it’s going sour, isn’t it?

Tunnusmeloodia: Clan of Xymox “There’s No Tomorrow”

vaesusega on see häda, et koos kõige muuga (krt, need teksad ei tohiks mulle jalga minna) kipuvad ka blogitavad teemad kokku kuivama. ei mingit erilist glämmi, tšilli ega grilli.

aga noh, kuna avastasin, et Ekraani piletihinnad on jälle kusagile maa-alustesse sfääridesse langetatud, siis tuleb “Tõprad” ikka viisaastaku plaani võtta, niipaljugi kultuuri, hehe.

(tallinlased, tulge üle, saate kolme kümpi eest kinno ja jõuluks koju.
ei, tõsiselt, mu Tallinnas elav sõbrants just hiljuti kurtis, et ei raatsi kinos käia, ja pidi pikali kukkuma selle infi peale. oma viga, käigu sagedamini mul külas.
aga ta vist ei julge, sest eelmine külaskäik mu eelmisse korterisse oli ehk liiga suur kultuurišokk – ülevaltnaaber kukkus keset ööd pröökama ja mööblit loopima nagu tal ikka kombeks oli, mispeale mina loomulikult külma rahuga külge keerasin. ja peldik, noh, peldik oli kah selline nagu tal kombeks oli… )

ja veel sattusin laupäeval täikale, mille martsipaniroosiks oli korralik plaadilett; arvatavasti vedas mul jälle häbematul kombel, et selle juurde “hiljaks jäin”, sest esiteks oli parem kraam juba muidugi lännu ja teiseks hakkas müüja hinna ütlemisel mõtlema ka selle peale, kui palju plaate tal koju tagasi tassida tuleb.
aga ikkagi, sellises seisus… plaadid? kinopilet??? eh, prioriteedid, tüdruk, prioriteedid on sul paigast ära.

vahin kalendrit ja ei suuda uskuda, et selle kuu suhteliselt (kõik on suhteline, onju) pisikese laenuga üle elanud olen; nonii, vaatame, kuidas september hakkab olema, ilmselt samasugune.

palju õnne mulle.

aga kõige rohkem käib mulle närvidele see, et ma olen sunnitud sagedamini süüa tegema. saate aru. ja nõua pesema*, ihsand jhumal.

*pärnumaa värk

pind teise silmas vol 2

Lugesin mina Michael Cunninghami “Erilisi päevi”. No ei tundu kõige õnnestunum asi. Justkui oleks autor tahtnud midagi Eri Diipi teha, aga välja kukkus nagu alati.
Samas mulle tohutult meeldib tüübi õhuline stiil, selline murtud toonides värviline ja veiklev.

Okei, see selleks. Raamat koosneb kolmest korduvate elementidega jutust; viimases on peategelaseks android, kes peab Old New Yorki turismilinnakus röövli ametit. Nii jah. Kuna ajastutruu (20. sajand) välimus on sel töökohal kohustuslik, vahtis meie robotikene usinalt vanu videosid ja oli “lõpuks jäänud Kurikael Sidi juurde ning oli lisanud sellele Morrissey juuksed”.

Morrissey kohta on joonealune märkus ka: “Bill Morrissey, ansambel The Smith (sic!) solist”.

Ausalt öelda ei olnud ma eriti süvenenud lugeja, seega oli mul jumala savi, kas Kurikael Sid on mingi koomiksitegelane, sarimõrtsukas või vadeva. Aga kuigi ma Morrisseyga koos joonud pole, tean isegi mina, et Bill ta’nd vaevalt on.

See tegi ka Kurikael Sidi identiteedi suhtes valvsaks… väike googeldus ja voilà – loomulikult osutuski va kurikael kurikuulsaks varalahkunud pungilegendiks Ooh, huumor.

