päeva tsitaat: “Looduses peab valitsema tasakaal” (Sammalhabe)
Pärnu-nädalavahetus osutus uskumatult positiivseks. Laupäevane vihm elimineeris moraalse kohustuse mullas tuhnida vms, seega piirdus kohustuslik programm sõbrantsi juures katsikul käimise (nummimeeter laes, aga mida muud sealt oodata oligi) ja hansapäevadega. Idüll missugune. Pluss õnnestunud kaltsukarüüstamine. Ja metsmaasikad. Ja… aasalilled… jaaa… Sääsed.
Lisaks veel see, et isa oli käinud Talnas va sammast avamas ning jahvatas sellest nii pikalt-laialt ja säravi silmi, et tavapärane kibestunud müdisemine hoopis ära ununes. Savisaart ei näinud ka tema, aga ega ta rahvasumma seas polnudki – kuna ta on vanas eas enda jaoks sõjaajaloo “avastanud”, siis paigutus ta mingite sõjaveteranide kampa sisse imbununa koguni vip-tsooni. Ajee. Einoh, palju õnne.
Mind isiklikult jätab too igav, kõle ja kroonulik asjandus sügavalt külmaks, aga selle jätsin targu enda teada. Ei, tegelikult on liiga leebelt öeldud, et jätab külmaks; nii sammas ise kui ka kaasnenud jant tekitavad lähituleviku ideoloogiliste kursside suhtes mingit vaistlikku umbusku.
Hansapäevade esinejaid ei õnnestunud eriti näha, sest olin tegelikult sõbrantsi poole teel, aga laat oli suisa massiivne – tahaks teada, palju tegelastel praeguse majandusseisu juures maha müüa õnnestus, aga loodetavasti oli neil muidu ka lõbus.
Mina igatahes marssisin kirevatest lettidest otsusekindlalt mööda ja vahtisin niisama ilusaid asju, aga kuna mul teatavasti värvilise klaasi suhtes tugev kiiks on, siis jäin toppama ühe leti ääres, kus muuhulgas müüdi klaasist ripatseid. Lõpuks vaatan, et ei anna ikka hing rahu. Isegi rahast ei tule välja, küsin piinlikkustundega, et kas äkki kolm krooni alla saaks.
Ja Meister (kes ilmselt oli kohusetundlikult sisse elanud vastavasse ajastusse, kus paar liitrit õlut päevas oli iga kodaniku võõrandamatu inimõigus) naeratab õndsalikult, nagu näeks ta mu selja taga Pärnu lahest taeva taustale kerkivat Buddha õnnistavat kätt ja kuuleks kajakaid kooris “Ommm” ümisemas, ütleb: “Ei, ma ei võta su käest raha, need asjad on odavad, mida raha eest saab” ja pistab mulle ripatsi pihku.
Notulejumalappi, jagelesime seal tükk aega edasi-tagasi, kuid minu argument, et õigus ta on, aga me oleme ikkagi laadal ja laadal müüakse asju raha eest (alltekst: mida sa, mees, siin siis teed?) osutus nõrgaks. Ei jäänud muud üle kui mõelda välja variant, et see 32 raha läheb mõnda korjanduskarpi; ainuke selline, mis oli kohapeal silma jäänud, oli psühhiaatriakliiniku päevakeskuse oma. Mispeale Meister muheles, et sobib, äkki tulebki kunagi sinna puhkama minna. Olgu siis, mida iganes, shallallaa. Oeh neid kunstiinimesi küll.
Selline komplekt positiivsuselakse ei saa aga muidugi karistuseta jääda, niisiis viskas moblaraip lõplikult sussid püsti pärast paari päeva, mil igavese vägistamise ja kägistamise peale oli veel võimalik talle pilti ette saada. Oi kui tore, vähemalt selle nädala veedan ilmselt tagasi kiviajas. Ajastus on loomulikult eksimatult täpne: väljaminekuterohke kuu lõpus.
Nii tüüpiline, et seda oleks pidanud ette aimama, eksole.
Pange tähele, nii kui ma telefoni ostetud saan, kärssab nt monitor läbi. Siis ei lohuta mind fakt, et järgmine, ükskõik mitmenda ringi monitorinäss on tõenäoliselt parem kui praegune, mille pärast ma avisid ainult wmp-iga vaadata saan ja pilte sageli heledamaks pean kruttima. Ja see on tuvastatud, et näiteks Rune’i selle moluga ei mängi – hale uppumine kottpimedates veealustes käikudes on garanteeritud. Õnneks pole mulle pähegi tulnud Rune’i mängida, minu viitsimise, keskendumisvõime ja reaktsioonikiiruse juures piisab ka HoMM 3-st, hehe.
“Oeh neid kunstiinimesi küll.”
Ei no mida sildistamist… Vähemalt toimis stereotüüp antud juhul sinu kasuks
On unrelated note: mul tõmmati täna jälle sahtel puhtamaks – seekord leiti Hädaorust Kurjajuur üles.
Lõppkokkuvõttes siiski mitte minu kasuks
No hea küll, nähtavasti pidasin silmas üht mitmest kunstiinimese stereotüübist… teie kandis on need pilvishõljujad-looduslapsed vb mõnevõrra alaesindatud? Et kõik tuiskavad mööda väljamaad ringi või kuidas see oligi, irw, jälle üldistan rämedalt.
Hehe, meenub Marko Mäetamm (oli vist tema) Kursi koolkonna-filmist, kes imestas, et kuidas see Tartu kunstirahvas küll elus püsib, tšillivad lihtsalt käed taskus ringi, samal ajal kui tema Tallinnas palehigis projekte kirjutab, õpetab ja mida kõike veel
Muide, kui Sul jätkuvalt ei ole telehvooni, siis mul mingisugune jubin on laenuks anda… eelmine sai just enne Sinu mobla surma Maali kätte, aga mul on eelviimane ka alles.. ainult et toogi on hinge vaakumas – joystick tahab julma raiumist (ja loomulikult on tegu kõikse olulisema jubinaga terve telefoni küljes, kui aku ja displei kõrvale jätta). Muidu on täiesti ok, aku peab jne. Ainult et siis pead mulle ise messaris karjuma, ma magan muidu äkki Su netikülastused maha
Jee, tänud, seda ma ilmselt teengi, kui õnnestub messaris trehvata.
Jätkuvalt ei ole jah, krt, need tuttavad, kes alles hiljuti käisid ringi jutuga “oh, mul on vana telefon üle, sa ei tea kedagi, kes tahaks?”, on vahepeal jõudnud oma probleemi lahendada. LIIGA tüüpiline.