Tunnusmeloodia: Empire of the Sun “We Are the People (Golden Filter Remix)”

ööööööööööööööööööööö
Tore, kui uued töökontaktid ise koju kätte ronivad, aga… maitia, mida numbrijagaja ütles, ilmselt, et ma olen võimeline padujuriidilist teksti eesti keelest tõlkima une pealt ja igast asendist. Mis on muidugi alatu laim. Olgu jumalad tänatud Eur-Lexi andmebaasi eest ja lõppkokkuvõttes sain kenasti kiita, aga tõele au andes olen siiani põhjalikult sooda ja liimist lahti ja asjad loksutavad rohkem kui peaks.

Näiteks. Arutasime ühe tuttavaga kah põgusalt seda heteroparaadi teemat ja maailma muutumist ja kuidas mõned sellele muutumisele vastu punnida üritavad, ja üks pillatud repliik oli: mehed on end naiste silmis nii põhjalikult diskrediteerinud, et ükski naine ei julge end nendega siduda, sellepärast ei saavutagi abielu enam ühiskonnas valdavat staatust.

Jättes loomulikult kõrvale emotsionaalse “ükski” – üldjoontes (st et väga paljudel juhtudel võib nii olla) olen täitsa nõus, kasvõi lähimat näidet vaadates… ma küll ei tea, mis katusekivi pähe peaks kukkuma, et mind kunagi abielluma veenda. A’ mis see näitab, ega kõik pole siuksed omapead kõndivad kassid kah.

Mul aga lõi selle repliigi peale mingi kaitsjainstinkt välja ja meenus ikka-jälle mõlgutatud mõte, et samamoodi kehtib ka vastupidine – naised on end meeste silmis diskrediteerinud (eh, Perekooli vist selle väitega ei julgeks minna ). Mulle vahel ikka räägitakse neist asjadest, ma olen oma jope. (Mis viiks omakorda ühele Perekoolis jms korduvale teemale ehk kas naine ja mees saavad sõbrad olla, aga mul on sellele ühesõnaline vastus ja pikemaks mölaks ei näe põhjust.)

Naised meestes pettunud, mehed naistes pettunud, sada häda, kärss kärnas ja maa külmand. Einoh, ehk tõesti suhtlen vale seltskonnaga, positiivsete ja päikeseliste inimestega kipun pigem tõukuma kui tõmbuma, aga kui enda ümber ringi vaadata, siis olukord on nutune.

Muidugi saab reeglina kuulda ainult ühe poole nägemust juhtunust, aga iga sellinegi jutt kipub kinnitama mu seisukohta, et lähedased inimesed näitavad sageli üksteise vastu liiga vähe austust ja elementaarset viisakust üles. Mõlemalt poolt. Näiteks teispoole raamidesse-rollidesse surumine on minu arvates austamatuse märk. Lihtsalt ei viitsita teist inimest isiksusena võtta, vaid vajutakse stereotüüpidesse nagu vanasse ja tuttavasse, kuigi selgroogu sandistavasse tugitooli. (Ja tugitooli alla visatakse mustad sokid ja õunasüdamed, hehe.)

Sest stereotüübid ongi sellised… ütleme, salakavalad viirused, mis sandistavad eelkõige oma kandja. See, kellele neid stereotüüpe rakendada püütakse, ei pruugi suuremat kahju saada, kui ise ei lase – kehitab õlgu, muigab ja astub minema.

Teisest küljest, sageli vajabki austuse säilitamine teatud distantsi, sest kes meist luubiga vaadates ikka täiuslikult austusväärne on, või kuidas? See distants-vs-lähedus võib aga tõsiseks dilemmaks muutuda. (Oh pagan. Ei, jälle ei oska maailma parandada.)

Njaa, küll mind on kah nimetatud külmaks, kurjaks, “radikaalseks” (st kõnnib esimese jama peale minema), maitiamisveel. Aga siinkohal tahaks (mälu järgi) tsiteerida Kerttu Rakket – ei mäleta, mis aastate tagusest ajakirjaintervjuust see tsitaat pärit on, millegipärast jäi pähe kinni ja on seal siiani:

“Öeldakse, et armastuses ja sõjas on kõik lubatud, aga ega ikka ei ole küll. Pärast läheb sõda mööda, armastus läheb kah mööda ja siis tulevad Nürnberg ja häbi.”