P.S. sain suurel pühal ägeda kangelasteoga hakkama, vahtisin “Düüni” esmakordselt ilma edasi klõpsimata läbi (kuigi loomulikult pausidega). Argh. Ma arvasin seni pooliku vaatamise põhjal, et see on üks puiseimaid filme, mida tean. Selgub, et on veel puisem. Okei, õnnetu saatusega projekt jne, aga ikkagi – mis on valus, see on valus. Mida kuidagi ei suuda andeks anda, on nood tegelaste pealeloetud mõtted (või kuidas seda maakeeli nimetada). Aiiii! I feel like I’m taking crazy pills!
Samas… eriefektide ja psühhopaadiirvega Stingi pärast tasub isegi vaadata (imho)

ma tahaks nutta

Või tegelikult ma usun, et nutta tahaks pigem Frank Sinatra, mina igatahes röökisin hüsteeriliselt naerda ja siputasin jalgu, nii et oleks tooli pealt alla lennanud. Ma ei tea, mida see ütleb mu huumorimeele kohta, aga hei – keda huvitab?

No loomakaitsjaid võib-olla.

Kohutav mõrtsukatöö eesti rahva paipoisi Allar Levandi käe läbi paljastub nimelt siin: võta lahti R2 15. augusti sporditeemalise “Leviosuti” järelkuulamine, teine saatetund, ja keri 38:40 peale. Ah jaa, pärast seda saab veel kuulda Europe’i lugu modernsest jalgpallist ja räppivat Uno Loopi.

Puhas kuld, ma ütlen (mitte Viljandi kõrts).

(Edit: mis krdi pärast ma kohe selle peale ei tulnud, et juutuubis võib asi üleval olla. Aga raadiosaade on ikkagi puhas kuld.)

P.S. huvitavaid otsingufraase: saku suurhall mahutab placebo. Mahutab jah, ise nägin. See õnnestus ilmselt tänu sellele, et Brian Molko eriti palju ruumi ei võta

märkmeid sõgedate külast vol 2 & ajarännakutest

Tunnusmeloodia: La Roux “Bulletproof”
(lugu on iseenesest igavavõitu, aga a) mulle meeldib see ätitjuudiga tšikk ja b) meenus üks kommentaar selle video alt:
“The 80s are officially back, children.”)

vat ei oskagi nüüd öelda, on see mõte kõhe või hoopis lohutav. et isegi kui Pärnut tuumapomm peaks tabama, jäävad ilmselt peale prussakate alles ka kesklinna sõõrikubaar, Onu Sami burksiputka ja Pudeli-Vovka.

ja juhul kui see hallukas polnud, nägin päris ehtsat punnvõrri mööda tänavat täristamas. jeerum, jeerum. olin ajakapslisse sattunud. see oli küll hirmutav kogemus.

***

käisin eile Triin Soometsa esinemist vaatamas-kuulamas ja sattusin parajasse segadusse, ise ka ei saanud aru, miks. vähehaaval ikka harutasin lahti. no vaata, nii umbes 18-aastasena olin mingi periood “Sinisest linnast” täielikus sõltuvuses, just sellepärast, et selles oli peale lüürilisuse ja huvitavate seoste mingit sarkastilist teravust, karmi sirgjoonelisust.

krt, kadedaks tegi. juba siis ma teadsin, et just seda ma endale tahan. “põlglik naeratus huulil ja taskutes käed,”, nagu. kuulikindel, jajah.

noh, inimene on ikkagi mingil määral arenguvõimeline. päris rahul ma endaga pole, aga mõneteist aasta progress on tegelikult üle ootuste, tuleb tunnistada. kui vaadata, mis punktist alustatud sai. *judistab õlgu*

huvitav, kas Triin Soomets püstitas tolle aja paiku eesmärgi malbemaks ja naiselikumaks areneda? ja nüüd aastate pärast vaatab samamoodi, et hmm, pole paha?

ah, sitt nali. ühesõnaga, olin kergelt pettunud.

pind teise silmas

Hargla “pateetilistele pisikuningriikidele” (“French ja Koulu”) on ilmunud vääriline võistleja: “biograafiline sketš” (raamatu iseloomustusena).

