Meeleolu: vt pealkirja
Tunnusmeloodia: Depeche Mode “Wrong”
Olen vist rohkem või vähem kaude maininud, et loen pisukese kadedusesähvatusega neid blogisid, kus kohtab elegantseid lühiesseid ühiskondlikel ja eksistentsiaalsetel teemadel. Njah, see selleks. On mõnele antud siis on. Minu jaoks on juba praegu peas keerlevad teemad piisavalt eksistentsiaalsed. Vingus nägu peeglis ja sisemine urin: “olen ma selle nüüd ära teenind? olen või, ah? ja kui olengi, siis julgegu keegi seda ütlema tulla, ongi head ettekäänet vaja, et kellegi kulul auru välja lasta”. Umbes nõnda.
Tagantjärele võib möödunud nädalaid vaadata põneva eksperimendina… tingimusel, et asi ei korduks, aga selle peale mürki võtta ei saa. Ega midagi põnevamat ei juhtunudki kui et sai nädalakese rahata elatud (valetan, tegelikult mahtus selle nädala sisse pakk suitsu ja pakk piima ). Peale selle jõudsin endale korjata kaks inimest, kellele ma vist päris tükk aega päris nii silma vaadata ei saa nagu enne… millest on siiralt kahju. Ai kui ülbe ma olen, mind ei huvita, et teine osapool sellest suurt numbrit ei tee, kui algul nädalavahetuseks laenatud paar sotti kahe nädala pärast tagasi laekub. Mind huvitab see, kas ma ise endale andestada suudan või mitte. On ego, ma ütlen.
There’s something wrong with me
Chemically
Something wrong with me
Inherently
The wrong mix in the wrong genes
I reached the wrong ends
by the wrong means
Mida peab inimene tegema, kui teda pole kasvatatud kapitalistlikus ühiskonnas ellu jääma, mh, ah? Kuubale kolima? Ehmm…
Niikuinii pole mul mingeid illusioone selle kohta, millest loobuda tuleb, kui mul on jultumust just enda võimete ja isiksuseomadustega sobivat tööd teha. Nüüd selgub, et igasugune eneseväärikus ja ätitjuud on kah asjad, mida endale lubada ei saa. Sweeet. Võttis ikka aega, enne kui kohale jõudis.
Ei tasu ikka arvata, et oled mingi Kolmas Eesti, “põlglik naeratus huulil ja taskutes käed”, kelle suhtes reeglid ei kehti
Või. Siiski. A’ ma ei teagi, mida “vaja” oleks, et sellisest ülbusest lõplikult “lahti saada”.
närvivapustus vist.
(kätevärin – check. külmatunne sõltumata ruumi temperatuurist – check.
pisarad – check in bold.)
jõuetu viha objektide sortiment muudkui täieneb.
When nothing makes you feel good
Then nothing makes you feel good.
When nothing makes you feel good
Then nothing makes you feel good.
When nothing makes you feel good
Then nothing makes you feel good.
When nothing makes you feel good
Then nothing makes you feel good.
Ja nõnda edasi. (Peavad nad raiped seda raadios käiama – The Ting Tings, “We Walk”)
Tunnusmeloodia: Can “Vitamin C”
Ajakohane… vitamintseed läheb nagu leiba, tea kas sest midagi kasu ka on, aga ehk oleks ilma hullem. Inimesed ikka teevad mõttetuid asju, minu viimase aja mõttetu ajaviide on hommikul üles tõustes välistermomeetrit vaadata ja siis oodata, kuni pead kumisema võttev jõuetu vihakihvatus üle läheb.
“aah kaua võib, jälle alla nulli!” Täpselt sama tunne on näiteks siis, kui juhtud mingi taldriku või klaasi käest pillama ning enne kui laks käib ja killud lendavad, jõuad olukorda kainelt analüüsida, tõdeda, et toimuva vastu ei saa midagi, kohe mitte midagi ette võtta ja põhjalikult, füüsiliselt rraevuda. Sama mõttetu.
Pingelangus on kah kallal, kuigi eluvaim sees… toimetajalt sain kiita, samas õppisin enda kohta seda, et kell ega kalender pole ikka mu sõbrad… nii et pluss ja miinus teevad kokku ilusa ümmarguse nullmeeleolu, vähemalt hetkel. Jällegi “võiks ka hullem olla”.