Tunnusmeloodia: Iggy Pop “I’m a Conservative”

Tartu Postimees: Tartus tuleb heteroparaad

Muudkui räägiti ja räägiti ja äkitselt tehaksegi ära. Mida sina kostad või kuhu sina pistad. Kuni ma suud maigutasin (ok, tööd sai ka tehtud), jõudis Rojukene teema ülesvõtmisel ette (nagu üldse kogu mets) ning ütles kommentaariumis enam-vähem kõik asjaliku ära.

Ei tea, läheks kah “kuradi heterote” (tsiteerides Lassie… oih, klassikuid) kambaga välja vainudelle lippude ja lahke lauluga. Või siis pigem… mitte. Sama hästi võiks homoparaadile ka minna, ikka igas pulmas pruut ja igal matusel kadunuke

Huvitama hakkas hoopis, kust nii kindel veendumus, et pereväärtused on pühitud ajaloo prügimäele kui “vabale inimesele mitte vajalikud”. Kui juba n-ö positiivse programmi raames vabadust ja pereväärtusi nii kategooriliselt vastandama hakata, siis on ilmselt tegu “ise küsin, ise vastan”-juhtumiga ja siin ei aita enam paraad ega midagi.

See selleks, näo võttis naerule hoopis korraldaja repliik, et “tõenäoliselt ei too sündmus südalinna kokku tuhandeid inimesi, sest normaalsus on ühiskonnas justkui varju jäänud.”

Vaata aga vaata vihmaussi, see oli kaval lüke. Aga kahjuks kasutan ise seda võtet sageli, nii et mind sellega ei püüa. Sest tõlkes tähendab see umbes: “ma tean ette, et see asi läheb vilinal võssa, aga kui ise esimesena selle välja ütlen, soovitatavalt dramaatiliselt käsi ringutades, valju hädakisaga ning süüdistades nelja aastaaega, Baltikumi kliimat ja kõike peale iseenda, siis ei saa keegi pärast ütlema tulla ja mulle jääb ikka õigus.” Suurepärane ja pealegi lollikindel demagoogia.

Abielu vastu pole mul kah midagi, las elab. Allkirja andma aga igatahes ei lähe, sest minu toetusallkirja sai juba nädal-paar tagasi see teine front, partnerlusseaduse oma, ja sinna see ka jääb, kuni mind pole suudetud ümber veenda küsimuses, kes keda diskrimineerib (ah, omaette küsimus oleks, kas üldse). Minu vaistlik, kõhutundepõhine poolehoid kuulub selle maailma underdog‘idele (jep, hold my head up everywhere ja needsinatsed teised sõnad), aga samas võivad isehakanud pereväärtuste kandjad à la Kojamees –

nii, suud seebiga pesemast tagasi -

ühesõnaga, võivad end siniseks lõuata (jah, me ju kõik teame, et kõige diskrimineeritum on valge keskealine jamaiteamisveel heteromees), millegipärast see ei veena ega liiguta kopka eestki.

Üks asi, millest ma kunagi pole aru saanud, on see hüsteeria lapsendamise teemal. Võttes geidest selle osa, kes üldse mingit paarisuhet soovivad, neist need, kes üldse kellegi leiavad (Eestist vähemalt), neist omakorda püsivamalt kokku jääjad, neist üldse laste soovijad, neist lapsendamisega jantida soovijad, neist taotlemiseni jõudjad, neist üldistele nõuetele vastajad… andke andeks, mis siit järele jääks, tahaks ma teada? Paar “peresisest” juhtu (reaalse olukorra vormistamised) ja kogu moos, arvan.

Siis on üks kontingent, kes mus mingit vaistlikku ohutunnet tekitab, nimelt need, kes väidavad, et “ega minul geide vastu midagi pole, kui nad omaette on, mina olen tolerantne küll, aga neid lapsi hakatakse kiusama ju”. Muidugi hakatakse. Aga vaata, need kiusajad tulevad ju ka kusagilt. Ja ma tahaksin väga eksida, aga kõhutunne jällegi ütleb, et muuhulgas tulevad nad nende väitjate peredest, kes sellist kiusamist NII enesestmõistetavana võtavad. Et sellised silmakirjaliku poliitkorrektse teflon-naeratusega indiviidid saadavadki ühel päeval oma lapsukesed kooli nagu treenitud koerad koertevõitluse areenile ning vaatavad jaheda huviga ja käsi määrimata, et kes sealt elusalt tagasi tuleb. (Mh, ma ei oska. Kuidas sõnastada kõhutunnet?)

