisema: “Noh, hakka nüüd väntama! Kas ma pean appi tulema vä?”

Ahaa, tähendab, nüüd on siis siuke seis, et… kas blondiinsus või Rojukese tanksaabas, selles on küsimus.
XD

Armas maailm! Pean kahetsusega teatama…

… et nüüdsest peale ei õnnestu sul mind millegagi üllatada, tehku selleks üleinimlikke pingutusi ükskõik milline poliitik, neocon, asakas, äri- või usutegelane. Ja kui see kõigest hoolimata ikkagi õnnestub, siis ainult tänu sellele, et mul peab järelikult haugi mälu olema.

Et kõik ausalt ära rääkida, nagu asi oli, pean alustama sellest, et meil pole viimastel nädalatel koridoris (sh aknata peldikus) voolu. Koridori vool oli ühe korteri mõõtja taga (sest kunagi, kui eraldi mõõtja oli, siis keegi lihtsalt ei maksnud seda voolu), ja selle peremees korjas siis igalt korterilt viis raha kuus. Nüüd müüdi korter maha ja uus omanik ühendas juhtme lahti, et tema ei viitsi. Mida mina kui individualist talle pahaks panna ei oska, olgem ausad.

Tulen siis üks õhtu eelmisel nädalal koju ja ukse vahel ootab kiri minu kõige suuremalt sõbralt naabri-Heinolt: “Kallikene! [öök] Täna kell 12 ühendati koridori vool sinu korteri mõõtjasse. Kui maksmiseks läheb, siis maksan sulle, eks!” (Mõõtjad, tähendab, asuvad meil koridoris.)
Nonii, ja see ühendamine nägi niimoodi välja, et mingi narmendav juhe oli harukarbist mõõtjani veetud ning korgi ja vastava augu serva vahelt sisse litsutud (jep, mul on korgid ja ürgaegne voolumõõtja ja puha). Hämmastav. Ma olin selle ettevõtlikkuse ja tehnilise taibu peale lausa sõnatu.

Selgus, et minu korteriperenaine ei tea asjast midagi. Mida oligi arvata, kuidas teisiti. Edasi laekus üpris kähku perenaise isa, kes selle müstika paarikümne sekundiga maha kakkus. Nii et oleme tagasi ei-tea-mis sajandis, kui peldikus küünla või taskulambiga käidi (kui romantiline, onju). Ma ei tea, kuidas teised ja mis see minu asi, aga mina teen seda nüüdsest siira rõõmuga, hehe. Heinole selline kohustus kindlasti sobiks, aga ennast ma küll ette ei kujuta kord kuus majarahval viie krooni pärast seljas elamas. Topeltöök.

Nüüd oleme paar korda koridori peal teineteisest mööda lidunud ja jaheda tere vahetanud, aga ei mingit piuksu rohkem. Sobib. Kui see piuks ka tulema peaks, küll ma tean, mida talle sisistada (märksõna: “pole sul enam nõuka-aeg”). Taevale tänu, vähemalt peaks lõpp olema sellel “kallikene, sa oled ikka nii imelik ja huvitav inimene, ma nii tahaks su sõber olla”. Kolmekordne öök.

Laupäeval sai Genialistide klubis täikal käidud ja skooritud sealt:
- laitmatult töötav optiline hiir;
- üks ingliskeelne Eco, “The Mysterious Flame of Queen Loana”, muidugi pole jõudnud veel lugeda, aga neid illustratsioonegi võib lõpmatuseni vahtida;
- T-särk Kosmosemuttide pildi ja kirjaga “Kaalujälgimisprofid soovitavad: Ära raiska kallist toitu, SÖÖ SITTA!”

No ma loodan, et kui Heino või jehoovatunnistajad mul ukse taga kraapima peaks, on mul avama minnes just see särk seljas. See kaalujälgimise ja kalli toidu osa on nimelt väikses kirjas ja pole üldse oluline.