Oeh, ma tunnen end muusikas nii andestamatult lollina, kunagi ei seisa meeles uudiseid jälgida ja vähegi väsinud peaga (st tavaliselt) ei suuda ma lihtsalt mingit uut-huvitavat albumit võtta ja otsast kuulama hakata. Ei suuda keskenduda. Aga peab möönma, et kui miski end juba kõrvu haagib, siis haagib korralikult ja lajatab nii, et silme ees must, irw.

Pealegi, kuna ma n-ö ei ela muusika sees (vähemalt enda arvates, kuigi mitmed tuttavad peavad mind melomaaniks… nendega võrreldes siis), pole aastate jooksul ikka veel päriselt harjunud faktiga, et pole enam “scootri ja caatri” ajad. St kui tundus, et on kindel käputäis “turvalisi” artiste, keda üldse kuulata, ja raadiost tulev uus muss on puhta pask.
(Ei, muidugi oli oma viga ka, et ei osanud “kõiki” õigeid asju üles leida. Aga ikkagi.)
Et TEGELIKULT tuleb praegu riburadapidi päris uut mu maitse järele kergemat kraami. La Roux, Kasabiani uus album, uus Popidiot jne. Mõne aasta tagused asjad hakkavad kah alles vaikselt kohale jõudma, vanast harjumusest umbusklik nagu olen. Ikka-jälle avastan end möödaminnes, kuid siiralt hämmastumas. Polegi vaja ülepeakaela 80-90ndate nostalgiasse kaevuda, tehaksegi praegu head muusikat? Tõesti? Ihsand jumal…

Samas… need praegused lemmikud kipuvad nostalgiakraamist šnitti võtma ja mitte vähe, aga jumala eest, lasku käia, eriti kui seda tehakse sellisel võluvalt tantsulisel moel ja joydivisionliku vokaaliga nagu Editors loos “Papillon” (argh, mul on jälle one track mind sõna otseses mõttes). Hoiatus: igav video (paned loo käima ja loivad nt külmkapi juurde, ja kui võileib valmis, siis poisid ikka veel jooksevad)

Mingi nädal tagasi kuulsin teist nii põgusalt, et polnud võimalik isegi sõnade järgi tuvastada, aga jalg hakkas otsekohe tatsuma, “mis lugu see on, aah, mis lugu see on?” Õnneks järgmisel korral raadiost kuuldes räägiti paar sõna juurde kah.

Ma tahan siukest tantsupidu, kus seda lugu mängitakse, ja kohe.
Sellega seoses hakkasin mõtlema, et tea, kas minu jaoks perfektseid tantsupidusid üldse ongi, see oleks omamoodi segu retrodiskost ja BFTVst, veidi utreerides, et nt Editors ja siis Camouflage’i “Love Is a Shield” ja selle otsa kohe Combichristi “This Shit Will Fuck You Up”, hehee. Et karmi tumetümakat, aga samas kamaluga armsat nostalgiat ja rokenrolli. Duran Durani kindlasti, Bowielt midagi, Placebolt leiaks ka midagi (“Taste in Men” nt), The Missioni “Never Again”, Depeche Mode’i… miks mitte Nirvanat ja Sõpruse Puiesteed ja Tiamati (“Vote for Love” või “Brighter than the Sun” läheks igatahes loosi) ja üldse kõike segamini.

Einoh, tõenäoliselt ei tuleks sellisele peole kumbki sihtgrupp, nii et mnjajajah. Kehvasti. Võib-olla kusagil Talinas tehakse vahel. Või siis mitte.

Nii et küsimus suurele ringile. Mis lugudest teie tantsupidudel puudust olete tundnud?
(tean küll, et lugejaskond pisike, aga samas tean ka, et selles leidub inimesi, kelle maitse minu omaga kas ühest, teisest või kolmandast kandist kokku kõlksub – mis pole muidugi arvamuse avaldamiseks kohustuslik -, nii et paneme õige ühe täiusliku peokava püsti, mh, ah?)