Nädalavahetus pani mõtlema, et kas nüüd sellepärast või sellest hoolimata, et nii nõrk tantsupidude külastaja olen, on nii mõnelgi tiskul õnnestunud mind üpriski hämmastada. Ma ei mõtle mingeid triviaalseid kakerdavaid sodisid, pikaplaine ega nurgataguseid kismasid…
üks asi, mis meenub, on mingid “kõige napima riietuse” võistlused. Pärnus oli kunagi suht urgas Las Vegas võimistaoli, kus mõnigi kord sai nähtud, kuidas vidinad Sovetskoje pudeli eest oma koledat luitunud pesu demonstreerivad (mitte et ma eriline lukspesufanatt oleks, aga no mõtleks kõigepealt, kas on midagi ilmarahvale näidata).
Ja ükskord Strandis sama asi, ainult et siis oli tõesti midagi vaadata, nimelt olid kaks “finalisti” tõsised megabeibed, ei mingit luitunud pesu, muahaha. Ja vaadata oli oi kui palju, nimelt võitjaks osutus see, kes esimesena stringid põlvini kukutas… pärast kõike muud loomulikult.
Mitte et ma oleks põhimõtte pärast tahtnud ägada, et ilm on hukas, pigem arutasin, et njaa, auhinnaks öö hotellis… eeldades, et megabeibed kodutud ei olnud, teeb see kokkuhoitud taksoraha ja tasuta hommikusöögi… ei, mullegi meeldivad rikkalikud ja mitmekesised hommikusöögid, mida ise vaaritama ei pea, aga ikkagi odavavõitu või nii. Ilge pragmaatik.
Selle sissejuhatuse peale ootab armas lugeja nüüd kindlasti pikantseid üksikasju laupäevaselt rokiklubi tiskult. No oodake ära.
Et kõik ausalt ära rääkida, nagu asi oli, pean alustama sellest, et hoidsin üritusel küll silma peal, aga töövärk ei lasknud kindlaid plaane pidada. Pealegi hüppas alt ära mu armas bête noire, kes mind vahepeal peolekutsega üllatas. Oijee, teatud seltsimehe “naised omavahel” (ja kohapealt oleks vähemalt ühe veel leidnud), mees ise jäetanuks muidugi koju, selle nalja oleks igal juhul pidanud ära tegema. Noh, õnneks või kahjuks otsustas ta ilmselt, et pole päris tema teetass.
Mina otsustasin mingi hetk lihtsalt eksprompt, et kuradile ikka see arvuti taga istumine, joonistasin silmad pähe ja loivasin kohale… ei kahetsenud. Keksin, pläkutan, keksin jälle, tore olla, no ja siis, pool tundi peo ametliku lõpuni jäänud, siis juhtus küll midagi, mida minu silmad enne näinud pole ja loodetavasti enam ei näe ka.
Oli mingi “seelikuga mees”-tüüpi kotik seal, kakerdas teine üsna laias kaares ja arvas endast silmnähtavalt palju, kuid mitte midagi ekstreemset… aga Zeus seda teab, kui temagi teab, misasja sisukat tal äkki DJ-le öelda oli, et poodiumile ronima pidi, kas “Õu, kulä, pane Vennaskonda” või siis midagi muud. Pole kindel, kas huvitab. Igatahes kui muusika ootamatult vait jäi, oli tüüp ristseliti lava ees maas, kõhu peal plaadimängijate alus (üsna suur, aga ilmselt kergevõitu konstruktsioon) ning põrandal tema ümber kunstipärane kompositsioon igasugu hinnalisest/õrnast tehnikast ja DJ armastatud plaatidest. No mis sa kostad või kus sa pistad. DJ ilme oli loomulikult vaatamist väärt, õigemini algul puudus igasugune ilme ja kui mees kõnevõime tagasi sai, oli esimene sama ilmetu häälega kommentaar midagi nagu “See oli nüüd küll… [mõttepaus] paha.”
Ega midagi, pidu läbi, kohalikud said koristada omajagu ja Tarzanil kuuldavasti kahjude sissenõudmise laks… ei, ei saa öelda, et väikses puust linnas üldse midagi ei juhtu.
Meeleolu: sidrun
Tunnusmeloodia: Paradise Lost “True Belief”
Just nagu veel piisavalt sürri ei saaks – Morrissey esinevat 4. juulil Talnas. Mmm. Tahan! Alles paar nädalat tagasi õhkasime semu Sakalamehega (keda võib vast tõsiseks fänniks lugeda) kooris, et tuleks ta ometi, noh, võiks ju. Ja mis nüüd selgub. Uudist lugenud, kõllasin Sakalamehele ja pidin teda tükk aega veenma, et ei, 1. aprill on veel ees.
