Mu Ilusate Piltidega Kokaraamatute (ehk otse öeldes kokandusporri) kogu täienes raamatuga “India toidud 30 minutiga”. Sobib kenasti Hiina- ja Jaapani-teemaliste kõrvale, see ongi ju peaasi, irw.

Ise ka ei mõista, kuidas kaante vahele pigistatud peotäis retsepte saab piiramatute netiavarustega võistelda (või siis mitte piiramatute, nagu nüüd räägitakse ). Aga miskipärast pole mul tekkinud piisavalt tugevat mentaalset seost pliidi ja arvuti vahel, nii et harva tuleb meelde midagi konkreetset otsida. Algidee peab mujalt tulema. Ja nt tiigerkrevetid (mm, suuured tõugulikud asjandused, mmm) näevad kriitpaberil korralikus trükis mõjuvamad välja (ma ju ütlen, mina kasutan kokaraamatuid piltide vahtimiseks).

Okei, jätame tiigerkrevetid piltidele (ei, ma ei tea, kus neid siinkandis müüakse; ei, ma ei taha teada, mis nad maksavad). Aga kui kas või teooriasse veidi süveneda, tundub, et vabandusi tegudeni mitte jõudmisele jääb aina vähemaks.

Ühest küljest võib avastada, et übereksootilise nime kheema aloo taha peitub hakkliha kartuliga (no ja kaneeli ja kardemoniga, aga need on… detailid).

Teisest küljest selgub, et näiteks mangopulbrit guugeldades võib sattuda fotole rohelisest pakist kirjaga amchoor powder, mida just nädalake tagasi Lõunaka vürtsipoes põrnitsesid, aga ei viitsinud kätte võtta ja uurida, millega õieti tegu on.

Ja viimane löök allapoole vööd on juhuslik avastus, et netipood Umami pesitseb tegelt siinsamas Tartus, pakub võimalust tellitud kaubale saatekuluta järele tulla ja asub meeldiva jalutuskäigu kaugusel (ma tunnen end patuselt hellitatuna, arvestades veel jalgrattaparandust, igalaupäevast kirbuturgu ja kolme ökopoodi* kodukandis). Seal pakutakse muuhulgas harissa-pastat (mille üle kunagi varem pead murdsin), tamarindipastat (mis India-raamatus häirivalt tihti esineb), aga peale selle nt seepiatinti (o_O) ja dashi-pulbrit (too Jaapani vetikapuljong ajas mul juhtme kokku raamatu “Jaapani toite” juures, kui nentisin, et ilma selleta ei saa vist muffigi teha, mõt-te-tu).

Hetkeseisuga puuduvad mu mentaalselt Tartu-kaardilt muuhulgas mustad sinepiseemned, mustad läätsed (krt, mingid gootid on vä?), karrilehed ja kikerhernejahu, aga jumal teab, mis avastusi saatusel veel varuks on. Koguni kohalik Maxima uhkustab bheene riiulinurgaga, kus lisaks sushivarustusele ja Santa Maria eksootikasarjale leidub nt kaht sorti kuivatatud seeni – shiitake ja eestikeelse kleepsu sõnul “kuivatatud valged seened Fungus” (sic! ). Õnneks ei olnud nad täpsemat ladinakeelset nimetust üle kleepinud (parasitic yeast ei kõla teaduslikkusele vaatamata muidugi eriti isuäratavalt; ja huvitav, kes vaaritab siin Hiina seenemagustoite?).

Peaks vist möönma (enne kui mind hakatakse snoobluses süüdistama), et eelnev jutt on siiani puhas teooria. Sest esteks ei taha ma end leida sellises olukorras nagu ajakirjanik Krister Kivi oma toidupoe-boikoti eksperimendis, et toidukapis on pakk vetikaid ja peotäis tangu (selle stsenaariumi käivitumiseks ei ole isegi ajakirjanduslikku eksperimenti vaja). Ja teiseks olen liiga laisk, et tarka dhali või oyako donburi peale mõeldagi, kui külmkapis veel pelmeene jagub. Hmm, peaks vee üles panema… aga ei viitsi. Ja nii nad välja suridki…
(okei-okei, tegin hoopis lihapalle purustatud soolapähklite, küüslaugu, ingveri ja kodujuustuga ning tundsin end erikuradi uuendusmeelsena.)