Aa, muide, mäletate ikka, kuidas inimesed lubasid kodakondsusest loobuda, kui Rüütel presidendiks saab? Ja mis värk selle Tallinnast ära kolimisega alles oli. Huvitav, mida sellise ürituse puhul meelsuse näitamiseks ette võtta? Mh-mh-mh-pup-pup-pup, retooriline küsimus. Ah, liiga tülikas teostada, nii et ma vist jään ikka mehi vaatama. Kasvõi näiteks seda, on na käepärast. Kvaliteet on alla igasugust arvestust, ja tüüp näeb imho räsitum välja kui praeguses eas, aaaga esiteks on tal kahtlemata mingi je ne sais quoi ja teiseks, see kostüüm on lihtsalt priceless

Mart Laari välja öeldud mõte, et võiks teha filmi eestlaste muistsest vabadusvõitlusest, võttis mul isiklikult küll südame alt külmaks. Ma seda Terevisiooni ei vaadanud, aga loogiliselt võttes võib oletada, et too “tehtagu” tähendaks sellist missiooniga poolriiklikku projekti nagu “Tuulepealne maa”, äkki osaliselt sama meeskonnagagi (eksiksin meeleldi).

Vaata, saatuse tahtel nägin “Tuulepealsest maast” esimesena viimast osa ja see oli selline piinlik elamus, millist ei sooviks vaenlaselegi. Noh, Hollika filmides on klišeed etteoodatavad ja naljakad, pärast loed IMdB foorumist teemat “100 things to learn from [film X]” vms ja mugistad mõnusasti naerda, aga meie oma näitlejad… meie oma… ajaloolased! ja nõnda edasi. Oh ei, palun.

Loll reetur saab juhusliku kuuli (vrd jääb omaenda pommiga luku taha / komistab ja kukub katuseservalt, et head ei peaks käsi määrima), teine paha saadakse kätte, aga enne jõuab ta keerata käki, mille tagajärjel Kugja Faatufe küüsis niigi kannatanud armastajapaarile jääb veel vaid viimne suudlus kesk oranžikaid vereplekke. (Oli ju oranž, ma mõtlen, olnuks telekal värvid nii mööda, hakanuks mõnes muus filmis sama asi häirima?) Miks küll tundub, et kõike seda on juba nähtud, ja mitte vähe. Samas tähendab see, et peaks harjunud olema… aga Laari jutust inspireeritud kujutlus “Maleva” ja “Tuulepealse maa” ristsugutisest on siiski liigne trauma.

Ehh, oma viga, ehk oleks pidanud ilusti sujuvalt otsast peale vaatama.

Sama jama: loen parajasti Frazieri romaani “Cold Mountain” ja vaatan, et film jupikaupa juutuubis üleval… muidugi klõpsisin esimesena “final scene“-klipi peale ja sinnapaika see vaatamine jäi…

Raamatu kohta aga peab möönma, et väga õigel (aasta)ajal sattus teine kätte. Muidu ka neetult hea… eepiline, aga heas mõttes, st ei lähe pateetiliseks kätte, realism ja üldistusjõud mõnusas tasakaalus. Mittemidagiütlevad kurameerimisstseenid võib ometigi edasi lehitseda.

Aga mis ma tahtsin öelda, vaat mina olengi see vati sees hoitud Ada, kes peab üksi kõigega hakkama saama alates elektrikorkidest ja lõpetades selle eest hoolitsemisega, et mulle talvepuude pähe kõdunenud notte pähe ei määritaks. Loomulikult on see tore – kui tegutsemiseni jõutud, on teada, et mis ise tehtud, see on tehtud. Probleemiks on hoovõtmine, ikka juhtub, et mõnda aega istun apaatsena ja nii-öelda mässin end haigutades salli sisse selle asemel, et kirves võtta ja metsa puid tegema minna… toksin hajameelselt arvutis HoMM3-e näiteks ja saan esimese kuu jooksul pähe. Bää.

