igaühele oma

10.07.09

Tunnusmeloodia: Pedigree feat. Leslie Da Bass “Louie (2009)” (mai saa aru, kuidas neil õnnestub nii geniaalseid “kergemaid” asju teha, eelmisel aastal “Skincrawleri” akustiline versioon ja nüüd see. esimest korda kuuldes oli reaktsioon “ohoh, Pearl Jam kohtab Oasist”, aga ei tea, äkki võib sellise ütlemise eest tappa saada )

pange põlema oma tõlkeabiprogrammid, eks. aitäh.

esiteks ma ei leia, et mina kui openoffisi kasutaja peaksin end mingi alama elukana tundma. teiseks on elu näidanud, et kui mingi programm mõtleb oma peaga liiga palju, ei tule sellest midagi head.

ok, ok, nagu aru saada, on probleem ekraani ja tooli vahel nagu alati, aga kus veel ulguda ja hambaid kiristada kui mitte oma blogis. kirvest, andke mulle kirvest.

kuna niinimetatud tööpäev andis mulle ainult kõrbenud närvid ja kuskil lõuapärade taga meeletult taguva pulsi, suundusin hetketuju ajel närve puhkama kohta, kus inimesi alati oodatakse ja lahkelt vastu võetakse. nimelt verekeskusse. et end veidigi kasulikuna tunda või nii. ja madalat vererõhku polnud ilmselgelt karta.

tutkit fedja. kaalu kallal närimiseni ei jõutudki (niikuinii ma oma kaalu ei tea), hoopis hemoglobiini pärast saadeti tagasi. peab olema vähemalt 125, mul on 122.

an epic fail at human life, indeed.

hmh, kuskilt on meelde jäänud (võib-olla valesti), et trennitamine tõstab hemoglobiinitaset. ilmselt ei saa siis piisavaks treenimiseks lugeda seda, et ma hommikuti võimlemisrulliga mässan ja mõne nii-öelda joogaharjutuse teen (nii-öelda seepärast, et need on kuskilt video pealt õpitud ja iga joogatreener hoiaks mu hingamistehnika peale kahe käega peast kinni). ja viitsin ma jee igal hommikul vehkida.

aga igatahes on selle tulemusena moodustunud mingisugused kõhulihased. täitsa ootamatu üllatus. sikspäkist on asi ikka väga kaugel, aga külgede peale hakkavad joonekesed tekkima.
siit moraal: krt, oleks ma varem teadnud, et see nii lihtne on. liigutamise põhimotivaatoriks on tegelikult selg (istuv töö pluss isapoolse suguvõsa viga – nõrk/vildakas selg võrdub pahapaha), aga ega boonustest ära ei ütle.
loogiliselt võttes peaks varsti natuke biitsepsit ja õlgu ka lisanduma. sobib. kui poisitaritüüpi olla, siis parem juba mõnuga, hahaa.

sellega meenub laupäevane käik Berliin!i (tšekk it aut), kust leidsin igati ägeda jaki, aga siis hakati mulle igasuguseid muidki riideid pakkuma. “kolmveerandvarrukad on ju väga naiselikud” – mispeale esitasin spontaanselt ja dramaatiliselt käsi laiutades retoorilise küsimuse: “kas ma olen väga naiselik?”
kusjuures üldse ei tahtnud ebaviisakas olla, puhtalt siiras reaktsioon. ja kolmveerandvarrukad mulle lihtsalt eriti ei meeldi.

luureandmed näitavad

muuhulgas, millega Kursi koolkond tegelikult tegeleb…

… ja et Riia saatanad on päris muhedad sellised…

Sinine

Diary of Dreams

(kuigi, ausalt öelda, tüübid diskrediteerisid end minu silmis mõnevõrra, tänades rahvast “bolšoje spassiiboga” – no ma miskipärast ei usu, et lätikeelne aitäh keelt rohkem sõlme väänaks, kui just peab keeleoskusega uhkeldama)

