Kuigi Prima Vista ei hakka kava järgi otsustades tavaellu väga sisse sõitma (isegi laulvate kirjanike kontsert tundub kahvatuvõitu), tuli millegipärast tuju viimasel ajal muljet jätnud raamatutest jahuda.
Üks sattus alles üleeile näppu ja vaimustus pole jõudnud veel üle minna 
tegemist on pildiraamatuga ja enamik neist piltidest on kenasti üleval siin – fulheten.com (inetus). Võluvalt lihtne, mänguline ja häbenematult feministlik, hehe, kahjuks ei ole ma suurem asi kunstikriitik ega söanda põhjalikumat esteetilist või sotsiaalset analüüsi esitama hakata.
Üks korduv motiiv on näiteks soostereotüüpide ümberpööramine, mis mulle päris hästi maitse järele on, nagu siin (umbes: Tüüp kandis lühikesi pükse, läks üksi läbi pimeda pargi, jõi vabatahtlikult meie pudelist ja ega ta vastupanu ka ei osutanud. Meie olime lihtsalt noored ja purjus ja on ju teada, et noored purjus tüdrukud ei suuda oma ihasid taltsutada… Aga unustame selle väikese õnnetu juhtumi ja läheme eluga edasi, meist saavad veel politseinikud, advokaadid, poliitikud.)
***
Aga kuna vaheldust peab ikka olema, siis eelmine raamatuelamus oli igati poliitkorrektne õudusromaan – Joe Hilli “Heart-Shaped Box”.
Hmh, ausalt öelda ei teadnud ma sellest raamatust enne midagi (kuigi kunagi poes lehitsesin, seekord jäi raamatukogus silma). Isegi seda mitte, et see ka eesti keelde tõlgitud on. Võib-olla tõlkes ei tööta niigi hästi kui originaalis, võib-olla on mujal maailmas lihtsalt rohkem promo tehtud. Võrgulehekülg on küll eriti pretensioonikas pahn, ainult excerpt-rubriiki tasub kiigata, kui huvi on.
Süžee on paljulubav: vananev rokistaar Judas Coyne (kes on omal ajal nii Led Zeppelini kui AC/DCd soojendanud, nii nunnu) elab oma maamajas vaikset rantjee-elu, seltsiks koerad, vahelduvad noorukesed gooti-sõbrannad ja morbiidsete esemete kollektsioon. Ühel päeval laekub talle pakkumine, millest ei saa keelduda – osta internetioksjonilt ehtne kummitus. Kuna see sobib kollektsiooni ideaalselt, saabki tehing teoks ja kuller toob Jude’ile südamekujulise karbi… vana ülikonnaga. Ameerikaliku operatiivsusega hakkab jalamaid asju juhtuma, ja mitte vähe, ikka laks laksu otsa. Ning kui Jude hakkab surnutelt telefonikõnesid saama ja leiab end õndsas rahus garaaži suletud töötava mootoriga autos lebotamas või oma tüdruku meelekohale surutud püstoli päästikule vajutamas, peab ta otsustama, kas võtta vastu väidetav õiglane karistus mineviku pahategude eest või hakata oma elu eest võitlema.
Ajee.
Kuna ma pean uue raamatu esimesel päeval läbi saama (st enne magama ei jää, kui lõpp teada, ükskõik kui üle rea/lehekülje selleks lasta tuleb), siis algul jäid puudused muidugi märkamata. Katsu niimoodi “edasi kerides” kriitikameelt/distantsi säilitada, uni tuleb juba peale, aga raamatut käest panna ka ei taha. Tulemuseks oli unenägu, kus keegi nähtamatu mu toauksele koputas.
Huu!
No mis seal ikka, ärkasin üles, keerasin külge ja põõnasin edasi.
Sellega meenub, kuidas ma kunagi PT juures Alevi tn-l vaimu nägin (eh, see pidi ikka aastaid tagasi olema). Ärkan keset ööd üles, tunnen, et keegi vaatab. Heidan pilgu toale ja ennäe, voodi kõrval õhus on helendav laik ja selle sees udune nägu: kõhn näpitsprillide ja sorgus vuntsidega onkel, vahib põhjatu kurva pilguga. Eks ma vahtisin teda ka natuke aega, aga kuna igavaks läks, siis haigutasin ja vajusin jälle magama.
Noh, kahjuks olin juba varem kuulnud, et seal majas olla sõja ajal üks mees ja tema poeg ära tapetud, nii ei saagi ma nüüd väita, et uhuhuu, päris vaim ja mitte mälust välja ujunud unenägu. Tegelikult muidugi jumala ükskõik. Aga vot selline huvitav unenägu.
Kui nüüd raamatu juurde tagasi minna, siis üks puudus ongi see, et kummitus (kuigi mõjuvalt kirjeldatud ja läbini iivõl) lobiseb liiga palju ja siiberdab liiga konkreetselt jalus. Canterville’i kummituse psühhopaadist nõbu.
Teiseks hakkab päris kähku häirima tegelaskujude stereotüüpsus. Karm ja kinnine vananev alfaisane, hooker with a heart of gold jne, kõigil muidugi ettearvatavalt varane lapsepõlv ja raske suguelu (või oli see nüüd vastupidi). Ja see lõpp, oi jumal seda lõppu, ma vajan teraapiat. Või vähemalt tahedat soolast kiluvõileiba. Misasja sa, mees, omast arust teed?
Kõigele sellele sekundeerib fakt, et autoril on kirjelduste ja detailide peale kadestamisväärselt kätt. Valgus, pinnad, liikumine. Lummav.
Murdsin mina pead, et mis selle raamatuga olemuslikult valesti on, ja lõpuks mõtlesin välja, et see pole tegelikult raamat, vaid film.
Visuaalne, tempokas, selgitavate tagasivaadetega, traditsioonilise kulmineeruva ülesehitusega pluss epiloog. Road-trip “kohutavate mineviku kummitustega” lõpparvet tegema. Natuke paugutamist, natuke verd, armastus-vs-surm ja CGIga pole kah kokku hoitud. Film mis film. Tavaline ameerika triller, muud midagi. Aga üllatavalt seeditav.
Ja kui ma siis komistasin infole, et pseudonüümi taga on tegelikult härra Joe Stepanovitš King, siis sai asi muidugi hulka selgemaks. Kust see segu tipptasemel käsitööoskusest ja läbinähtavast efektitsemisest pärit on (ei, ma tõesti ei suuda isa-Kingi eriti tõsiselt võtta).
Oeh, kui pikk jutt sai ühest mitte-päris-perfektsest raamatust. Kokkuvõtteks? Ikkagi soovitan.
Ei ole ikka kogukonnainimene.