* isegi “Oa tänava ökopood” kolis millalgi suvel Karlovasse – polegi vist ühegi supilinlasega jutuks tulnud, aga ei tea, kas Supikas polegi siis enam ühtki ökopoodi? mismõttes? kus siis veel peaks olema?

Ja mis krdi värk sellega on?…

et üks sängselgsilm-pättidest oli eestlane (kes jäi Suleimani ja Ljudmila kõrval lihtsalt mainimata)? öhöh, tüüpiline. TÜÜPILINE. Kui kuskil miskit toimub, eest-laa-seed…

Aga üldiselt paistis loo moraal olevat, et blogimine on saatanast: algab aga süütu teraapilise meelelahutusena ja pärast on siuke avalikkuse tähelepanu, et siga ka ei näksi (no shit, Sherlock, oleme näinud, oleme lugenud).

Meenub, kuidas mul “õnnestus” komistada juhtumile, kus (vähemalt?) neli ammust tuttavat ja vist isegi sõpra blogitsi veriselt raksu läksid. Isik A on üks mu teretuttav, tema kaasat B-d olen vist korra-paar näinud ning C ja D on “lihtsalt mingid” blogijad, kes mu regulaarses lugemisvaras vahel kommenteerivad. Okei, puutub vaevalt asjasse. Sõnaga, sellegipoolest oli mul võimalus kulmu kergitades pealt vahtida, kuidas A ühelt poolt ja C-D teiselt poolt B blogis nugade peale läksid, lisaks konkreetsele problale kaevati välja aastate tagused sõjakirved; B püüdis algul rahu sobitada, aga lõpuks plahvatas temagi; ning pärast korralikku sulgedelendu kobis igaüks oma blogisse haavu lakkuma. See oli eepiline, lapsed, ma ütlen teile. Samas kindlasti ei midagi erilist, üks paljudest.

Blogidest rääkides, viimasel ajal on mind taas lõbustanud Mark, kes loeb (kunagi juba reklaamisin teda, mäletate, see tüüp, kes kihlveo peale “Videvikku” lugema hakkas). Viimati, kui tal silma peal hoidsin, uuris ta “Näljamänge”, siis unustasin kuidagi ära, aga vahepeal on tüüp terve hunniku raamatuid läbi võtnud, näiteks “Ameerika jumalad”, ja närib praegu end “Sõrmuste isandast” läbi. Hell jee. Ei pääse ta enam kirjanduse eest kuskile, kui igale postitusele 300-400 kommentaari tuleb. Jõudu, külamees.

Ja Nina Simone’i “Sinner Man” kerib nüüd peas edasi-tagasi nii et vähe pole. See oli seal “Sherlockis” nii kümnesse, et ahmisin vaimustusest õhku. Kuhu pean mina minema, kuhu pea panema, taivas laia ja lageda, meri musta ja mudane, soo suuri ja sinine, põesas paksu, pailu vetta. But the Lord said, go to the devil.

Käisin nädalavahetusel šoppamas. Ja see oli täpselt nii õudne kui kõlab. Suures meeleheites jõudsin koguni Lõunakeskusse välja (kuigi seal pole vist kingapoode, mida kesklinnas poleks) ja pidin lumesajus jäätist nosides tiiru ümber maja tammuma, et oma suitsevaid närve jahutada. Ääh… Natuke vist aitas, eluvaim jäi sisse.

