Tunnusmeloodia: Pedigree feat. Leslie Da Bass “Louie (2009)” (mai saa aru, kuidas neil õnnestub nii geniaalseid “kergemaid” asju teha, eelmisel aastal “Skincrawleri” akustiline versioon ja nüüd see. esimest korda kuuldes oli reaktsioon “ohoh, Pearl Jam kohtab Oasist”, aga ei tea, äkki võib sellise ütlemise eest tappa saada 
)
pange põlema oma tõlkeabiprogrammid, eks. aitäh.
esiteks ma ei leia, et mina kui openoffisi kasutaja peaksin end mingi alama elukana tundma. teiseks on elu näidanud, et kui mingi programm mõtleb oma peaga liiga palju, ei tule sellest midagi head.
ok, ok, nagu aru saada, on probleem ekraani ja tooli vahel nagu alati, aga kus veel ulguda ja hambaid kiristada kui mitte oma blogis. kirvest, andke mulle kirvest.
kuna niinimetatud tööpäev andis mulle ainult kõrbenud närvid ja kuskil lõuapärade taga meeletult taguva pulsi, suundusin hetketuju ajel närve puhkama kohta, kus inimesi alati oodatakse ja lahkelt vastu võetakse. nimelt verekeskusse. et end veidigi kasulikuna tunda või nii. ja madalat vererõhku polnud ilmselgelt karta.
tutkit fedja. kaalu kallal närimiseni ei jõutudki (niikuinii ma oma kaalu ei tea), hoopis hemoglobiini pärast saadeti tagasi. peab olema vähemalt 125, mul on 122.
an epic fail at human life, indeed.
hmh, kuskilt on meelde jäänud (võib-olla valesti), et trennitamine tõstab hemoglobiinitaset. ilmselt ei saa siis piisavaks treenimiseks lugeda seda, et ma hommikuti võimlemisrulliga mässan ja mõne nii-öelda joogaharjutuse teen (nii-öelda seepärast, et need on kuskilt video pealt õpitud ja iga joogatreener hoiaks mu hingamistehnika peale kahe käega peast kinni). ja viitsin ma jee igal hommikul vehkida.
aga igatahes on selle tulemusena moodustunud mingisugused kõhulihased. täitsa ootamatu üllatus. sikspäkist on asi ikka väga kaugel, aga külgede peale hakkavad joonekesed tekkima.
siit moraal: krt, oleks ma varem teadnud, et see nii lihtne on. liigutamise põhimotivaatoriks on tegelikult selg (istuv töö pluss isapoolse suguvõsa viga – nõrk/vildakas selg võrdub pahapaha), aga ega boonustest ära ei ütle.
loogiliselt võttes peaks varsti natuke biitsepsit ja õlgu ka lisanduma. sobib. kui poisitaritüüpi olla, siis parem juba mõnuga, hahaa.
sellega meenub laupäevane käik Berliin!i (tšekk it aut), kust leidsin igati ägeda jaki, aga siis hakati mulle igasuguseid muidki riideid pakkuma. “kolmveerandvarrukad on ju väga naiselikud” – mispeale esitasin spontaanselt ja dramaatiliselt käsi laiutades retoorilise küsimuse: “kas ma olen väga naiselik?”
kusjuures üldse ei tahtnud ebaviisakas olla, puhtalt siiras reaktsioon. ja kolmveerandvarrukad mulle lihtsalt eriti ei meeldi.
Ma pruugin üht tõlkeabiproget, mis ainult openoffice’it sööbki, hea küll, html läheb ka, aga docid tuleb sxw formaati võtta. Ja ise mõtlema ta ei kipu, kui tahad mälust pakutava segmendiga originaalsegmenti asendada, tuleb ikka endal enterit vajutada. Pealekauba saab ühele projektile mitu mälu korraga jooksma panna ja ta näitab pakutavate variantide juures, mis mälust ta parajasti pakub. OmegaT on nimi, guugeldades leiab. Vabavara mõistagi. Mingeid OO peal jooksvaid vabavarasid on veel, aga ma ise ei ole kokku puutunud.
Aitäh, Nodsu, kaasa mõtlemast! OmegaT kohta olen üht-teist lugenud, aga pole päris proovimiseni jõudnud. Häda selles, et mu tööstiil ei sobi eriti tõlkeabiprogedega, olen kange kahtleja ja alustan tööd Väga Mustade Variantidega, mis tõlkemällu talletamiseks kuidagi ei kõlba.
Peaks jah end rohkem distsiplineerima, tööstiili muutma ja lõpuks ometi 21. sajandisse ronima, aga ei viiiitsi. Copy-paste abiks ikka ja OO writeri see variant ka, et… ma ei tea, kuidas seda nimetatakse, see, kui alustatud sõna põhjal pakutakse automaatselt varem kirjutatud sõna.
Seekord sunniti mind Tradost kasutama (milleks pidin muidugi end wordiga arvuti taha orgunnima) ja noh, eks tast abi oli, kui põhinuppude funktsioonidest mingi aimdus tekkis, aga närvikulu ja jama oli antud ajavaru jaoks veits liiga palju. Oma viga, enivei. Sai siin auru välja lasta, hakkas kergem
Omegaga teen ma musti variante nii, et kui mälu(d) midagi pakub/pakuvad, siis ma mitte ei asenda originaalsegmenti sellega, vaid kleebin ta originaali kõrvale (ühe lihtsa klahvikombinatsiooni abil) ja siis vaatan, kas mul on selles kohas tervet orikat vaja või kustutan osa käsitsi ära. Ja lõpliku mälu tekitab ta alles siis, kui ma ütlen “create target documents”, enne on tal lihtsalt mingi projektifail, olgugi et tmx formaadis. Miinus on see, et firmad, kes on midagi Tradosest kuulnud, aga tõlkimisest väga palju ei tea, tahavad vahel kangesti, et oleks tradosega tehtud, ja OmegaT-ga ei saa Tradost simuleerida nagu Wordfastiga, sest OmegaT ei tekita puhastamata faile, ainult sihtdokumendi, kui talle vastav käsk anda, ja tmx formaadis faili, mida saab hiljem mäluna kasutada.
Ma ütleks, et nendest progedest on esimese faili puhul harva suuremat kasu, asjal on mõte siis, kui samalt kliendilt tuleb sageli tööd või kui lihtsalt tuleb mitu sarnast tööd. Aga kui nii on, siis hakkab hiljemalt kolmanda sarnase tööga väga mõnus klõpsutada.
Oh jaa, see tunne on küll tuttav, kui kordused ajude peale hakkavad käima
Aga tjah, alati pole nii ka, et need ilusti puhtaks asendatavaks segmendiks kvalifitseeruksid.
Kirjeldatud variant kõlab küll väga asjalikuna, peaks tõesti kunagi järele proovima. Aitäh vihje eest!