Ja siis tuleb mõni Ruby tarmukal sammul, kõik selge ja lihtne ja kontrolli all, vahib mind nagu lollakat ja küsib, aga miks, tont võtaks, sa seda, teist või kolmandat juba ammu ära teinud pole?

Hea küsimus, palun järgmine küsimus…

…et kaua sa ikka vanade asjade üle ulud ja hambaid kiristad. (Ei, tegelikult on üks vana arve veel õiendamata, aga sellega pole kiiret.)

Nii et jõudis seagripihirm ka Libaroti õuele, haa. Hea küll, nali naljaks, tegelikult ei viitsi ma eriti seda teemat jälgida. Muretseda jõuab siis, kui laks käes, “profülaktilise” vaktsiinipaanika suhtes olen esialgu üpris skeptiline. Samuti on mul vist kaasasündinud immuunsus vandenõuteooriate suhtes – hea seegi. Arusaadav, et tavalisest karmim gripitüvi pole eriti lõbus… samas tuletatakse ajakirjanduses meelde, et ka “tavalisse” grippi on n-ö alati surdud. Mida mina näiteks unustama kipun, sest igasugused adenoviirused, paragripid ja muud naljanumbrid lähevad võhikul gripiga ühte patta ja karedat kurku kirudes ei tule naljalt pähe võimalus, et niimoodi võib üks hetk sussid püsti visata. Kuigi mul on juba halbu kogemusi mingi krtteabmis “külmetuseviirusega”, mis pildi konkreetselt tasku lööb.

Üht huvitavat juttu kuulsin raadiost küll, see oli vist Kuku “Nädala tegija”, kus mainiti hüpoteesi põhjuse kohta, miks seekordne gripp just noori murrab – et 1977/78. a “hooajal” oli liikunud samalaadne gripitüvi ja võimalik, et tol ajal gripi läbi põdenutel on vastav immuunmälu alles. Tjah, kahtlen, kas mul õnnestus löögile pääseda, nii et pole siin mingit kergendust. Ükskõik, mis viirus mu sel talvel lõpuks kätte saab, pole mul mingit huvi temaga jantida. Oleks et keegi haigena vedelemise eest pappi viskaks nagu normaalsetele inimestele -
tutkit, ise ma seda ju tegema ei hakka. Mida veel? Marss maast lahti, neetud simulant!

Mitte et ma näeks põhjust “unenägude seletajaid” tõsiselt võtta, aga üks n-ö vanarahva tarkus on kuidagi meelde jäänud – et ujumise unes nägemine tähendavat haigeks jäämist. Vot, nädalajagu tagasi sulistaski Libarott rõõmsasti Põhja-Jäämeres majesteetlike jäämägede vahel ringi (ta oli seal nimelt jääkarusid uurimas) ja mõtiskles just, et tea kas hakkab enne külm, kui laev järele tuleb… kui korraga vupsas põhjast pinnale korraliku kummipaadi suurune kahkjashall vesikirbu moodi elajas, lülilised putukajalad vehkimas, ning hakkas mind taga ajama. Ajee.

No ja hakkaski vaikselt pihta: ajutegevuse halvatus, null söögiisu, külmavärinad… muidugi on nälgides külm… aga kui käed kippusid seletamatutel ajenditel soojaks minema, siis see oli tõesti viimane tilk. Soojad käed praegusel aastaajal?? Ei, nüüd on küll surm suu ääres. Olgu nädalavahetus või mis iganes, linna peal laiamise asemel barrikadeerisin end hoopis oma üheinimesekloostrisse ja keevitasin kokku säherduse küüslauguvõi, mis röstitud leiva peal vee silmast välja võttis. Juba lõhna nuhutades hakkas suugi vett jooksma ja niipalju siis isutusest – näeh, kere ikka teab, mida tal vaja on. Rohke sinepiga viinerid, meega röstsaiad ja kange piimaga tee sinna juurde ning olin kui uuesti sündinud, tõesõna. Nurrrr!

