24.12.2011

24 dets 2011 2 kommentaari

by libarott in E.M.P.

Pühkige siis hästi, armas rahvas, ja ärge üle kah pingutage.

…sest loomulikult on ajakirjanduses juba kohal iga-aastased artiklid ülesöömise ohtudest, mida tuleb pidevalt üle korrata, kuna inimesed teatavasti ei õpi; nii et hoidkem köömned ja kummel käepärast;

…ärge lugege vastu jõulu Perekooli foorumit, sest see on masendav… kes istub kurnatuna pool ööd üleval, et viimased kingid pakitud saaks, kes ahastab köögis, kui ämm peedi asemel kapsast nõuab või vastupidi; kes röögib laste peale, kui nood suurpuhastatud elamises mängima kipuvad;

…ärge vaadake nelja kohaliku kanali jõuluaegset telekava, sest see on ka suht masendav (ok, “Kaotatud kaupa” näitavad, see on veits teistmoodi ja värskendav);

…ja ärge põdege poest piparkoogitaignat ostes selle üle, et “kõik” teevad seda ise kodus. Olgem ausad, see suhkrukärsakas on ikka rõve, nagu ühest lapsepõlveaegsest proovimisest mäletan. Ja justkui muud teha poleks, eksole.
(ma ei tea, mis inimestega üks mu tuttav suhtleb, aga sellist probleemipüstitust kuuldes oleksin nende peale peagu vihastanud, kui ainult viitsinuksin.)

Kohalikus toidupoes olid odavad veinid õhtupoolikul puha otsas. Ma kõndisin sealt vahest lihtsalt läbi. Jah. Aga see tühjade kohtade ja hinnasiltide korrelatsioon riiulitel lihtsalt ei saanud märkamata jääda. Sama vältimatu oli ka elav kujutluspilt kurnatud, frustreeritud ja rahatute, üürikest unustust otsivate jõululiste hordidest. Oijah. Eks igaüks mõtle oma rikutuse tasemel.

Aga mina sooritasin sel aastal mitšuurinliku vägiteo ja panin lumise mirdi õunu kandma. Vot sedasi.