blogimine on ohtlik

20 jaan 2012 5 kommentaari

by libarott in kirjandus, Libaroti reisijuht galaktikasse

Esmaspäevastest Sherlocki-minutitest ei tulnud midagi välja; arvasin, et kindlasti on kõik välja pandud ja süžee nii keeruliseks aetud, et väsind peaga ei tasu vaadata. Kui lõpuks tegudeni jõudsin, selgus muidugi, et kogu kupatus on üks pooleteisttunnine crowning moment of awesome (kus on mu kriitikameel?), tee jahtus laual ja šokolaad jäi puutumata paberisse. Viimased kümme-viisteist sekki olid nagu liiast, aga siis oli juba liiga hilja, et asja ära rikkuda.

Ja mis krdi värk sellega on?…

et üks sängselgsilm-pättidest oli eestlane (kes jäi Suleimani ja Ljudmila kõrval lihtsalt mainimata)? öhöh, tüüpiline. TÜÜPILINE. Kui kuskil miskit toimub, eest-laa-seed…

Aga üldiselt paistis loo moraal olevat, et blogimine on saatanast: algab aga süütu teraapilise meelelahutusena ja pärast on siuke avalikkuse tähelepanu, et siga ka ei näksi (no shit, Sherlock, oleme näinud, oleme lugenud).

Meenub, kuidas mul “õnnestus” komistada juhtumile, kus (vähemalt?) neli ammust tuttavat ja vist isegi sõpra blogitsi veriselt raksu läksid. Isik A on üks mu teretuttav, tema kaasat B-d olen vist korra-paar näinud ning C ja D on “lihtsalt mingid” blogijad, kes mu regulaarses lugemisvaras vahel kommenteerivad. Okei, puutub vaevalt asjasse. Sõnaga, sellegipoolest oli mul võimalus kulmu kergitades pealt vahtida, kuidas A ühelt poolt ja C-D teiselt poolt B blogis nugade peale läksid, lisaks konkreetsele problale kaevati välja aastate tagused sõjakirved; B püüdis algul rahu sobitada, aga lõpuks plahvatas temagi; ning pärast korralikku sulgedelendu kobis igaüks oma blogisse haavu lakkuma. See oli eepiline, lapsed, ma ütlen teile. Samas kindlasti ei midagi erilist, üks paljudest.

Blogidest rääkides, viimasel ajal on mind taas lõbustanud Mark, kes loeb (kunagi juba reklaamisin teda, mäletate, see tüüp, kes kihlveo peale “Videvikku” lugema hakkas). Viimati, kui tal silma peal hoidsin, uuris ta “Näljamänge”, siis unustasin kuidagi ära, aga vahepeal on tüüp terve hunniku raamatuid läbi võtnud, näiteks “Ameerika jumalad”, ja närib praegu end “Sõrmuste isandast” läbi. Hell jee. Ei pääse ta enam kirjanduse eest kuskile, kui igale postitusele 300-400 kommentaari tuleb. Jõudu, külamees.

Ja Nina Simone’i “Sinner Man” kerib nüüd peas edasi-tagasi nii et vähe pole. See oli seal “Sherlockis” nii kümnesse, et ahmisin vaimustusest õhku. Kuhu pean mina minema, kuhu pea panema, taivas laia ja lageda, meri musta ja mudane, soo suuri ja sinine, põesas paksu, pailu vetta. But the Lord said, go to the devil.