instant karma

Tunnusmeloodia: Diary of Dreams “Chemicals”

(Tartu, Riia-Vaksali nurk)

Muiga veel “kunstiinimeste” üle, nagu paaris viimases postituses tehtud sai, eksole.

Vaatasin, et mõnes blogis, kuhu vahel harva satun (nt siin), liiguvad ringi mingid müstilised neljatähelised lühendid… uudishimulik, nagu ma olen, klõpsisin nii seda testi (tulemused on natuke… khm, kummaliselt sõnastatud, aga alustuseks vast käib kah) kui ka mõnd ingliskeelset, mis googlist silma jäi. Ja mis tuleb välja, minu tüüp on ISFP ehk introvert-meeleline-tundeinimene-kohaneja (selline või enda arust pigem selline)

Nali on selles, et tüübi märksõnaks on paljudes iseloomustustes pandud the Artist või ka the Aesthete, harvemini the Peacemaker (hehehe, kõlab… eriti sõjakalt, meenutades vanu vesterneid). Bää.

Ei, tegelikult täitsa nõus… introvertsuse osas pole mingit kahtlust, tundja-mõtleja ning kohaneja-otsustaja skaalal paigutumise osas samuti mitte. Seevastu S ja N ehk meelelisuse ja intuitiivsuse vahe oli selge, aga siiski üsna väike; mis võib-olla seletab seda, et kunstnikku, juveliiri ega aednikku, st Ilusate Asjade Tegijat pole minust saanud, vaid tegelen sõna ja keeltega, mis väidetavasti olevat rohkem INFPde ala.
Kuigi meelelised elamused on mulle kahtlemata tohutult olulised – värvid ja valgus (võtame kasvõi kire värvilise klaasi vastu ); lõhnad määratlevad sageli paiku ja mälestusi (näiteks on siiani mu jaoks välistatud roosilõhnalised parfüümid, sest selline oli mul kunagi ühel õnnetul perioodil), pirtsakus rõivaste materjali suhtes jne – on mul kuidagi õnnestunud need “töövälisesse” sfääri pukseerida, mis on ju iseenesest… positiivne.

Samas meenutab see vahepealne positsioon üht lahendamatut ja ikka-jälle üles kerkivat muret – just nimelt, et “tööelus” jällegi olen paduhumanitaari kohta ikka kuradi moodi liiga down-to-earth.

Mõtte teadustööst matsin maha umbes siis, kui tekkis küsimus “aga mis sest tolku on?” Mulle meeldivad kaunid, struktureeritud teooriad, aga tingimusel, et need seostuks praktilise reaalsusega piisavalt, et enda ümber ringi vaadates nõusolevalt noogutada saaks. Või siis vastu vaielda. Mnjah. Esteet-kusipea võin olla, samas intellektuaali must ei saa; suht nutune seis, sest välistab esteetlike kalduvuste igasuguse väljundi.

Appi, kui palju Glutafekti mul ülikooli ajal poststrukturalistide peale kulus (et neile niipaljugi pihta saada, et eksamile julgeks minna). Deleuze’i ja Guattari oleksin ma heameelega sirgelt puu taha saatnud. Nagu ka ühe mõni aeg tagasi AA-s* kohatud “süütus-maalt”-sorti noormehe, kes tahtis hingestatult arutada elu mõtte ja päritolu üle.
“Risoom” ja “juur” kultuuris?
Miks me siia sündinud oleme?
Püha müristus, milleks selliste asjadega pead vaevata – ei, ilus ja tore puha, aga tulemust, tulemust pole loota.

Võib-olla on mul midagi viga, kuid niikaua kui mul on võimalus juhtme kokku joostes näiteks ujuma minna ja tunda, kuidas jahe vesi sõrmede ümber keeriseid moodustab… oodata piibelehtede õitsemise aega… näperdada ja nuusutada kummeliõisi või kalmuselehti… vaadata hommikul, kuidas valgus läbi kardinamustri paistab… sügistaevast Orioni ja Siiriust otsida -
on küsimus elu mõtte üle mulle nagu hiina keel.

Mis puutub ISFPle väidetavalt omastesse tugevatesse väärtushinnangutesse ja veendumustesse, siis needki pole minu silmis mingid “kõrgemad” asjad iseeneses, pigem abivahendid valikute tegemisel – eesmärgiks säilitada sidus mina-pilt, eneseväärikus ja hingerahu. Ilma nendeta on raskevõitu maailma nautida, vot

Oh, loomulikult vaatan ma tõelistele teoreetikuile ja elu mõtte otsijaile alt üles ning imetlen neid siiralt.
Aga see on rohkem stiilis “Issand, küll on ikka viitsimist antud. Respekt.”
Kui nüüd päris aus olla.

* AA ei tähista siinkohal organisatsiooni Anonüümsed Alkohoolikud – kaugel sellest.