Ei mingit uudist, olen juba aastaid jalatsimoe teemal ropendanud ja ähvardanud Alpisid tellima minna, aga seekord tahtsin lihtsalt midagi suht suvalist, madalat ja kerget, mida praegustes ekstreemsusetutes ilmaoludes jala otsa pista. Sest kui lõputu november otsa sai ja libeda tallaga saapad tuli nurka visata, avastasin, et polegi õieti midagi jalga panna. Raudninadega Caterpillarid (jep, ma tean, et need on tegelt “meeste töösaapad”) on nagu kaks minitanki, aga kuramuse rasked ikka ja pealegi hakkavad need a) välja nägema, nagu oleks nendega aastaid ja aastaid käidud (mis on paraku tõsi); b) ninadest vett sisse laskma (raisk). Kõrged lukuga saapad jällegi igade pükstega ei lähe. Hmh.

Niisiis, midagi madalat, musta, nahast, paarisentimeetrise laia kontsa ja korraliku tallamustriga. Piisavalt neutraalsed nii jope kui ka mantli juurde. Ilma pannalde ja kunstkarvast tuustideta. Jõle palju tahetud, eksole. Mul on tõsiselt hea meel, et mõne sõbrantsiga koos poeretkele ei läinud, sest olnuks mul kellegagi kuuldavalt muljeid vahetada, oleks mind vist poest välja visatud. Kujutage ette, et keegi oigab hauataguse häälega üle poe: “Issand jumal, kas sina ka näed seda? Mis asi see on?”

“See” võib olla näiteks juhtum, kus Timberland ja tibisaabas on viksid ühte kappi pannud ja õudse kimääriga maha saanud. Või siis mis tahes UGGi tuletis. Või sakilised ja kortsutatud vakstutükid, mille pime mäger on kokku õmmelnud, pandlaid ja karvaribasid külge torganud ja paberõhukese triikraudsileda talla alla liiminud.

Langesin oma jahmatuses nii madalale (s.t langetasin pilgu madalale), et hakkasin vaatama, mis muul metsal siis jalas on: a) tossu moodi matkasaapad (mkmm, vt eestpoolt mantli kriteeriumi); b) pruunid Timberlandi-laadsed (mkmm); c) UGGi-laadsed (you gotta be kidding me?); d) õhukesest seemisnahast karvase äärega pussakad (nä-ge-mist); e) kõrgekontsalised tibisaapad (jaa, kindlasti). Saapa moodi saapaid võib näha vanemate prouade jalas (ja need on kah täistallaga).

Jõudsin siis ringiga kesklinna tagasi, väsinud, jalad tulitamas ja tige kui herilane, ja ostsin Taskust sellised kotad, ajades oma eelarve* pauguga lõhki (tere allahindluste hooaega; noh, hea, et neil 15 prossagi alet oli). Ma olen sellist “ilupaelte” ja küljelukuga dizaini alati piinlikult võltsiks pidanud, aga desperate times ja needsinatsed teised sõnad. Enam-vähem ainsad, mida proovidagi tasus. Need on vähemalt nahast, villavoodri, klassikalise roomiktalla ja läbiõmmeldud tallaservaga.

Aaaga igatahes on mul praegu peavalu ja konkreetne pohmakatunne selle närvide mängu peale.

Ja teema ei jäta “päeva laulu” osas eriti valikut, mh-mh-mh-pup-pup-pup.

_______
* mis oli tegelikult mõeldud pudsunudsijale, nagu meil siin Lõuna-Eestis öeldakse, aga mul isiklikult on väsind ja märgade jalgadega sitem olla kui tolmurullide keskel, nii et jumal temaga.

Aga mul on kuidagi jumala suva. Küsimus pole selles, et ei suuda meenutada, kuhu hiirelõks kolimise käigus pistetud sai – isegi kahtlast auku köögi põrandaliistu all ei viitsi kinni toppida. Vähe sellest, hiljuti jätsin mõne kuivand leivakontsu täie teadmisega kapipealsele ja kuulsin pärast, kuidas neid kolinal kapi taha kukutati. Mingi Assisi püha Franciscuse sündroom, varsti hakkan hiirega juttu ajama või midagi.

