Jaanipäev läbi, jälle mingi mõttetu sebimine ja raudpoltkindlalt Murphy seadusi järgivad olmemured, näiteks töövahend numero kaks ehk telefon hakkab finantsiliselt väga ebasobival hetkel otsi andma. Kõned tulevad läbi, aga tea kauaks. Nojah, mis parata, klapika kohta isegi tublilt vastu pidanud.
Siiski ei viitsi kuidagi päris muretsemise lainele üle minna, sest ülipikk nädalavahetus oli isegi ootamatult tore ja seltskondlik. Arvasin, et kui olen paar päevakest võõral, kuigi sõbralikul territooriumil ja ööpäevaringselt teiste inimeste seltsis veetnud (harjumatu värk noh), siis tagasi koju laekudes on isegi peeglisse vaatamine liiga seltskondlik tegevus ja jaanipäevaks enam auru ei jätku. Aga näe mis välja kukkus.
Naiste padjaklubi sai ära peetud, Tallinna sai hääletatud, reportaažid ära kuulatud ja võrreldud (ei langenud eriti kokku).
Vihmast sai läbi sõidetud, aga tee äärde vihmaga ei jäänud (puhhh), ühe autojuhi muusikamaitse oli kogunisti vaimustav, sünnipäev oli ülitšill ja kuidagi iseenesest tekkis isegi jaanipäevaplaan – lihtsalt Tartus vana sõbra aias istuda, meeldivalt pingevaba.
Puha “vana seltskond”, nalja tegi ainult ühe külalisega kaasa tulnud võõras, kes tundis igatsust “jaanipäevamuusika” järele, “noh, midagi sellist traditsioonilist”. Mispeale tekkis kerge šokeeritud vaikus. Kukerpille ega Shanonit vms polnud tõesti käepärast, aga peagi läks laulujoru lahti, ja kahtlemata traditsioonilises võtmes. Ette sai võetud nt “Transvaal” ja “Põdralaul” (vt näiteks siit, aga meie ei saavutanud muidugi sellist mitmehäälsust) ning kui Ehala ja “Scarborough Fair” kah repertuaari tulid, ei osanud minu hing küll enam rohkemat tahta.
Kuigi jahh, alati jääb küsimus, et kas ma ikka päriselt ka suudan viisi pidada või on see just the booze talking. Õnneks ei pidanud ma laulu vedama, pigem jorisesin järele. Laulda ma ei oska, aga laulda mulle meeldib. Kerge vastuolu või nii. Ah, elan üle.
0 Vastust to “26.06.09”