Prügikastimälu prügikastimäluks, ilma Google’ita poleks sest niigi palju tolku (eriline avastus muidugi). Viimati kinos käies vahtisin hajameelselt “Avatari” treilerit, et wtf, mis asju tehakse. No ma ei hoia uutel filmidel järjekindlalt silma peal ja olin nii poole silmaga lugenud, et mingi tehniliselt eriti ambitsioonikas projekt. See pole mu jaoks piisav argument, nii et mis sisu ja värk on, jäi märkamata. Treiler pole kah kõige praktilisem asi filmi sisu tutvustama, aga nii kui kaadrisse vilksas kõigepealt ratastoolis tüüp (too Sam Worthington, kes pidi ihuüksinda maailma “Terminaator IV” ära päästma, nii hästi-halvasti kui sai) ja siis mingid laboris loodud sinised ulmeelukad, käis mul kusagil kuklas klõps.

Ahaa. Kadunud onu Horisontide hunnikud. Mingi 70. aastate aastakäik, siis, kui ajakiri oli suures formaadis ja matil paberil. Järjejutt, kuigi mitte eriti mahukas. Nii-nii. Oli seal ratastoolis mees, kes oli nii-öelda operaatoriks Jupiterile (!) saadetud biorobotile. Too pidi rajama baasi järgmise laevaga saadetavatele omasugustele emastele… et siis nö kolooniale alus panna (njaa, suudlusstseene nagu filmis polnud, aga lootus skoorida oli täitsa olemas ). Kas see nüüd ainus põhjus oli, aga loomulikult hakkas tüüp eelistama ratastoolile seda, kui ta sai kentaurisarnase (inimese ülakeha, nelja jala ja vägeva sabaga) halli eluka nahas mööda Jupiteri ringi kolada, olgu tingimused kuitahes karmid.

That shit blew me away, man. Ma’i mäleta, kui vana tookord olin, ilmselt ulmekate jaoks sobivas eas… kes teab, kui Horisont oleks seda järjejuttude liini aktiivsemalt arendanud (mäletan veel mõnd üksikut krimi- ja ulmejuttu), oleksin kardetavasti mõnel hoopis muul erialal kui praegune, hehe.

Tee mis tahad, meelde ei tule, mis jutt see selline oli… paar väikest googeldust ja hoplaa, muidugi polnud ma esimene, kes pidas “Avatari” sarnaseks Poul Andersoni novelliga “Call Me Joe” 1957. aastast (mis seletab huvitavat ettekujutust Jupiterist) ja Horisondis ilmunuvat see 1978 (“Mu nimi on Joe”). Juhuu! Mida inimesed enne Google’it tegid, ah?

(Hm, mis nad ikka tegid, Yahood ja Altavistat kasutasid ilmselt…)

***
Krt, ma ei salgagi, et sentimentaalsus pole mulle võõras… kuigi seda tuleb julmalt kapis kinni hoida ja ainult harva korraks värsket õhku hingama lasta. Aga misasi see peab olema, mis paneb inimese ostma täikalt kümne krooni eest soola- ja pipratoosi, mida ta elu seeski sihipäraselt kasutama ei hakka (soolatoosi augud kipuvad tüütult ummistuma ja pipra jaoks on veski)???

*punastab natuke*

***
Jeez, miks ma seni ei teadnud, et Ian Curtis on surnuist üles tõusnud (see pole praegu eriti originaalne iseloomustus, aga tühja kah)

Vaatasin siis ära selle “Püha Tõnu kiusamise”; kuigi poole silmaga loetud arvustustest oli üsna hästi aru saada, et tegu on tõesti “tudengifilmiliku” teose ja “tsitaadikogumikuga”. Noh, “Sügisball” meeldis mulle küll väga. Küünilisuse ja empaatia segu, just mu meele järele, jajah. Aga samas oli selgelt tunda, et tegelikult on Õunpuu palju rämedam vend kui ta suvatseb välja paista lasta ja et “Sügisballiga” hoiab ta end omajagu tagasi, mängib reeglite järgi nii-öelda. Seega tahtsin näha, mis see “päris” Õunpuu siis on.