Näedsiis, kui lihtne on teistele rõõmu teha – mina isiklikult tahaks kõigepealt teada, palju pilet maksab ja kui teravaks tuleb küünarnukid kasvatada, et seda piletit üldse kätte saada. Aga nende küsimustega on ilmselt veel aega.
(hehe, PL-i “How Soon is Now” sobiks siinkohal päeva looks, aga kahjuks on see kaver masendavalt igav)
***
Noh, nüüd võib vist ametlikult öelda, et olen tubli. Aa-aga mööndustega.
Mnjah, kui neljabase tööjupiga praktiliselt terve päeva hilinesin (tartlane mis tartlane, ei tunne kella ega kalendrit), siis tundus juba natuke imelik, et keegi sellepärast telefoniterrorit ei tee. Mitte et ma ise end piisavalt kiruda ei suudaks. Mõtlen siis, et urrr, läbi selgrootu sellesamusegi, aga esmaspäeval nii ei juhtu, olgu nädalavahetuseks või kümme maalesõitu plaanitud (Oh joyous deception to be in need of!).
Väike puhkamine ja mängimine oli loomulikult õige tegu, üpris surnu tunne tuli juba vahepeal ekraani jõllitades. Aga kui taas koju jõudes kella vaatasin ja lehekülgede arvuga väikse jagamistehte tegin, andis pea tseremoonitsemata saba ja “juhtus see, mis juhtus eile”. Mis oli juba iseenesest paras situatsioonikoomika, aga tõelised maasikad olid veel ees. Nimelt selgus (pärast tähtaega, mind you), et “paarimees” olla üldse alt ära hüpanud, nii et negatiivse poole pealt: teist sama palju tööd veel, aga positiivse poole pealt…
Seoses blogosfäärist hiljuti läbi jooksnud töötuse ja õpitud abituse teemaga hakkasin mõtlema, et kui paljudel inimestel on tulnud oma maailmanägemises ja tulevikuplaanides tohutuid korrektuure teha ja mida nad seejuures tunda võivad. Nii palju on muutunud. Paljud on optimistlikel aegadel ennatlikult tegutsenud ja saavad nüüd oma vitsad kätte, rohkem või vähem valusalt… kelle asi siin ilkuda on, minul igatahes selleks “käsi ei tõuse”.
Mõtlen hoopis sellele, kui pööraselt õnnelikuna nad võisid end tunda – korraks. Ma ei teagi, mis tunne on end näiteks kolmekümneks aastaks olulise finantskohustusega siduda… meeldiv see iseenesest olla ei saa. Aga selle pidi ilmselt korvama rõõm “oma” kodust, mis rohkem või vähem unistustele vastas. Seda rõõmu, arvan ma, oskan kujutleda küll. Ja kadestada.
Pluss rõõm heast normaalse palgaga töökohast ja teadmisest, et töökohti on isegi valida – või oli, siis. Ja kui päris rahul pole, võid iga kell välismaale ajama panna. Tunne, et oled tubli, edukas ja hinnatud. Et sul on võimalusi.
Isegi kui nüüd nimetatakse seda vahepealset optimismi “õhuks” ja “mulliks”, mõistan ma vägagi hästi, et inimesed andsid järele kõrvetavale vajadusele sellesse uskuda. Võimalusele iseendasse uskuda. Mis oleks veel loomulikum, inimlikum?
Inimlik on muidugi ka see, et mõned neist kõrgelt kukkujatest kippusid kindlasti vahepeal ülbeks minema, tuttavaid valima ja end elukoha/automargi/töökoha alusel ei-tea-mis müütiliseks jõukaks keskklassiks lugema, noh, jumal nendega, seegi loomulik. Aga nemadki pidid end õnnelikuna tundma, lausa nii õnnelikuna, et kohe olid sunnitud kekkama
Olgu öeldud, et mina tean seda viimatimainitud sorti ainult… hm, Perekooli foorumist näiteks, irw. Kuid ma üldse ei salga, et nii paar aastat tagasi tundsin end sünnipäevadel ja muidu suurematel kokkusaamistel õudse friigina (rääkimata igavusest), kuna seltskonna kohvilauateemaks sigines korterite ja laenutingimuste lõputu võrdlemine. Ausalt noh. Aga seda tehti nii särasilmse rõõmuga. Olid ajad.