Söögiisu söögiisuks, kuid jälle häda – nüüd pean end kõvasti taltsutama, et hommikuti küüslauguvõist loobuda, määrides selle asemel röstsaiale tagasihoidlikku mett ja maapähklivõid. Siiski eelistan pessimistina arvata, et niikuinii haisen õhtust saadik siiani. Sest pessimismiga on see hea asi, et ei pea halbu üllatusi kartma. “Oh jaa, ma tean – mis siis?”

Tunnusmeloodia: Editors “The Boxer”

Pärnu on nii võõraks jäänud… mingis mõttes on see kergendus; täieliku anonüümsuse tunne on omamoodi turvaline. Ja kui (tavaliselt hilisõhtul) sinna saabun, lähen koju väikese ringiga läbi tühja pargi või mööda kõrvaltänavaid, vajades teatud puhveraega kapseldumiseks… nina jopekraes ja pleierile kaasa jorisedes. Mis on ju veits imelik, aga küll ma jälgin, et kedagi kuuldekaugusesse ei satuks. Oh, kesse minnu iki tunneb.

Ja see voodi, kus ma kuueaastasest peale maganud olen, pole enam oma, mu ragisev kael haliseb oma koduse tatrapadja järele ja juba ärgates tervitavad mind räme peavalu ja kummitav lugu, mida mul pleieris pole ja mille sõnugi ma õieti ei mäleta, seega laseb põhiliselt üks fraas peas ringiratast.

Damn this place

Ohjah.

It makes a girl out of me, parafraseerides. Vajutan telefoni äratuse kümneks mindiks edasi ja meenutan, et omal ajal oli mul kombeks ärgata umbes veerand tundi enne äratuskella helinat ja kuidas ma siis püüdsin aja kulgu tagasi hoida. Hea nipp selleks on püüda mitte millelegi mõelda, iga mõtteidu julmalt lömastada ja teha teadvus võimalikult lagedaks. Hakkad mõtisklema, siis liigub aeg välgukiirusel ja juba tirisebki kell, pannes südame ahistusest pekslema. Arvatavasti tegin selle nipi kätteõppimisega endale pöördumatut kahju. Mnjah.

Juba siis oli teada, et algav päev ei ole kindlasti kohe too helge homne ega ka samm iseseisvaks täiskasvanud kodanikuks kujunemise suunas, sest näiteks koolis esinevat täiskasvanud kontingenti jälgides sai liigagi hästi aru, et tegemist on zombiparaadiga ja see ongi kogu too tulevik. Going through the motions.

Meenub, et kui õppisime emakeele tunnis ametlike kirjade, avalduste jms vormistamist, kirjutas üks klassivend originaalitsemispüüus seletuskirja selle kohta, miks ta oma vanaema kirvega ära tappis, mispeale õpetaja (muide, üks nooremaid ja ärksamaid ses kambas) luges vajalikuks pidada hoiatavalt pessimistlik jutlus teemal, mis juhtub inimestega, kes “ei mahu raamidesse”. Neil on elus raske. Kasulik teada, eksole.

Ei suuda meenutada, kas meil oli selline aine nagu ühiskonnaõpetus… vist oli, aga mida seal räägiti… tühi koht mälus. Selle asemel tegi ühiskonna toimimise meeldejäävalt selgeks keskkooliaegse inglise keele õpetaja lihtne selgitus (viisil “elementaarne, Watson!”), et ärgu me ülikoolidesse sisse saamisele väga lootku, sest arvestades meie kooli piirkonda (st kohati agulilaadne puumajade kant) ei ole loomulikult mingit taset loota. Ah soo, selge.

Mitte et see mind eriti morjendanuks (v.a agulilapse kompleksi osatamine), selleks ajaks olin nii maatasa ja tuimaks tambitud, et keskkooliks kooli vahetamine (tuleviku huvides või nii) oli niikuinii mõttetu rabelemisena tundunud. Ega midagi poleks muutunud, kui, siis halvemuse poole. Sütevaka humanitaargümnaasium oli näiteks hullult üles haibitud, oo, lõpuks ometi üks eliitkool blablabla, sinna “vaprate ja ilusate” sekka poleks ikka julgenud nina pista.

