Meenub, et ma olen pidanud maha tulise vaidluse või isegi mitu teemal, kas Halbollah on jumal ja Pohmell tema prohvet või on see vastupidi.
Mina arvan, et Pohmell on pigem jumal, selline abstraktsem, ja Halbollah on siis prohvet ehk maapealne esindaja, tajutavam/nähtavam/haistetavam janiedasi niisiis.
Sellel seisukohal on jällegi veendunud vastaseid.
Kirikulõhe – varsti on oodata veriseid ususõdu. Rääkimata ristisõdadest taarausuliste vastu. Jälgige uudiseid.
Seni laulge kaasa.
(niimoodi võib veel targaks saada – ei saa väita, et oleksin üritusest nimega Võsa Laul seni teadlik olnud.)
***
Kevad mõjub väga imelikult. Peab tunnistama, et olen ühtviisi üsna tumba nii naisteajakirjade kui spordiklubide alal, kuid millegipärast võiksin kihla vedada, et mõlemates on “bikiinivorm” praegu kuum teema.
Libarott läks zombipilgul vooluga kaasa ja soetas endale võimlemisrulli.
Oi püha kühvel, see on rets asi. See niidab, ma ütlen teile.
Ma ei suuda objektiivselt tõestada, et mul kõhu- ja õlalihased olemas on, aga subjektiivselt… täitsa usun, et äkki isegi on. Tunde järgi. Aia.
Natuke kõhedust tekitab asjaolu, et randmetele langeb suur koormus, minu erialal peaks randmeid ja eriti “hiirekätt” hoidma, aga mu senist sportlikku karjääri vaadates pole ületreenimise oht eriti aktuaalne.
Isegi spordiarstist tuttav nentis, et mõistlikult tarvitades on see täitsa asjalik riistapuu. No-oh, eks näis, kauaks mul viitsimist jätkub.
***
Muust kah: see uus Plink Plonk on igati armsake klubi – minimalistlik, aga mitte liiga pisike saal ja õdus kitšilikuvõitu istumisruum laudade-toolidega, kõik vajalik olemas. (Peale “päris” mahlade ja kaardimakse võimaluse, kui aus olla.) Käisin vaatasin seal Popidioti üle (juba jälle, jah) ja seekord olid neil külalisesinejad kah kaasas, nimelt Jaan Elgula ja Jaan Pehk, kes “Mängin muusikat” juures kaasa lõid. Tegelikult ei saa ma selle loo fenomenile pihta, minu meelest on see valusalt igav, aga ilmselt liigitub ta eestikeelsena “oma ja nunnu” alla, no jumal temaga siis. Igatahes “rahvas oli hullunud”.
Ja ma kahtlustan, et Popidiot loeb mu blogi (mh-mh-mh-pup-pup-pup, jee rait), sest seekord olid laulja püksid ilmselgelt kaks numbrit liiga väiksed. Poisid, poisid, ega ma seda silmas pidanud, et te’nd Rolf Juniori peaksite tegema.
(oh mind, onju. Keep on bitchin’!)
Pärast kontserti ja väikest linnatiiru kojupoole kõmpides tabas mind korralik hüpohondriline poolpaanika, kui keset vaikset, pimedat tänavat avastasin äkitselt, et kõrvades viliseb.
Ja mitte vähe.
Jõudsin juba ahastusega mõttes läbi lapata oma positsioonid (kõlarite suhtes) viimase aja kontsertidel ja selle, kui raske käega ma pleieri volüüminuppu vajutanud olen, samas halades, et päris kindlasti ei ole ma oma muusikakuulamisharjumustega sellist asja ära teeninud…
kui märkasin hea tükk maad endast eespool kilekottidega koormatud lapsekäru lükkavat parmu.
Noh, see tüüp võis paras õli olla, kuid kärurataste jaoks polnud tal igatahes õli jätkunud…
Olgu selle kiriku- või mošeelõhega kuidas on, aga mina mäletan asja niiviisi: Halbollah on suur ja Pohmelled on tema prohvet. Kas ei kõla loogiliselt?
Ja kas sinna lähed?
http://www.postimees.ee/?id=115508
Hästi kõlab küll
No aga sel juhul on Pohmelled ainult üks Halbollahi mitmestki prohvetist, mis asja ilu natuke ära rikub.
Ah, vadeva, püüan oma tähenärimisisu talitseda.
Ei lähe… kahjuks. Ordo Rosarius Equilibrio näiteks on muidugi õudselt ilus asi (julgen sullegi soovitada), aga mu arust rohkem selline vaikselt omaette kuulamise muusika, mille jaoks ei pea tingimata kuskile üritusele ronima. Kuigi neil olla lavašõud ka… aga. Oeh. Ei jaksa. Raha ka põle hetkel.
Krt, tuletasid meelde jälle, nüüd hakkan jälle sügelema, et äkki ikka peaks.