the earth as purgatory

Meeleolu: ööööö
Tunnusmeloodia: Evereve “The Downfall”

Viimase aja üleüldine kadunudolek on olnud absoluutselt tahtlik; no pagan, mida ma ütlen, kui keegi küsib, kuidas mul läheb? Näiteks finantsiline jamandus omandas vahepeal ohtlikud mõõtmed ja ainus lohutus oli see, et surm ka ei võta sealt, kus pole.
Kui siis rahalaevuke viiepäevase hilinemisega saabus, oli mul saldo 19 krooni, kaks suitsu, pool saia ja vorstijupp (no hüva, igasuguseid kuivainepudinaid ka, ja 19 krooni on ikka kõva sõna, mõnel pole sedagi). Ja mis tröösti sellestki oli – läks ja laulis, hea seegi, et suts söögiraha järele jäi.

Sellele lisandus üks väike esinemist nõudev kohustus stiilis “aga sa lihtsalt räägi” – kerge öelda. Ellu jäin, aga napilt. Igatahes väga huvitav on paar nädalakest kell üks magama minna, kell viis üles ärgata ja järgmised paar tundi tegeleda aktiivselt kindlatele asjadele mitte mõtlemisega. Üpris ebamaised poolunenäod tulevad, kahju ainult, et ei viitsi neist midagi kirjanduslikku valmis meisterdada.

Ah, nüüd ei tahagi enam omast mullist välja tulla, kuigi on päevselge, et sihuke mull kisub ohtlikuks kätte. Millest ma seda järeldan… Sidehäiretest, näiteks.

Ütleme, lähen mina Rimisse ja näen infoleti juures silti: “Seoses väga suure kala nõudlusega on kogused läbi müüdud. Vabandame!” Ja kerkib aga elavalt silme ette pilt, kuidas väga suuri kalu kahe mehe vahel poest välja tassitakse. Ahah, või et otsas, jah, kahju küll…

Või siis loen Mihkel Raua raamatust lauset “Punkarid hoidsid kokku nagu juudid ja tsiklimehed” ja jõuan mingi tubli sekundi mõelda, et mis ajast tsiklimehed juutide sõbrad on ja miks mina sellest midagi ei tea.

Täna üles ärgates kuulsin näiteks kusagilt maja pealt “Püha ööd”, mis juhtmesirgestamisele kah kuidagi kaasa ei aidanud. Ei saanudki aru, kas tuli raadiost või keegi laulis, kuigi miks peaks keegi kell pool kaheksa hommikul “Püha ööd” laulma?

Seevastu, kui raadiost kostab laul sellest, kuidas kedagi hammustas kana ja temast sai lendav ja mune sittuv mees, või siis teist laulu sellest, kuidas žilett on nii labane ja kellegi parim sõber on puts —
Nojah. Seda ei saa isegi sidehäiretega seletada.

Edit: mida arvata oli, nüüd leitakse mu blogi otsinguga “parim sõber on puts”. Oh noored, noored, snap out of it.
Ausalt öelda pole ma sellelt Chalice’i uuelt plaadilt muid lugusid kuulnud kui neid kaht, aga esmamulje on küll umbes: Chalice goes Vaiko Eplik, no kamoon. See ei ole enam originaalne…

luck could change

Tunnusmeloodia: Radiohead “Lucky” (oi deem, ma armastan Thom Yorke’i vokaali, samas mitmedki nimetaksid seda kõhklematult hambavalumuusikaks )

Ma ei tea, mis valemiga õnnestub üks laupäev šoppamise tähe all veeta, kui rahakotist tuul läbi viliseb. Ilmselt on Kutsul õigus, et ses mõttes “oskan” ma ikkagi elada. Jee.
Igatahes ei suutnud ma Genialistide klubi täikast jälle mööda marssida.
Nojah, ja sama tüüp, kellelt üks eelmine kord Eco “Loana” ostsin, oli jälle raamatutega seal, niisiis näpsasin temalt seekord romaani “Jonathan Strange & Mr. Norrell” (hmm, järgmisel korral peaks vist püsikliendi soodukat küsima). Jeerum, ühes köites, tuhat lehekülge väikest kirja, no ma tahaks näha. Aga kuna üks kangelaslik katse juba seljataga, siis küllap õnnestub mul sellest ikka läbi närida, kiiret pole.
Korjasin endale veel paar kampsikut, ühe krooni eest sigaretikeeraja (ei või iial teada) ja poole krooni eest tillukese plastmasskilpkonna, mis pidi pimedas helendama (mida ta tõesti teeb). Einoh, koomika milline.
Aga jah, kõike eluks vajalikku täikalt ei leia (vähemalt mitte iga kord, kui vaja) ja seejärel tuli minna elutähtsaid kõrvaklappe otsima (vanade juhe õnnestus mul ukselingi taha jätta, ja ilma ei oska kuidagi olla). Õnneks osutus valik üsna kitsukeseks, kui helitugevuse regulaatoriga “nööpe” tahta, ja pooleteist soti eest vist väga hullusti purki ei kukkunudki.
Ja kuna raamatud juba päevakorral ja üks kinkekaart juba kuid inspiratsiooni ootas, sikutasin vaikselt virisedes taskust vajaliku kahekümneviieka välja ning soetasin endale Mihkel Raua raamatu kah.

