okei, okei, nagu vist ka aru oli saada, siis tegelikult ma eelmises postis kirjeldatud unelevaid meeleolusid nii väga ei vihka. pigem vastupidi.
kuigi elu segavad nad küll (elu = töö, tähendab).
aga nii hulluks asi ikka ei lähe, et aurasid ja haldjaid nägema hakkaks. õnneks toob elu ise üpris kähku maa peale tagasi.
kõigepealt ehmatad kangeks, kui raadiost röögatatakse sulle hauataguse häälega kõrva: “VERRRI JA SPERRRRMA!”
ausõna, noh.
selle vapustuse peale lähed poodi ja loed leivariiuli kõrvalt sildilt: “peeretab”.
oleks võinud ka hullemini minna.
sest seal oli nimelt kirjas “peenleib”.
P.S. täna hommikul käis meil maja peal korstnapühkija. no ja kui ta sai minu korteris läbi tõmmatud need asjad, mis läbi tõmmata tuli, ja minema kaapis, siis käis veel mingi kolm naabrit mul ukse taga kolkimas. et kas korstnapühkija siin käis ja kuhu korterisse edasi läks.
ok, pühin põranda ära, hakkan välja sättima ja riideid vahetades avastan, et ongi mul SÖÖ SITTA-kirjaga Kosmosemuttide särk seljas.
heh, ma teadsin, et nii läheb.
Issand, ma vihkan selliseid perioode.
Vahel saab mul täiesti valel ajal siiber oma kohustustest ja tähtaegadest ning tekib vastupandamatu soov mingis õhulises paralleelmaailmas ringi loksuda, minimaalseks sidemeks praktilise igapäevaeluga teetass ja võileib. Kohustused ei tee teist nägugi, nemad kirgliku ignoreerimise peale ära ei kao. Ainsaks tulemuseks on viimase-hetke-paanika ja järgnev unepuudus, mis tsüklit muidugi veelgi süvendab.
Oleks et ma siis kirjutaks, joonistaks või musitseeriks sel ajal – no mis sa siuksega teed, Pegasus külas. Aga oh ei. Ärge jumala pärast küsige, mida ma siis teen. Hea küll, vahin lakke, lehitsen mõnd raamatut, püüdes edutult sellest huvituda, keedan robotliku järjekindlusega teed ja näpin arvutit, mis päädib lihtsalt sellega, et mõni ammu pähe kulunud lugu läheb veel mingi mõttetu repeat tracki peale. Peale selle on kogu aeg ropult külm, igatahes pole normaalne, et keegi istub oktoobrikuus köetud ahjuga toas, villane kampsun seljas, villased sokid jalas, rüübib kuuma teed ja lõdiseb.
Enivei, mõni toidab sama ajaga mehe ja kuus last, kolm koera ja kakskümmend kana, kirjutab doktoritöö, juhib firmat, käib autokoolis, mägimatkal ja teatris, kandideerib kohalikku omavalitsusse ja maalib loodusvaateid.
Mitte et ma’nd mõnd sellist isiklikult tunneks, aga ehk on see minu viga.
Ma olen vist sellest juba kunagi rääkinud, aga nüüd meenus jälle see mõne aasta tagune juhtum, kui ma kõndisin mõtiskledes mööda tänavat, endal õudusest süda paha. Kuna millegipärast arvasid paar inimest tollal, et Libarott hakkab kunagi teadustööd tegema ja tegelikult kindlasti teebki juba vaikselt nurga taga, ainult on liiga tagasihoidlik, et sellest rääkida. Eeldatavasti lisandus sinna veel pundar Ühiskondlikke Ootusi, nagu alati, 24/7.
No ja kakerdab mulle vastu naisjoodik, täiskomplekt kuninglikult purpurikarva näoga ja nii edasi – sa süda, kuidas ma teda kadestasin. Kes temalt midagi ootaks, mh, ah?
—
Peaks end täis jooma, äkki saaks tsüklist välja.
Kas selles lauses on midagi imelikku või mulle ainult tundub?
Mis joomisesse puutub, siis korjasin vahepeal pärleid otsingufraasidest, millega mu blogisse on jõutud, ja nentisin, et inimesi huvitavad eelkõige seks, alkohol ja psüühikaprobleemid.
loll. ebausaldusväärne
tänapäeva noored
jäätis hallitab
kurat küll, see ajab lihtsalt jooma…
webcam erootika
kõik on putsis peale munni
hullumaja puhvet
www.hullumaja.ee
olen ja emo
naabrite orgia
juua täis
wicked pohmakas
emo asjad
Sellest on kujunenud suhteliselt isiklik põhublogi, nagu algusest peale arvata oli. Nojah, kui siiralt ma ka ei imetleks inimesi, kes elujuhtumitest inspireerituna üldistavaid ja ühtlasi vaimukaid lühiesseid kokku kirjutavad, ei õnnestuks see mul isegi soovi korral. Võib olla nii, võib olla teisiti. Misasi? Kõik, noh. Hästi. Khmm. Sissejuhatus, teemaarendus, kokkuvõte. Tea-a-ad, mis ma eile nägin?
