29.01.09

(eksole, pealkirjugi ei oska enam panna)

meeleolu: urr
tunnusmeloodia: Kaiser Chiefs “I Predict A Riot”

meenus, et hiljuti juhtusin raadiost kuulma seda “vox populi” saadet (mida keegi nimetas kunagi tabavalt “vihkamise minutiteks”). küsimus oli: kas inimesed on seoses majanduslangusega kurjemaks muutunud?

panite tähele, jah? kas on.
nomaitea. lõppkokkuvõttes oli ikka positiivseid kõnesid ka. üks hõiskas väriseva häälega torusse, et tema on 90-aastane ja elu on lill mis lill, sõda pole, ei ole tegelikult noored hukas ega rahvas nälgas. (i don’t know what she’s on but i want some of it.)

aga siiski, hämming täielik. kuidas saab sellise küsimuse peale üldse tulla???

mina hakkan küll enda pihta kurjaks saama.
et nagu misMÕTTES ma arvestasin detsembris sellega, et jõuan jaanuaris paar näkast ruumi puid osta…
(“Gandalfi häälega”: jaaaa… arvestus on… tore… asi…)
ma ikka olen maininud, et külmavares olen, jah?

et mitte tigedusse päris lämbuda, lülituks lihtsalt itku ja hala peale, näiteks viimati raamatukogus jõlkudes avastasin õudusega, et ühtki Pratchetti pole enam lugeda. ups. läind ka see lõbu.
asi selles, et mõned vanematest Kettamaailma-lugudest on mul veel lugemata küll, aga need uuemad asjad, sotsiaalkriitilisemad ja teravamad (“Thud!”, “Going Postal”, kasvõi “Koletislik rügement”) meeldisid nii hästi, et nüüd ei taha ma sest mõttetust Rincewindist ja tema mansahvtist ei kuulda ega näha.

no ja mis siis lõpuks sai. alles raamatukogust väljumisel jõudis pärale, et nii idioot ei saa ikka olla.
on südatalv, kodu külm, tulevik kahtlane, uudiseid refereerima parem ei hakka, igatahes jääb mulje, et maanteekraavidest ja puude alt võib juba rehaga laipu kokku riisuda; normaalne elu ühesõnaga.

aga siiski, see ei ole õige aeg Karin Fossumi kaamos-süngete psühholoogiliste krimkade lugemiseks, kus tavalised kenad inimesed oma tavaliste mitte nii kenade kompleksidega ringi loivavad, kuni ülla-ülla, kellegi ajud on mööda maad laiali.

türi ja rapla, ma ütlen.

21.01.09

Külm püsib vastiku kangekaelsusega naha vahel, hoolimata sellest, et termomeeter näitab üpris meeldivaid kraade. Peaks sportlikuks hakkama või siis paar kilo juurde võtma, aga ei viitsi kummagi variandi peale piisavalt mõelda. Oma viga, niisiis.

Kusagile kuklasse hiilib kõhe tunne, et majanduslangus ei jäta mindki kahe silma vahele; loomulikult on paremaid ja halvemaid kuid, aga sel kuul on tööga suhteliselt ikaldanud. Järelikult… ei taha mõeldagi. Plaani siis sedasi Mortiisi kontserdi külastamist või midagi. Säilitagem paanika, seltsimehed.

Vale raamat sai ka viimati ette võetud; mitte et sel midagi viga oleks, vastupidi, aga Palahniuki ja pessimistlike meeleolude vaheline resonants on lihtsalt tülikalt… loksutav, kuigi mitte otseselt depressiivne. Give me detached existentialist ennui. Jee beibi.
Sa pole muud kui toode, juba su vanemad olid tooted ja igasugune originaalsuseraasuke jääb heal juhul paljude põlvkondade kaugusele minevikku; mida sa ka ei teeks ega mõtleks, miljonid inimesed on juba sama teinud ja mõelnud. Kõik reaktsioonid on sinusse sisse programmeeritud. Ja isegi kui sa süsteemist vabaks rabelda tahad, siis ole rahulik, sellised soovid kuuluvad lihtsalt programmi juurde.
Heh. Eks ole.