Üks suuur ambitsioon oli küll – jõuda sinnamaani, et going through the motions oleks võimalikult valutu ja ei nõuaks erilist inimestega suhtlemist, ning muul ajal suuta piisavalt massi sulanduda, et mitte teenida lõbustatud-haletsevaid pilke. Okei, see on enam-vähem õnnestunud ka. Tuleb sellegi eest tänulik olla.

Siis lähed klassikokkutulekule (viga!) ja tüdruk skaala teisest otsast ehk siis klassi kõige popim tšikk kilkab oma armsa särava otsekohesusega: “ma arvasin alati, et sina hakkad hoopis õpetajaks!” *õkk* “Või ürituste korraldajaks, sa olid ju nii kultuurihuviline!” Siuke pomm lõi nii kauaks tummaks, et jäigi küsimata, ei tea, millal me õige kultuurist või üldse millestki rääkinud oleme… mismoodi ta selle kultuurihuvi tuvastas, kui me terve keska-aja praktiliselt ei suhelnud??? (Oh, ega ma ise poleks ka endaga vabatahtlikult suhelnud… vähemalt teiste nähes, võinuks staatusele halvasti mõjuda.) Vä-ga huvitav. Olgu öeldud, et polnud ma s****gi kultuurihuviline, ilmselt arvas ta, et mis üks nohik muud ikka olla saab.

Jonas Gardelli “Koomiku lapsepõlv” olevat üks kõhe raamat, aga olgem ausad, oma järje (kahjuks pole seda tõlgitud) kõrval on see imho lapsepõlve süütud, muretud mängud. Hea küll, surma seal järjes keegi ei saa, aga krt, üldiselt on raamatutel-filmidel päris raske mind ulguma panna, eksole.

Ühes mina-vormis “kommentaaridest” jutustuse vahepeal küsiti umbes nii: miks ma oma klassikaaslasi siiani vihkan, liigagi palju – sest vihkamine on liiga lähedane hirmule -, miks püüan neid oma mälust kustutada, miks ma ikka veel kardan, et “nad jõuavad mulle järele”? – Kui tegelikult oli kõik päris kena.

(Tähendab, suheldi, sõpsiti, käidi üksteisel külas… eeldusel, et suutsid välja võidelda või osta mingigi positsiooni karjas. Kui ei suutnud, oli s*tt lugu, muud midagi. Sarja kolmandat osa “Jenny” pole lugenud, see on vist veel süngem.)

Tegelikult on selle segase rändi inspiratsiooniks Notsu blogis elavat vastukaja tekitanud koolivägivalla teema ja selle lugemisest tärganud mõte, et koolivägivald/kiusamine on näiteks tõrjutuse kõrval isegi erikuradi glamuurne (ok, on küüniline sõnastus siis on), näedsa, peetakse probleemiks, arutatakse tõsiselt, pakutakse välja võimalikke lahendusi.

Tõrjutusega seevastu pole midagi peale hakata, pole mõtet õhku peksta, või kuidas. Tatised paberikuulid juustes, tõukamised ja mõnituslaulud, oh kamoon, selle peale ei pilguta keegi silmagi, see pole piisavalt… glamuurne.

Muuhulgas ütleb Notsu kuldsed sõnad:
“Ega ma ei arvagi, et enamikus koolides oleks mingid eriliselt nurjatud lapsed, nad on lihtsalt lapsed, kellel on igav ja keda on liiga palju koos, et üksteist indiviidina võtta.”
– just, pole ma suurem asi analüüsija, aga tundub, et too märja halli kaltsuna lehkavate klassiruumide kohal ripnev igavus ongi see, mis tagasivaates nii mõndagi seletab. See on päris vastik vaatepilt, mida inimesed kollektiivis tegema hakkavad, kui neil igav on ja kui kellegi juures haistetakse kasvõi aimamisi potentsiaalse peksukoti lõhna (see viimane võrdpilt pärineb kah Gardellilt).

Lüüakse igaks juhuks esimesena ja lüüakse kõvasti, sest kardetakse vastasel korral ise sellesse rolli sattumist – grupidünaamika reeglid on halastamatud. Ja lööjad pole mitte loomulikud liidrid – nemad tunnevad end piisavalt turvaliselt -, vaid just sellised “ohustatud”.