***
Issanda loomaaiast (vt üleeelmist) Riia loomaaeda:

piiiisike konn…

verbaalset kõnet pole vaja, kui kehakeel on piisavalt väljendusrikas…

tüüpiline linnustik Läti segametsades…

ausõna, tehnika (night snapshot ilma välguta) ei suuda edasi anda seda hingematvalt kaunist vaatepilti, mida pakkusid UV-kiirguses helendavad skorpionid…

(disclaimer: kuna mu arvuti molu on sama poolsurnd, st tume, kui “uuena” viie aasta eest, siis on pildid üsna käsikaudu parandatud. argh, picasa võib essust saia teha, aga mina. enam. ei. viitsi.)

this moral prison

Tunnusmeloodia: The Cult “American Gothic”

“Jah, ei ole mul ikka moraali,” õhkas kolleeg Vanem-Ja-Targem ükspäev jutu sees.

Mille peale mina pidin esteks toolilt maha kukkuma, sest olgem ausad, VJT on üks sõnapidajamaid ja usaldusväärsemaid inimesi, kellega mul on olnud au kokku puutuda: tööasjus kadestamapanevalt kohusetundlik, inimsuhetes sirgjooneline, abivalmis, aga samas ei lase endale kunagi ka pähe istuda; no kurr, milline üks inimene siis veel olema peab.

Muidugi sai teemat kergelt irvitamisi edasi arendatud ja selgus, et too “puuduolev” moraal on seesinane pinnapealne, stiilis uih-aih ühe või teise teema peale (alates ropendamisest kuni … ah, saite poindile pihta küll). Tolle kriteeriumi järgi pole ka minul moraali ollagi. Mnjah.

Selle põhjal arendas VJT välja teooria, mille kohaselt selline moraal “tekib” koos lastega. Huvitav mõttekäik iseenesest, pealegi näitlikustatud nii mitmegi ühise tuttavaga, kes olla pärast paljunemist silmnähtavalt pepsimaks muutunud (ei saa vastu vaielda, kuigi vaevalt et see 100% kehtib ).

Päris jube tulevikuperspektiiv, ütleks ma.

Ülaltoodu tuli mulle meelde (ja ajas aga naerma), kui eelmisel nädalal kuulsin, et olen peaaegu-tädiks saanud (või siis mängu-tädiks, kuidas iganes sõnastada). Mitte ei oska öelda, kuidas tädiks saamine moraalsele palgele mõjub, sest seda olen ma sünnist saati olnud (pool-tädi siis… õhh, kui segaseks läheb). Igatahes loodan, et mitte kuidagi, hehe.

Sest tuleb tunnistada, mina olen oma moraalsete tõekspidamistega (mis liigituvad ilmselt tagajärje-eetika alla) enam-vähem rahul ja mis puutub sellesse “ühiskondlikku moraalitundesse”, siis palun andke mulle kaikaga piki pead, kui ma kunagi näiteks “näost roheliseks lähen, kui sõna “seks” vestluses ette tuleb” (üks VJT näidetest), onju.

Nii on see, rumal süda on sul sees…

Ometi sa hoiad teda, ikkagi su süda ta…

Irw.
Huh, on alles lõbus laul see “Rumal süda”.
Test leitud Rojukese juurest.
Sõna aloof mulle meeldib, aga ei saa aru, mida paganat see kapsaleht seal pildi peal teeb.

Your result for The Heart Test…

Reclusive Heart

The Reclusive Heart
Independent, Realistic, Intimate, Indulgent

You are the most aloof of hearts, the Reclusive Heart. You are down-to-earth and don’t mind being alone, but at the same time you are intimate and value harmony when you are in a relationship. You may seem standoffish, but you simply realize that the love of another isn’t everything as long as you love yourself. However, you do value the closeness of another, but don’t need it to be happy.

Matches for the Reclusive Heart:

The Lonely Heart
You will find a sort of a kindred sprit in the Lonely Heart. Realistic and valuing love and harmony, you will get along well. The Lonely Heart’s more dependent nature may not seem to appeal to you at first, but want for intimacy will make you appreciate the Lonely Heart’s need to be loved.

