konkreetsus ennekõike

Vaatasin siis ära selle “Püha Tõnu kiusamise”; kuigi poole silmaga loetud arvustustest oli üsna hästi aru saada, et tegu on tõesti “tudengifilmiliku” teose ja “tsitaadikogumikuga”. Noh, “Sügisball” meeldis mulle küll väga. Küünilisuse ja empaatia segu, just mu meele järele, jajah. Aga samas oli selgelt tunda, et tegelikult on Õunpuu palju rämedam vend kui ta suvatseb välja paista lasta ja et “Sügisballiga” hoiab ta end omajagu tagasi, mängib reeglite järgi nii-öelda. Seega tahtsin näha, mis see “päris” Õunpuu siis on.

Nagu arvata, küünilisust on seekord kapaga ja empaatia nägemiseks tuleb kõvasti silmi kissitada. Üsna varsti sai selgeks, et sisuliselt see film mind eriti ei kõneta, jäigi rohkem aega huvitavat pilti vaadata. Must-valge õigustas end täiega imho, täiuslik, täiuslik. Võõrastavalt aeglane, peaaegu märkamatu kaamera liikumine, mis vaatajal katuse sõitma paneb. Huvitavalt valgustatud näod. (Kõrvaltegelased olid ikka selline fantastiline lõustade galerii, et vahi või söömata.) Nägude kattuvus “Sügisballiga” häiris natuke, aga näiteks Juhan Ulfsakit ma ära ei tundnudki, hehe.

Üldiselt oli esimene (võhiku)mõte, et kui on juba olemas Roy Andersson (teate küll, “Teise korruse laulud” ja “Teie, kes te elate”, mis mulle üsna mõõdutundetult meeldivad), siis milleks see Õunpuu veel. Aga tegelikult… miks ka mitte, oma Eesti asi ja puha Mis ma tahan öelda: minu meelest on selline vaatenurk, selline film mõnes mõttes vajalik.

Samas – tekib tunne, et see film on paar aastakest hiljaks jäänud. (Mis parata, alati kipuvad filmid hiljaks jääma, pole ju nii, et idee tuleb ja järgmine päev on asi valmis.) Filmi teravik oleks justkui ikkagi majandusmulli-aja vastu suunatud ja praegusel hetkel sarnaneb see laiba jalaga togimisega. Või kui mitte päris laiba, siis halvatu, think “Thérèse Raquin”, eksole. Mis on kah võib-olla stiilselt dekadentlik, aga teravus, teravus kipub ära kaduma.

Mh…. soovitaks vaadata, ei soovitaks… ah, muidugi soovitaks, aga ootusi ei tasu võib-olla liiga üles kruttida.