Ma tahan seda sketši näha. Kuidas seda lavastada, Ernst?

(…mõtiskles Libarott ja andis endale kindla lubaduse, et vähemalt järgmine kord raamatukokku minnes hoiab ta võõrkeelsete raamatute osakonnast heaga eemale. Igaks juhuks. Õudseid asju võib muidu juhtuda.)

märkmeid sõgedate külast

Hääl telefonis on uskumatult reibas. Talumatult isegi, ütleks.
“Kuule, saad sa homme hommikuks ühe pisi-pisikese töö ära teha? Või puhkad?”
“Ee… öhm… tegelikult veel puhkan jah, aga täna õhtul tulen linna tagasi küll.”
“Oi, siis homme oled kindlasti värske ja puhanud ja tõused hommikul kell kuus, jah?”
…

Ma ei hakanud täpsustama, et olin terve kena päeva rakkes olnud ja tulin parajasti muru niitmast (mehaanilise niidukiga, eksole), higine ja mullatolmune, söömata, käe- ja jalalihased karjuvad appi ja rahu ei anna mõte, et mis krdi pärast ma kohe hommikul kõiki moraalseid ja ebamoraalseid kohustusi pikalt ei saatnud ega läinud hoopis mulksti kaelani merre, et sealt välja tulla alles siis, kui on aeg oma kondid bussi peale lohistada.

Tõepoolest, miks, for faks seik.

Oma viga… ütlesin ju, et puhkan.

Ebamoraalsete kohustuste all tuleb ilmselt silmas pidada isaga nägelemist, mis on ju iseenesest sügavalt ebamoraalne tegevus, neljas käsk ja needsinatsed teised sõnad, aga nähtavasti ilma ei saa, heh. Isa oli vahepeal ette võtnud aknaremondi ja tegeles parajasti akende kittimisega. Kaks korda võite arvata, millega…

… kitiga loomulikult.

Ma saan muidugi aru, et akende värvimine pole asi, millest mulle või mu poolvennale tingimata telefonitsi raporteerima peaks. Ja sellest ka, et mu kujutlusvõime ei küündi nii hirmsate ähvarduste väljamõtlemiseni, mis paneksid papsi oma vanakooli kätega puutuma sellist tänapäeva väljamõeldist nagu silikoonipüstol. Isegi kui oleksin projektist teadnud ja oma silikoonipüstoli proovimiseks kaasa võtnud.

Aga olgem ausad, tulemus nägi ikka päris valus välja, sest tänapäeva kitt polevat ka enam see mis omal ajal.

Torin jätkus sellega, et ostetud aknavärv ei olegi õlivärv, jälle mingi tänapäeva värk. Ma küsin, kas sa siis purgi pealt ei lugenud, et tegemist on sünteetilise kraamiga. Luges küll, aga no aknavärv, aknavärv. Ma küsin, kui sa tahtsid valget õlivärvi, miks. sa ei ostnud siis. valget. õli. VÄRVI!!?

Ärgu ma tulgu õpetama!
*ägab ja peksab pead vastu seina*

Ja kui olime jupp aega teineteise peale karjunud teemal, kummal on ehituspoes ikka raskem elu, kas temal, kes ta on “kolmveerand sajandit nende asjadega tegelenud” (ohoh, endine avastamata lapsgeenius remont- ja ehitustööde alal) või minul, kes ma naisterahvana olen ise katse-eksituse meetodil üht-teist ära õppima pidanud, läksime jälle kenasti rahulikult (harjunud asi, noh) oma askelduste juurde. Vahetades teineteisest mööda lipates mõne tunnustava kommentaari ja näsides pärast täies üksmeeles hoolitseva tütre tehtud võileibu. Küsimus, kel raskem elu, jäigi lahtiseks. Mnjah.