Vaikus.
Kui huvitav oli see feminismiteema, mis hiljuti blogidest läbi vilksatas. Puudutas isiklikult, kutsus kaasa mõtlema, kuid… selline teema riivab ühtaegu sügavalt isiklikku sfääri ja ühiskondlikke seisukohavõtte, ja kuna ühiskondlikud seisukohavõtud tekitavad minus automaatselt teatud skepsist (millest on vahel kahju, aga nii see on), siis heidan pigem mõttes pilgu oma lähemasse ümbrusesse.
Ja ma ei näe seal mingeid iste, kui vast mõni hedonist välja arvata, vaid täiskasvanud, vabu inimesi, kes on teinud oma pisikesed vabad valikud (kui suurteks nad neid ise iganes ei pea).
Kuid nende vabaduse piirid on üldjoontes juba palju varem paika pandud. Nii paljude tabamatute mõjurite poolt, et pärast, probleemide ilmnemisel neid lahti harutama hakata on raske ja valus. Sageli tulutu. Ja see kehtib mõlema soo kohta. Palju aitab siin ükskõik missugune teooria? Põhimõte?
Kui kurb vaatepilt on üks mees, kes on traditsioonilisse heroiseeritud meherolli takerdunud. Piisab sellisestki väikesest näitest, et igasugune “ism” kurku kinni jääks.
Loomulikult on mul kergem end naiste ja nende muredega samastada (mnjah, tänu sellele olen nii mõnelgi oma meestuttaval näo täis sõimanud), kuid eeldan, et meestel on jällegi kergem meeste muredesse sisse elada (ja tänu sellele olen nii mõneltki oma meestuttavalt mõrusid märkusi kuulnud), nii et ideaalis peaks mingi tasakaal saavutatud olema. Arvamuseavaldus, ärakuulamine, teadmiseksvõtmine. Õiglane viik. Kommunikatsioon.
Edasi võiks endalt küsida, mil määral see loomulik positsioneerumine takistab teise poole seisukohtade ärakuulamist, mõistmist ja arvestamist. Ma ei küsi “kas”, sest olen üsna kindel, et takistab. Nagu ka positsioneerumine ekstraverdi/introverdina, ühiskonnaklassi järgi janiedasi. Hea küll, lõpuni teise inimese nahka pugeda ei saa keegi.
Aga eks mina ole oma mõjurite rägastiku poolt kujundatud, ning see on mulle andnud mingi kiiksuga respektikultuse ja tolerantsuse (või kui rohkem meeldib, siis distantsitaotluse ja ükskõiksuse, jajah, häda ja viletsus selle sõnastamisega). Vägisi kipun mõtlema, et paljud probleemid oleksid leevendatavad lihtsalt elementaarse inimestevahelise viisakuse ja sallivuse abil.
Sellega seoses tekkisid mõned mõtted ka uue populaarse teema ehk üksinduse/üksilduse kohta. Lemmikuteks kujunesid Naise veetlevalt terav otseütlemine ja Nirti värvikad näited. Ja loomulikult on see teema minu jaoks aktuaalne.
Laiskus ja mugavus, kergema vastupanu tee? Siin! Kõik või mitte midagi? Tuleb nii välja. Aga minu jaoks on üksiklaseelu juures oluline veel üks asi – et oma kõrvaltvaatajastaatuses, distantsilt on mul palju kergem respekteerida neid inimesi, keda endale (niigi) lähedale lasen.
“Mida juttu? Jeez. Jäta, ma ei saa sind enam austada, kui sa niimoodi räägid.”
“Miks sa peaksid mind austama?”
“Sest… sest ma ei taha olla selline inimene, kes oma sõpru austada ei saa.”
(katkend mõne nädala tagusest vestlusest)
Idealistlik? Nõrk? Olgu peale. Nõrkus pole mulle uudis, kuidas muidu ma praegusesse punktigi jõudnud olen. Massiivne feilimine olukorras/olukordades, kus kaks kolmandikku inimestest tõenäoliselt vastu peaks. Oh well.
Distantsilt näeb mõneti vähem, aga mõneti rohkemgi. Kui haprad on inimesed oma loomuliku kaitsekilbi all ja kui habras on kohati see kaitsekilp ise. Kes söandab käe välja sirutada, et sellest läbi murda? On see käsi piisavalt ettevaatlik, puhas, soe?