Oi, ma olen seda näinud päris ootamatutes kohtades ja päris normaalsete täiskasvanute esituses ja see ei väsi hämmastamast, kuigi on ju nii loogiline ja loomulik. Igatahes ei oska ma selle peale enam vihastadagi, pigem on naljakas. Mis teeb muidugi asja hullemaks, sest kellele ikka meeldib, kui teda pooleldi irvitades, pooleldi vastikusega vaadatakse.

Nii et parem on sellistest kahtlase väärtusega lõbustustest hoiduda. Kui tegelikult on kõik päris kena. Loodusseaduste vastu ei saa niikuinii, kui udus sohu jalutad, siis ega udu süüdi pole. Mis sai siilist udus, kui tal polnud isegi moosipotti ega ootavat sõpra? Keegi ei mäleta, kuhu laukasse ta kondid jäid, teadagi. Tavaline lugu.

Oeh, ma tunnen end muusikas nii andestamatult lollina, kunagi ei seisa meeles uudiseid jälgida ja vähegi väsinud peaga (st tavaliselt) ei suuda ma lihtsalt mingit uut-huvitavat albumit võtta ja otsast kuulama hakata. Ei suuda keskenduda. Aga peab möönma, et kui miski end juba kõrvu haagib, siis haagib korralikult ja lajatab nii, et silme ees must, irw.

Pealegi, kuna ma n-ö ei ela muusika sees (vähemalt enda arvates, kuigi mitmed tuttavad peavad mind melomaaniks… nendega võrreldes siis), pole aastate jooksul ikka veel päriselt harjunud faktiga, et pole enam “scootri ja caatri” ajad. St kui tundus, et on kindel käputäis “turvalisi” artiste, keda üldse kuulata, ja raadiost tulev uus muss on puhta pask.
(Ei, muidugi oli oma viga ka, et ei osanud “kõiki” õigeid asju üles leida. Aga ikkagi.)
Et TEGELIKULT tuleb praegu riburadapidi päris uut mu maitse järele kergemat kraami. La Roux, Kasabiani uus album, uus Popidiot jne. Mõne aasta tagused asjad hakkavad kah alles vaikselt kohale jõudma, vanast harjumusest umbusklik nagu olen. Ikka-jälle avastan end möödaminnes, kuid siiralt hämmastumas. Polegi vaja ülepeakaela 80-90ndate nostalgiasse kaevuda, tehaksegi praegu head muusikat? Tõesti? Ihsand jumal…

Samas… need praegused lemmikud kipuvad nostalgiakraamist šnitti võtma ja mitte vähe, aga jumala eest, lasku käia, eriti kui seda tehakse sellisel võluvalt tantsulisel moel ja joydivisionliku vokaaliga nagu Editors loos “Papillon” (argh, mul on jälle one track mind sõna otseses mõttes). Hoiatus: igav video (paned loo käima ja loivad nt külmkapi juurde, ja kui võileib valmis, siis poisid ikka veel jooksevad)

Mingi nädal tagasi kuulsin teist nii põgusalt, et polnud võimalik isegi sõnade järgi tuvastada, aga jalg hakkas otsekohe tatsuma, “mis lugu see on, aah, mis lugu see on?” Õnneks järgmisel korral raadiost kuuldes räägiti paar sõna juurde kah.

Ma tahan siukest tantsupidu, kus seda lugu mängitakse, ja kohe.
Sellega seoses hakkasin mõtlema, et tea, kas minu jaoks perfektseid tantsupidusid üldse ongi, see oleks omamoodi segu retrodiskost ja BFTVst, veidi utreerides, et nt Editors ja siis Camouflage’i “Love Is a Shield” ja selle otsa kohe Combichristi “This Shit Will Fuck You Up”, hehee. Et karmi tumetümakat, aga samas kamaluga armsat nostalgiat ja rokenrolli. Duran Durani kindlasti, Bowielt midagi, Placebolt leiaks ka midagi (“Taste in Men” nt), The Missioni “Never Again”, Depeche Mode’i… miks mitte Nirvanat ja Sõpruse Puiesteed ja Tiamati (“Vote for Love” või “Brighter than the Sun” läheks igatahes loosi) ja üldse kõike segamini.