The Heart on Sleeve
The Heart on Sleeve is not afraid to show emotions or say how they feel. You will come to appreciate their need to be loved, and also value their idealistic and intimate nature. Their more forthrightness will be something you as an independent can appreciate and make for a good match.

Your exact opposite is The Rogue’s Heart.

Avoid Indpendents when you can. You value independency, but a relationship with another Independent won’t last, as you’ll both be doing your own thing, and the intimacy will be lost. Explicits may also be difficult for you to get along with, as you value harmony.

Take The Heart Test at HelloQuizzy

Teie, kes te elate

Lihtsalt hirmus, et ma pole oma viimase aja parimat filmielamust siiamaani sõnagagi maininud. Nojah, kuna juba “Teise korruse laulud” mulle roppu moodi meeldis, siis ega ma vähemat lootnudki, aga lõppkokkuvõttes ületas asi igasuguseid ootusi. Visuaalset absurdi oli vähem kui “Lauludes”, aga see toimis imho igati plussina.
Sellised teosed mõjuvad mulle tugevasti, kus on osatud igapäevaelu (inimlikud stereotüübid, triviaalsus, “väikese inimese” elu, nimetagem kuidas iganes) absurdivõtmesse panna, paar head vinti peale keerata, aga seejuures säilib tasakaalustajana teatav irooniline leebus, küüniline empaatia… no mul ikka on sõnastamisega raskusi.
Lihtne oleks sellest tasakaalust kõrvale kalduda, langedes kaastundetusse irvitamisse. Ja see poleks enam huvitav, vaid lihtsalt haigutamapanevalt räme.
Oi, ja seda külmkõledat sini-rohe-halli pilti… Tunnen tõsist puudust hands-down-emotikoni järele.
Film ise koosneb üksikutest vinjettidest – siduvate elementidena toimivad ainult armetu kohalik kõrts ja taustal figureeriv puhkpilliansambel. Ületöötanud, südari ääre peal psühhiaater seletab kaamerasse, kuidas ta on loobunud patsientidega vestlemast, kuna nood tahavad küll head elu, kuid ise on parandamatult ahned, isekad ja kurjad. Nüüd kirjutab ta ainult tablette välja – mida kangemaid, seda parem. Lihtne töömees jutustab pisarsilmi, kuidas kõrgklassi snoobid ta kalliste nõude lõhkumise eest elektritoolile saatsid. Unenäos küll, aga… Armunud fännitar hängib õnnetult kõrtsis, kus ta kord oma lemmiklauljat nägi, kuigi ega tal midagi muud öelda ei olnud kui “Küll sa laulad ikka hästi” Ja nõnda edasi. Nuta või naera, või mõlemat korraga.

Üks übernunnu stseen, ilmselt ka rahva lemmik, kenasti juutuubis üleval ja puha… selleks ajaks oli mul juba piisavalt juhe koos, nii et see aken oli tõeline möh-elamus.

raport jaanivabast tsoonist

Nimetagem seda siis alternatiivseks teguviisiks või vastuvoolu ujumiseks – mõni oskab endale pohmelli hankida enne sõbra sünnipäevale minekut (kuigi normaalne oleks nagu pärast) ja pikkadeks pühadeks päälinna suunduda (kuigi mõistlik inimene liiguks pigem vastassuunas). Mina nimetan seda igatahes “kurat, ei oska ikka elada”
No kuidagi ma sinna rongi peale roomatud sain ning don Johni sünnipäev möödus igati meeldivalt ja viisakalt (minu jaoks eriti – kui olin alksiproovimiseks piisavalt julgust kogunud, hakkas vein juba otsa lõppema ja viski ei ole minu teetass). Kuna oli plaan suvitajat mängides sünnipäevalapse “talus mõned päevad veeta” ja laupäeval saabus Herr Kunstnik A., siis sattusin väga huvitava eksperimendi tunnistajaks. Eksperimendi nimi oli “isoleerigem A. paariks päevaks tema tavalisest keskkonnast”. Abivahenditeks rahulik väike seltskond, mõõdukalt kvaliteetset alkoholi, soe toit, pesemisvõimalus ja tervislikud jalutuskäigud Glehni pargis. Haiguste ravi, kontrollitud jne, eksole.