Aga masendav see pole, empaatiat on selleks siiski liiga palju. Masendav kirjandus on läbinisti kõlekülm ja kliiniliselt vahe; põrguvärk, hiljuti näppisin raamatupoes huviga Nick Cave’i romaani “And the Ass Saw the Angel”, aga nii kui asja Faulkneriga ära seostasin, viskasin raamatu käest. Vanad traumad, hahaa. Lapsed, ärge varateismelise-eas Faulkneri lugemist kodus järele proovige.

Laupäeval sai käidud rokiklubi sünnipäeval (tasuta sissepääs meelitas, rott on rott noh). Kassidele Iirised õnnestus küll maha magada – hm, kahju, siiani olen ainult üht akustilist etteastet näinud ja seda on liiga vähe, et seisu- või istekohta võtta. Plagiaatori “vana kuld” (“Ot, mis bänd see ongi?” – “Ei tea, paistab, et Metallica.” – algab “Enter Sandman” – “Krt, ongi Metallica.”) pani jala kenasti tatsuma ja viimane bänd oli lõbusalt haige. “Lase ennast õhku, õhus on armastust”?! Oo-kei…
Samuti sai üle tüki aja linna peal tšillides meelde tuletatud nii mõndagi vana tõde, näiteks:

- peaks rohkem väljas käima, sest komplimendid mööda külgi maha ei jookse ja koju otsima ei tule; komplimentide hulka ei loe ma seda, et mulle õhtu jooksul kaks korda “emo” öeldi, kusjuures jumala võõraste inimeste poolt… see oli ilmselt pealekauba :S
- karvased hetero- (no nagu nad mitte rõhutamata ei jäta) mehed on võimelised klatšima niikut vanad moorid;
- korralikul diskensil peavad kõlama “Ghostbusters”, “Song 2″ (uuu-huu!) ja “Hit the Road Jack”, soovitavalt järjest. Andersoni suupill vahepalana lisab küll vürtsi, aga kohustuslik ei ole, irw.

rubriigist “ükski heategu ei jää karistuseta”

Osutasin tuttavale möödaminnes pisikese teene. Niih, tekib siis mure, et kuidas “tehtut tunnustada”, nagu ajakirjanduskeeles öeldakse.

“Teen sulle õige õlut välja…”
(idee oli äärmiselt loomulik, kuna tegevuspaigaks oli juhtumisi kõrts)
“…Või kuldaks su üle…”
(oo, mis te nüüd)
“…Või valan su õllega üle…?”
(sajandi elegantseim kompromisslahendus)

Et kõik ausalt ära rääkida, nagu asi oli, pean lõpetama sellega, et pärast ülimalt rasket otsustusprotsessi läks käiku esimene variant.

13.01

Irw.
Discovery Reporter on avastanud ja ennäe, tavainimesele uurimiseks isegi filmilindile püüdnud uue salapärase liigi – rokirahvas! Fantastiline.
(inspiratsioon ja viide by don J, minul jätkuvalt telepurk puudub)

Horoskoop soovitab mul praegu talvepuhkus võtta ja suusamatkale minna… heh, vaevalt küll. Rõõmustan siin soojade ilmade üle, kuigi tuuline on; mõni tuttav jälle säras vahepealse paariteistkraadise pakase ajal ja kurtis, et soojem-niiskem ilm paneb liigesed valutama. Every cure is someone else’s disease (IAMX “White Suburb Impressionism”), nii ta on.

