õnnitlused

Tunnusmeloodia: Agulikass “Hullumaja” (kuula siit)

HEAD RAHVUSVAHELIST TÕLKIJATE PÄEVA!

(ega muud targemat polnudki öelda)

täna oleme alternatiivsed (või lihtsalt lubjastunud)

jumalad, ma hakkan vist vanaks jääma.

kirtsutan nina, kui “meie oma” presidendiproua popilt und noortepäraselt väljendub. samas endale tahaks selle vabaduse ikka alles jätta. topeltstandardid, seda õudust küll.

(oleks siis, et kontekst, st toiduainete koostise teema, oluliselt huvitaks. eks ma silte ikka vaatan, aga minu jaoks läheb piir alles sealt, kus nt majoneesi sisse suhkruasendajat või jogurtisse tärklist on topitud. aga tõepoolest, mida tärklisel jogurtisse asja on? see on juba lihtsalt terve talupojamõistuse küsimus imho.)

mis veel. ei tea, ma võin vabalt olla viimane eestlane, kes pole näinud Rammsteini kurikuulsa kiisuloo videot… peale näiteks mu vanemate ja siis selle vanamehe, kes elab Karupee kandis metsatalus, kes pole kaks aastat oma naabreid näinud ja kes pole kuulnudki sõna “internet”, sest kui ta kord kuus lähimasse linnakesse pinssi välja võtma tudiseb, siis ei küsi teller kunagi temalt särava naeratusega: “kas te meie internetipanga kasutaja juba olete?”.

aga ega ei kavatse ka. see lugu on juba raadiost kuuldes nii paha, et miskipärast kakub arvama, et isegi meestel (Jonas Åkerlundi näitel) võivad vahel pahad päevad olla. oh well. ei ole asi, mida tingimata järele kontrollima peaks.

sellega meenus, et täitsa hämmastav, mida inimesed on võimelised tegema, et teistest erineda. või siis tegemata jätma, irw. näiteks pole ma siiani lasknud kõrvadesse auke teha, kuigi kõigil ju on. no vaat, noorest peast ma arvasin, et sellist koledat lõusta tuleb tingimata võimalikult hoolikalt juuste sisse peita, ja kõrvarõngad poleks niikuinii välja paistnud. mõttetu ühesõnaga. hiljem on ikka mõte peast läbi käinud – saaks ise mingeid ägedaid ripatseid kompunnida jne -, aga lõpuks võidab ikka argument, et “kõigil ju on”. (tähendab, asi pole selles, et lõust oleks vahepeal oluliselt ilusamaks läinud )
tätokaga sama jama: mitte et ma poleks kunagi seda kaalunud, aga mnjajajah. kõigil on. tänapäeval.

eriline wannabe alternatiiv, eksole.

aga see video mulle päris meeldib, paneb muigama. luukered-värgid lisavad väikese filosoofilise nüansi ja, hehe.

P.S.
“You are a very sensual person. You like to experience all the sights, smells, tastes and textures the world has to offer. Ordinary be damned, because you want to do it all.”

I am an Iris What Flower Are You?

24.09.09

Oo, ma nägin täna Tõelist Raamatusõpra ja süda läks kohe kergemaks, et ise olen järelikult heal juhul veerandi kohaga raamatusõber (20 ruudu peal elades ei saa endale täiskohta lubada enivei).

Tõeline Raamatusõber oli prillitatud vanemapoolne härrasmees, kes linnaraamatukogu mahakantud raamatute müügil endale sellise hunniku kaupa kokku korjas, et ma jäin tahes-tahtmata leti lähedale passima ja tema tegemisi piiluma, tehes näo, et lappan süvenenult National Geographicuid. Kui võtta raamatu keskmiseks hinnaks kolm krooni, mahtus onu arve sisse neid nii seitsmekümne ringis, tõenäoliselt rohkemgi. Muljetavaldav. Respekt.

Siiski olin ise tõeliselt uhke, kui mul õnnestus sealt jalga lasta ainult viiekonna kapsa, paari NG ja paari vana Vogue’iga. Selle käigus lippasin mööda ka onust, kes istus oma suure raamatukastiga õues pingil ja tellis parajasti taksot, ise õnnelik nagu laps jõulupuu all.