Ja nii nad välja suridki
Ma ei arva, et viriseksin. Pigem on vahel tunne, et peaksin oma muredest küll suu kinni hoidma, niikaua kui need piirduvad küsimustega, kust raha saada ja kuhu jalgratas talveks paigutada. Tavaliselt lõpeb teema koomiliste stsenaariumide visandamisega stiilis “okei, homme lähen jõusaali”. Jajaa, alles ma torisesin, et tundeelu on samas mõõdus ühe keskmise silmviburlase omaga, mäletan küll.
Kuid kui ma seisan kell neli öösel kesk tänavat, vaadates huviga, kuidas tuttav sihikindlat ja veidi käänulist trajektoori pidi minema pühib, sest ta peab tingimata olema punktis X, kus juhtumisi viibib kodanik Y -
Siis võin ma heldinult naeratada: you go girl!, kuid kohti vahetada just ei tahaks. Sest see pohmell, ütlen ma teile, pole nõrkadele ja peavalutablett siin ei aita.
Väikeseks irooniliseks vinjetiks siia juurde Midagi Ilusat ehk Ewan McGregor filmis “Velvet Goldmine”. I wanna feeeeel! Megairw. This is hot sh… stuff, though.
Mh.
Ma nägin täna unes, et mingis putkas müüdi “Maiasmoka” juustu (igaüks ei pruugi mäletada, see oli ikka sügavalt nõukaaegne nähtus – selline sulatatud juustu ollus, aga pruun ja magus, vist kõrvetatud suhkruga).
A’ üles ärkasin. Jobu.
Õnneks jõudsin enne ülesärkamist mögina ära maitsta ja tõdeda, et pole viga, aga vanasti oli ikka parem.
Kaubanduses on praegu igal pool pahad päevad, eksole, ning isegi kui Rimi päevade reklaam paneb reklaamitegijate mõistuses kahtlema ja tekitab soovi üritust boikottida, siis odav purgiborš õõnestab isegi minu põhimõttekindlust. Odavate DVD-de kast sellistel päevadel on tavaliselt üks kohutavalt hale vaatepilt, sest kaua sa tuhnid igal aastal ühtesid-samu (imho) filmikunzti häbiplekke nagu nt “The Crow: Salvation”; no ja nt “Mulholland Drive”, millest nad ka kuidagi lahti ei saa, on mul juba olemas.
Kuid see oli üllatus, et Almodóvari tänapäeval 19 raha eest müüakse, no kuhu me niimoodi jõuame. Ohverdasin ühe supipurgi raha siis “Halva kasvatuse” peale (siia peaks käima väljend “vahi või söömata”). Kunagi, kui seda filmi nägin, jäi igati hea mulje – mitmetahuline, sünge ja ilus, ja geitemaatika ei häiri mind õnneks kopika eestki -, aga miskipärast ei osanud oodata, et see nüüd nii puuga pähe lööb. Näiteks ei pannud ma esimesel korral õieti tähelegi, kui sugestiivselt üks peategelane filmi teises pooles enamiku oma “eetriajast” pisaraid tagasi hoiab. (Või kust mina tean, ehk oli lihtsalt nohu pluss põselihaste krambid stsenaariumis ette nähtud.) Aga no jumala eest, lasku käia – iga kell vaataks ennem head näitlejat huuli väristamas (või peaks siinkohal täpsustama: meesnäitlejat) kui singitaoliste biitsepsite ja rauast riistapikenduste demonstratsiooni.
Selle peale meenus mulle veel vähemalt kaks samalaadse mõjuga filmi, “Abre los ojos” ja “Los amantes del circulo polar”, mille peaks ka endale hankima. Kuid järgmine mõte oli, et kui ma juhtuks, jumal hoidku, neid järjest vaatama, siis võiks see emotsionaalselt ohtlikuks osutuda. Sentimentaalsus on kohutavalt piinlik tõbi, nagu millalgi varem juba maininud olen.
Ilmselt pole ka juhus, et kõigis kolmes viimati mainitud filmis mängib Fele Martinez. Mnjaa… Ei kommentaari…
Oh, kui hea, et ma pole tõsine filmihuviline, nii võin rakurssidest ja koolkondadest jahumise asemel kasutada sõnu “ilus ja kurb”. Kole küll, aga “kesse minnu ikka tunneb”, eksole.
P.S. ja üldse ei kummita üks lugu, mis “Halvas kasvatuses” korraks esines, eiei, mkmm.
Et siis Tartu aasta kunstiüritusest tahetakse kuulda? Eks ma vaata, mida mu nõrk sulg suudab.