Nagu arvata, küünilisust on seekord kapaga ja empaatia nägemiseks tuleb kõvasti silmi kissitada. Üsna varsti sai selgeks, et sisuliselt see film mind eriti ei kõneta, jäigi rohkem aega huvitavat pilti vaadata. Must-valge õigustas end täiega imho, täiuslik, täiuslik. Võõrastavalt aeglane, peaaegu märkamatu kaamera liikumine, mis vaatajal katuse sõitma paneb. Huvitavalt valgustatud näod. (Kõrvaltegelased olid ikka selline fantastiline lõustade galerii, et vahi või söömata.) Nägude kattuvus “Sügisballiga” häiris natuke, aga näiteks Juhan Ulfsakit ma ära ei tundnudki, hehe.

Üldiselt oli esimene (võhiku)mõte, et kui on juba olemas Roy Andersson (teate küll, “Teise korruse laulud” ja “Teie, kes te elate”, mis mulle üsna mõõdutundetult meeldivad), siis milleks see Õunpuu veel. Aga tegelikult… miks ka mitte, oma Eesti asi ja puha Mis ma tahan öelda: minu meelest on selline vaatenurk, selline film mõnes mõttes vajalik.

Samas – tekib tunne, et see film on paar aastakest hiljaks jäänud. (Mis parata, alati kipuvad filmid hiljaks jääma, pole ju nii, et idee tuleb ja järgmine päev on asi valmis.) Filmi teravik oleks justkui ikkagi majandusmulli-aja vastu suunatud ja praegusel hetkel sarnaneb see laiba jalaga togimisega. Või kui mitte päris laiba, siis halvatu, think “Thérèse Raquin”, eksole. Mis on kah võib-olla stiilselt dekadentlik, aga teravus, teravus kipub ära kaduma.

Mh…. soovitaks vaadata, ei soovitaks… ah, muidugi soovitaks, aga ootusi ei tasu võib-olla liiga üles kruttida.

Ausõna, ma kohe lõpetan ära selle mõttetu ingumise poliitika ja valimiste kallal – esiteks ei viitsi ma niikuinii mingit teemat korralikult ette võtta ja teiseks puuduvad nii taustateadmised kui ka tõsine motivatsioon nende hankimiseks. Aga sellega seoses hakkas lambist kummitama mingi värsijupp.

Lieber Herrgott, mach mich blind,
dass ich alles herrlich find’ *

Müstika, misjaoks ja kustkohast mul saksakeelsed värsid peas vedelevad, ma ütlen, mälu nagu prügikast, noh.

(aga üldiselt on tuvastatav, mis ajastust see laul või vemmalvärss võimisiganes pärit on, sest edasi läheb see nii:
Lieber Herrgott, mach mich stumm,
dass ich nicht nach Dachau kumm’ **)

***

Ja kui juba saksa värkidele jutt läks, peab möönma, et kui Rammsteini kiisulugu on imho (temaatiliselt iseloomustades) tuim nühkimine, mis ei pane isegi lae värvimise üle mõtisklema, vaid sellist sorti, kus üldse poole peal magama jäädakse…

siis haikalalooga rehabiliteeris punt end minu silmis jälle kenasti ära. Mis teha, sõnamängud on lahedad (ee… mis siis, et ma esimese raksuga kõigest aru ei saa, küll jõuab tekstis näpuga järge ajada) ja refrään on kuidagi eriliselt nunnu segu loodusfilosoofiast (irw) ja millestki lastelaulu meenutavast.

Und der Haifisch der hat Tränen
und die laufen vom Gesicht
doch der Haifisch lebt im Wasser
so die Tränen sieht man nicht.