Nimelt on Terrorist II* üliviisakas tegelane võrreldes eelmise hiirega, kellega mul oli au tutvuda. Too teenis Terroristi nime sellega, et ragistas öösiti otse mu voodi all seina närida – muidu polekski asi hiirelõksu ostmiseni läinud. Lõpuks tabas teda terroristi kohta leebe saatus ehk väljasaatmine. Ja jumal tänatud, sest ma tegelikult ei tahtnudki, et Terrorist I lõksu läheks – päris nõrganärviline ma pole, ühika-aegadel olin mina see, kes elusaid hiiri prügikastist välja viskamas käis, aga samas viskasin ükskord lõksu koos kaelapidi vahele jäänud hiirega karjudes käest, kui neid elutuid pungis silmi nägin. Enam ei taha.

Ometi olen tatist peale teadnud, et deratisatsioon on hügieeni huvides äärmiselt oluline asi (oo jumalad, miks ma algklassilapsena sääraseid sõnu teadsin… nojah, 1961/62. aasta “Tervishoiu käsiraamatu” ja muu sedalaadi kolekirjanduse peal üles kasvanud).

Pealegi rakendan siin ilmselgelt topeltstandardeid, arvestades, kuidas kohase õudusega silmi pööritasin, kui millalgi sügisel prussakatõrjuja uksest sisse sadas. Seletades, et ühes korteris olla tõesti konkreetne prussakaprobleem “ja nad ei tee selle vastu ise midagi” (samas, vb ise ka ei hakkaks igale poole mürki pritsima, kui elamises on mitu väikest last… ma ei tea). Khmm. Üldiselt jäi mulje, et see polnud esimene ega viimane prussakatõrje Vaeste Patuste Varjupaigas, nii et jään lootma, et nood tõprad vahepeal minu korterini ei jõua. Ja Terrorist II kolib kevadel vabasse õhku tagasi… Loodetavasti. Heas toitumuses ja võipugimisest läikiva karvaga. Kõlab ju hästi?

Vaat selline eluke meil siin.
Hm, tundub, et selle video esimene pool on kahtlemata mulle pühendatud.

_______
* no on jah teenimatu nimi seekord, aga Tupsuks ega Kikiks ma teda kah kutsuma ei hakka.

P.S. esmaspäevased Sherlocki-minutid vol 2/3 (või pigem kolmapäevased, krdi töööö – ei leia paari ärkvelolekutundi, et chai ja šokolaadiga korralikult arvuti taga mõnuleda): muhhahhaa, igatahes salajane geenilabor ja helendavad elukad tulid ära… ma teadsin seda! Obvious!

…ma ei oska omalt poolt enam midagi lisada, kõik oluline on öeldud.

P.S. “Sherlocki” teise hooaja esimene osa oli kohutavalt kirju, mitte muffigi ei saanud lõpuks aru. Ma loodan, et järgmiseks nädalaks on tegijad maha rahunenud. Kui BBC “Wallanderi” juures vingusin, et pooltteist tundi annaks tihedamalt ära täita, siis siin oli pooleteise tunni sisse way liiga palju topitud, nagu homset päeva poleks… aga Irene Adler oli eepiliselt uhke

sõitsid saanid, sõitsid reed mööda pikka talveteed

Einoh, ükskord on ikka esimene kord… jõulupühade ajal rattaga ringi uhada. Pärnus nimelt. Muud ei jäänud üle, tahtsin ühe päeva sees paari kaugemasse poodi ja randa jõuda; ja kuigi Dr. Martensid on ideaalsed poris tatsamise saapad, poleks ma jaksanud neid kobakaid nii pikka maad järele lohistada. Ilm lisas muidugi põnevust: +7 kraadi, tuul, päike, plaks – paduvihm, plaks – jälle päike, plaks – uduvihm ja vikerkaar, plaks – rahe… selle viimase raheseguse vihma kätte õnnestus mul (ratta ja villase poolmantliga) jääda keset kesklinna silda, s.t otse meretuule käes. Ai kui valus oli.

