armsakesi uudiseid laekub vahel. tänasest pühapäevani saab Placebo varsti ilmuvat uut albumit “Battle for the Sun” täitsa otsast lõpuni kuulata. viis korda kohe (või noh, hahaa, kellel meist ikka üksainus meiliaadress on, eksole).
otsast lõpuni sõna otseses mõttes, sest lugusid saab küll edasi klõpsida, aga tagasi mitte ja pausi pole ka ette nähtud.
(st edasi klõpsides saab küll mitu ringi peale teha ja väikest pausi ka keegi ei keela, aga aeg rsk tiksub peatumatult.)
nii et tuleb veidi planeerida.
muidu ei viitsi ma kunagi isegi lemmikbändide albumite ilmumiskuupäevi ega muid sarnaseid uudiseid jälgida, aga seekord on küll kerge uudishimu.
too albumi nimilugu, mida nad vahepeal oma kodulehel vabalt jagasid, on nimelt nii haige, et mul kukkus karp korralikult lahti. esimene pool häiriv nagu küünekrigin tahvlil ja lõpus läheb orgastiliselt heaks. no on haige noh.
Dream brother, my killer, my lover.
teine singel, “For What It’s Worth” tekitas raadiost esimest korda kuuldes reaktsiooni “heh, vokaal täitsa nagu Placebo, aga muidu on see bänd küll igav” 
jama selles, et nüüd hakkab see lugu kah vaikselt naha vahele pugema. aia.
No one cares when you’re out on the street
Picking up the pieces to make ends meet
No one cares when you’re down in the gutter
Got no friends got no lover
0 Vastust to “placebo – battle for the sun”