In der Tiefe ist es einsam
und so manche Zähre fliesst
und so kommt es dass das Wasser
in den Meeren salzig ist. ***

Ah, muidugi, see meenutab ju natuke heeringalaulu.

* igaks juhuks:
armas jumal, tee mind pimedaks, et ma saaksin kõike ilusaks/meeldivaks pidada
** armas jumal, tee mind tummaks, et ma Dachausse ei satuks
(ja juhul kui ma nüüd puusse panin, siis Aki või keegi ehk tõstab kisa )

*** Seepeale Neptun vihastas ja ütles: kuule, heeringas, sa oled ikka hea Till küll. Heeringas kukkus pisaraid valama ja vandus, et ta enam soola ei puutu, vahetab nime haikalaks ning piirdub sestpeale viineri ja hapukapsaga. Aga jälle jama, viiner on ikka kas liiga suur või liiga väike ja hapukapsast pole Saksamaal üldse saada, masu aeg noh. Heeringas läks mulksti meresügavikku üksinda nutma ja emotsema ja sellest ajast, tõsi see, on merevesi soolane.

Heh, jõudsin lõpuks niikaugele, et Zeppelini kangapoest mööda lontsides astusin sissegi, et kudumisvardaid vaadata. Tuvastasin üsna kähku, et vajalikku numbrit pole, aga müüja jõudis ikka abi pakkuma tulla. Ja teatab reipalt: “Kui te kingitust otsite, siis meil on tulega vardaid ka!”
…
Maitia, miks mul ei õnnestu poeskäimiseks sobivat riietust valida… kapuutsiga pusa, jope ja laiguliste pükste kombinatsioon ei anna vist tõesti aktiivsest kudumisharrastusest tunnistust.

Aeg aga näitas, et kui ma (eile) lõpuks need paganase 10 mm vardad ostetud sain (õpetuses oli ette nähtud 12, aga mida pole, seda pole), õhtul oma krt teab mis ajenditel olemas oleva koduse lõngavaru üle vaatasin ja proovilappi kuduma istusin (selgus, et pean viis lõnga kokku panema, mispeale mõtlesin õudusega võimalusele, et pean kogu kupatuse pärast üles harutama – selleks olnuks mul ilmselt viit abilist tarvis)…

siis põhimõtteliselt ma sealt enne ei tõusnud, kui müts valmis. No mõistetavate pausidega siiski. Kellaraip jõudis selleks ajaks mingi kolm saada. Samas – 99% kindel on see, et oleks ma töö käest pannud ja magama kobinud, siis sinnapaika ta oleks jäänudki.

Mida meenutas ka lõngakotist leitud õnnetu poolik kinnas. Kõvasti mälu pingutades sai tuvastatud, et see on ikkagi käesolevast sajandist pärit, aga abi tal, vaesel loomal, sellest polnud…

Tüüpiline mina. TÜÜPILINE. Ei mingit enesedistsipliini, ei ühes ega teises suunas.

***

Vaidlesime täna kolleegiga tükk aega tuliselt poliitika teemadel, muuhulgas selle üle, kes on tegelikult roheliste valijaskond ja kas näiteks “ökoemmed” ja ökopoodnikud ka sinna kuuluvad.

Kolleeg arvas, et olmeökondus on eestlase jaoks loomulik ega seostu poliitikaga piisaval määral. Mina jällegi väitsin, et see justkui “peaks” nii olema, aga miks siis ökondusest üldse räägitakse, kui ta nii loomulik on (ilmselt olen viimasel ajal imelikke ajakirju lugema sattunud… kuigi ma isegi ei mäleta, kumba mu ema vahel ostab, kas Naistelehte või Naisi). Viimaks jõudsime tõdemusele, et me kumbki ei tunne ühtki võitlevat ökoemmet ega nende poliitilisi eelistusi ja seega on kogu eelnev jutt raisatud soe õhk. Hehe. Ei õnnestu ikka see konstruktiivne vestlus ühiskondlikel teemadel. Liiga tüüpiline.

