päeva tsitaat: “Looduses peab valitsema tasakaal” (Sammalhabe)
Pärnu-nädalavahetus osutus uskumatult positiivseks. Laupäevane vihm elimineeris moraalse kohustuse mullas tuhnida vms, seega piirdus kohustuslik programm sõbrantsi juures katsikul käimise (nummimeeter laes, aga mida muud sealt oodata oligi) ja hansapäevadega. Idüll missugune. Pluss õnnestunud kaltsukarüüstamine. Ja metsmaasikad. Ja… aasalilled… jaaa… Sääsed.
Lisaks veel see, et isa oli käinud Talnas va sammast avamas ning jahvatas sellest nii pikalt-laialt ja säravi silmi, et tavapärane kibestunud müdisemine hoopis ära ununes. Savisaart ei näinud ka tema, aga ega ta rahvasumma seas polnudki – kuna ta on vanas eas enda jaoks sõjaajaloo “avastanud”, siis paigutus ta mingite sõjaveteranide kampa sisse imbununa koguni vip-tsooni. Ajee. Einoh, palju õnne.
Mind isiklikult jätab too igav, kõle ja kroonulik asjandus sügavalt külmaks, aga selle jätsin targu enda teada. Ei, tegelikult on liiga leebelt öeldud, et jätab külmaks; nii sammas ise kui ka kaasnenud jant tekitavad lähituleviku ideoloogiliste kursside suhtes mingit vaistlikku umbusku.
Hansapäevade esinejaid ei õnnestunud eriti näha, sest olin tegelikult sõbrantsi poole teel, aga laat oli suisa massiivne – tahaks teada, palju tegelastel praeguse majandusseisu juures maha müüa õnnestus, aga loodetavasti oli neil muidu ka lõbus.
Mina igatahes marssisin kirevatest lettidest otsusekindlalt mööda ja vahtisin niisama ilusaid asju, aga kuna mul teatavasti värvilise klaasi suhtes tugev kiiks on, siis jäin toppama ühe leti ääres, kus muuhulgas müüdi klaasist ripatseid. Lõpuks vaatan, et ei anna ikka hing rahu. Isegi rahast ei tule välja, küsin piinlikkustundega, et kas äkki kolm krooni alla saaks.
Ja Meister (kes ilmselt oli kohusetundlikult sisse elanud vastavasse ajastusse, kus paar liitrit õlut päevas oli iga kodaniku võõrandamatu inimõigus) naeratab õndsalikult, nagu näeks ta mu selja taga Pärnu lahest taeva taustale kerkivat Buddha õnnistavat kätt ja kuuleks kajakaid kooris “Ommm” ümisemas, ütleb: “Ei, ma ei võta su käest raha, need asjad on odavad, mida raha eest saab” ja pistab mulle ripatsi pihku.
Notulejumalappi, jagelesime seal tükk aega edasi-tagasi, kuid minu argument, et õigus ta on, aga me oleme ikkagi laadal ja laadal müüakse asju raha eest (alltekst: mida sa, mees, siin siis teed?) osutus nõrgaks. Ei jäänud muud üle kui mõelda välja variant, et see 32 raha läheb mõnda korjanduskarpi; ainuke selline, mis oli kohapeal silma jäänud, oli psühhiaatriakliiniku päevakeskuse oma. Mispeale Meister muheles, et sobib, äkki tulebki kunagi sinna puhkama minna. Olgu siis, mida iganes, shallallaa. Oeh neid kunstiinimesi küll.
Selline komplekt positiivsuselakse ei saa aga muidugi karistuseta jääda, niisiis viskas moblaraip lõplikult sussid püsti pärast paari päeva, mil igavese vägistamise ja kägistamise peale oli veel võimalik talle pilti ette saada. Oi kui tore, vähemalt selle nädala veedan ilmselt tagasi kiviajas. Ajastus on loomulikult eksimatult täpne: väljaminekuterohke kuu lõpus.
Nii tüüpiline, et seda oleks pidanud ette aimama, eksole.
Pange tähele, nii kui ma telefoni ostetud saan, kärssab nt monitor läbi. Siis ei lohuta mind fakt, et järgmine, ükskõik mitmenda ringi monitorinäss on tõenäoliselt parem kui praegune, mille pärast ma avisid ainult wmp-iga vaadata saan ja pilte sageli heledamaks pean kruttima. Ja see on tuvastatud, et näiteks Rune’i selle moluga ei mängi – hale uppumine kottpimedates veealustes käikudes on garanteeritud. Õnneks pole mulle pähegi tulnud Rune’i mängida, minu viitsimise, keskendumisvõime ja reaktsioonikiiruse juures piisab ka HoMM 3-st, hehe.
Maja tutvustamine käib sedasi: “We are, like, party hostel, so we have 24 hour open reception, 24 hour open bar…” Miks ka mitte, onju.
Aga! Hiljuti, kui üks kõrgendatud meeleolus mehepoeg tuli musi norima, laekus kõrvalt väga asjalik märkus, nimelt “Kuule, ta võiks sulle emaks olla” 