(Vahemärkus:
Mõistus ütleb, et Vogue’i lehitsemise pärast ei ole tingimata vaja end õigustada – mul on passis märge, mis lubab seda teha, fa-faa. Aga. Kõhutunne ütleb jällegi, et on jah äärmiselt piinlik lugu ja eneseõigustus on omal kohal. Nimelt on see väljaanne mu arust nii ebamaiselt veider nähtus, et kui silma alla satub, tuleb ikka korraks pilk peale visata – et nagu… päriselt ongi siuke asi… ja siuksed inimesed!? oo-kei.

Või noh, see on vilets ettekääne ja tegelikult tahaksin ma loomulikult… ööö… ei, seda 11 000-naelast kleiti ma küll ei taha. ja kuulge, see 890-naelane kott on ka mingi anomaalia. Huhh, kergendus.)

Igatahes esimene värske trauma uutest raamatutest on juba käes, jee, täie raha eest. Turbasõda. Saate aru. Turbasõda. Ma hakkan iga päev silmi värvima, kui originaalis ei seisa selle koha peal “turf war“.

killukesi

Oh, kuidas võisin ma ometi unustada uut Vabaduse väljakut kommenteerida, kui viimatisest Tallinnas-käigust räägitud sai. On avar, on tänapäevane, on euroopalik ja needsinatsed teised sõnad (kui samba poole piilumist vältida). Ja sametrohelised murunõlvad annavad armsa kontrastiefekti. Ometi sattusin ühel hetkel valel ajal vales kohas seistes samba poole jõllitama (st vale nurga alt) ja see maksis end koledal kombel kätte. Nimelt paigutus vaatevälja selline komplekt:

* minimalistlik, modernne ja väga 21. sajandi kiiskavhele müüripind (1 tk);
* Vabadussõja võidusammas (1 tk);
* keskaegne torn (1 tk)
* katedraali tornikuppel (1 tk);
* (ma ei julge lõdva randmega väita, mis stiilis täpselt) roheliste malmvaaside rida trepi ääres (1 tk);

…”eklektika” on mu sõnavaras pigem positiivse laenguga sõna, aga see oli imho eklektika gone bad, võtke või jätke.

***

Reedene Rokiklubi disku oli lahe; kui tavaliselt väljas käies tekib probleem, et “rahvast on, aga inimesi pole”, siis seekord oli “inimesi on, rahvast pole” (no pole ka suurem probleem). Viimase dj-seti ajal hakkas aga irvitamine tantsimist segama.
Esiteks sattus mulle ootamatult selline tantsupartner, kellele meenusid ilmselt omaaegsed koolidiskod ja kes vanakooli ümbert-kinni tantsustiili harrastada tahtis; see selleks, põhihuumoriks oli, et vahepaladeks lasti lõike “Alice’ist imedemaal” Tõnu Aava esituses. Sürr juba iseenesest, mul aga kerkis seepeale elavalt silme ette pilt, kuidas järgmine kord võetakse ette vana hea “Punamütsike” Toompere seeniori ja kompaniiga ja kuidas “Tähelepanu! Päike taevasse!” peale jookseb pool seltskonda tantsupõrandalt paanikas laiali oma kirste otsima. Mh-mh-mh-pup-pup-pup. (ei, ma’i suuda vastu panna kiusatusele kehva nalja pritsida)

***

Mental note to self: kena, kui inimesed tulevad laenatud asju tagasi tooma, aga kui visiit lõpeb a) pärani akendega mitte just kõige soojemal sügisõhtul; b) ohjeldamatu viirukikärsatamisega; c) ebameeldiva unenäoga, kus peategelasena figureerib külmkapitäis lehkavat juustu (sõna otseses mõttes) ja d) tõdemusega, et vähemalt sel aastal ma vist enam juustu ei söö, siis ainus loogiline lahendus on vana semu harvadegi külaskäikude kindel bännimine, nii julm kui see ka pole. Loodetavasti seisab see otsus meeles kah. Ei, see ei ole nii naljakas kui kõlab. Nagu… WTF, tõepoolest?

***

Jätkuva sündipopi ja kergema alternatiivroki perioodi vastu pole põhimõtteliselt eriti midagi, aga Kenti juurest läks mõte sujuvalt edasi Muse’ile (kuna lugu “Uprising” viimasel ajal raadiost käiatakse). Jama selles, et konkreetne lugu on mu arust puberteetliselt igav/üheplaaniline (kui see peab mingi nali olema, siis ma sellele pihta ei saa, mulle meenuvad hoopis Vennaskond ja arvuti taga HoMM-i mängiv Kutsu, kes rusikaga vehkides kriiskab: “Resistääääns!”, kui vaenlase kuri spell on ära tõrjutud) ja ma loodan ja palvetan, et see kastraadiooper tüütaks põhjalikult ära enne, kui Coldplay ringiga päevakorda tuleb, sest mis on liig, see on liig. Arrr. Sündipopp võib jääda, ma luban.

