27.02.09

Pikad pühad olid jah… tänu sellele, et esmaspäev vabaks nihverdada õnnestus. Oleks siis sest midagi tolku olnud. Tehniliselt võttes sai puhatud, aga sellist tunnet küll ei jäänud…kuigi sain teleka ees lösutamisest lausa seljavalu, irw.
(Muide – mul pole mõttetu ajaraiskamisega tavaliselt probleemi, aga andke, raisk, tagasi see poolteist tundi, mis “Kuhu põgenevad hinged” kestis. Issand, kui valus feil.
Lugu ei ole, noh. Mingid seosetud stseenikesed, mis täidavad aega filmi niinimetatud kõrgpunktini, milleks on ürgaegne klišee – A lohistab B silmarõõmu C ära, B jalutab koputamata ja hästi ajastatult uksest sisse, C ütleb “see lihtsalt juhtus”, B jalutab oluliselt kiiremini jälle välja ja vilistab kirgliku ahastuse märgiks natuke kumme. Ja ongi film praktiliselt läbi. Pfft.)

Depressiivne Eesti Keskmise Suurusega Linn jälle päevakorral. Teoreetiliselt olnuks ilmselt võimalik näiteks väikest haldjapiigat vaatama minna, aga see poleks eriti tark tegu olnud, sest vanemad olid mul tõbisevõitu. Niisiis, mitte muffigi teha peale nendega nagistamise ja niisama molutamise. Tüüpi-line.

Ei, üks ennekuulmatu asi juhtus ka, nimelt õnnestus mul viimaks ometi vanematele mobla pähe määrida. Aga mitte nii, nagu oma lõputus naiivsuses ette kujutasin. Ooh, seda koomikat. Mäletate Salme Reeki telelavastuses “Kummaline missis Savage”? “Ma vihkan elektrit…” jne.

Libarott: “Ei, kuule, saad aru… kui sa ta ainult ise helistamiseks sisse lülitad, siis ei saa keegi sulle helistada ju.”
Isa: “Mis siis! Ma ei tahagi, et keegi mulle helistaks!”

Libarott: “…turvakood pane nüüd!!”
Isa: “Ma vihkan kogu seda tänapäeva tehnikat!!! Ja siis veel need noored, kes bussis sul kõrva ääres sädistavad: pläpläplää, ma sõidan parajasti üle silla! Seda on siis vaja telefonis rääkida! Sõidab üle silla!!!“

Libarott: “Nii, nüüd sa helistad mulle… tubli, näe, helisebki.”
Isa: “Misjaoks sul see telefon niimoodi vilkuma peab??!”
(türi ja rapla, see sinine efektvalgus meeldib mulle. tõsiselt meeldib. urrr.)

Libarott: “Kuule, sa pead tekstisõnumit vähemalt vastu võtta oskama, niikuinii tuleb vahel mõni reklaamsõnum ja…”
Isa: “Ma vihkan reklaame!!!”

Valus, onju? Mul oli ka.

Olen täheldanud, et juba Pärnu poole sõites muutub kuulatav muusikavalik aina depressiivmaniakaalsemaks, kuni taandub tavaliselt ühele kõige depressiivsemale loole, mis parajasti kõrva jäänud… seekord näiteks Placebo & Michael Stipe’i “Broken Promise”, olgu ta siis nii offtopic kui tahes. Eelmine kord oli vist The Cure’i “At Night”. On alust masohhismi kahtlustada.

Mingi tuim tülpimus on siiamaani kallal, isegi aimatav kevadetunne ei tee tuju paremaks.

Mõtlen siis, teeks midagi out of the box (vähemalt minu puhul), käiks puhtast igavusest vampiirikesi söötmas üle mitme aasta. S*ttagi. Tuli välja, et viimane kord olnud mul hepatiidiproovi vastus valepositiivne ja seetõttu lendas ettevõtmine vastu taevast. Nagu vanarahvas ütleb, kui tahad midagi suurt ja puhast teha, siis pese elevanti. Njah, see na tagantjärele tarkus, elevanti polnud ka käepärast.

Mina sain lihtsalt augu käsivarde ja kõmpisin sama targalt tulema… loomulikult sädistasid kõik seal, et muretsemiseks pole põhjust ja ootavad mind tagasi (kuigi arst põrnitses mõtlikult ja avaldas kahtlust, kas ma kaaluga “läbi lähen” – MÖH?). Paari tunni pärast helistati muidugi teatega, et uus proov igati korras, aga ma tahaks näha, millal jälle aega ja tuju on.

Igav.

this moral prison

Tunnusmeloodia: The Cult “American Gothic”

“Jah, ei ole mul ikka moraali,” õhkas kolleeg Vanem-Ja-Targem ükspäev jutu sees.