Ooh, me oleme ikka nii liigutavalt teineteisesse.

before we all go under

nädalavahetuse sissejuhatuseks sobiv (ee… not) meeleolumuusika… oh, lahe, kui kunagi kõriauguni käiatud ja seejärel aastateks unustatud lood lambist meelde kargavad.

Radiohead – Street Spirit (Fade Out)

***

Tibijuttu kah (jajah, üldistame jälle rämedalt ja loeme igasuguse riietuseteema tibijutuks):

huvitav, mis on tenniste-ketside räbaldumise ajaline rekord, juhul kui keegi seda mõõtnud on? igatahes fakt on see, et nädal enne folki Maximast ostetud tennised kaotasid folgi lõpuks olulise osa taldade pealiskihist – niisiis nädal, võta või jäta, ei rohkem ega vähem. jeejee. vat sulle tants ja tagaajamine.

jumalad tänatud sellegi eest, et need olid maximast pärit viiekümpised tennised ja mitte näiteks nood eksklusiivsed rahvuspapud, onju.

vähe tõenäoline, et see paneks mind nüüd kohe Converse’i vms peale üle minema, aga ikkagi: pff. Pffff!!!

raamatupohmakas

Nii-nii, hiljuti “tuli mulle küünal pähe” ses suhtes, et mis valesti on. Püha müristus, õige mitu nädalat pole raamatukokku jõudnud. Selge – diagnoos: võõrutusnähud. Maakeeli raamatupohmakas. Mitte et kodus kõik raamatud korralikult kaanest kaaneni läbi mälutud oleks, aga ikkagi.
Isegi raamatukogukaart oli jõudnud vahepeal kultuurikihi sekka ära kaduda, aga mõne stardikatse järel sai normaalne seisukord taastatud. Mööndus: kunagi pole välistatud, et raamatukogu raamatud jäävad poolikult läbi lehitsetutena kolmeks nädalaks vedelema, aga krrt, mul on vähemalt valikuvõimalus, eksole.

Sellega meenus, et juba tükimat aega vedeleb mul poolikult ka üks lugemisteemaline meem. Kui mälu ei peta, siis näpsasin selle Ralfi juurest. Kes soovib, näpsaku omakorda.

1. Milline raamat on su riiulil kõige kauem seisnud?
Kui nüüd muinasjutud ja värvimisraamatud kõrvale jätta ning “päris oma” riiulit silmas pidada, siis tõenäolisimad kandidaadid on vist Kundera “Olemise talumatu kergus” ja 1990. aasta luulekassett (Triin Soomets, Elo Vee, Liisi Ojamaa, Ats, Ruth Jyrjo).

2. Mida praegu loed, millise raamatu viimati läbi lugesid ja mida loed järgmisena?
Viimati lugesin Jonathan Franzeni “The Corrections” (korralik, aga külmaks jätnud perekonnaromaan). Üle rea ka Patricia Cornwelli Kay Scarpetta-sarja krimkat “Unnatural Exposure”, aga kuigi naiste kirjutatud krimkad on täitsa meeldinud (Karin Fossum, P. D. James jm), siis see oli küll viga. Enam ei tee.
Just sai läbi De Bernières’i “Captain Corelli’s Mandolin” – kuna olin hiljuti juhtunud ekraniseeringut nägema, siis mõtlesin, et hää küll, vast on raamat veits vähem läila. Noh, esimese reaktsioonina filmi ja raamatut võrreldes kukkus karp lahti, teiseks tuli rõve sõim serbia keeles ja kolmandaks mõte, et selle filmi liigitaks koos “Roosi nimega” EC-500 (Embarrassingly Cheesy, viiesajaga) ja rakendaks väheke leegiheitjat. Süžeedel oli ikka väga vähe ühist
Järge ootab Michael Cunninghami “Erilised päevad” (Specimen Days).
(Edit: “Erilised päevad” jättis kahetise mulje… osad stseenid ja kirjeldused on oma poeetilisuses lausa vaimustavad, aga tervikuna tundub asi kuidagi… kistud. Konstrueeritud. Traagelniidid näha. Oh well.)