Pühadejärgne allahindluste hooaeg paneb igatsusega meenutama seda aastat või vist isegi kaht, kui Fazeri jurakat jõulušokolaadi mingi kahe kümpiga müüdi ja põhiliselt sellest toitutud sai Hää küll, Rimis müüakse muidu hirmkalleid “Anu” piparkooke kümne krooniga, tore on. Aga mingi päev traavisin suuremad kaubamajad läbi, vahtisin riideid, otsisin lihtsat sooja mütsi, ja no andke abi. Ei ole mütsi ega ka muud hilpu, mida proovimagi nõustuksin. Hoolimata sellest, et olen selle sügistalve dominantvärvi ploomilillasse sügavalt armunud, ei paneks miski mind neid kotjaid, veidrate läbilõigetega sünteetilisi lirakaid enda seljas ettegi kujutama. Mh.
(mispeale suundusin joonelt Humanasse ja soetasin sealt ploomililla mohääriseguse kampsiku. liiga tüüpiline, liiga tüüpiline.)

Majanduskriis on ilmselt tõesti vältimatu – tahad oma viletsate kopikatega kaubandust toetada ja saad tünni. Noh, vähemalt on süda rahu, šoppamishuvi selleks korraks möödas.

Või on viga lihtsalt selles, et mu rõivamaitse on kuskile 90ndatesse väga kindlalt kinni kiilunud. Möödunud aegade nostalgiast rääkides, mere taga meenutati noorusaja muusikat ja minul hakkas selle peale Dead or Alive’i “You Spin Me Round” jubedalt peas ketrama. Video on paras ajulühis… oi, need 80ndad, need 80ndad.

Riided olid jubedad, soengud ja meik veel jubedamad. Suure kodumaa riigijuhid panid järjest kõrvu pea alla; kohe-kohe pidi Ameerikast aatomipomm tulema ja koolis korraldati evakuatsiooniõppusi; käisid kõlakad, et sealsamas ohtlikus kandis levib ravimatu tõbi, mis hakkab prill-laualt või trepikäsipuult külge nagu naksti. Janiedasi.
Aga siin-seal tehti fantastiliselt lõbusat muusikat.
Kuidas seal “Wrestleri” filmis öeldigi: “And then that Cobain pussy had to come and ruin it all” XD

sama seesamunegi, uus aasta

Hilinenud uusaastalubadus: järgmiseks aastaks püüan endale uusaastalubadusi anda.
No näiteks sellepärast, et siis oleks niigi palju põnevust: kas kavatsus x teostub või mitte. Muidu on… äh… asjad lihtsalt juhtuvad, päevad lähevad, shallallaa…

Siiski hea, et aastavahetuse tähistamiseks põhjapanevaid plaane ei viitsinud teha, sest lõppkokkuvõttes ei julgenud ma ninagi toast välja pista – pole nagu eriti viisakas inimeste sekka ronida, kui mingi jälk viirus külge korjatud. Muidu on pärast nii, tsiteerides klassikuid: “Ja teil kõigil hakkab varsti paha!” või laulusalmi: “Homme on teil halb ja ülehomset pole”.
Kui aasta algus näitab midagi terve aasta kohta, siis peaks 2009 tulema eriti asjalik ja praktiliste teemade tähe all. Hamlet, vana emo rsk, olgu nurgas vakka; ropsida või mitte ropsida, hoopis selles on küsimus.
Mitte et siin midagi originaalset oleks, kahtlemata vaevas sama küsimus pärast aastavahetust nii mõndagi, ilma et selleks mingit tõbe vaja olnuks.

Et proovida veidi… hm… objektiivsemat ennustusviisi, näppasin Rojukeselt
järjekordse muusikameemi, kasutades küll winampi asemel foobar2000.

1. Kuhu ma olen jõudnud aasta 2009 alguseks?
Afenginn – Terror humppa

My, oh my. Kas see asi nüüd nii hull ikka on…

2. Aasta 2009 põhiülesanne
Tre – Sweet William’s Ghost

Selline lugu siis. Ee… minevikust lahti laskmine? Oh, igav – nii üldkehtiv. Pealegi meeldiks mulle rohkem, kui see toimuks loomuliku protsessina, mitte mingi ülesande vormis.

