Nonii, juhul kui nädalatagune kutse jätkuvalt jõus on, siis tuleb täna jooma minna; või vähemalt klaas šampust võtta. Kavas on ilmselt naisteõhtu (tean mõnda, kes pööritab praegu silmi ja teeb “kätkätkät”) ja tähistama kutsuti mind mitte just igapäevast sündmust, nagu nenditud sai, nimelt mu eksi lahutust.
Sündmus iseenesest võib teatud seltskonna elu tibatillukese pügala võrra põnevusvaesemaks teha, seda küll, aga selle kohta öeldakse “tee ise paremini või ära virise”. Ja kuna ma ise igasuguse põnevuse tekitamise osas nii laisk olen, siis pigem ei virise rohkem.
Ei saa väita, et minu otsesel või kaudsel osavõtul pole üldse kunagi draamat saanud, aga see jääb praeguseks nii pikkade aastate taha, et ei tasu meenutadagi.
Niisiis, kuna see pole hetkel ka teema, siis kuiva trenni mõttes ütleks hoopis esimese toosti, nimelt selle terviseks, et olgu abikaasadest vähemalt sama palju rõõmu kui külalistest, kellest teatavasti on rõõmu koguni kaks korda.
Ja hea küll, teine toost ka siia otsa: Za rõbalku!
Kui kellelgi nüüd kahtlusi tekkis, siis ei, mu eks ei ole naissoost. Eksi endaga kohtun ma alles homme ja siis lähme rõõmsasti käsikäes loojangule vastu, või ei, vist pigem kindlasti absoluutselt mitte, nä-ge-mist… tõenäoliselt mitte käsikäes ja hoopis maantee äärde hääletama, et ühise sõbra sünnipäevale jõuda.
Ja siis hakkame muidugi omakorda jooma.
Jah, ilmselge, mida Lestat selle peale ütleks.
Aga siiski võtab asja kõige paremini kokku Ladytroni loo refrään, sest suured inimesed, hambad suus, ise teavad, ja peaasi, et igav ei olnud.
No tõesõna! Kätt-kätt-kätttttt……
Minu poolt ka muide Don Johnile palavad õnnsoovid, siitkaudu vist on kõige kindlam saata
ikka õnnEsoovid, mitte õnnsoovid….
aga ega suurt vahet vist pole ka…
Õnnsoovid kõlab tegelikult päris armsalt.
Küll ta saab need siit kätte.
Aitäh, Aki!
Ja ärge siis eksiga liialt kiirustage, eks? Pealegi käisin täna õhta hambaarstil ja loodan, et homme õhtuks kaubanduslik välimus taastub. I wish…
Eksole, sünnipäevaks hambad teravaks!