Mille peale mina pidin esteks toolilt maha kukkuma, sest olgem ausad, VJT on üks sõnapidajamaid ja usaldusväärsemaid inimesi, kellega mul on olnud au kokku puutuda: tööasjus kadestamapanevalt kohusetundlik, inimsuhetes sirgjooneline, abivalmis, aga samas ei lase endale kunagi ka pähe istuda; no kurr, milline üks inimene siis veel olema peab.

Muidugi sai teemat kergelt irvitamisi edasi arendatud ja selgus, et too “puuduolev” moraal on seesinane pinnapealne, stiilis uih-aih ühe või teise teema peale (alates ropendamisest kuni … ah, saite poindile pihta küll). Tolle kriteeriumi järgi pole ka minul moraali ollagi. Mnjah.

Selle põhjal arendas VJT välja teooria, mille kohaselt selline moraal “tekib” koos lastega. Huvitav mõttekäik iseenesest, pealegi näitlikustatud nii mitmegi ühise tuttavaga, kes olla pärast paljunemist silmnähtavalt pepsimaks muutunud (ei saa vastu vaielda, kuigi vaevalt et see 100% kehtib ).

Päris jube tulevikuperspektiiv, ütleks ma.

Ülaltoodu tuli mulle meelde (ja ajas aga naerma), kui eelmisel nädalal kuulsin, et olen peaaegu-tädiks saanud (või siis mängu-tädiks, kuidas iganes sõnastada). Mitte ei oska öelda, kuidas tädiks saamine moraalsele palgele mõjub, sest seda olen ma sünnist saati olnud (pool-tädi siis… õhh, kui segaseks läheb). Igatahes loodan, et mitte kuidagi, hehe.

Sest tuleb tunnistada, mina olen oma moraalsete tõekspidamistega (mis liigituvad ilmselt tagajärje-eetika alla) enam-vähem rahul ja mis puutub sellesse “ühiskondlikku moraalitundesse”, siis palun andke mulle kaikaga piki pead, kui ma kunagi näiteks “näost roheliseks lähen, kui sõna “seks” vestluses ette tuleb” (üks VJT näidetest), onju.

niitoreniitoreniitore

Meeleolu: erksaks vihastanud
Tunnusmeloodia: The Saints – “This Perfect Day”

Otsustan Herr Kunstnik A. sünnipäevapeo vahele jätta (mnjah, laekunud info põhjal tundub, et oli nagu alati… mitte et see üllataks). Tööd vaja teha. S.t. tööfailid on… ee… lahti. Mina kütan ahju, keedan teed, mängin arvutis pasjanssi ja kuulan raadiot. Ok, kolm tundi saab magatud kah. Ja mingil müstilisel moel tundub, et töö saab isegi õigeks ajaks valmis (koor: “Seda ei juhtu iga päev!”). Aga seda ometi lubada ei saa, selline juhtum nihutaks paigast maakera telje ja paneks jõed tagurpidi voolama, nii et villavabrik seisma jääb.

Niisiis ütleb Pisipehme Sõna kaunil talvehommikul, et faili salvestamine on äärmiselt ebaseaduslik toiming, mille peale tuleb end tuima järjekindlusega kinni peksta. Issand, mida kõike vanas eas teada ei saa; arvestades failide hulka, mida aastate jooksul salvestanud olen, lähen vist päris pikaks ajaks vangi (prii lobi peale vähemalt).

Kaks lisatundi mässamist; liiga tüüpiline. Liiga tüüpiline. Recovered-versioonide ümbersalvestamine, teksti jupikaupa uude faili tõstmine, iga näpuvärina peale hinnalist saaki salvestades. Kurat. Selgub, et kaks lõiku on säherdused, millele ei tohi näppukursoritpidi ligigi minna. Hea küll, toksin need lihtsalt uuesti sisse, pühin higi ja siis alles leian aega mõelda, et võiks nagu aru ka saada, mis toimub.

You wish, tühmkasutaja. Sellest pole kah abi, kui targem tuttav pakub võimalikuks põhjuseks makrosid… einoh makrod siis makrod, ahah, hea, et veel mikrod ei ole, ütleb Libarott.

Piinlik.

Pealuus on ainult soe vatt ja loominguline mõtlemine null, mistõttu läheb 99% tõenäosusega vesi peale võimalusele, et ühele mahukamale projektile küüned taha saan. Liiga tüüpiline.

kosmiline tasakaal…

…. I haz it.

Tunnusmeloodia: Godsmack “Serenity”

Tähendab… olgem ausad, mul endal sai ka juba siiber oma vingumisest (vt kaht eelmist postitust, või pigem mitte). Pärast viimast vingatust hakkas aga igatahes huvitavaid asju juhtuma.