3. On mõni raamat, mida kõik armastavad ja sina vihkad?
Ma ei tea, mis need raamatud on, mida kõik armastavad… kas selliseid üldse on Kui mõni raamat hullusti üles haibitakse, siis pigem suhtun sellesse ettevaatlikult, st ei tee selle kättesaamiseks-lugemiseks aktiivset pingutust (“Da Vinci kood” näiteks). Samuti on kohatud siukest (imho) mõttetust, mille puhul jääb igaveseks mõistatuseks, kuidas need üldse mingi tuntuse ja tõlgitavuse on saavutanud (James Hadley Chase, Dean Koontz) – aga ega neid viitsigi vihata. Klassikutest on Kafka ja Faulkner mu jaoks liiga masendavad, Kross naiivne ja ennast kordav… mnjah, “vihkamine” jällegi ei kohaldu, nii et aitab kah.

4. Raamat, mida oled alati lugeda soovinud?
“Alati” on jälle liiga tugev sõna, aga heameelega vaataks kunagi üle koomiksi “Sandman”, millega Neil Gaiman kunagi tuule tiibadesse sai. Et mis värk ikkagi on. Aga tegudele see jälle ei ajenda. Ja kuna koomiksimaailm on üks tohutu valge laik mu kultuurilisel kaardil, siis küllap oleks see pärli sea ette loopimine. Üldiselt on nii, et raamatud eest ära ei jookse ja lugemata asjad pole teema, mis und segaks.
(Edit: Meenus, et tegelikult on pingerea esikohal üks olematu raamat, mille kirjutamist autor olevat kunagi plaaninud, kuid praeguseks pole vist enam eriti lootust – Mari Saadi “Võlu ja vaimu” järg.)

5. Milline 2009. aastal ilmuv raamat on su lugemisprioriteetide seas esimene?
Ega ma ilmuvate raamatute seas näpuga järge ei aja. Ei jookse neist ükski eest ära, nagu juba mainitud. Kui mõni nimetada, siis võib-olla Oksaneni “Puhastus”.

6. Viimane lehekülg: loed seda tihtilugu varakult või alles siis, kui lõppu jõuad?
Varakult jah, tavaliselt esimesel sirvimisel, hahaa. Küllap on niimoodi ka seda juhtunud, et loen viimast lehekülge üldse esimesena. Tavaliselt löön kätte sattunud raamatu kusagilt keskelt lahti, nii et viimane lehekülg tuleb siis teises-kolmandas järjekorras.
Tunneksin end vist väga ahistatuna, kui peaksin mingil põhjusel end raamatust järjekindlalt läbi närima, kordagi edasi piilumata.

7. Raamatu väljaandes leiduv lisamaterjal (autori tutvustus või tema kirjutatud sissejuhatus): tindi raiskamine või lugemist vääriv?
Asjalik ikka, ei pea kohe Wikipediasse tuhnima minema Vahel kohtab mõne romaani “kooliväljaannet” või kuidas neid nimetada – kus lõpus leidub igasuguseid naljakaid küsimusi stiilis “Kuidas iseloomustab stseen X autori arusaama ühiskonnast?”, need jätan küll enamasti vahele.

8. Millise raamatutegelasega vahetaksid kohad?
Aia. Sellist küll hetkel meelde ei tule. Ikka on teistel mingi karm häda või probleem… muidu ei tuleks ju raamatut kokku.

9. Millise kirjaniku töö(de)ga pikemat aega tutvuda oled soovinud?
Oh, ma ei tea. Jällegi kehitaks õlgu ja ütleks, et iga asi omal ajal või natuke hiljem. Vahel vilksatab viisaastaku plaanis mõni mahukas fantasy-sari, “Troonide mäng” ja mis nad kõik on, aga kui meenutan, mis nt Düüni- ja Amberi-sarjaga “juhtus”, siis kiiret pole.