Jõulud ise möödusid ohjeldamatu molutamise ja eelmises postis kirutud kohalike kanalite telekava tähe all. Vanad tunnistasid tagantjärele üles, et mu poolvend oli enne pühi väikest põnevust ja sabinat tekitanud, lubades jõuluõhtuks külla tulla (ah et miks sabinat? eks ikka hirmust, et “juhtub see, mis juhtus eile” ehk aastal 2007). Aga lõpuks pidi teine hoopis tööl olema. Nii palju siis jõuluidüllist

See-eest nägin ka vend Kutsu üle pika aja ära; isegi siis ei läinud sugugi viinajoomiseks, vaid limpsisime viisakalt hõõgveini ning vaatasime armsat jõulufilmi ja Kutsu lapse lasteaia jõulupeo pilte. Sic transit gloria mundi.

Ja lööge või maha, aga mulle jätkuvalt meeldib see soe ilm koos normaalset värvi nina, kuivade jalgade (porilombist annab ikka kuidagi mööda nihverdada) ja tõsiasjaga, et iga päev ei pea ahju kütma. Tuleb tunnistada, et kartsin kangesti oma praeguse korteri hiigelsuurt ahju, kuid selgub, et see läheb soojaks ka täitsa mõistliku puudekoguse peale. Ja puude enestega vedas mul omast arust häbematul kombel. Nimelt kui mind telefonis hoiatati, et “kasepindu” (pind… ee… see on midagi õhukest, onju) oleks tarvis veel lõhkuda, arvasin, et “oh, mis te nüüd nalja teete”, aga lõppkokkuvõttes sain 33 euriga ruumist siukest pindu, et andis ühekaupa süles kuuri tassida.

Õnneks meeldib mulle pööraselt puid lõhkuda (erinevalt igavast saega nühkimisest). Lapsepõlves võisin päevad läbi hasartselt kirvega vehkida, kuni peavaluga pikali maha jäin (põrutab ikkagi, eksole). Selle avalduse peale võib mind muidugi ähvardada oht puudelõhkumisele appi kutsutud saada, aga paraku on aastatepikkune arvutihiirega laua nühkimine parema randmega oma töö teinud, nii et võin vaid pöialt hoida, et oma puudega suuremate traumadeta toime tulen. Enivei, niimoodi võib isegi mõnele tulevasele külmakraadile filosoofilise rahuga vastu minna.

…sest loomulikult on ajakirjanduses juba kohal iga-aastased artiklid ülesöömise ohtudest, mida tuleb pidevalt üle korrata, kuna inimesed teatavasti ei õpi; nii et hoidkem köömned ja kummel käepärast;

…ärge lugege vastu jõulu Perekooli foorumit, sest see on masendav… kes istub kurnatuna pool ööd üleval, et viimased kingid pakitud saaks, kes ahastab köögis, kui ämm peedi asemel kapsast nõuab või vastupidi; kes röögib laste peale, kui nood suurpuhastatud elamises mängima kipuvad;

…ärge vaadake nelja kohaliku kanali jõuluaegset telekava, sest see on ka suht masendav (ok, “Kaotatud kaupa” näitavad, see on veits teistmoodi ja värskendav);

…ja ärge põdege poest piparkoogitaignat ostes selle üle, et “kõik” teevad seda ise kodus. Olgem ausad, see suhkrukärsakas on ikka rõve, nagu ühest lapsepõlveaegsest proovimisest mäletan. Ja justkui muud teha poleks, eksole.
(ma ei tea, mis inimestega üks mu tuttav suhtleb, aga sellist probleemipüstitust kuuldes oleksin nende peale peagu vihastanud, kui ainult viitsinuksin.)