***

Jalutan mina ükspäev poes mänguasjaletist mööda ja näen suurt silti: “G-FORCE LABOR DARVINIGA” (sic!). Vaatan, et mis värk on: jurakas karp, millel on pilt nunnust meriseakesest mingis keskaegset piinariista meenutavas asjanduses ja kiri “1 x DARWIN INCLUDED”.
…
say what, indeed.
(ok, jagasin lõpuks ära, et G-Force peab ilmselt olema see film, mis on eesti keeles “M-komando” ja et kogu kupatusel ei pruugi Darwini auhindade ega muu sellisega suuremat pistmist olla, aga sinna vahele mahtus siiski hetk… hämmingut.)

17.09.09

Vaikus-rahu-vaikus-rahu.
Jeei, täna oleme siis juba lihtsalt vana emo ja õhkame laisalt, et eks seal on ikka parem, kus meid ei ole.

/…/ Tule, lähme siit ära,
sõidame kusagile,
sõidame siit kaugele,
saame nendeks, kes kadusid
/…/
Kaamera libiseb üle kuldkollaste väljade
(jah, me teame, et sa vajad abi)
See linn ajab mu taas hulluks
(sa ei saa enam kunagi iseendaks)
Ja mulle tundub tõesti, et mu hing sureb nälga
(su neetud vingumine tüütab ära
su neetud vingumine tüütab ära…)

Kent “Dom som försvann”

Kümnesse lugu, eksole. Ehk ongi parem, et embedding disabled, sest… no ma ei pea end eriti nõrganärviliseks, aga see video on natuke haiglane ikkagi

eksistentsiaalne kriis

Jep.

It feels all right but never complete.

“Heavy Cross” laseb peas ringiratast, juba teist päeva. Valus. (Ahaa, ma tõstan selle video parem siia, on asjakohasem.)

Tähendab, käisin nädalavahetusel Tallinnas. Jäin endise pinginaabri sünnale koledasti hiljaks, kinnistades nii eelarvamust tartlastest, kes ei tunne kella ega kalendrit. (Või kui tunnevad, siis ainus relevantne kellaaeg on kell kümme õhtul. See selleks.)
Sõbrants oli pere suurenedes kolinud linna äärde: vaiksed tänavad, uuemapoolsed väiksemad kortermajad, tooni annavad noored lastega pered, kujutate ette küll. Mina sellises kohas elada ei julgeks, minu eelarvamus ütleb, et varem või hiljem hakkab mingi külakogukonna sündroom mängima, aga kangesti hea meel oli silmnähtavalt rahuloleva sõbrantsi ja tema vahva pojaraasu üle (kel ilmselt mängukaaslastest ja hilisematest eluaegsetest sõpradest puudust kätte ei tule).

Nooh, seltskond pärib siis Tartu elu kohta, “sa elad ikka samas kohas? ja plaanid päriseks Tartusse jääda?” jne, mispeale vastasin automaatselt õlakehitusega: “oh, kuhu mul sealt ikka minna on”. Järgmisel hetkel taipasin õudusega, et see vastus sedalaadi küsimusele ongi viimastel aastatel suhteliselt automaatselt tulnud. Korraga ei tundunud see enam… hea.

Oh, hüva, teemad vahetusid ja tõrjusin tolle pisikese seesmise torke sujuvalt unustusse, varsti oligi pidu läbi ja siirdusin öömajale ühe teise sõpsi poole, muuhulgas vältimaks kella seitsmest pudrurallit (võeh, punkt lapsevanemaelu kahjuks).

Päikesepaisteline pühapäev möödus ohjeldamatu tšillimise tähe all – tšill Kukus, tšill Levikas, tšill Rotermanni kvartalis, vanalinnas ja Rahva Raamatus, täisprogramm, ma ütlen. Mingi hetk jutu sees pahvatasin “heh, koli või ise Tallinna”.

Trahh!!!
Kuramus. Ma’i saa sest ideest üle enam.

