kuda õndsaks saada?

Põrkasin tänaval kokku semu Sakalamehega ja loomulikult maandusime lähimasse lokaali, et õlleklaasi taga maailma parandada. Muuhulgas tuli jutuks ka eelmises postituses kirjeldatud juhtum, kus ootamatu kingitus igavest segadust ja piinlikkust põhjustas.
Kuna Sakalamees on ise paras idealist ja looduslaps, ei üllatanud tema reaktsioon mind eriti, kuid selle sõnastus oli siiski priceless.

“Miks sul piinlik peaks olema? Jumalast õige suhtumine ju tüübil! Pealegi, kui inimene tahab midagi lihtsalt niisama ära kinkida, kui tal sellest hea meel on, siis teeb ta seda puhtast egoismist – tema tahab sel viisil õndsaks saada.”

Mispeale karjatasin: “AGA MINA?”
Puhas egoism, eksole: mis minust saab, ah? Saan mõttekäigust muidugi täiesti aru ja nõustun sellega, aga tõepoolest, kuidas saab õndsaks see, kellele antakse? Andjal saab kergem ja parem, saajale võib see aga koormaks osutuda.

See dilemma tekib alati, kui teenete teema päevakorda kerkib – no man is an island ja needsinatsed teised sõnad, aga mida peab tegema see, kellest pole teenete tagastajat, st asjade parandajat, kolimisabi ega isegi kainet autojuhti (mitte et ma kunagi kaine poleks, vaid puudu on isegi juhiluba, autost rääkimata). Ei saa niimoodi õndsaks, no ei saa.

Peaks “Põrgupõhja uue Vanapagana” üle lugema.
(Siinkohal sooviks Lembit Eelmäele rahulikku puhkust, tema Jürka jättis mulle sügava mulje juba eas, kus ma teose poindile üldse pihta ei saanud.)

***

Aga muidu õnnestus mul täna tsiviliseeritud maailma naasta ja jällegi saab jupi selgemaks, mismoodi see tarbimisühiskond toimib – valik on omast arust ilgelt mõistlik ja tagasihoidlik, Nokia 3110 classic (mnjah, mu poolehoid teise ringi asjade suhtes ulatub täpselt sinnamaani, kus on valida 1-kuuse ja 2-aastase garantii vahel), aga ikkagi toob kaasa mitu uut vajalikku ostu. Masendav, lihtsalt masendav.
Alates kaablist (noh, müüja väitel pidi telefon suvalise mini-usb kaabli ilusti ära tundma, nii et peaks odavalt hakkama saama) ja stereo-handsfreest või 2,5->3,5 mm üleminekust tavaliste klappide jaoks kuni… arrgh. Uute ägedate helinate ja taustapiltideni, irw. (Aga neid saab vast ise ka valmis pusserdada.)

Häh. Helistada saab õnneks ka ilma nendeta.
Piirdusin esialgu uue kaelapaelaga.
Nõrk.

P.S. See oli lihtsalt võluv, kuidas postituse kaks omavahelise seoseta teemat tagantjärele kokku jooksid – kui samal õhtul telefonis raadiojaamu korrastasin, hakkas telefon äkitselt Lembit Eelmäe häälel rääkima Ilus.
(asi selles, et korrati vana “Kukul külas”-saadet temaga.)