Nojah, kõige selle Arkaadia idülli peale ei hakanud katsealune elegantset kultuuriteemalist vestlust arendama, olgu ta kasvõi kümme korda kunstnik ja muidu kuldne inimene, vaid lasi esmaspäeval koos minuga sealt jalga. Ei saa end vabalt tunda, ei saa muusikat põhja panna ja jaaniõhtu tuleb üldsegi sõpradega kuskil metsa sees veeta, mitte linnas. Mõlemad mossitavad rahulolematult ja mina ei suuda teisiti kui itsitan omaette kogu olukorra peale. Kes nüüd siin illusioonivaba küünik on, ah?

Muide ma ei teagi, kas julgen enam Tallinna minna. Kunagi oli mul tallinlannast toanaaber, kes vanematekoju sõites keeldus spordikotti mitte mahtunud asju kilekotiga näpu otsa võtmast. Sest mis siis, kui koduteel mõni tuttav vastu tuleb ja sina oled nagu kuskilt Kadaka turult tulnud. Fui!
Noh, mina leidsin peojärgse koristamise käigus kohaliku pakendikonteineri juurest nõukaaegse pruuni pappkohvri (minu nõrkus – suurepärased ja stiilsed hoiukastid). Küürisin puhtaks… läksingi niimoodi rongi peale, et kriimuline ja roostes lukkudega kohver (oi poosemoi, see pole enam Kadaka turg, see on lausa Kopli liinid) ühe käe otsas ning teise käe otsas üpris vintis ja mossitav A. Appi, kui mõni tuttav nüüd nägi…

aia, kummitab

David Bowie (siin + NIN) – Hallo Spaceboy
krt, proovi asjalik olla, kui ebamaine hääl kordab kusagil kuklas: “this chaos is killing me”

reede

Allikas: Juustuburksi tehakse ka rottidest!

ei.ole@olemas

Rulers of the Deep – Planet Drum
näh, nüüd alles avastasin (video st… lugu on imho üsna jube). selline eesti oma asi siis.
aia, ma vaatasin ikka tõsise hirmuga, et kas kalal, vaesekesel, jääb ikka video lõpuni hing sisse või saab kellaga pihta.

aga nüüd on mure tõsine

Keegi raadio hommikuprogrammi saatejuht: “Ja viimane küsimus… Kas surnupealuu on veel moes?”

Keegi Moespets (mälu järgi tsiteerituna): “No-o-o… arvestades seda, et kui mingi asi on kõrgmoest juba kadunud, siis tavamoodi ta alles hakkab jõudma, siis… on ikka, jah.”

Kust ma saaksin endalä hästi kähku ühä surnupealuuää? Üht nagu annaks tekitada, aga ei saa kaaää, läheb teist vaja veel.

ah jaa…

… siia pidi ju tulema mõtisklus armsa vabariigi sünnipäeva puhul või midagi sinnakanti – siis, kui näiteks uudistes kirjeldati esiteks aastapäevaparaadi jms ning järgmisena juba paari-kolmekümne eesti juveeliröövli kohtuasja. Palju õnne, jajaa.
Ühesõnaga, sentimentaalne + õelutsev + pessimistlik + snoobitsev sõnavõtt jääb ära, välistamaks ohtu, et mürk arvutiekraani läbi söövitab. (Ving, ving, ving ja ise ka paremini ei tee, eks ole.)
Kahju küll, aga [pikk nimekiri kirikus kaamerate ees poosetajatest] ja [pikk nimekiri pittu kutsumata jäetutest, kes pärast meedias vinguvad] ja [pikk nimekiri end patriootideks nimetavatest "arvamusliidritest"] ei ole minu inimesed.
Hea küll, eks figureeri sellistel üritustel isegi mõni ketserpingviin, aga ornitoloogias võhikul on neid kole raske massi seast tuvastada.