Kohalikus toidupoes olid odavad veinid õhtupoolikul puha otsas. Ma kõndisin sealt vahest lihtsalt läbi. Jah. Aga see tühjade kohtade ja hinnasiltide korrelatsioon riiulitel lihtsalt ei saanud märkamata jääda. Sama vältimatu oli ka elav kujutluspilt kurnatud, frustreeritud ja rahatute, üürikest unustust otsivate jõululiste hordidest. Oijah. Eks igaüks mõtle oma rikutuse tasemel.

Aga mina sooritasin sel aastal mitšuurinliku vägiteo ja panin lumise mirdi õunu kandma. Vot sedasi.

Hea küsimus, miks üldse jõululaadale ronida. Vanadele on kingid enam-vähem olemas, traditsioonilise tervisliku meesegu saaks neile ka turult, Sõbrantsid ega muud sugulased pole erilised “käsitöö käsitöö pärast”-kraami fännid ja tagatipuks valis ilmataat lörtsisajuks just Raekoja platsi laada päeva. Prrh! Kel müügitelki ega kilet polnud, sel ei paistnud kinnaste mustridki lörtsikihi alt hästi välja. Vaesekesed.

Aga pole parata, ikka tuleb laatadele viis tiiru peale teha, muid poode pidi jõlkuda ja jalgu järele vedades koju jõudnuna imestada, mis krdi pärast kott nii raske on. Ja OMG, mis segadik sealt kotist siis välja tuleb. Meepurke, meevahast küünlaid, vutimune, helmeid, helmestest kuuseehteid, mänguasju, sokke, säraküünlaid, teeküünlaid, hooaja maitseaineid ja aroomiõli (selle aasta jõululõhnaks on sidrunhein), šokolaadikomm koduta loomadelt, seep hulkuvatelt kassidelt, helkur kirjaga “Ma armastan loomi” …

Ja lisaks vaevab ilge peavalu, sest lörtsiga sai võideldud hõõgveini abil (tean küll, et hõõgvein tekitab mul kogusest olenemata momentaanse pohmelli, s.t enne vinti jääda ei jõuagi). Aga ka see toimus igati õilsal eesmärgil, nimelt pimedate heaks. Meenub üks Gori karikatuur uhkest prouast heategevuslõunal: “Rõõmustage, mu vaesed, täna seedin ma teile!”

Jõuluhullus indiid. Isegi verivorsti-isu pole sel hooajal veel tekkinud, see-eest jõudsin endalegi ootamatult päris ehtsa jõulukaunistuse valmis nikerdada. Mis toimub.
(lahtiütlus: tähendab, tähtaniisipärga ma küll ise ei teinud, see on juba vana ja tolmune ja ei lõhna kah enam sugugi.)

Aga vot abielulised suhted on jätkuvalt bääääd, piltlikult öeldes istume ja põrnitseme teineteisele tülpinud nägudega altkulmu otsa ning iriseme prill-laua ja nõudepesu teemadel. Stiilis: docx? DOCX? Kesse tont kasutab aastal 2011 docx-formaati? Ja juba lähebki nõude lõhkumiseks. Ah, kuidas küll romantikat ja liblikaid kõhus tagasi tuua…

Ja kõige hullem on see, et küsimus pole isegi töökoormuses. Pole halli aimugi, mis mu töökoormus on, sest seda ei tea põmslt isegi päeva piires ette ja tagantjärele arvutada ei viitsi. Kalendrit vaadates selgub, et nt sesse nädalasse on mahtunud kuusteist eri tõlketööd (oo, praegu laekus üks juurde, ma just mõtlesin välja lipata ), vahemikus ühest lausest 29 leheküljeni ja tähtaegadega kahest tunnist kahe nädalani. Lihtsalt stressitaluvus on nii õhukeseks kulunud, et juba pooleleheküljeline tööjupp viib närvivapustuse äärele, sest hakkan eraldi närvitsema veel selle pärast, et mõnd siukest vahelt ära ei unustaks või omavahel segi ei ajaks.