Kõigepealt nägin tänaval oma vana head juhtmekruttijat (M) ja lobisemise käigus, kui olin oma häda ja viletsuse välja ladunud – valus kuu, blablablaa, pärast üüre-kommunaale on mul elamiseks [kustutatud isikliku väärikuse huvides], küttepuude saldo jne, selgus, et temal on umbes sama seis. Selle vahega, et üüriraha pole üldse, kuu aega töö otsimist pole tulemusi andnud ja kõige tipuks on tal kass kadunud. Jutustuse loogika ja sarkasmikuradike väidavad, et selle peale oleks hingel pidanud hea hakkama. Umbes et kellelgi läheb veel hapramini ja minu jutt kõlab nagu “isversusver, vaesus majas, ei jaksa enam singi alla saia osta”. Aga mkmm. Vahin aga tänaval kasse ja mõtlen, et oh põrgut, miksMIKS ei öelnud ma (eelmise aasta lõpus) välja oma arvamust, et töölt ära tulemine ei ole praegu hea mõte.
Mitte et ta oleks pidanud mind kuulama. Ja mitte et inimene sellise märkuse peale solvuda ei võiks. Aga siiski.

Järgmiseks. Lähen mina hommikupoolikul kuuri asjatama, nurgas vedelevaid pikki latte juppideks saagima, ja juhtus see, mille pärast ma viimasel ajal oma kuuriskäigud pimedale ajale olen sättinud. Tuleb hüpersõbralik naabrimutt vasakult, ei, paremalt ikka. Mul kuuriuks lahti, küsimusele “Nooh, puid jätkub ikka?” pole vajagi vastata. Raaaisk, vaju või maa alla. Mispeale tädi (kes mind muide järjekindlalt Kadiks kutsub) pakub lahkelt oma puid. Vaju või Austraaliasse välja. Esialgu sai muidugi tänudega keeldutud, fakt on see, et tehniliselt võttes midagi veel on…

Järgmiseks. Lähen mina kõrtsist mööda ja ennäe, Sakalamees ukse taga suitsu tegemas. Tiritakse mind siis Sakalamehe ja tema tuttava paarikese lauda, joodetakse täis , pakutakse väikest tööd… mis muidugi kvalifitseerub tuttava aitamiseks, aga “No ma võin ju küttepuudes ka maksta” tegi südamele igatahes sooja, hehee. Projekti puine väärtus oleks aga heal juhul pool ruumi, nii et tuleks vist lihtsamini transporditavat maksevahendit eelistada. Eks näis, kas asi üldse käiku läheb.

Täitsa pealekauba pakuti veel lausa kaht vallalist tuttavat, aga mõlemad tundusid kirjelduse kohaselt paraja kiiksuga, kõige austuse juures ja nõnda edasi.

(Edit: oih, valentinipäev ju saabumas. Happy Single-People-Rule Day! Muahh!)

Tööpakkumise juurde käis veel kommentaar “issand, ma just mõtlesin, et kust ma kellegi appi leian, ja siis astud sina uksest sisse”. Kui olin viisakalt samas stiilis vastanud, tuli loomulikult vältimatu “heade inimestega juhtub”

Mispeale meenus mulle, et mu kotis vedeleb äsja Humanast soetatud T-särk kirjaga (666)6 SUPER EVIL (666 kuuendas astmes niisiis, ei saa/oska siin superscripti teha). Kui zümboolne. Muuseas oli ostu otseseks ajendiks eelmine sissekanne või pigem see, kuidas ma selle seose peale keset poodi ohjeldamatult irvitama hakkasin.

Kosmiline tasakaal, noh. Nuta või naera. Või kes teab, äkki otsustas saadanas ise lahkelt appi tulla.

Nutmise ja naermisega seoses, proovisin vahepeal ka va guuglitõlgi ära ja ma ei tea, mida see ütleb mu huumorimeele kohta (nojaa, tegelikult käib see otsapidi erialase huumori alla), kuid tükk aega arvuti taga kõõksumist ja ohtralt naerupisaraid oli garanteeritud.

Pannes kokku näiteks selle ja selle, saame:

With damp autumn! Zephyr is not organic, which raagus tree branches rock. However, it has saved us a generous sky furious storm. Oh, Friday once again! And I, together with the lead of, woe! This damn computer, which in its view ülbes pilkes my tire, so I wear as the last ‘parm now lie face swollen circle vangun only. Oh, Freedom! Quantum of Solace väsind not my soul, as though tomorrow’s concert KOSMIKUD not heard the story of one of the new plate has not yet touched my heart. But better is because lõbuahvatlusi bubble ‘prohibits sadly empty wallet. What is life’s hard work!

mhmh, try to sit on the days the way deceive the text, which is about the style of “Oh, my fatherland! Au invites me, O Freedom! Oh, fatal love, your sacrifices, and rushes to death! Fine woods, come on my Complaining! “Janiedasi, still will be no other than the brain, although at the end.