Alles ma olin kindel, et ei tee seda mitte. Esiteks, selle konkreetse skene ja kontsertide mäletamiseks olen ikkagi liiga noor (kamoon. Hetkeks, mil Mihkel Raud otsustas, et temast peab saama rokkstaar, olin mina ilmselt alles korralikult kisama õppinud). Teiseks, et kuulda lugusid sellest, mis ulmesse inimesed end juua võivad, ei ole igatahes vaja puid ega trükivärvi kulutada. Saab ka teistmoodi. Kolmandaks: meeste mängud. [õlakehitus]
Aga kui ma natu-natuke näljasena koju jõudsin ja korraks lehitsema istusin, sain ma valgustatud selle suhtes, miks inimesed näiteks rada7 foorumis räägivad, et sellele raamatule on ohverdatud nii une- kui töötunde. Sest kööki võileiba tegema koperdasin alles siis, kui kere päris heledat kisa tõstis. Üks asi on see, millest kirjutada, teine, kuidas kirjutada.
No ja mulle tundub küll, et selles stiilis oma põhjalike, kuivalt sarkastiliste kujundite-võrdlustega on lausa midagi prätšetlikku. Vaata, Pratchett võib meeldida või mitte, aga vast ei teki kahtlust, et tüüp oskab sõnaga ümber käia, kas mul on õigus või on mul õigus?

Siiski pole ma kindel, kas ikka viin selle oma emale lugeda (viimatisel külaskäigul ta koguni huvitus, et kas olen juba näinud-lugenud). Võib-olla kunagi, kui ta ilusti palub, ja pärast ausat hoiatust. Umbes: katsu endale ette kujutada, kulla ema, et näiteks ühel neist üpris hõredas kirjas lehekülgedest kasutatakse sõna “munn” kaksteist korda. Kas oled ikka veel huvitatud?

occupational hazards

Mis rõske sügispäev! Ei mahe Zephyrus see, kes raagus puude oksi hällitab. Kuid siiski helde taevas säästnud on meid tormi raevust. Oo, reede taas! Ja mul nii juhe koos, oh häda! See neetud arvuti, mis oma ülbes pilkes mul vaadet väsitab, nii et ma nagu viimne kurnat’ parm nüüd paistes silmil ringi vangun vaid. Oo, vabadus! Ei lohutust mu väsind hingele, sest ehk küll homme Kosmikute kontsert, ei ükski kuuldud lugu uuelt plaadilt mu südant liigutanud pole veel. Kuid parem on, sest lõbuahvatlusi mull’ keelab nukralt tühi rahakott. Mis vaev see elu!

————

mhmh, katsuge ise istuda päevade viisi ninapidi tekstis, mis on umbes stiilis “Oo mu isamaa! Au kutsub mind, oo vabadus! Oo saatuslik arm, su ohverdan ja sööstan surma! Kaunid metsad, kuulge mu kaebamist!” janiedasi, no hakkab ikka ajude peale küll lõpuks.

it’s official!

Meeleolu: möh
Tunnusmeloodia: The Cure “Apart”

Nonii, nonii, nonii. See nädalavahetus läheb küll ajalukku. Lisaks veel see iroonia, et isadepäev ja puha.

Ma ütlen sama, mida ütles keegi raadio soovisaate juht, kui oli sunnitud Niki lugu mängima:
“Pärast selle loo ära mängimist saab saade minna ainult paremaks.”