Kui Libarott moodsa hilinemisega pärmivabrikusse jõudis, oli näituseavamine juba alanud. Kottpimeda trepikoja ja koridorilabürindi seljatamise järel leidsin kunztizaali üles ja tuvastasin, et üritus on igati stiilipuhas; sisu määrab vormi. Niisiis pakuti külastajatele Bocki ja pilsnerit, esimene oli tasuta ja sai õite kähku otsa. Teine maksis 12 raha ja range baarmeni osa täitis Albert, kes kuidagi ei tahtnud vaestele tuttavatele hinda alla lasta (eks vist seepärast, et kõik kohalviibijad olid tema vaesed tuttavad). Erandi tegi ta minu teada ainult isikliku IT-konsultandi naisele, mis on igati õigustatud; igaüks teab, kui oluline on omada tuttavat, kes arvutitest midagi jagab.
Peagi hakkas ka bänd häält tegema. Btw, MyH/AA seltskonna tuttavatele võib laulja isik huvi pakkuda. Akustiline etteaste oli igati meeleolukas, muuhulgas võis kuulda ka vana kulda nagu nt “Tee parmule pai” ning võluvalt siiras-humoorikaid male angst-temaatika käsitlusi nagu “Kõrtsilapsed” ja “Glamuursed vidinad”. Vürtsi lisasid Janni kantritants ja suupill.
No kui nüüd lõpuks paar sõna ka näituse kohta öelda, siis väikeses formaadis mustvalgeid fotosid oli PALJU ja nende visuaalne “sorteerimine” nõudis põhjalikku vaatlust.
Mille tulemusena pidin mina isiklikult küll nentima, et mõned vanaaegsed asjad ei erine tänapäevastest piisavalt huvitaval moel. Olgu neid siis pealegi vanakooli diivanite, telefonide ja vuntsidega garneeritud. Sportlikust huvist võib ju näiteks mõnel pildil inimesi loendada (viis? ei, vist ikka neli), aga põnevamad olid imho sellised fotod, kus vaprad ning riides töölised ja kolhoositarid poseerisid veoautode, sõjamonumentide ja mitmes keeles loosungite taustal.
Aga arvata võib, et need ei tekitanuks piisavalt furoori ega huvi näituse vastu.
Mis puutub kuulsasse kohvrisse (jaa, see oli tõeliselt olemas ja mitte mingi müstikatsjoon), siis selle leidsime hoopis pooltühjana (!) pimedas tagaruumis konutamas. Südantlõhestav vaatepilt – ei olnud ma ainus, kelle meelest oleks see ometigi aukohta väärinud.
Päevakangelase ja Mauksi ühislooming ei kujutanud endast mitte midagi hirmsamat kui värvipliiatsijoonistusi, milles minu skeptikupilk tuvastas mõningad Alberti mõjutused (sarvilised tulnukad ja muu säärane), aga ega selles midagi paha pole. Pigem vastupidi. Kunstnik Mauks ei paljastanud küll, missugune osa piltidest tema tehtud oli, tema oli hõivatud tegevuskunstiga, lamaskledes kunstisaali rohelisel diivanil. Mitte just lamav Veenus, kuid oma põhjatult nukra pilgu, harjumatult väljapeetud käitumise ja tähelepanu kannatliku talumisega oli ta siiski ootamatult ilus kunstiteos.
Nojah, ja siis tuli mitteametlik osa: Anu, Minni ja veel keegi neiu laulsid setu laule ja see spontaanne etteaste sai väga hea vastuvõtu. Albert tüdines baarmeniametist ja viimane pilsneritünn või paar jagati sõbralikus anarhias ära, mispeale rahvas asus teele järgmistesse lõbustusasutustesse.
“Juba ammu levis Tartu peal kuuldus tuntud punkar Porno isa pornokohvrist…” – noh, mina polnud õnneks varem sellist kuuldust kuulnud, aga näe, saatuse eest lõpmatuseni ei põgene.
Oeh, mul on fenomenaalne võime igasuguste näituseavamiste, ettekannete ja väiksemate kontsertide kuupäevad-kellaajad sujuvalt ära unustada, nii et vahel ei viitsi üldse üritustekalendril silma peal hoida – mõttetu. Aga nüüd juhiti mu tähelepanu säärasele pommuudisele ja tekib küll tahtmine teada, mida kujutab endast näiteks Porno ja Mauksi ühislooming. Kardetavasti on see midagi niisugust, mis levitab merehaigust, uni- ja tantstõbe ja puusanihestust, samuti kuulujutte ning koolilaste seas pornograafilist kirjandust ja kinopileteid.