Oh, arvan/hoian pöialt, et need korterid jäävad mu tuttavatele ikka alles, tublid noored inimesed ju… isegi pangatöötajast sõbrants läheb kohe-kohe lapsepuhkusele ja pääseb kõigest jamast vähemalt ajutiselt eemale. Kuid see särasilmne rõõm asendub parimal juhul “hea-meel-et-hing-sees” suhtumisega.
Krt, ma igatsen seda optimismi tagasi. Ma ise ei jõudnudki sellest õieti osa saada.
R2 on ikka geniaalne… kaks korda võite arvata, mis lugu nad eile Mustika kaubanduskeskuse tulekahjust jahumise peale lasid…
“Tallinn põleb”, loo-mu-likult.
Selle peale meenus mulle üks lugu hea mõne aasta tagant, kui nägin telekast mingit Eesti kiirabisaadet (mis ta oligi, 112 vms). Ühesõnaga, kusagilt saare pealt toodi helikopteriga ära ränkades põletushaavades inimene, kelle põlenud nahapinna protsent talle erilist elulootust ei andnud. Keegi kommenteeris veel kaamera tagant, et “hea, et telekas lõhnu ei edasta” ja lõigu lõpetuseks lasti eriti haardkoor kärinalugu kurja vokaaliga: Faiaaaaarrrr! jne (ei olnud Prodigy, mingi metalivärk oli). No ütleme nii, et ma sain veel pidama, enne kui esimese ettejuhtuva asjaga ekraani sisse oleks virutanud, aga ausalt, midagi maitselagedamat pole mu silmad vist enne ega pärast näinud.
***
mis siis veel…
jumal tänatud, et ma naine ei ole.
(jep, seda kinnitas isegi L@ssie, kui kord kõrtsus lobisema sattusime, nimelt patsutades mulle õlale ja öeldes lohutaval toonil: ole mureta, sina oled mees.
Oo-kei…)
Huu, ja mina veel pidasin kunagi plaani homseks Tallinna minna. Mõelda vaid, kui tohututes kogustes teraapiat läinuks vaja, kui näiteks esitaimetoitlane linna peal vastu jalutanuks…
Nali naljaks, tõsine plaan pidas tegelikult vastu ainult jupike aega. Muidugi oleks tahtnud korra Tartust ära, muretut turisti mängida, üht-teist inimest näha jne, ja Mortiis on ikka täitsa lõbus vend, aga… tjah, Apoptygma Berzerki peale ei oska suurt muud öelda kui “ahah, päris nunnu” – mingi säde jääb nagu puudu. Või siis pole suutnud üles leida, kui püüda õiglane olla. Ega nende viimased arengud süvenema meelitagi – järgnev etteheide pole nüüd eriti originaalne, kuid no kuulge, on vaid üks Brian Molko
Noh, ega midagi, võib ju homme hoopis Popidioti vaadata – aeg ja koht on… nõrk, tõsiselt nõrk. A’ mis parata. “Love Vulture” igatahes kummitab juba.
P.S. õudselt totter on ikka end lohutada, et üritusel see ja teine viga, kui tegelikult on asi labases ja äärmiselt glamuuritus vaesuses. ptüi.
Hiljuti vingusin, kuidas magamata peast viimistletud proovitööga endale professionaalses mõttes vee peale tõmbasin… einoh, mitte lõplikult, aga konkreetse projektiga seoses küll. Ee… nüüd selgub, et ikka ei tõmmanud… oih.
Ja käin mina nüüd ringi, oskamata välja mõelda, kas peaga seina taguda või irvitada või mõlemat. Pigem mõlemat, jah. Ma ju teadsin algusest peale, et tekst on a) teemal, mis on minu jaoks veel võõram kui nt sisepõlemismootori hingeelu, seega panen ilmselt stiili ja värkidega vilinal võssa või siis ei jaga üldse matsu, b) “vales” keeles, c) ebaglamuurne, s.t ei paku mingeid erilisi loorbereid ja d) mitte ka nii mahukas, et võiksin end tulevase rikkurina tunda. Ja ometi panin tuhatnelja jugama, silmad punnis peas, et “Nu pogodi” hundi kombel peadpidi seina kinni joosta.
Olgem ausad, ma tahtsin kõiksepealt tunnustust. Ma tahtsin kuulda, et ma olen hea. Okei, ma ei ole tipptegija, pole parim, selleks olen liiga udupea, ebasüstemaatiline ja kahtleja; kõik mu n-ö konkurentsieelised tulevad loomulikest eeldustest ja mõõdukalt suurest lugemusest, süstemaatilist tööd on liiga vähe taga. Aga kurat võtaks, ma olen ikkagi hea. Vot olen ja kõik, raisk.