Nõndaks, nüüd olen siis ametlikult oma vanemate (õigemini küll isa) käest võtta saanud selle eest, et mul peret-lapsi pole.
Vaene isa, omaenda tütrega NII isiklikul teemal kõnelemine pidi küll ränkraske olema. Näh, läks meelest vaadata, äkki isegi punastas. Lõpuks pidin ise järele aitama:
“Räägi selgemini. Mida. Sa. Minust. Tahad!!!?”
Sest teemaarendus käis umbes sedasi:
“Mida sa õige mõtled, et praeguse ilmaga paljapäi käid? Sinu vanuses!” —> “Ja üldse, sinu vanuses peaks ikka mingid elu eesmärgid juba olema!” —> no ja lõpuks selgus siis, mis nende eesmärkide all silmas peeti: “Teistel on selles vanuses juba pere loodud ja puha, sina ikka trillallaa-trullallaa” jne.

Ühesõnaga, ma peaksin elama rohkem nii nagu teised, normaalsed inimesed.
Mispeale tuletasin papsile meelde, kui palju kordi mina teda olen palunud, et ta rohkem teiste, normaalsete inimeste moodi elaks, ja avaldasin siirast heameelt, et ta minu käest siiski midagi õppinud on, kuigi see nii vaevaliselt läheb.
Tean, et päris ema Teresa mõõtu ma välja ei anna, aga väike pühapaiste helgib küll peeglist vastu – nimelt sellepärast, et jätsin isa käest küsimata, millal ta oma kaht olemasolevat lapselast viimati ka nägi.
Samuti olnuks tulutu mainida, kesse sinna aktiivselt kaasa on aidanud, et Libarott just sihuke välja kukkus; mitte et oleks kavatsenud süüdistada, aga no nii need asjad lihtsalt käivad, tahad seda tunnistada või ei taha.

Ei, kõik on korras, kõik on nagu alati.
Tartu bussi peale lipates sain nädalavahetuse jooksul esmakordselt sooja. Sümboolne.

You’re released but your custody calls.

———————————————————
P.S. Selline lugu. Istume siis ja püüame rahulikku vestlust arendada, stiilis “küll on tore, kui pere ühe laua taga sööb”, eksole, teemaks valdade liitmine. Avaldan tagasihoidlikult arvamust, et nojah, autosid on tänapäeval rohkem kui nõuka-ajal ja internet kah abiks, aga kahtlane, kas see lõppkokkuvõttes inimesi ääremail hoiab. Olulisel määral, tähendab.
Isa seepeale: “Vat just see ongi kõik selle asja põhja lasknud!”
Mina: “Misasi? Internet?”
Isa: “Just, internet! Kõik see tänapäeva tehnika!”
…
“Mida sa irvitad siin? Tsirkust tulid tegema või?”
Mis lõpuks selgus, asi lihtsalt selles, et paps ei poolda e-valimisi.

never say… või siiski

Meeleolu: taas töine…
Tunnusmeloodia: Bio-Tek “Pure Morning”
Pagana hea leid (hommikul R2 kaverimängust kuuldud) – no Placeboga seotu on loomulikult by default jumalik, aga selline karmim variant võtab kah täitsa silma särama ja jala tatsuma.
Pealegi on mul originaaliga sama häda nagu DM “Enjoy the Silence’iga”, et bänd võib hullult meeldida, aga üks lugu on nii kapsaks käiatud, et olen võimeline selle peale raadiogi kinni panema, nii kahju kui sellest ka ei ole. Ai, mul on hea meel, et “Morningut” jälle kuulata saab

Rojukene pommitas mind ühe meemiga, mis algul tekitas nõutust, sest mis me siin ikka illusioone loome – tegemata asju on niikuinii rohkem kui tehtuid ja kuidas need kõige-kõigemad välja valida…? Aga proovime.

Seekordne meem proovib välja selgitada mida blogipidaja pole iialgi teinud või ei teeks.

Meemid annavad meile ettekujutuse blogipidajast, keda me pole näinud, või annavad uusi rakursse inimestest, keda tunneme. Või siis kinnitavad teadmist.

Kui kerge on ütelda – mitte iialgi, ei…… Mida siis mitte iialgi?

Anna meem edasi 4-le blogipidajale, kelle vastuseid tahad lugeda. Viita blogile, kellelt said meemikutse, ja teata blogipidajale, kellele teatepulga edasi andsid.

1. KIRJUTA 4 TEGUSÕNA, MIDA SA MITTE IIALGI EI TEEKS.

hakkaks poliitikuks
uputaks kassipoegi
laseks rindu suurendada (hehe… ei usu vä?)
reisiks põhja- või lõunapoolusele või kuskile sinna lähedale

2. KUS SA MITTE IIALGI EI TAHAKS ELADA?

Vt eelmise küsimuse viimast vastust; kuumas kliimas aga kah mitte. Samuti ei sobiks väga üksildane metsatalu.