Olin jummala kindel, et viga on minus, kui ma ei suuda enam vahtida üha samu Karlova tänavaid ning jõgi, Toomemägi, kogu kupatus ei tekita enam mingeid emotsioone – no et lihtsalt olengi nii igav inimene, sellepärast ongi mul igav Tartus ja ilmselt ükskõik kus mujal kah. Seda niikuinii, selle vastu ei vaidle keegi.
Aga võib-olla, nii hüpoteetiliselt, on asja juures üks pi-si-ke lisaklausel: äkki ongi Tartu end lihtsalt ammendanud?

Ah, mida iganes. Projekti materiaalsest poolest saaks terve jeremiaadi, sellega lugejaid piinama ei hakka. Praegu mõtlen, et elaks selle idee otsas Tartus talve üle, püüaks tublimaks hakata ja töövõimaluste osas maad kuulata, ja siis umbes aasta pärast vaatame seda asja. Samas, sellised põgusad “homme hakkan tubliks”-hood pole minu puhul haruldased. Nii et.

We can play it safe or play it cool
Follow the leader or make up all the rules
Whatever you want, the choice is yours
So choose

Esmaspäeva hommikul startisin kesklinna poole, et veidi aega parajaks teha ja siis bussijaama kolistada. Vantsin läbi Tammsaare pargi, mõtisklen parajasti tõsiselt eelmise päeva Ilmutuse üle, ja äkitselt jalutab mulle vastu Nirti. Ega ma kindel polnud, me pole ju mingid tuttavad, aga tagantjärele (kuna Nirti juhtus blogis oma tolle päeva riietust kirjeldama) ei jäänud erilist kahtlust. Kaabu, pikk seelik, any colour you like as long as it’s black, just. Loo iva on selles, et ma olin Nirti hiljutisi Tallinna-kolimise muljeid lugenud ja mõttes ägedalt kaasa noogutanud, stiilis “voh! just! need asjad Tallinna juures meeldiksid mullegi”.

See oli märk, lapsed, ma ütlen teile.

Järgmiseks põrkasin tänaval kokku ühe teretuttavaga, kes mu üllatavalt isegi ära tundis, ja kuna mul oli niikuinii vaja pool tundi surnuks peksta, laterdasime pikalt-laialt muusikast ja üritustest, mis tuletas järjekordselt meelde, et Tallinnas on igasuguseid häid kohti ja pidusid. Ohhh. Kainestav mõte on see, et tõenäoliselt poleks mul kunagi taksoraha, et peolt koju pääseda, seega – ei mingit pidutsemist.

Aa, sellega seoses: kui hiljuti sai siin Sinist “promotud”, siis ma juba imestasin, et miks plaadiesitluskontsertidest midagi kuulda pole; selgub, et asi on korralduses ja inf on lihtsalt hilja liikuma hakanud. Igatahes juba järgmisel neljapäeval (näedsa, kirjutasin algul “sel neljapäeval” – tartlane, ei tunne kalendrit! – 24. niisiis) on Von Krahlis Sinine, Allan Vainola & Unenäopüüdjad ja Kirtana Rasa – eks ole põnevalt kirju seltskond. Ja varsti peaksid nad Plink Plonki ka jõudma (26. sept nimelt). Bueno.

P.S. “The Machinist” on tõestatult väga vale film natukenegi närvilises meeleolus vaatamiseks. Aga kuradi moodi mõjuv ikkagi. Mulle meeldivad nutikalt struktureeritud asjad, isegi kui selle struktuuri lahti muukimiseks veidi vaeva tuleb näha (ehk siis mõttega vaadata). “Mulholland Drive” ilma mingi mängulisuse ja glamuurita: räme, kõle, painav ja… neetult hea. Prr. Kui ma nii väsinud polnuks, oleksin eile vist sama unetu olnud kui too peategelane seal.

juhtub ka nii

Tunnusmeloodia: Gossip “Heavy Cross”

lähed sõbrale võlga tagastama ja kaotad süütuse. juhtub, noh.
tähendab, kui mälu ei peta, siis esimest korda elus sattusin Maailma tantsupeole, see süütus läks niisiis. seni olin seltskonnaga sealt jalga lasknud, kui pidu algamas, aga seekord lubati kenasti edasi istuda, ei sunnitud piletit ostma ega midagi. nalja igatahes sai.