Kui konstruktiivsus ei edene, võiks ju huumorit rakendada, aga see kah millegipärast ei edene. Loomulikult ei taipa hästi, kas ja kuidas keegi seda kompotti tõsiselt võttis, ükskõik mis kandi pealt: “keda neist sa ka ei valiks, saad Ansipi”, valged jõud, roheline koletis, Tallinna vabastamine, nagu oleks seente või fantasy-kirjanduse või pigem mõlemaga liialdatud. Nüüd on ilmselt kaif lännu ja pohmakas juba poolel teel, aga kas millalgi lõbus ka oli? Ma ei tea, minul küll ei olnud. Oma viga vist.

reklaam kuku raadiost:

“Suusad! Suu-saad! Kõigis Eesti Tarbijate Ühistu poodides! Suu-saaad!”

eks hooaeg hakkab ju kätte jõudma ja. mnjah. oo-kei.
postkasti tuli reklaam kirjaga “suur saak”. ega mina ei tea, on seal mingi seos või mitte.

Tunnusmeloodia: Donots “Pick Up the Pieces”

What the hell are we waiting for?
Say what the hell are waiting for?
What the hell are we waiting for?
Pick up the pieces, pick up the pieces

Ooh, täna on ju Pööloy Gläänz Rokikas, kuhu ma ilmselt ei satu… viimase paari aasta jooksul on neid mõni kord nähtud ka jälle ja noh, nii ribidesse enam ei laksa, kuigi mõningane nostalgiaväärtus on loomulikult säilinud. Kutsu-vennake, Kõige Suurem (vähemalt pikem) Fänn, ei jõua kah töörindelt siiamaile.

Pealegi on üleval küsimus, kas mitte hoopis homme NBS üle vaadata. Peaks nagu, muuhulgas kuna eneselegi ootamatult sai minust eht fänn. Nimelt olin viimasel ajal kaltsukates kapuutsiga soojema pusa või kampsi järele ringi vaadanud ja täna jäigi üks selline silma, aga – tegu on nimelt NBSi “War in Wonderlandi” hoodie‘ga. Mille eest omal ajal küsiti viis sotti, mina sain 28 rahaga. Muhhahhaa. All dressed up, indeed.

Sellega meenub, et kui ükspäev jalutas linna peal vastu neetult ilus The Cure’i hoodie, mille sees oli selline halli vuntsiga poolparm (st kui ta päriselt ka fänn oli, siis olen mina…poliitik), virisesin mõttes tükk aega tagantjärele, et “miks mina kaltsukatest midagi sellist ei leia”. Mitte konkreetselt The Cure’i pärast, aga see oli ikka krdi kena hilp. Vaat sulle siis.

Mnjah, jama, kui peaks nüüd inimestele seletama hakkama, et nope, ma’i ole silencer ega midagi. Samas mis seal salata, NBSiga on nagu ka Pedigree ja muu hea industriaaliga, et kontsertidel püüan ikka käia, laivis on neid tohutult hea kuulata ja kaasa hüpata, tehniline perfektsionism pluss karm küte, mida veel tahta; kodus kuulamiseks peab aga lihtsalt väga vastav tuju olema. Mis ei tähenda, et seda kunagi pole. Heh, WiWi artwork meeldis mulle kah kangesti ja plaadiesitluseks ronisin spetsiaalselt Talina kohale… kuigi tõele au andes osalt seepärast, et tasuta pileti võitsin, aga kui poleks huvitanud, poleks loosimises osalenud, right?