Täna kolis kahe toreda inimese juurde üks kahtlemata samuti tore pisike härrasmees.
Oi, oii, ma ei jõua ära oodata, millal teda näen. Nii et mingil ajal tarvis üks Tallinna-tripp ette võtta jälle. Kena. Jõulušoppamise käigus sai talle ka kingitus hangitud, kuigi see peab vist natuke seisma ja ootama. Eh, mida nii noorukestel tegelikult tarvis läheb, sellest ma ei taipa ju suurt midagi.

Jaah, juhul kui ma sinna Tallinna pääsen ja vahepeal jälle peldikusse luku taha ei jää nagu täna juhtus. Õnneks urgitseti mind sealt üsna kähku kääride jm käepäraste vahenditega välja.

P.S. Miskipärast on mul tunne, et härrasmehe nimi ei saa olema ei Marilyn Manson ega Albus Percival Wulfric Brian, Mundungusest rääkimata. Mnjah.

muusikapall

Lõpuks ometi sain viimastele Rojukese põrgatatud muusikaküsimustele vastused pusitud (põnevad, aga no olid mõned ikka rasked). Hmh… see pole nagu ikka see… aga las ta’s olla.

Milline lugu on parim…

… kaasa vilistamiseks?
The Verve – Bittersweet Symphony
või õigemini: intro kisub hirmsasti kaasa vilistama, aga ilmselt pole selleks parim, sest kaasavilistamine ei taha hästi õnnestuda.

… siis, kui riietud, et välja minna?
Lake of Tears – Return of Ravens – kaasakiskuvalt hoogne, paneb kohe kiiremini liigutama (praktiline minu kui tuntud hilineja jaoks).
Ja albumi järgmine lugu on juba hea uksest-väljamineku-lugu:
Shadowshires – riding on my own I speed, riding on the road of fire…

… ja rajum peolugu?
Võeh, see on raske küsimus. Sõltub täiesti tujust, hetkel näiteks keksiks heameelega mingi 80ndate kiirema sündipopi järgi… kindla peale minek pluss nostalgiapunktid oleks näiteks Prodigy… see on jällegi vana ja leierdatud… äh, parema puudumisel paneme hetkel Prodigy – Firestarter.

… erootilise vibratsiooni tekitaja?
Aina hullemaks läheb?
Ma pole sellist konkreetset lugu küll kohanud, mis paneks esimesele ettejuhtuvale kaela langema, hehee.
Aga kui just peab, siis midagi sünget, habrast ja veidi teatraalset.
midagi Portisheadilt.
või Nico – The End

… uinutaja?
Laurie Anderson – World Without End (või õigemini terve Bright Red/Tightrope album)
Või siis suvaline tiibeti jorin.

… depressiooni leevendamiseks?
Pink Floyd – Hey You

Optimistlikuks ei saa just nimetada, aga ta on… katartiline, noh.

… ooo-mul-on-selle-looga-nii-lahedad-mälestused?
The Offspring – Self Esteem

Kuulamiseks kärisevalt kassettmakilt ühikatoas stiilipuhta “tüdrukute jutu” kõrvale, lisaks väike Kirsimusi peet jaaa kõik koos: I’M JUST A SUCKER WITH NO SELF ESTEEM! OO-HOOU-JEEAA-JEEHEEHEAH, OOJEEAA-JEEAAH-JEEIEAH! Lõbusad ajad olid, tühja kah, et self esteem mõne põntsu sai. ja Dexter meenutab tolle soenguga mu tollast silmarõõmu, haa.

Millist lugu sa vihkad?
Viik: Jaak Joala – Naerata ja Tõnis Mägi – Koit

Milline lugu tõestab, et rokkmuusika elab väga hästi?
No küll ikka oskavad küsida. Ei mina tea.
Võib-olla mõni selline, kus rokkmuusika on just veidi kiiksuga ja pea peale keeratud, ja mis peamine – väikese irooniaga, mitte “ooo-mina-olengi rokenroll”.
Võtame suvalise Kosmikute loo, näituseks.

