detsembrivalgus

10 dets 2011 16 kommentaari

by libarott in E.M.P., Libaroti reisijuht galaktikasse

Kusagil olla räme lumetorm, meil siin Tartus on seni päris vaikne ja läbipaistvalt õhuke lörtsikiht lesib vaguralt maas. Nojah, küllap on kõigil lume järele õhkajatel lõpuks hea meel. Kes viimasena naerab ja needsinatsed teised sõnad, mina sain sel sügisel isegi pikalt naerda. Sest ausalt öelda ei viitsiks kurta mustade jõulude ega igavese pimeduse üle, kui ainult sooja ilma antaks. Mis siis, et see pimedus on mu päevarežiimi täiesti metsa keeranud; vähemalt on (oli?) õhk pehmelt niiske ja soe valusa pakase asemel.

Ja vahepealne päike andis lausa siukse laksu, et olin võimeline neljatunnise une pealt (ma ütlen, magamine käib jupiti ja imelikel aegadel) rõõmsasti linna peale keksima minema, lühike seelik seljas, et “uutele” kirjudele retuusidele päikest näidata. Ei ole päris normaalne detsembrikuise Libaroti kohta. Selle käigus leidsin kaltsukast aga veel friigi rippuvate “sabadega” punase hipimütsi, mis on praeguse ilmaga selgelt liiga soe (jälle häda). Ja punase lilletikandiga musta villase seeliku (mis on kirjade järgi 12-13-aastasele lapsukesele mõeldud, aga miskipärast läheb mulle selga!? oo-kei ). Nii et kui nüüd külmemaks läheb, ongi põhjust sinna juurde must-punane hipimantel ja punased kindad välja otsida. Motivatsiooni pole kunagi liiast, eksole.

Aga tõenäolisemalt kerin end ikkagi kodus kerra ja jään talveunelusse, teekruus käe külge kleebitud. Ja kuulan pimedasse aega sobivat tujutõstvat muusikat (mhmh, Theodor Bastard ja Death in Vegas on äärmiselt lõbusad tegelased). Päikest niikuinii iga päev ei anta, tuleb lampidega läbi ajada.

Millega meenub, et ma’i saa kuidagi aru sellest hüsteerilisest kiunust säästulampide ümber. Olen Keskpäevatunni (või Olukorrast riigis, või pigem mõlemad) julmalt kinni keeranud, sest saatejuhi kaeblik hääl omandas sama tooni nagu mu naabrinaistel, kui naabrimehed purjus peaga koridoris ringi kakerdavad; hakka või kartma, et tüüp saab otse-eetris rabanduse või midagi. Netikommentaatorid on kõik suured energeetikud ning looduse- ja tervisesõbrad, kel eluaja varu hõõglampe kodus sahtlis. Postkasti potsatanud Handymanni reklaam valab veelgi õli tulle: “EHTNE HÕÕGLAMP – VIIMANE VÕIMALUS OSTA!!!”. Ajee.

No ma ei tea, kust need Keskpäevatunni prominendid oma kalleid ja üürikesi säästupirne ostavad, mul pole kaheksa aasta jooksul õnnestunud hankida ühtki, mis alla kolme aasta vastu peaks, sooduka ajal üle 40 krooni maksaks (sh “vanasti”, kui valikut vähem oli) ja kole sinine oleks.

Ilmselt olen lihtsalt sobiv tarbija, sest mulle meeldib valge valgus kusetumekollase asemel, vihkan valgust kinni pidavaid kinnisi lambikupleid ja pole iial pähegi tulnud, et tuppa sisenedes peaks kohe esimese minuti jooksul niiti nõela taha ajama tormama vms. Nii viie-kuue aasta sees korra jäätmejaamast läbi põikamine kah just ei tapa, selle aja peale tekib vast mõni surnd kodumasin ja muud sodi ka juurde. Selge on, et nt kempsu säästukas ei sobi, aga pole ka vaja igale poole toppida, kui klassikuid tsiteerida.

Jep, elavhõbe on kahtlane teema, aga vt ülalt jäätmejaama kohta; tegelikult olen isegi oma esimese säästupirni või paar prügikasti visanud, sest krt, ma pole füüsik, vaid pigem lüürik, ja ei teadnud pirni sisust suurt halligi. Järelikult oli viga tollases infolevikus. Ja mis ma nüüd tagantjärele tegema pean, tuhka elavhõbedat pähe raputama või. Näsin parem karbikese maitsvat tuunikala sisse, sobib?

Ei ole siin ilmas midagi ideaalset, aga see kiljuv hüsteeria, nomaivõi, relax. Ei kasva meil kellelgi sinililled autosummutist välja ja oravad ei tee prügikastidesse pesi.

Samast rubriigist:
kunagi lugesin mingit kommentaari vms, ei mäleta, kust või mis teemaga seoses, stiilis “issand, mina küll enam fliisi selga ei pane, lugesin, et see on ümbertöödeldud plastpudelitest tehtud”. Ee… mis ümbertöödeldud plastpudelites paha on?

Ja veel, täna Maxima kassasabas räägib üks onkel teisele:
“Kus see masu siin on, vaata, kuidas inimesed jooki ostavad. Ja sööki. Aga mis sööki? Rämps, puhta rämps! Need sidrunid, banaanid ja sinised Poola kartulid, puha ärra mürrgitatud! Kemikaalid! Sööd ära, kohe oled kärnas!”
…no mul hakkas kahju kohe, et ilmsüüta inimene nii valesse kohta sattus. Piilusin siis diskreetselt kassalinti: kaheliitrised õllepunsud, rumm ja kokaakola. Ei, vist oli ikka seekord õiges kohas.

jep, ma olen ökoteemades nii tumba, so shoot me. aga no on naljakas vahel.