12.06.09

Briti poissmehed jajajahh, mitte et nad oleksid mind täitsa tummaks ehmatanud, aga pärast pisikeselt Riia-tripilt tagasi jõudmist on ropult kiire olnud. Peaks teema juurde tagasi pöörduma, kui jõuan vaadata, kas mõnest pildist ka asja saab.

Alles viimasel minutil tuli pähe, et peaks proovima sõbralt fotoka laenuks sebida, ja eks eelmisel õhtul esimest korda kätte võetud fotokast on teada, et kontserdil tast suurt tolku pole, kui mul pole aimugi, “mida ta teeb”… tegelikult mõtlesin fotokale pigem seoses teise Kurja Plaani ehk loomaaiakülastusega. Arvestades, et mu lemmikkoht seal on troopikamaja ööloomade osakond, siis kah mitte eriti perspektiivikas idee. Heh.

Igatahes kontsert oli aus ja Riia kui selline on mu südame niisamagi võitnud – nüüdseks on juba täitsa kodune tunne, kui ma tean, kust saab kahekümne viie eegu eest kolm pirukat ja massiivse kruusi teed, kust tramm loomaaeda läheb, kus asub kohalik rokiklubi ja seekord soovitati mulle eraldi ja eriliselt veel üht kõrtsi, aga seal oli parajasti inventuur, eks järgmine kord, irw.

Aga briti poissmehed, need pesitsesid mul nimelt hostelis. Sellest hoolimata ei näe ma mingit põhjust teinekord mitte sinna tagasi minna, sest olgem ausad, isegi minusugune rott on nõus kakssada eeku maksma, kui selle eest saab põõnata jõevaatega toas praktiliselt Raekoja platsi kõrval, baar, köök, internetituba ja särgid-värgid. Astud uksest sisse (nojah, see on ainus konks asja juures, sest kõigepealt tuleb ilma igasuguse sildita tagauks üles leida), üks esimesi tervitusi on: “Would you like a free beer?” Einoh, milles küsimus Maja tutvustamine käib sedasi: “We are, like, party hostel, so we have 24 hour open reception, 24 hour open bar…” Miks ka mitte, onju.

No ja kui oled ikka poole öö ajal kolmveerand tundi jalgsi klubist vanalinna tampinud, siis on 24 hour open bar oma külma õllega vägagi teretulnud, isegi kui teist enam tasuta ei saa. Üks briti poissmees kügeleski õnnetult baaris, oli sõbrad linna peal ära kaotanud ja ei julgenud üksi enam ringi töllata. Võttis igavusest jutuotsa üles, aga jutt läks meil küll üle kivide ja kändude.
Mina ei saanud aru, mis see stud party mõte ikka lõppude lõpuks on (“Is it such fun, then?”), tema ei jõudnud ära imestada, miks mul bändisärki seljas pole, kui kontserdil käisin; tema jaoks oli üks ja ainus U2, minul tuli sellega seoses parima asjana meelde “The Million Dollar Hoteli” soundtrack, millest tema kuulnudki ei olnud; mina ei teadnud, kes on James Patterson ja tema, kes on Terry Pratchett (kui jutt võõrkeelte ja kirjanduse peale põikas). Janiedasi.

Aga suurem kultuurišokk ootas mind hommikul, kui end välja kirjutama läksin, sest esteks jalutas mulle vastu üks musklis ja habemetüükas briti stud imeilusas maad mööda lohiseva sabaga pruutkleidis (ma ei suutnud muidugi kiusatusele vastu panna ja vilistasin talle järele, mispeale tüüp kukkus poseerima: “Am I looking good? Am I looking good?” – õu djuud, naiselikku käitumist tuleb sul küll veel kõvasti õppida, sellise suhtumisega vägistataks sind esimesel tänavanurgal ära). Aga ilmselt oli neil seal pesa, sest järgmisel hetkel ilmus lagedale terve kari seksikates nappides kleidikestes härrasmehi. Vaene Riia linn, sest vaevalt oli see šõu ainult hosteli seinte vahele jääma mõeldud.

Niih, aga tagasi väikses puust linnas ma jälle olen ja isegi Tähtis Päev läks kenasti töö tähe all mööda… vahet pole, see, kui vanana ma end tunnen, ei sõltu kalendrist, vaid vaheldub täiesti kaootiliselt nii paariteist aasta piires vähemalt Aga! Hiljuti, kui üks kõrgendatud meeleolus mehepoeg tuli musi norima, laekus kõrvalt väga asjalik märkus, nimelt “Kuule, ta võiks sulle emaks olla” Teoreetiliselt, väga teoreetiliselt – jajah, nii ta on. Oi, oi, oi.

Üks boonus nina arvutis veedetud päeva eest oli igatahes see, et täna sain omajagu lebotada, isegi puhata ja mängida ja kinos Chri- ma tahtsin öelda, “Terminator: Salvationi” vaatamas käia, roppodavad nagu need kinopiletid meil praegu on.
Tegelikult selgus, et Sam Worthington varastab filmi julmalt ära, mis polnud muidugi üldse keeruline, arvestades, et tal filmi ainus vähegi huvitav tegelane mängida oli.
“What are you?” – “I don’t know.”

Puhtalt selle tegelase pärast meeldis, täitsa meeldis… nojah, üks maailmapäästmisefilm ei saa ilma piinliku sentimentaalsuse, puiste tegelaste ega süžeeaukudeta (ma võin loll olla, aga seletage mulle ära näiteks, misjaoks pidi vastupanuliikumise staap oma “tagalast” enne rünnaku tegelikku algust toda signaali pritsima, mispeale loomulikult juhtus see, mis juhtuma pidi), aga Marcus Wright lihtsalt tekitas andestava tuju.
(mööndes, et eks see olnud puhas vaatajate kaastundega manipuleerimine stiilis “vaene pisike, mis pahad üllatused järjest… ja mina arvasin, et mul on sitt päev, kui hommikul kohvi sisse kallatud piim hapnenuks osutus”)