Ei oskagi hästi järgmisi ohvreid nimetada – kes tahtnud, on selle vast juba ammu ära teinud… Olgu siis kodanik SKS ehk See, Kes Soovib

purjus vaimulikud pelmeenid

võtsin siis taga otsida üht poole kõrvaga raadiost kuuldud lugu, mis pärines mingi aastalõpu päeva politseiuudistest ja rääkis kahest vaimulikust, kes kuskil Tartu kõrtsis võõrad pelmeenid nii-öelda vöö vahele panid.

tänu sellele figureerivad otsingumootorites nüüd otsingufraasid nagu “purjus pelmeenid” ja “vaimulikud pelmeenid”.

aga nää, ära tõin.
kusjuures artiklis pole vaimulikke otseselt purjuspäistena iseloomustatud, pagan teab, kas kuulsin valesti või oli raadiovariant informatiivsem.

P.S. Head uut aastat! ja… ja… ei, jälle ei õnnestu originaalne olla.

niisama, et käepärast oleks.

loogiline

‘What will your obituary say?’ at QuizGalaxy.com

raamaturoti pihtimus

ohohoo, hakkasin kah suure hurraaga Library Thingsi-raamatumeemi tegema, aga jäi teine draftina unarusse ning nüüd ma ei saagi viisakas olla ja mäletada, kelle käest ma selle täpselt näppasin.
Ja kuidas see nüüd… Rasvane – loetud, kursiiv – pooleli jäänud, läbikriipsutatud – ei meeldinud, tärn – korduvalt loetud. Vist oli nii.

Jonathan Strange & Mr Norrell
Anna Karenina – hm, ei mäletagi, kas oli kohustuslik
Crime and Punishment – oh, ma vähemalt püüdsin
Catch-22
One hundred Years of Solitude
Wuthering Heights
The Silmarillion*
Life of Pi: A Novel
The Name of the Rose*
Don Quixote – kaks korda on teine kohustuslik kirjandus olnud ja mõlemal korral on küll päris meeldinud, kuid enne lõppu ära väsitanud
Moby Dick – uhh, rasvasesse kirja “pääses”, aga punnitamist oli omajagu
Ulysses
Madame Bovary – nojah, koolikirjandus
The Odyssey – ei tea, kas see loeb, et kooli jaoks jupiti lugesin? Aga mäletan täpselt, et oli plaanis kunagi tervikuna lugeda.
Pride and Prejudice
Jane Eyre*
A Tale of Two Cities
The Brothers Karamazov
Guns, Germs, and Steel: The Fates of Human Societies
War and Peace – ei tea küll, miks
Vanity Fair
The Time Traveler’s Wife
The Iliad – kehtib sama, mis Odüsseia puhul
Emma – vist ainult sellepärast, et ta kuskil vanade raamatute müügil paari raha eest näppu jäi
The Blind Assassin – Atwood, no mis me räägime
The Kite Runner – viisaastaku plaani!
Mrs. Dalloway
Great Expectations
American Gods* – üks absoluutseid leide ja lemmikuid
A Heartbreaking Work of Staggering Genius
Atlas Shrugged
Reading Lolita in Tehran: A Memoir in Books
Memoirs of a Geisha
Middlesex
Quicksilver
Wicked: the Life and Times of the Wicked Witch of the West
The Canterbury Tales
The Historian: A Novel
A Portrait of the Artist as a Young Man
Love in the Time of Cholera
Brave New World
The Fountainhead
Foucault’s Pendulum
Middlemarch
Frankenstein*
The Count of Monte Cristo*
Dracula
A Clockwork Orange
Anansi Boys – viisaastaku plaani!
The Once and Future King
The Grapes of Wrath – ei mäletagi, miks…
The Poisonwood Bible: A Novel
1984
Angels & Demons
The Inferno
The Satanic Verses
Sense and Sensibility
The Picture of Dorian Gray
Mansfield Park
One Flew Over the Cuckoo’s Nest – hm, vist jäin lihtsalt ajahätta
To the Lighthouse
Tess of the D’Urbervilles – põhimõtteliselt sai loetud, aga lõpu poole käis “üle lehekülje” küll
Oliver Twist
Gulliver’s Travels
Les Misérables*
The Corrections
The Amazing Adventures of Kavalier and Clay
The Curious Incident of the Dog in the Night-time
Dune
The Prince
The Sound and the Fury – ei talu ma Faulknerit, ei talu…
Angela’s Ashes: A Memoir
The God of Small Things – aga raamat oli liiga paks
A People’s History of the United States: 1492-Present
Cryptonomicon
Neverwhere – nurr, kui nunnu
A Confederacy of Dunces
A Short History of Nearly Everything
Dubliners
The Unbearable Lightness of Being*
Beloved*
Slaughterhouse-Five
The Scarlet Letter
Eats, Shoots & Leaves
The Mists of Avalon
Oryx and Crake – väga tugeva mulje jättis
Collapse: How Societies Choose to Fail or Succeed
Cloud Atlas
The Confusion
Lolita
Persuasion
Northanger Abbey
The Catcher in the Rye
On the Road – peaaegu oleks maha tõmmanud, aga tegelikult oli mulje pigem neutraalne “ahah”
The Hunchback of Notre Dame*
Freakonomics: A Rogue Economist Explores the Hidden Side of Everything
Zen and the Art of Motorcycle Maintenance: An Inquiry into Values
The Aeneid
Watership Down
Gravity’s Rainbow
The Hobbit*
In Cold Blood: A True Account of a Multiple Murder and its Consequences
White Teeth
Treasure Island*
David Copperfield
The Three Musketeers*