Aga tuleb tunnistada, et ikka veel ei vahetaks kohti näiteks kooliõpetajaga, kel mingi poole aasta tunniplaan ilusti ette teada on. Hehe. Tähendab, asi pole veel kõige hullem, võin küll olla lapik nagu kirjamark, kuid mingine eluvaim on sees. Vahepeal oli asi palju hullem – mõtlesin, et ei võta jõulueelsest nädalast uue aastani mitte ühtki tööd vastu, aga juba mõte, et hiljemalt järgmisel aastal pean jälle toru võtma, ajas tõsisesse ahastusse Kui laisaks ja tänamatuks annab minna, ah?

Igatahes tahaksin praegu jalad lauale lüüa, umbes kilo jagu šokolaadikooki, pudelit veini ja mõnd stiilipuhtast romantilist komöödiat. Aga kui koogikilo ja veini annaks veel kuidagi orgunnida (mõistlik oleks muidugi eri päevadele hajutada, khm), siis romkomiga on hapu lugu, sest sel alal olen ikka üle mõistuse pirtsakas tarbija, nagu selgub. Krt, olen sihtgrupp või ei ole?

Jessas, ma olen niisama pead murdnud, IMDb kasutajate lemmikuliste sirvinud, guugeldanud “romantilised komöödiad soovitage” ja näpuga järge ajanud, tulemus on umbes: “mkmm. EI. nähtud ja jama. mkmm. nähtud ja käib kah, aga ei. mkmm. kindlasti mitte.” Muidugi on ka juhuslikult nähtud ja meeldima hakanud siukseid, aga usalduse võitnud “Stranger than Fiction” ja “Amélie” ja “Down with Love” jms raudvara on nähtud kah juba. Ja mis uutesse avastustesse puutub, siis – kui palju saasta peab läbi vaatama, et midagi talutavat leida??? Enne hakkab oma ajast kahju. Valusalt.

Oeh, hiljuti võtsin Meryl Streepi pärast ette “It’s Complicated” – no ei huvita vanainimeste armuelu. “Easy A” – ei huvita keskkoolilapsukeste armuelu. “Leap Year” – kihlasõrmusemaniakkide armuelu ka ei huvita. “Marley and Me” – jee, seal on vähemalt nunnu labrador. Püha müristus, mul oli lõpuks jumala savi, kas koer sureb ära või mitte, lõpeks ainult film otsa. Nii ei saa ju rallit sõita.

Okei, “Midnight in Paris” oli päris kena, aga peamiselt lahedate pisikeste kõrvalosade pärast (“Dalí! Dalí!”) ja alles sai teda kinos nähtud.

Ma vist ei püüa piisavalt, sest romantilised komöödiad on ilmselgelt ületoodetud žanr ja selle tohutu massi seast võiks ju üht-teist leida – oh well. Tõesti imelik oleks naha ja karvadega sellele probleemile pühenduda, pealegi tuleb ju jõuluaeg ja telekas näidatakse kindlasti jälle Bridget Jonesi ja maitiamis püsikliente veel. :S

Ja vahepealne päike andis lausa siukse laksu, et olin võimeline neljatunnise une pealt (ma ütlen, magamine käib jupiti ja imelikel aegadel) rõõmsasti linna peale keksima minema, lühike seelik seljas, et “uutele” kirjudele retuusidele päikest näidata. Ei ole päris normaalne detsembrikuise Libaroti kohta. Selle käigus leidsin kaltsukast aga veel friigi rippuvate “sabadega” punase hipimütsi, mis on praeguse ilmaga selgelt liiga soe (jälle häda). Ja punase lilletikandiga musta villase seeliku (mis on kirjade järgi 12-13-aastasele lapsukesele mõeldud, aga miskipärast läheb mulle selga!? oo-kei ). Nii et kui nüüd külmemaks läheb, ongi põhjust sinna juurde must-punane hipimantel ja punased kindad välja otsida. Motivatsiooni pole kunagi liiast, eksole.