Oeh, see viimane lause on nii diip, nii diip.
Back and Rapla, I say.

sometimes i like to run around in my underwear for no reason

(tsitaat pärineb mu pidžaamapükstelt; see ei tähenda siiski, et nad oleks kiiritada saanud ja kõnevõime omandanud – see oleks unerahu seisukohast üsna häiriv)

Tunnusmeloodia: Therapy? – “Stories”

Asjad liiguvad kuidagimoodi; ebakindlalt ja ägisedes küll, aga liiguvad. Mingi alaäge stress on ikkagi hammastega kuklas kinni, frustratsioon on kerge tulema. Võiks positiivselt mõelda, meenutades endale, et pangalaenudest ja koondamisohust olen vaba mis vaba, aga siis segab vahele sarkastiline kuradike märkusega: “vaba” nagu väljendis “vaba langemine”. Indiid. Ja äkitselt tahaks kangesti raha magama panna asjade peale, mis tavaolukorras pähegi ei tule, puhtalt “inimene tahab võimatut”-instinkti ajel.

“Päris” uued teksad oli veel tagasihoidlik soov ja kadus kähku, kui sai tuvastatud, et tänapäeva “slim leg” on tõlkes “ära parem üritagi” ja üks-sama vöökohanumber katab kogu skaala alates “ahter saadab piirilt tagasi” (appi, ma olen PAAAKS) kuni “harjavars ämbris”. Aru mai taipa.
Aga peale selle andsid paar päikeselisemat päeva koguni sellise energialaksu, et tekkis idee mõne rühmatrenni järele ringi vaadata. Tegelikkuses on ainult üks-kaks asja, mis mingitki huvi pakuksid (netis leiduvate tutvustuste alusel), reaalne variant oleks ainult mõni hommikupaketi kuukaart (kui vastaval kuul seda raha on, heh), jalamehena ei jõua ma mõistliku ajaga ühtegi klubisse ja olgem ausad, näiteks poole kaheksane trenn on minu jaoks sügavalt, absoluutselt ja kirglikult välistatud. Ahjaa, siis veel saalitrenni jalatsid. Ja fakt, et ma tean väga hästi, kui kiiresti igasugusest organiseeritud tegevusest tüdinen. Ühesõnaga, täiesti mõttetu on endaga seda plaani arutada.
Äh, va vana hea Aura pole kuskile kadunud ja kuna mul oli viimati isegi meeles ujumisprillid ligi võtta, avanes meeleolukas võimalus jõllitada akvalangisti, kes edasi-tagasi sügavate inimeste all ringi hõljus (far from the madding crowd, irw). Nagu BBC Blue Planet kohe.

Mainimisväärsest positiivsusest on asi ometi kaugel, kurja ja torssis inimese tunne pole kuhugi kadunud Kuid see pole ka midagi uut. Aktuaalseks muutus see mõte siis, kui juhtusin raadiost (krt, mingi raadioteema käib viimasel ajal) kuulma saadet ühe kogukondliku seltsi (või kuidas seda nimetada) teemal. Noh, selle tunni ajaga kujunes mul kindel veendumus, et vastavasse piirkonda ei koli ma mingil juhul (ahahaa, mäletan küll, et kunagi väitsin vastupidist). Õnneks polegi hetkel plaanis kodulinna vahetada.

Eks minulgi on õigus oma eelarvamustele ja esmamuljetele, samuti pole asi konkreetsetes inimestes, vaid teatud tüübis (nimetaks seda näiteks Ingellik Aktivistist Nunnukiisu). Kõik ei peagi kõigile sümpatiseerima, samuti pole kõik isiklikud kokkupuuted selle inimtüübiga just positiivsed olnud (miks – märksõnaks oleks küllap võimusuhted. Ei maksa unustada, et nunnukiisu sametkäpakestes peituvad pä-ris teravad küüned). Aga kogetud ärritus oli siiski väheke proportsioonist väljas.

Oh, hüva… peaks jälgima, et mõni täiesti ilmasüüta tuttav nüüd seda auru endale kaela ei saaks. Reeglina tuleb mul pigem teravusest puudu (kui mõtlema hakata, siis “minu inimesed” on enamasti terava ja sirgjoonelise ütlemisega, nende kõrval olen puhta mömm), aga äärmustesse ei pea ju ka minema.

Üks on kindel, klassikalises mõttes headust hetkel küll juurde ei soovi. Karmid ajad nõuavad ja needsinatsed teised sõnad. Mnjah.

I get by on what I have
Less than Jesus more than Dad
Enough to keep me in this state
Ticking through to the next escape