Mul on alati olnud kombeks raamatuid mitu korda lugeda… nojah, tatikapõlves said need musketärid ja catrionad ja aaretesaared nii läbi näritud, et nende pidev käepärast olek pole enam väga oluline.
Aga praegugi on mul teatav komplekt raamatuid, mis peavad käepäraselt riiulis seisma, juhuks kui mul tuleb tuju x, mis käsib raamatust y just täpselt kohta z lugeda. No Silmarillion ja American Gods ja Roosi nimi käivad näiteks sinna kategooriasse. Sellega kaasneb aga probleem, et raamatulugemise aeg pole piiramatu, s.t. iga tund vana raamatu lugemist tähendab, et mõni uus raamat jääb samal ajal lugemata. Oh seda muret küll.

sellisesse hämarasse ja uimasesse päeva kulub ära hiljuti kuuldud tõestisündinud lugu, mis mul naerupisarad silma tõi

Kaks karvikut kõnnivad mööda tänavat. Äkki avastab üks, et ta saapatald tahab iseseisvat elu alustada. No mis sa hing teed, liipab siis laperdava saapaga edasi ja küsib suvaliselt vastutulijalt viisakasti, et ega tollel ei juhtu väikseid naelu käepärast olema?
Vastutulija, kes on juhuslikult lühemat sorti soenguga seltsimees, vastab siira hämmastusega:
“Mina olen skinhead! Miks mul peaks väikseid naelu olema?”

mida ma siin teen???

et miks ma ei jookse juba piletilevi poole mansoni konsa piletit ostma, saapapaelad loha taga ja jope üht varrukat pidi seljas? hmh.
see on tõesti küsimus. kusjuures mitmendat päeva juba.
kui ei osta, siis tuleb kindlasti vahepeal mõni kahetsusehetk ja kui ostan, siis… juhtub sama asi.
noh, esiteks. mul pole usku setlisti sisse. kiikasin natuke netist, aega ju veel on ja midagi võib muutuda ka, aga tegemist on ikkagi sama tuuriga ja põhimõttelisi muutusi ei usu. uus plaat väljas ju ja muidugi suurem osa sealt. niipalju kui netist kuulatud, siis kohati nunnu, aga ei mingit kriipimist rinnus.
siis paistab, et peale nende lähevad käiku nt fight song, beautiful people, mobscene, dope show… taintedlove ja sweetdreams loomulikult… ausalt öelda: ehh, las elavad.
teiseks pole usku saku suurhalli sisse.
kolmandaks on ta videod sth to die for ja ei tunne nagu vajadust vahtida lihtsalt onklit lihtsalt lava peal, kui need videod olemas on.
ah, homme võib hoopis teine tuju olla. eks näis.