Aga tõenäolisemalt kerin end ikkagi kodus kerra ja jään talveunelusse, teekruus käe külge kleebitud. Ja kuulan pimedasse aega sobivat tujutõstvat muusikat (mhmh, Theodor Bastard ja Death in Vegas on äärmiselt lõbusad tegelased). Päikest niikuinii iga päev ei anta, tuleb lampidega läbi ajada.

Millega meenub, et ma’i saa kuidagi aru sellest hüsteerilisest kiunust säästulampide ümber. Olen Keskpäevatunni (või Olukorrast riigis, või pigem mõlemad) julmalt kinni keeranud, sest saatejuhi kaeblik hääl omandas sama tooni nagu mu naabrinaistel, kui naabrimehed purjus peaga koridoris ringi kakerdavad; hakka või kartma, et tüüp saab otse-eetris rabanduse või midagi. Netikommentaatorid on kõik suured energeetikud ning looduse- ja tervisesõbrad, kel eluaja varu hõõglampe kodus sahtlis. Postkasti potsatanud Handymanni reklaam valab veelgi õli tulle: “EHTNE HÕÕGLAMP – VIIMANE VÕIMALUS OSTA!!!”. Ajee.

No ma ei tea, kust need Keskpäevatunni prominendid oma kalleid ja üürikesi säästupirne ostavad, mul pole kaheksa aasta jooksul õnnestunud hankida ühtki, mis alla kolme aasta vastu peaks, sooduka ajal üle 40 krooni maksaks (sh “vanasti”, kui valikut vähem oli) ja kole sinine oleks.

Ilmselt olen lihtsalt sobiv tarbija, sest mulle meeldib valge valgus kusetumekollase asemel, vihkan valgust kinni pidavaid kinnisi lambikupleid ja pole iial pähegi tulnud, et tuppa sisenedes peaks kohe esimese minuti jooksul niiti nõela taha ajama tormama vms. Nii viie-kuue aasta sees korra jäätmejaamast läbi põikamine kah just ei tapa, selle aja peale tekib vast mõni surnd kodumasin ja muud sodi ka juurde. Selge on, et nt kempsu säästukas ei sobi, aga pole ka vaja igale poole toppida, kui klassikuid tsiteerida.

Jep, elavhõbe on kahtlane teema, aga vt ülalt jäätmejaama kohta; tegelikult olen isegi oma esimese säästupirni või paar prügikasti visanud, sest krt, ma pole füüsik, vaid pigem lüürik, ja ei teadnud pirni sisust suurt halligi. Järelikult oli viga tollases infolevikus. Ja mis ma nüüd tagantjärele tegema pean, tuhka elavhõbedat pähe raputama või. Näsin parem karbikese maitsvat tuunikala sisse, sobib?

Ei ole siin ilmas midagi ideaalset, aga see kiljuv hüsteeria, nomaivõi, relax. Ei kasva meil kellelgi sinililled autosummutist välja ja oravad ei tee prügikastidesse pesi.

Samast rubriigist:
kunagi lugesin mingit kommentaari vms, ei mäleta, kust või mis teemaga seoses, stiilis “issand, mina küll enam fliisi selga ei pane, lugesin, et see on ümbertöödeldud plastpudelitest tehtud”. Ee… mis ümbertöödeldud plastpudelites paha on?

Ja veel, täna Maxima kassasabas räägib üks onkel teisele:
“Kus see masu siin on, vaata, kuidas inimesed jooki ostavad. Ja sööki. Aga mis sööki? Rämps, puhta rämps! Need sidrunid, banaanid ja sinised Poola kartulid, puha ärra mürrgitatud! Kemikaalid! Sööd ära, kohe oled kärnas!”
…no mul hakkas kahju kohe, et ilmsüüta inimene nii valesse kohta sattus. Piilusin siis diskreetselt kassalinti: kaheliitrised õllepunsud, rumm ja kokaakola. Ei, vist oli ikka seekord õiges kohas.

jep, ma olen ökoteemades nii tumba, so shoot me. aga no on naljakas vahel.