i’m the Chairman of the Bored
21 sept 2010 5 kommentaari
Mitte et mitte midagi muud teha ei oleks, aga aju tahab vahel puhata ja mängida ning ka ilm kohustab tubasteks meelelahutusteks. Niisiis, kuidagi poolkogemata õnnestus vahepeal “Videviku”-filmid ära vaadata.
Nagu terane lugeja vb juba kahtlustab, oli mul nii igav, et sentimentaal-romantiline meeleolu ja pubekapõlve meenutamine olnuks teretulnud, aga tüng – need filmid lihtsalt Ei Tekitanud Surinat. Ja too kiitsakas ilma profiilita poiss, kes olla kõigi noorte ja vanade naiste märg unenägu, oli oma sinkja kirvenäo ja jõllis silmadega lihtsalt õõvastavalt kole, rääkimata pidevalt vingus ilmest, nagu oleks tal väga terav pind kuskil väga pehmes kohas või [ärme seekord graafilisemaks lähe]. Teises osas oli hetketi justkui midagi vaadata; Volturid pakkusid väikse kostüümidraama-momendi ja koguni eriefekte oli (erinevalt esimese osa arusaamast, et fast forward ongi eriefekt), aga kolmandaks olid needki ennast ammendanud.
Oo, milline pettumus – sain siukse soki, et pöördusin säuhti teise äärmusse, iginoorte anorektikute asemel hakkasin vaatama ülekaalulisi hallinevaid üksildasi töönarkomaanidest vanamehi, kes on lakkamatult läbipõlemise äärel, küsivad endalt, kuhu see maailm sedasi jõuab, armastavad klassikalist muusikat ja koeri ning on hädas oma ammuilma lahutatud abielust pärinevate täiskasvanud lastega, kelle jaoks neil nonde lapsepõlves kunagi aega polnud. Terane lugeja arvas muidugi juba ära, et sedasorti kangelase näol on tegemist staažika kriminaaluurijaga. Silmailu suurt pole, aga teadmine, et mõrtsuk saadakse lõpuks ikka käde, loob väga turvalise tunde. *õhkab*
Vaata, niipalju kui üldse krimkasid loen, olen sunnitud tõdema, et (pretendeerimata mingile kirjandusteaduslikkusele) n-ö angloameerika koolkonna klassika (stiliseeritus, ekstsentrilisus; Christie, Stout, Gardner jms) ei lähe üldse peale, see-eest Põhjamaade koolkonda (teatav kaamoslik süngus, psühholoogilisus, ühiskonnakriitika; Mankell, Fossum, Nesser, Sjöwall & Wahlöö) loen oi kui mõnuga. Muidugi tekib mingi hetk uudishimu, et mismoodi need lood kah ekraanile toodud on.
Tänuväärt uurimismaterjali pakub näiteks Henning Mankelli flegmaatilisuse ja äkkviha vahel kõikuv ning kohati võluval moel inimlikult naiivne uurija Wallander, kellele saab kaasa elada lausa kolmes kehastuses. Ega ma toda materjali 100%-liselt läbi töötanud pole, aga mingi mulje on saadud… Maitia, Rootsi sarjavariandi Krister Henrikssoni kannaks kohe maha, sibeleb ja lobiseb teine liiga palju. Üheksa Rootsi täispika Rolf Lassgård on jällegi nagu liiga töll, aga filmid ise on kuramuse ehedad, ei saa salata.
Kolmas variant on brittide tehtud ja neetult frustreeriv, sest ei suuda koju ajada, kas nutta või naerda. Möönan, et esimest osa vaatasin totralt heldinud ilmel, sest Kenneth Branagh on just too Wallander, keda mina raamatutest ette kujutan, deprekas, kaame ja hädisevõitu kapiemo (olgem ausad, raamatu-W. ongi emo, aga väga sügaval kapis).
Tegijad on ilmselt pingutanud, et briti vaatajatele põhjamaist eksootikat pakkuda. Mis väljendub näiteks selles, et (“õiges” Rootsi linnas filmitud) tegelased saavad rootsikeelseid e-kirju, mida tuleb siis inglise keeles pominal ette lugeda. Ja laipu näidatakse pikalt ja mõnuga, mis käib vist “põhjamaise sünguse” kategooriasse. Irw. Kuid mida osa edasi, seda rohkem tahaks öelda, et ühemehešõu või mitte, aga stsenarist(id), min(g)e urgu, sest üldised süžeekäigud ja nt mõrtsukite isiksused on nii seebiks keedetud, et raske uskuda isegi brittidest.
