nii kerge, nii kerge on olla ebanormaalne :D

see more Lolcats and funny pictures

Rojukene arvas, et mul võib olla räpaseid saladusi Imelikke Fakte, mida avalikkuse ette tuua. Ei saanudki päris aru, palju neid olema peab, aga mõne suutsin ikka välja nuputada.

1. Ma olen kahe lapsukese vanatädi. Kuigi see vanatädi Libaroti tavaelu eriti ei mõjuta, sest suuremat kontakti mul nende emaga pole. Lihtsalt on nii välja kujunenud, et tuleme ka ilma toime. Vist pole me kumbki leidnud head põhjust äkitselt täiskasvanutena südamesõbrannadeks hakata, kui terve põhikooli aja ühes koolis käidud ja koridoris kokku põrgates heal juhul tere öeldud.
Ei tea, ehk häbenes ta “tädi” natuke (mida pahaks panna ei saa), minu poolt puhas alaväärsustunne ja kadedus, mis seal salata. Mis sujuvat suhtlemist sealt loota, kui poolvenna tütar on alati ja paratamatult sinust vanem, pikem (5-6-aastaselt on sellised asjad olulised), ilusam, saledam, sportlikum, populaarsem, rikkam, paremini riides (teismeeas on sellised asjad olulised), normaalsemast perest pärit ja üldse normaalsem. Klassivahe *õlakehitus*

2. Arvestades seda, et olen ühest silmast pimedavõitu (ei mäletagi täpselt viimase prillihankimise ajast, aga -6 koma midagi), on vist veidi imelik, et prille ainult arvutiga töötades kannan. Ja nii läätsede kui ka silmaopi variandi peale ainult õlgu võdistan.
Ilmselt olen eluaeg põhimõtteliselt ühe silma peal elanud ja kenasti toime tulnud… inimesi tänaval väga kaugelt ära ei tunne, aga mis sest ikka.
Kui viimati prillid soetasin, siis mõtlesin küll, et hakkan neid pidevalt kandma, aga kui olin paar päeva peapöörituse all kannatanud ning äärekivide ja trepiastmete otsa koperdanud (sügavustaju oli ikka täitsa metsas), kadus huvi ära.

3. Mul on paber, mis lubaks mul lasteaiaõpetaja abina töötada… mida ma loomulikult kunagi teinud pole, heh. Ja tõenäoliselt ei tee ka, nagu juba suvepraktikate ajast selgeks sai. Lihtsalt – kooliajal oli võimalus kohalikust kutsehariduskeskusest mõni õhtukursus valida ja midagi asjalikumat ei hakanud silma.
Vähemalt sai sealt mõningaid elementaarseid psühholoogiateadmisi ja meie õpetaja, ülimuhe onkel (olgu muld talle kerge) jagas pealekauba ka elutarkust, näiteks:
- enne, kui poisiga kokku kolida või muidu tõsisemat plaani pidada, tuleb vähemalt üks talv koos “üle elada”, sest suveromantika suveromantikaks, talv paneb suhte korralikumalt proovile;
- väike kogus alkoholi soodustab vaimset tegevust (teismelistele nohikuplikadele tegi see muidugi kõvasti nalja).
Lisaks sain teada, et mul on suurepärane loogiline mõtlemine… see kiitus kõlas umbes nõnda: “Libarotil on raudne loogika – isegi kui ta kontrolltööks üldse õppinud pole, mõtleb küsimuse põhjal ikka mingi seotud teksti välja”

Teatepulga annaks edasi Akile ja Trullale

***

Käisin eile elusat Sofi Oksaneni vaatamas-kuulamas ja äärmiselt sümpaatne mulje jäi, jutt (imearmsa aktsendiga eesti keeles) lihtne, asjalik, selline meeldivalt no-nonsense, ei mingit ebaveenvat provokatiivsust. Tuleb ikka “Puhastus” viisaastaku plaani võtta. Kaht eelmist romaani olen lugenud küll… kuigi kahtlemata meeldisid (hmh, tean, et kordan ennast, aga jälle ei leia positiivse hinnagu jaoks muud sõna kui “terav”) – libisesid need pärast lugemist üsna kähku mälust minema. Oma viga vist.

Oi, viisaastaku lugemisplaaniga meenus, et mõni asi on veel tarvis plaani võtta (kui nt raamatukogus kätte satub). No kas ei kõla ahvatlevalt, ilma irooniata:

/…/ kuid sellist asja polnud ma oma elus isegi pubekana kunagi varem tundnud. Ikka omal ajal mõni sõbrants ohkis, et nii silmini armunud mõnda kuulsusesse, lauljasse või sportlasesse, siis mõtlesin, et vahi lollikesi.
No mina unelesin Edwardi järgi rohkemgi kui kuu aega ning mees oli juba murelik, et mida pihta hakata – naine kodus kui kurbuse ja igatsuse kehastus. /…/ Nüüd ajab tagantjärgi naerma, aga no tõesõna, hea on tunda oma vanas 30-le lähenevas keres veel noorusarmumiste hormoonimöllu.

Allikas – loomulikult… PK!

Jaa, eks vana hobu taha ka kaeru… Tõsiselt, muidugi tahaks teada, et mis värk selle Videvikuga ometi on?!?
Aga samas, selle kirjaniku stiili kohta olen niisugusi iseloomustusi lugenud, et… kui ma näiteks juba Harry Potteri-värke sügelemaajavalt puisteks pidasin, siis võib-olla korraldan “Videvikule” pärast lugemist üldse rituaalse põletamise. Ah, vara veel praalida.