seltskonnaks oli kolm minuvanust noormeest (või noh, suhteline, eksole) ja kui muss käima läks, olid need kolm pikaks venivat ja kõverduvat nägu igatahes vaatamist väärt. uskumatu ilmega vahiti tantsupõrandale kogunevaid entusiastlikke noori.
einoh, ega minagi end seal nagu kala vees tundnud, aga poiste näod tegid mulle niivõrd nalja, et olles veidike aega salamisi irvitanud, sadistlik tuluke silmanurgas vilkumas, manasin süüdimatu ilme ette ja tirisin poisid tantsima. paar esimest lugu kaebasid teised pikalt ja põhjalikult, kuidas nemad ikka tantsida ei oska, aga edasi läks nagu ludinal. no ja eks oli tantsukingi omajagu määritud ka.

vahepeal tundsin end erilise diskopepuna, kui õhkasin tümaka vahele miksitud Gossipi, La Roux’ jne peale “oh, see on hea lugu” ja pidin nägema, kuidas kaaslane mind oma Metsatöllu särgi kohalt halvasti varjatud siira õudusega silmitseb.

kodu poole siksakitades itsitasin habemesse ja mõtlesin sadistlikku rida jätkates, et selle mansahvti peaks sabapidi Beats from the Vaultile sikutama, vat see oleks alles kultuurielamus. tempel mällu igaveseks. aga noh, ilmselt oleks esiteks tarvis nad enne kaikaga uimaseks lüüa ja teiseks… mnjah, kuigi mul pole tolles scene‘is erilist mainet, mida hoida, ikkagi… khm. Kõh-kõh-kõh.

P.S. imearmas tsitaat semu Sakalamehelt: “Raha pole kunagi kellegi hinge suuremaks teinud.”

planeet x

Tagantjärele mõeldes ja pilte vaadates sai nädalavahetusel ikka väga veidras kohas käidud.

Kus päevalilled kenasti üle puulatvade ulatuvad…

ja maa seest kasvavad välja mingid väga veidrad asjandused…

WTF, tõepoolest??? (Edit: tuvastatud sai niipalju, et tegu peaks olema mingit liiki maatähega (Geastrum). Hmm, ilus nimi.)

Ja Hull Roos, mis näeb õitsemise ajal niigi välja nagu roosa sefiiritort, valmistub uuesti õitsema hakkama… mis siis, et see sort ongi korduvõitseja, ei väsi see mind hämmastamast…

ja mingil müstilisel ajendil pesen ma ühe hooga ära kuus akent, samas kui kodus ei saa kaht akent kui-da-gi pestud…
ja mu vanemad üllatavad mind kõnevõime kaotuseni, tundes äkitselt huvi Tänapäeva Tehnika vastu, täpsemalt uurides mu uut telefoni ja küsides, kas seda laadima ka peab ja missugune muusika (st helin) sellel peal on. Mängin siis ette selle muusika ehk kõige rokilikuma loo telefoniga kaasa tulnud helinatest (sest massina tuunimiseni pole ma siiamaani jõudnud) –

“Näh! Misasi see nüüd olema peab? Nii kole muusika, see vaheta küll ära, sedasi ehmatad inimesed ära ju!”

Mispeale Libarott õhkas endamisi kergendatult, et tegelikult on siiski tegemist vana hea koduplaneediga, kus kõik on nagu mullu ja muistegi.

happetripp jätkub

Tunnusmeloodia: Sõpruse Puiestee “Ma olen õnnelik, et inimesed on nii ilusad ja head”

Pühkisin mõni päev tagasi kodus koridori.

Ei, tubli muidugi, tänan, tänan, lilli pole vaja; lugu läheb edasi.

Pühin, möllan, naabri-Heino loivab veel mööda ja kuulutab nagu ikka: “Noh, jälle pole midagi paremat teha vä?”
Heh.
Üks hetk lendab miski harja alt kolinal mööda põrandat eemale. Vaatan, otsin, lõpuks leian tundmatu lendava objekti enam-vähem oma talla alt üles – helesinine ehtekivi.

Kivi siis kivi; vedeles teine täpselt sellises kohas, kuhu terve trepikoja rahval võib asja olla, nii et mul ei tulnud mõttessegi uksi järjest läbi koputama hakata, et omanikku tuvastada. Panin ta lihtsalt nähtavasse kohta ja unustasin juhtumi.

Eile tuleb siis naabri-Heino mulle õues vastu, kukub lambist taevani kiitma ja tänama, tema olla mulle võlgu ja maitia mida kõike veel. Vaata et veel maani ei kummarda. Mina ei saa muffigi aru muidugi.
Lõpuks tuleb välja, kivi olla naabriproua sõrmuse küljest ja “hirmus kallis” (ah, mida iganes, naabrimees teada praalija).