3. MIDA SA MITTE IIALGI EI SÖÖKS?

Kui raudnaelad ja uksepiidad kõrvale jätta, siis vast noid hiina pääsukesepesi (ei näe sügavat mõtet tati neelamises, kui isegi sihukest nohu pole, mis selle paratamatuks teeks). Ja sitta, muidugi, lollid särgikirjad on omaette teema

4. KELLENA SA IIALGI EI TÖÖTAKS?

Kindlasti võrkturunduses, telefonimüügis vms; samuti töökohal, millega kaasneks otsene vastutus teiste inimeste elude eest. Mõni lihtsalt saab selliste asjadega hakkama, mõni jälle ei saa.

5. MILLIST RIIDEESET SA IIALGI EI KANNAKS?

Sobival ajal sobivas kohas võib muidugi igasuguseid asju kanda, aga arvan, et mingi latekskostüümi sisse minestaksin lihtviisiliselt ära.

6. KELLEGA SA MITTE MINGIL JUHUL EI TAHAKS TUTTAVAKS SAADA?

Oi, kindlasti on neid palju, aga õnneks ei tule kummalegi poolele tutvumismõtet pähegi, nii et raske küsimus. Jüri Homenja võib-olla?

7. KUS SA MITTE IIALGI EI SEKSIKS?

Kusagil, kus tekib küsimus: “Mis kuradi pärast ma siin seksima peaksin?” ja head vastust ei leia.

8. MILLIST SITUATSIOONI SA EI TAHAKS ENAM MITTE IIALGI ÜLE ELADA?

Saatus on mind ehk – ptüi-ptüi-ptüi – rohkem vati sees hoidnud kui mõnd teist, aga. Ei taha enam kuulda hämmastavaid “uudiseid” sellest, kus ma olla olnud ja mida rääkinud, kui samas pole nagu põhjust endal mäluauku kahtlustada…
—

Am I telling the truth?

—
Kuna meem on, ma vaatan, päris laialt levinud, siis ei oskagi kohe järgmisi “vabu” kandidaate pakkuda, aga kui keegi soovib nö otsast kinni võtta, siis palun väga, tehke seda ometi.

ai

Ai vol. 1: A-ha – Manhattan Skyline

Ma tean, et mõnest loost lihtsalt ei saagi kunagi üle, aga ikka on pagana tüütu, kui nad – järjekordselt – lihtsalt lambist pähe lajatavad.
You know
I don’t want to fall again
I don’t want to know this pain
I don’t want another friend
I don’t want to try again
Don’t ever want to see you hurt
Don’t let me see you hurt
I don’t want to cry again
I’ll never see your face again

—
Ai vol. 2: kuradi heterod (tsiteerides klassikuid, vabnst, L@ssikuid)

Hea küll, võrdõiguslikkus siia-sinna, mööngem, et meeste-naiste vahel on mõningaid erinevusi. Omadusi, millest teine pool ilma vastava infota ei saagi aru saama. Nende hulgas on asju, millest tasub vajaduse korral rääkida, sest sellest võib midagi paremaks muutuda.
Ja siis on needsinatsed teised asjad.
Ma saan aru, kui mees tunneb uhkust, et ta on nii tänapäevane ja mõistev ja teab, mida tähistab lühend PMS. Aga kui selle väärtusliku info alusel olukordi tõlgendama hakatakse, siis see enam nii lõbus ei ole.
Või siis see naiste müütiline himukus teatud päevade ajal, no ma ei tea, kas see on juhus, et ma sellest ainult meeste käest kuulen…

Igatahes on tõestatud, et alati annab hullemaks minna. Üldiselt on mind suhteliselt raske rämetsemisega tõsiselt šokeerida (on olnud häid treenereid), aga kusagil on piir, noh.
Piir on nimelt seal, kus kari ärajoonud, loppis, lällavaid, tuikuvaid ja krõllissilmseid pässe arutab pikalt-laialt antibeebipillide paksukstegeva mõju üle.

Öök.
Ma olin sunnitud hästi kähku köögist jalga laskma, et seda enam kuulma ei peaks, sest mainitud seminar toimus koridoris minu köögiukse taga. Kuid sellest polnud häda, sest söögiisu oli küll läinud mis läinud ja asendunud üpris vastupidiste soovidega.
Öök.
Pärast seda tundus Kutsu ja tema ustavate jüngrite seltskond nagu Pätsu-aegsete daamide korraldatud luuleõhtu, ja see juba ütleb midagi…