3. Eneseteostus aastal 2009. Minu „mina“ 2009. aastal
Radiohead – The Tourist

It barks at no one else but me like it’s seen a ghost.
I guess it’s seen the sparks a-flowin’, no one else would know.
Hey man slow down
Idiot slow down.
Sometimes I get overcharged, that’s when you see sparks.
They ask me where the hell I’m going, at 1000 feet per second.

Nähtamatu ringisebija, teel kurat teab kuhu. Niipalju siis eneseteostusest ja minast, eksole. Kümnesse.

4. Rahaasjad aastal 2009
Lake of Tears – Sorcerers

Kurvavõitu lauluke. Et unista mis sa unistad, reaalsus on ikka sama halli karva?

Now we’re bound for ground patrol
When we were meant to find them all
Sorcerers

Ja nõiatrikid siin ilmselt ei aita

5. Sugulased ja naabrid 2009. aastal
In Extremo – Vänner och Fränder

Näedsasiis – “Sõbrad ja sugulased”. Tähendab, sugulased (ja koguni naabrid, kui naabri-Heino senist repertuaari arvestada) püüavad Libarotti sel aastal meeleheitlikult mehele panna (that makes sense), aga siis laseb ta pulmapeolt hoopis teise tüübiga jalga. Mm, põnev.

6. Kodu aastal 2009
Kaiser Chiefs – Na Na Na Na Naa

Mäh?

It does not move me it does not get me going at all
It does not shift me it’s not the kind of thing that I like

Aa, nüüd saan aru. Ei, tõesti ei usu, et mind sel aastal eriline kodukaunistamishoog tabaks.

7. Armastus aastal 2009
Diary of Dreams – Reign of Chaos

My friends of slaughter
Noble brothers
Sisters of violence
and fathers of destruction
I enslave you all
You shall not deny me
You must obey
Marching into death with me, die with me /…/

Hahahaa. Ei tea, kas ikka viitsin nii suurelt ette võtta. Ja veel nii radikaalselt. Las elavad…

8. Tervis aastal 2009
Combichrist – Sex, Drogen und Industrial

*köhib klaviatuurile kohvipritsmeid*

9. Partnerlus aastal 2009
IAMX – Missile

like the drunk you convinced was sober
you keep me falling over
think you’re giving but you’re taking my life away

Kõlab nagu oleks mõni tüng soolas…

10. Võõrad rahad ja laenud, müstika ja seks aastal 2009
Anathema – Are You There

Ee… ei vist
Üldiselt veidrad asjad ühte patta panna.

11. Reisid aastal 2009
RHCP – Give It Away

Mida iganes…

12. Karjäär, firma areng, uued kohustused aastal 2009
Moonspell – Trebaruna

Midagi sõjakat/agressiivset? Ptüi pagan. Peaks end rohkem kehtestama või mis?

13. Sõbrad ja sotsiaalsed suhted aastal 2009
Morrissey – Let Me Kiss You

/…/ I’ve zig-zagged all over America
and I cannot find a safety haven
Say, would you let me cry on your shoulder
I’ve heard that you’ll try anything twice
So, close your eyes and think of someone you physically admire
And let me kiss you, let me kiss you
But then you open your eyes
and you see someone that you physically despise
But my heart is open, my heart is open to you.

Näh, siia tuli üks nukramaid laule, mida üldse tean. Ega midagi, sõbrad, pange aga õlad valmis – sellest esialgu piisab

14. Saladused, aga ka protsessid minu alateadvuses, mida ise ei tunneta, aastal 2009
Tiamat – Angel Holograms

Always learn from history
To be sure you make the same mistakes again
Dig with bare hands or a silver spoon
But never change the masterplan /…/

What else is new – mida saladuslikku on alateadlikus samas ämbris trampimises, no kes seda ei teeks.
*kehitab õlgu*

15. Kuhu olen jõudnud aasta 2009 lõpuks
Joy Division – A Means to an End

Eesmärgid eesmärkideks, tundub, et lugu räägib idealistlike illusioonide kaotamisest. Jah, võib-olla on tõesti mõni alles, mida kaotada…