No vabandage, “Viiendas naises” naisepeksjate ridu harvendanud Yvonne ei olnud mingi värisev hüsteerik. Kahtlustan antifeministlikku vandenõud briti teletööstuses. Ja “Valejälje” teismeline psühho-sarimõrvar (“About a Boy” nohikpoisu Nicholas Hoult, muide) oli nigu “The Crow’” seitsmendast ja eriti sitast järjest välja karanud…
… võrreldes rootslaste omaga (raske arvata, kumb muigama paneb ja kumb tõsiseks võtab, onju).
Kas pole ilus, kui pika postituse saab nii mõttetul teemal? Mõelda vaid, Sven Wollteri võluvalt leebe olekuga komissar van Veetereni juurde ei jõudnudki (njah, neist Håkan Nesseri-ekraniseeringutest olen näinud ainult üht, mille DVD suvalisest kaltsukast leidsin). Ja hunt teab, mida norrakad Fossumi inspektor Sejeriga teind on. Enivei, pole ju uudis, et kirjanduse ekraniseerimisel veidraid asju juhtub. Aga kui jutt juba tapmisele ja tagaajamisele läks, meenus siia otsa lugu, mille voxi eest hoolitseb sama härrasmees, kes on vastutav tänase pealkirja eest. Mina igavlen muudkui edasi.
sept 21, 2010 @ 19:36:08
Seesinane žanri lühianalüüs on suurepärane lugemine. Andestagu mulle kõik need loendamatud filmiblogijad, keda olen proovinud aeg ajalt lugeda, kuid siit on neil midagi õppida.
sept 23, 2010 @ 15:41:57
Aitääh
Kõrvust tõstetuna koostasin kohe väikse juhendi loendamatutele filmiblogijatele; õppige, lapsed.
* Alusta juttu aiaaugust ja lõpeta… isegi mitte aia, vaid ee… uksekella või vankrirattaga; see kehtib nii kogu postituse kohta kui ka lause tasandil.
* Igasugust objektiivsust tuleb vältida nagu tuld, eesti rahvast huvitab eelkõige sinu tuju, magamatuse aste, toitumus jms analüüsitava filmi vaatamise ajal.
* Kindlasti tuleb ära mainida blogijaga vastassoost peategelase paigutus seksikuse skaalal.
* Postituse läbi lugemine enne selle avaldamist on nõrkadele.
sept 24, 2010 @ 02:29:03
Jäin mõtlema, kuidas sulle meeldiks Chandler või Hammett, hunnikute kaupa film noire sigitanud autorid.
sept 24, 2010 @ 14:24:30
Oo, huvitav. Piinlik tunnistada, aga esimene pähe karanud kommentaar oli “hirmus isased”.
Mirabilias ilmunud “Klaasist võti / Kõhn mees” meeldis kunagi (lapsepõlves) päris hästi, aga edasi uurida pole taibanud… Chandlerilt olen ka midagi lugenud, aga ju siis ei mõjunud kuidagi. Mine võta kinni, miks mõni asi klikib ja mõni mitte.
Peakski mõne raamatu/ekraniseeringu viisaastaku plaani võtma… vanad film noirid oma kaabu ja tolmumantliga karmide meeste ja kaunite daamidega on muidugi stiilsed, aga mitte asjad, mis juhuslikult näppu satuksid. Ja vastav tuju peab kah olema.
Hiljuti juhtusin taas lehitsema Harald Peebu krimikirjanduse ülevaadet “Kolm laipa, kõik surnud” (selgelt pealiskaudne käsitlus, tänapäeva eriti välja ei jõua ja vigane olla kah, aga täitsa muhedalt kirjutatud) ja muigasin, et võiks sealt näpuga järge ajades muudkui lugemata krimiklassikat ette võtta, aga küll jõuab. Ühes seltskonnas tahtis üks minu kui humanitaari-kirjandushuvilisega kangesti Stieg Larssoni Millenniumi-triloogiat arutada, aga oih, seegi on veel nii lugemata kui ka vaatamata.