30.12.2011

31 dets 2011 2 kommentaari

by libarott in E.M.P.

sõitsid saanid, sõitsid reed mööda pikka talveteed

Einoh, ükskord on ikka esimene kord… jõulupühade ajal rattaga ringi uhada. Pärnus nimelt. Muud ei jäänud üle, tahtsin ühe päeva sees paari kaugemasse poodi ja randa jõuda; ja kuigi Dr. Martensid on ideaalsed poris tatsamise saapad, poleks ma jaksanud neid kobakaid nii pikka maad järele lohistada. Ilm lisas muidugi põnevust: +7 kraadi, tuul, päike, plaks – paduvihm, plaks – jälle päike, plaks – uduvihm ja vikerkaar, plaks – rahe… selle viimase raheseguse vihma kätte õnnestus mul (ratta ja villase poolmantliga) jääda keset kesklinna silda, s.t otse meretuule käes. Ai kui valus oli.

Jõulud ise möödusid ohjeldamatu molutamise ja eelmises postis kirutud kohalike kanalite telekava tähe all. Vanad tunnistasid tagantjärele üles, et mu poolvend oli enne pühi väikest põnevust ja sabinat tekitanud, lubades jõuluõhtuks külla tulla (ah et miks sabinat? eks ikka hirmust, et “juhtub see, mis juhtus eile” ehk aastal 2007). Aga lõpuks pidi teine hoopis tööl olema. Nii palju siis jõuluidüllist

See-eest nägin ka vend Kutsu üle pika aja ära; isegi siis ei läinud sugugi viinajoomiseks, vaid limpsisime viisakalt hõõgveini ning vaatasime armsat jõulufilmi ja Kutsu lapse lasteaia jõulupeo pilte. Sic transit gloria mundi.

Ja lööge või maha, aga mulle jätkuvalt meeldib see soe ilm koos normaalset värvi nina, kuivade jalgade (porilombist annab ikka kuidagi mööda nihverdada) ja tõsiasjaga, et iga päev ei pea ahju kütma. Tuleb tunnistada, et kartsin kangesti oma praeguse korteri hiigelsuurt ahju, kuid selgub, et see läheb soojaks ka täitsa mõistliku puudekoguse peale. Ja puude enestega vedas mul omast arust häbematul kombel. Nimelt kui mind telefonis hoiatati, et “kasepindu” (pind… ee… see on midagi õhukest, onju) oleks tarvis veel lõhkuda, arvasin, et “oh, mis te nüüd nalja teete”, aga lõppkokkuvõttes sain 33 euriga ruumist siukest pindu, et andis ühekaupa süles kuuri tassida.

Õnneks meeldib mulle pööraselt puid lõhkuda (erinevalt igavast saega nühkimisest). Lapsepõlves võisin päevad läbi hasartselt kirvega vehkida, kuni peavaluga pikali maha jäin (põrutab ikkagi, eksole). Selle avalduse peale võib mind muidugi ähvardada oht puudelõhkumisele appi kutsutud saada, aga paraku on aastatepikkune arvutihiirega laua nühkimine parema randmega oma töö teinud, nii et võin vaid pöialt hoida, et oma puudega suuremate traumadeta toime tulen. Enivei, niimoodi võib isegi mõnele tulevasele külmakraadile filosoofilise rahuga vastu minna.