10. Millise raamatu eelistad endaga harilikult kaasa võtta?
Ma ei kanna üldiselt raamatuid kaasas; kohvikus eelistan ajalehti lugeda ja sõidu ajal muusikat kuulata. Jällegi mõjub ahistavalt, kui käepärast on ainult üks raamat (seljatäit ju kaasa ei tassi) ja siis peab seda lugema… Aga kui mõni tõsiselt pikk reis ees oleks, eelistaksin midagi kergemat, näiteks mõnd Henning Mankelli Wallanderi-sarja krimkat (krimkasid loen harva, aga Mankellile teen meeleldi erandi). Kahjuks on nad kõik mul juba läbi loetud.
(Edit: HAA! Selgub, et juba sel kuul ilmub Mankelli uus Wallanderi-romaan – üle kümmekonna aasta, vahi aga vahi. Hea uudis… tuleb ainult ära oodata, mil see ka siiakanti jõuab.)

11. Kohustuslikku kirjandusse kuuluv raamat, mida alguses vihkasid, kuid mis hiljem kõvasti parem tundus?
Õnneks tehti meil enamasti nii, et anti umbes 3 raamatu vahel valida. Nii et erilisi traumasid ei mäleta – ilmselt sai õige valik tehtud. Mõni igavam, mõni huvitavam, eriti lebo variant oli see, kui raamat juba varem läbi loetud oli.

12. Stephen King või Anne Rice?
Palun kolmandat varianti. Niipalju kui olen tutvunud, paistab mõlemal olevat nii häid külgi kui ka kriipivalt häirivaid. Kui just nuga kõrile pandaks… no sel juhul Anne Rice.

13. Kasutatud või uued raamatud?
Oo, kasutatud raamatutel on oma võlu. Märksõnaks oleks spontaansus, sest kunagi ei tea, mis sulle raamatumüügil mõnest hatusest kastist või kasvõi kaltsuka riiulilt kotti võib hüpata. Uue raamatu ostmine nõuab sageli planeerimist ja mõistlikku kaalumist (sh eelarve seisukohast).
Niimoodi juhuslikult võib aga kohata raamatuid, mida ei tuleks pähegi spetsiaalselt taga otsida, aga mis juba olemas olles armsaks saavad. Näiteid: Alex Haley orjasaaga “Roots” (päris veenev), Susan Faludi feministlik tellis “Backlash” (irw, jäi silma puhtalt sellepärast, et seda mainiti “Bridget Jonesi päevikus”), (ühe) väidetava Bondi-prototüübi Merlin Minshalli autobiograafiline “Guilt-Edged” (lõbus), kunagi ajakirjas Pioneer (või oli ta siis juba Põhjanael?) ilmunud järjejutu “Ränkraske lend” originaal “Space Medic” (vahi suslikuid, kärpisid juppe maha) jne, no kas neid hakkaks kusagilt netipoest või raamatukogust välja kaevama? Mkmm.

14. Oled näinud filmiadaptatsiooni, mis raamatust rohkem meeldis?
Raske küsimus.
Ütleks “Blade Runner”, aga tekib probleem, kas seda saab üheselt ekraniseeringuks nimetada. “The Hours” oli hästi ilus, õhuline ja tundlik, aga eks raamat oli samasugune, nii et kas just parem… No ja “Fight Club” kah vast. Millegipärast meenub ka “Ettekuulutatud surma kroonika”, aga nägemise-lugemise ajavahe oli antud juhul nii pikk, et mulje ei pruugi adekvaatne olla.

15. On mõni inimene, kelle nõuandeid kirjanduse osas alati kuulda võtad?
Eip. Kuulan teiste kirjandusmuljeid ja võtan arvesse heameelega, aga tegutsema ei torma. Võib-olla hakkavad hiljem alateadlikult mõjuma, kes teab.