terrorists on a day of rest, singing

08 jaan 2012 4 kommentaari

by libarott in libapereelu

Mul on koju kostiline siginenud. Kui õhtul võipaki köögikapile jätan, on hommikuks keegi seda hööveldamas käinud, ja täna oli unustatud juustunukile nii korralik ümmargune auguke sisse söödud, et pidin selle koha peaaegu juustuaugu pähe nahka panema. Näinud olen kostilisest ainult kaduvat sabaotsa, aga hilisõhtuti kostab köögist regulaarselt reetlikku kõbinat.

Aga mul on kuidagi jumala suva. Küsimus pole selles, et ei suuda meenutada, kuhu hiirelõks kolimise käigus pistetud sai – isegi kahtlast auku köögi põrandaliistu all ei viitsi kinni toppida. Vähe sellest, hiljuti jätsin mõne kuivand leivakontsu täie teadmisega kapipealsele ja kuulsin pärast, kuidas neid kolinal kapi taha kukutati. Mingi Assisi püha Franciscuse sündroom, varsti hakkan hiirega juttu ajama või midagi.

Nimelt on Terrorist II* üliviisakas tegelane võrreldes eelmise hiirega, kellega mul oli au tutvuda. Too teenis Terroristi nime sellega, et ragistas öösiti otse mu voodi all seina närida – muidu polekski asi hiirelõksu ostmiseni läinud. Lõpuks tabas teda terroristi kohta leebe saatus ehk väljasaatmine. Ja jumal tänatud, sest ma tegelikult ei tahtnudki, et Terrorist I lõksu läheks – päris nõrganärviline ma pole, ühika-aegadel olin mina see, kes elusaid hiiri prügikastist välja viskamas käis, aga samas viskasin ükskord lõksu koos kaelapidi vahele jäänud hiirega karjudes käest, kui neid elutuid pungis silmi nägin. Enam ei taha.

Ometi olen tatist peale teadnud, et deratisatsioon on hügieeni huvides äärmiselt oluline asi (oo jumalad, miks ma algklassilapsena sääraseid sõnu teadsin… nojah, 1961/62. aasta “Tervishoiu käsiraamatu” ja muu sedalaadi kolekirjanduse peal üles kasvanud).

Pealegi rakendan siin ilmselgelt topeltstandardeid, arvestades, kuidas kohase õudusega silmi pööritasin, kui millalgi sügisel prussakatõrjuja uksest sisse sadas. Seletades, et ühes korteris olla tõesti konkreetne prussakaprobleem “ja nad ei tee selle vastu ise midagi” (samas, vb ise ka ei hakkaks igale poole mürki pritsima, kui elamises on mitu väikest last… ma ei tea). Khmm. Üldiselt jäi mulje, et see polnud esimene ega viimane prussakatõrje Vaeste Patuste Varjupaigas, nii et jään lootma, et nood tõprad vahepeal minu korterini ei jõua. Ja Terrorist II kolib kevadel vabasse õhku tagasi… Loodetavasti. Heas toitumuses ja võipugimisest läikiva karvaga. Kõlab ju hästi?

Vaat selline eluke meil siin.
Hm, tundub, et selle video esimene pool on kahtlemata mulle pühendatud.

_______
* no on jah teenimatu nimi seekord, aga Tupsuks ega Kikiks ma teda kah kutsuma ei hakka.

P.S. esmaspäevased Sherlocki-minutid vol 2/3 (või pigem kolmapäevased, krdi töööö – ei leia paari ärkvelolekutundi, et chai ja šokolaadiga korralikult arvuti taga mõnuleda): muhhahhaa, igatahes salajane geenilabor ja helendavad elukad tulid ära… ma teadsin seda! Obvious!