Eks siis nüüd sain, mis tahtsin.
*vasakule ära juukseid kitkuma*
(kuna ma olen kuradi hea, haa-haa, siis muidugi tulen toime, aga natuke paanitseda ju võib. tuleb tänada (nälja)rottide jumalat, et nädalavahetusel Tallinnas trallitamise plaanid ammu maha maetud said… ja haigeks ei tohi jääda. uhh.)
Aki kaudu jõudis minuni üks üllatav meem või õigemini üllatavalt lihtne küsimus: missugune vaade avaneb sinu tavalisest kirjutamiskohast?
Libarott laseb nüüd pea longu, põrnitseb häbelikult põrandat, niheleb natuke ja tunnistab, et peaasjalikult vahib ta ekraanilt pilku tõstes üpris koledat pruunikat, roosakate lillekimpudega tapeeti.
(Eh, peaks kevade poole tapeedivahetusele mõtlema – tuba väike ja vaeva/kulu poleks palju -, aga mõte kaasnevast mööbeldamisest kitsas ruumis ei ahvatle kohe mitte.)
Peale seina on nina ees nurgalaua juurde kuuluv riiul. See on asustatud kõlarite, plaatide, sõnaraamatute, kaustade ja kortsunud paberi kuhjadega, mis on kunagi ilmselt Ülitähtsad Märkmed olnud. Niisiis tahab riiul äärmiselt asjalikku muljet jätta, aga seda segavad trobikond värvilisest klaasist teeküünla…jalgu?, kaks traagilise ilmega nukku, postkaart veel traagilisema Mosjö madonnaga, väike “Ratatouille’” Remy, poolik viirukipakk ja üsna unustatult vedelev aroomilamp. Vahelduva eduga ka teekruusid, kommipaberid ja muu träni, mis ei tohiks arvutilauale sattuda, aga ikka (loe: pidevalt) satub.
Õige väljavaade avaneb siis, kui pea vasakule pööran. Koosneb põhiliselt kuurikatusest ja üsna mitmekesisest puuvalikust, lähim maja on meeldivalt kahe hoovi kaugusel. Pole üldse viga, vaade on suhteliselt avar ja rahulik, vastaval aastaajal ka rahuldavalt roheline (v.a kuurikatus muidugi).
Ilmselt tekib õigustatud küsimus, et miks ma siis selle nurgalaua soetasin ega naudi vaadet ilma kaela nikastamata. Vastus on masendavalt pragmaatiline: akna all istudes käib talvel külm õhk jalgade peale, voh. (Kui armas lugeja nüüd silmi pööritab, et misasja, minul küll ei käi, siis vaadaku oma aknaaluse laua alla; ma pakun, et seal on keskkütteradikas.) Ilu, nagu ilus vaade, on hea asi, aga… kui see ohvreid hakkab nõudma, siis on paha.
Juba eelmises korteris kolisin laua sel põhjusel ümber, kuigi sealne aknatagune oli veel rohelisem (tõele au andes koosnes see põhiliselt umbrohust ja poolmetsikust kreegivõsast, aga noh, mina olin rahul).
Teiste vastajate põhjal (niipalju kui olen sattunud lugema) on jäänud mulje, et paljude jaoks on hea väljavaade vägagi oluline. Enda kohta ma nii kategooriliselt ei väidaks – kuigi näiteks hall kivisein või pidev voorimine otse akna taga hakkaks ehk tõesti närvidele käima. Samas, kuitahes ilus vaade aknast ka ei avaneks, on sellega võimalik liialt ära harjuda. Ei märkagi õieti, millal need puud raagu jäid või siniliiliad ära õitsesid. Ohjah. Oma viga. See on ilmselt põhjus, miks mulle udused ilmad nii väga meeldivad – kõik on teistmoodi.
Oma vaadetest võiksid kirjutada Trulla ja Rojukene, kui viitsivad.
). Peale selle jõudsin endale korjata kaks inimest, kellele ma vist päris tükk aega päris nii silma vaadata ei saa nagu enne… millest on siiralt kahju. Ai kui ülbe ma olen, mind ei huvita, et teine osapool sellest suurt numbrit ei tee, kui algul nädalavahetuseks laenatud paar sotti kahe nädala pärast tagasi laekub. Mind huvitab see, kas ma ise endale andestada suudan või mitte. On ego, ma ütlen.