(Eh… mul on tunne, et don John kaalub praegu väga tõsiselt, kas minuga tutvust jätkata või mitte. *püüab andekspaluvat kutsikapilku ette manada*)

***

Ma olen vist liiga kaua sisemaal elanud, ei ole enam tormidega harjunud. Mäletan küll, kuidas sai pimedal sügishommikul kooli mindud appi-ma-lämbun-tundega, sest vastutuult välja hingamine nõudis konkreetset pingutust. Aga eilne tuuleke meie väikses-vaikses Tartus viis päris segadusse: jookse või auto alla selle ringivahtimisega, kui kogu aeg on tunne, et kohe-kohe lendab midagi mööda nägemist, kas siis puuoks, reklaamitahvel, tellingukate või tuleb kogunisti mõni välikohviku päevavari Raekoja platsilt ja pikeerib eksimatu täpsusega otse minu suunas. Võeh.

***

Saaks need valimised juba mööda, juba olin kergendatult ohanud, et valimisreklaamiga väga ei pommitata, aga võta näpust – sel nädalal on hopsti postkast umbes. Seda paberit ja pappi, mis sinna alla pandud on – rõve. See selleks, aga omaenda valikugagi ei saa rahul olla – parteide osas kaks mõeldavat varianti üldse, mõlemal sada häda, ptüi. Tuli siis võtta see, kel on vähemalt lootust üldse löögile pääseda… hääl raisatud niikuinii. Paar päeva veel kannatada, siis tuleb natuke aega ulgumist ja hammaste kiristamist meedias ja varsti võib selle kamarajura jälle sujuvalt ära unustada. Niivõrd-kuivõrd. Ei, ma tõesti ei suuda end sundida vastutustundliku kodaniku kombel poliitikast huvituma.

P.S. hmm, tegelikult võiks vist valimiskampaania saagi juba kokku võtta. üks pastakas. üks kalender (ma ei kasuta seinakalendrit). tomatisupi retsept (ma ei söö tomatisuppi). patakas tulekindlat paberit.
ikaldus raisk.

P.P.S. rubriigist “huvitavaid otsingufraase”:
suguelu ei ole minu jaoks

Lumi. Eile oli igatahes. Hakkab pihta, hakkab aga pihta… lõputu kannatuste rada.
Hey oh…

Lohistasin oma kondid ikka kuidagiviisi vanematekoju, ronisin kaks päeva õunapuude otsas ja esmaspäeva hommikul, kui luugid lahti lõin ja akna taga toimuvat pornot nägin, siis oli küll tunne, et oli alles napikas. Kaasavõtmiseks tuli õunu juba lörtsisodi seest välja kraapida. Prr.

Muuhulgas lappasin hajameelselt Naistelehe Nipiraamatut – mingil põhjusel mu ema ostab seda, kuigi ma pole näinud teda sealt ühtki retsepti proovimas ega midagi – ja lugesin sealt lugu naisest, kes oli vanemate talu remondiks poolteist milli laenu võtnud ja nüüd omadega üpris plindris. Wtf, mõtlen, ma olen seda nägu kusagil näinud. Mitte irl. No “Võlast vabaks” saadet pole kunagi vaadanud, järelikult pildi peal. Kuidagi hakkas niidiots hargnema ja meenus, et kunagi aastaid tagasi ilmus mingis ajakirjas (oli see siis Eesti Naine või mitte, ei mäleta) lugu samast inimesest.

Juba selleks ajaks oli tal üksjagu kammaijaad seljataga, põgenikuelu Rootsis ja mis kõik veel – muidugi, kui jamasid polnuks, poleks lugu kokku tulnud -, ja loo point oli mu mäletamist mööda umbes, et pere (täitsa kena mees figureeris kah tol ajal pildil ) on nüüd kusagil külakeses oma koha ja rahuliku elu leidnud, naine küpsetab leiba ja lapsed müttavad õunapuude all koos kassidega ringi, elu lill mis lill ühesõnaga. Ajee.