Nii et ootamatult/teenimatult sain erikuradi ausa inimese kuulsuse ja rämedates kogustes moraalset krediiti, mis loomulikult mööda külgi maha ei jookse
Lisaks kotitäie õunu. Mingid lambaninad, suhteliselt magusad, aga õunad all right. Oeh.

Koomusk missugune. Olen jah vaene, aga aus ja trambin süüdimatult “kalliskivide” otsas, lalalaa. Irw.

It don’t matter
I won’t do what you say
You’ve got the money and the power
I won’t go your way
And I can’t take for the people
They don’t matter at all
And I’ll be waiting in the shadows
‘Til the day that you fall.
(Kasabian “Underdog”)

aplaus!

Sattusin kiikama Sinise intervjuud seoses bändi 18. septembril ilmuva esikalbumiga ja kuna ma nende tegemistesse just eriti süvenenud polnud, avastasin sealt paraja üllatusega ühe tuttava nime.

Ei saa kiidelda, et tegu oleks isiklikult minu lähedase tuttavaga (seega ei hakka käsi kokku lööma ja kilkama, et küll see Eesti on ikka väike ). Kuid tean, et mõnelgi mu lugejal võib Elo Masingu tegemiste vastu sõbralik huvi olla, nii et. Ühesõnaga, albumi lugude viiulipartiid on tema sisse mängitud; tol kontserdil, mida mina nägin, osales üks teine tüdruk ja hoopis vioolaga.

Aga kuulake, kui huvi on.
The End (lõik)
Our Green (lõik)

ja lisaks mitteniiviiulised, aga imho selge hitifaktoriga
This Girl (lõik)
Empty Me of Emptiness (terve)

Ja kuna albumi taga on kuuldavasti oma nišis vägagi korralik plaadifirma, siis on arvata, et sellest kambast saame veel üht-teist kuulda Tublid!

01.09.09

avastasin, et viimaste päevade söögisedel on kuidagi ühekülgseks kaldunud.
* õunakook
* õuna-mannavaht
* õunapannkoogid
* õunad. ohjeldamatult. hapud õunad.
* tatrapuder (erikuradi alternatiivne)

lisame sinna veel kohvi ja suitsud ja hei-hoo, tere tulemast, osteoporoos. huvitav, kas selliseid kaltsiumitablasid ka olemas on, mis ei maitseks nagu eriti rõve odav hambapasta?

selline tunne on, et kohe varsti kukuvad mul hambad suust ära ning siis hakkan tekkinud aukudest verd ja Alieni stiilis puhast hapet pritsima (head isu, armas lugeja. amps!).

samas, variant “söö siis vähem õunu” on niikuinii välistatud, sest paadunud puuviljafänni instinkt ütleb, et praegusel hooajal tuleks üldse puu alla maha istuda ja sealt mitte enne liigutada, kui maapind käeulatuse raadiuses õuntest paljaks söödud on.

***

tuli mõte, et peaks millestki vaimustuma, nii vahelduse mõttes. muidu on igav. blogistki näha, et käib mingi ilge ninakirtsutamine loetud raamatute ja ja nähtud filmide üle.

kandidaate on, hea seegi, muidu oleks päris s*tt päev.
ikka vaatamata “Tõprad” näiteks.
või siis mingi 60-70ndate armsalt ägä protopunk, juhul kui tekib võimalus oma fonoteeki sellega täiendada.

üks variant läks juba veega alla, nimelt sobivalt ökonoomne ja praktiline küpsetamisvaimustus kestis umbes kümme minutit ehk niikaua kui sõbrantsiga sellest lobisesin.
hahaa, liiga tüüpiline minu puhul.
ühesõnaga, sõbrants soovitas proovida nisu-täisterajahu ehk grahamjahu; ok, saab tehtud.
ja mina ei mäleta, et isegi mul oleks kunagi õnnestunud selline lollikindel asi nagu pärmitaigen täiesti vussi keerata (või ehk ükskord, kui soola lisamata unustasin). värk meenutas korstnapühkija saavutusi multikast “Pagar ja korstnapühkija”, sest kuklid lihtsalt keeldusid kerkimast. mingil müstilisel põhjusel.

ei, mina ikka ei saa aru nendest toidublogijatest aga ega ei peagi.