Järeldus? Mental note to self: kui sul hästi läheb, siis ei tohi sellest poole sõnagagi iitsatada. Mokk mättasse ja mitte üks piuks. Sest pärast, kui sitasti läheb (ja niikuinii läheb), tulevad esiteks inimesed nagu mina, kel on mälu nagu prügikast. Ja teiseks igavlevad tädikesed nagu mu ema, kes kommenteerivad heatahtliku haletsusega: “aga näe, eks ta ole omajagu seigelnud ka, kaks korda lahutatud ja välismaal elanud ja…”. Kellel siukest asja vaja on, mitte kellelgi pole vaja, ei ajakirja vahendusel ega ilma selleta.

Järelduse järeldus: kui ei taha päris tummaks jääda, tuleb piirduda ohjeldamatu vingu ja halaga. Mnjaa. Muud üle ei jää, tuleb välja. Niisiis. Virisemist al-ga!

The more I see the less I know
The more I’d like to let it go (RHCP “Snow (Hey Oh)”)

P.S. on see masu või hoopis täpe märk, aga gootipood Lunapolis on bussijaama lähistelt kadund mis kadund. mitte et mul sealt eriti midagi võtta olnuks, aga sealt mööda jõlkudes tuli mõte, et “oh, läheks vaataks t-särke… ei, krt, ma pole sobivalt riides”
(ma ei tea, kuidas mul Pärnus viibides õnnestub igasugune enesekriitika kaotada ja haarata kapist mõni ammu kodust välja praagitud hilp… ilmselt on see sündroom “a’ kesse minnu ikka tunneb”)

aga vot mis juhtus, avastasin, et akendel ilutsevad hoopis Soliidsete Daamide siidisallikesed ja tagasihoidlikud beežid-hallikad jakid. einoh, palju õnne. p*****.

…jälle (ei tea kohe, mis viga on).

Tunnusmeloodia: Laurie Anderson “Beautiful Red Dress”

Loogika ütleb justkui, et pärast suve tulebki sügis ja tulevad paratamatult ka öökülm ja lörts ja muud ahvatlused; va külmakartlik kere jällegi halab, et arusaamatult äkki, üleöö, on ropult kõhedaks läinud ja et see pole aus, üldsegi mitte. Aus või mitte, vähemalt rattaga sõites ei saa enam ilma mütsi-salli-kinnaste täisvarustuseta. Masendav. Vaat sulle Baltikumi kliimat oma kiidetud nelja aastaajaga.

Sellega seoses sorteerisin oma hilbuvaru, pakkisin suveriided silma alt ära jne. Muuhulgas võtsin lõpuks ometi ette tükimat aega kogunenud puntra riideid, millest kuidagimoodi lahti tuli saada, ja kappasin sellega Kaubamajja. Kuna see olid koostöös Uuskasutuskeskusega korraldanud kasutatud riiete kogumise. Einoh, tänuväärt idee, sest isegi mulle tundub, nagu oleks see kotikesetäis kodus sutsu ruumi juurde teinud – kuigi tegemist oli enamjaolt “poeriietega”, mis on mu garderoobis alati vähemusse jäänud. Kaltsukaleidudega on nimelt nii, et nad kipuvad olema liiga lahedad, et neist loobuda (isegi kui mõne hilbuga n-ö kusagile minna pole) või siis lendavad nad lõplikult ära kantuna loomulikku teed pidi ahju / prügikasti (sõltuvalt materjalist). Tavapoodidest tehtud ostude taga kipub sageli olema “appi, mul on kähku sellist asja vaja”, perfektset varianti ei leia, lõpuks kahmad midagi ära ja see ei tööta. Ja siis ei jõua end ära kiruda.

Kuna mõnel on aga hämmastav võime kahe tooli vahele istuda, siis tekitas positiivne ettevõtmine mõnevõrra häda ja viletsust. Esiteks tabas mind leinameeleolu, kui annetuse eest saadud 10% sooduskupongiga mööda Kaupsi ringi kollasin. Isegi kui raha oleks olnud – püüdsin siiralt sellise pilguga ringi vaadata -, jäänuks see kupongiraip mulle väga tõenäoliselt kätte. Mis mõttes sellised saapad? Mis mõttes *tõmbab resoluutse ilmega näpud klaviatuurilt ja säästab lugejaid lõputust kiunust*

Teiseks jõudis suht tagantjärele kohale fakt, et olin “lahti saanud” oma kõige soojemast mütsist, mis, olgem ausad, oli õõvastavalt kole, aga no paarkümmend külmakraadi on võimelised ilumeelega igasugu trikka tegema. Ja juba eelmisel talvel sai selgeks, et kaubandusvõrgus ei leidu säärast soojemat sorti mütsi, millega tuntud übersnoob Libarott, kes Võugi peale teatavasti üleolevalt muigab, nõustuks oma salkus peakest ehtima, hahaa. Järgmiseks sai tuvastatud, et Kaupsi lihtsate tumedate mütside valik on täpselt sama mis mullu ja ilmselt ka muiste (see, et ma eelmise talve sortimenti mäletan, näitab, kui desperate juba tookord olin). Niitoreniitoreniitore.

Omavahel öeldes haun juba ammu plaani see neetud müts oma väikeste valgete kätega valmis kududa, tegelikult on leitud ka (vähemalt pildi peal) täiuslik variant koos talutavana tunduva õpetusega. Aga. Mitte et ma sest midagi jagaksin, kuid sihuke lõng, mida läheb 100 g sisse 80 meetrit, on järele mõeldes vist liiga friik kraam, et seda suvalisest käsitöötarvete poest lihtsalt üles korjata saaks. Värvivalikust ja koostisest üldse ei räägigi. Oh jumalad. See tähendab järelikult mitme lõnga kokku panemist, proovilappide kudumist, õpetuse ümberarvutamist ja üldse ilget mässamist. Mis loomulikult lauluga istmikku siirdub, sest kudumisega tegeles Libarott viimati… vist oli sel sajandil. Ja kui esimene katse metsa läheb, siis teist enam ei tule, niipalju end tunnen. Igatahes kui ma peaksin lõngapoodide kammimise ja varraste kätte võtmiseni jõudma, siis saate alles itku ja hala kuulda, sest see on ikkagi Suur Projekt ja põnev tundmatuis vetes seilamine (käesolevaga loetagu end hoiatatuks).

Teemasse tagasi minnes… osutus viimaseks piisaks avastus, et Monton (mingi sümpaatia on vanast harjumusest säilinud) pakub neljasaja-millegi raha eest põhimõtteliselt samasugust lihtsat musta toppi nagu see, mille ma paari nädala eest kaltsukast kuue kümpi eest soetasin (ägades, et küll on kallis, aga ära tõin ja kohe ta’ga ka pittu ronisin). Peamine vahe seisneb selles, et üks on sünteetika ja teine meriinovill (ei ole vist raske arvata, kumb on kumb). Väga sirget joont pidi uksest välja ja padavai Humanasse patuseid kirgi rahuldama, nimelt alustab järjekordne xxl-suuruses siidpluus uut teenistuskäiku öises vahetuses (mis teha, olen siidipede siis olen) ja Calvin Klein võib oma öösärgiks nimetatavad loetud ruutsentimeetrid siidi pista sinna, kus päike ei paista (kuigi öösärkidest rääkides kaotab see ütlemine olulise osa oma jõust).

(ja uskumatu, et siuksel teemal nii pikk jutt välja kukkus. I could just go on and on and on… millegipärast meenub see lugu ikka, kui “naiselikud” teemad kerges eneseiroonia kastmes päevakorda tulevad. But hey, girls… we’re gonna make it, and if we can’t we’re gonna fake it. Hell jee.)

Tunnusmeloodia: Agulikass “Hullumaja” (kuula siit)

HEAD RAHVUSVAHELIST TÕLKIJATE PÄEVA!

(ega muud targemat polnudki öelda)