Einoh, tõenäoliselt ei tuleks sellisele peole kumbki sihtgrupp, nii et mnjajajah. Kehvasti. Võib-olla kusagil Talinas tehakse vahel. Või siis mitte.

Nii et küsimus suurele ringile. Mis lugudest teie tantsupidudel puudust olete tundnud?
(tean küll, et lugejaskond pisike, aga samas tean ka, et selles leidub inimesi, kelle maitse minu omaga kas ühest, teisest või kolmandast kandist kokku kõlksub – mis pole muidugi arvamuse avaldamiseks kohustuslik -, nii et paneme õige ühe täiusliku peokava püsti, mh, ah?)

Prügikastimälu prügikastimäluks, ilma Google’ita poleks sest niigi palju tolku (eriline avastus muidugi). Viimati kinos käies vahtisin hajameelselt “Avatari” treilerit, et wtf, mis asju tehakse. No ma ei hoia uutel filmidel järjekindlalt silma peal ja olin nii poole silmaga lugenud, et mingi tehniliselt eriti ambitsioonikas projekt. See pole mu jaoks piisav argument, nii et mis sisu ja värk on, jäi märkamata. Treiler pole kah kõige praktilisem asi filmi sisu tutvustama, aga nii kui kaadrisse vilksas kõigepealt ratastoolis tüüp (too Sam Worthington, kes pidi ihuüksinda maailma “Terminaator IV” ära päästma, nii hästi-halvasti kui sai) ja siis mingid laboris loodud sinised ulmeelukad, käis mul kusagil kuklas klõps.

Ahaa. Kadunud onu Horisontide hunnikud. Mingi 70. aastate aastakäik, siis, kui ajakiri oli suures formaadis ja matil paberil. Järjejutt, kuigi mitte eriti mahukas. Nii-nii. Oli seal ratastoolis mees, kes oli nii-öelda operaatoriks Jupiterile (!) saadetud biorobotile. Too pidi rajama baasi järgmise laevaga saadetavatele omasugustele emastele… et siis nö kolooniale alus panna (njaa, suudlusstseene nagu filmis polnud, aga lootus skoorida oli täitsa olemas ). Kas see nüüd ainus põhjus oli, aga loomulikult hakkas tüüp eelistama ratastoolile seda, kui ta sai kentaurisarnase (inimese ülakeha, nelja jala ja vägeva sabaga) halli eluka nahas mööda Jupiteri ringi kolada, olgu tingimused kuitahes karmid.

That shit blew me away, man. Ma’i mäleta, kui vana tookord olin, ilmselt ulmekate jaoks sobivas eas… kes teab, kui Horisont oleks seda järjejuttude liini aktiivsemalt arendanud (mäletan veel mõnd üksikut krimi- ja ulmejuttu), oleksin kardetavasti mõnel hoopis muul erialal kui praegune, hehe.

Tee mis tahad, meelde ei tule, mis jutt see selline oli… paar väikest googeldust ja hoplaa, muidugi polnud ma esimene, kes pidas “Avatari” sarnaseks Poul Andersoni novelliga “Call Me Joe” 1957. aastast (mis seletab huvitavat ettekujutust Jupiterist) ja Horisondis ilmunuvat see 1978 (“Mu nimi on Joe”). Juhuu! Mida inimesed enne Google’it tegid, ah?

(Hm, mis nad ikka tegid, Yahood ja Altavistat kasutasid ilmselt…)

***
Krt, ma ei salgagi, et sentimentaalsus pole mulle võõras… kuigi seda tuleb julmalt kapis kinni hoida ja ainult harva korraks värsket õhku hingama lasta. Aga misasi see peab olema, mis paneb inimese ostma täikalt kümne krooni eest soola- ja pipratoosi, mida ta elu seeski sihipäraselt kasutama ei hakka (soolatoosi augud kipuvad tüütult ummistuma ja pipra jaoks on veski)???

*punastab natuke*

***
Jeez, miks ma seni ei teadnud, et Ian Curtis on surnuist üles tõusnud (see pole praegu eriti originaalne iseloomustus, aga tühja kah)

Vaatasin siis ära selle “Püha Tõnu kiusamise”; kuigi poole silmaga loetud arvustustest oli üsna hästi aru saada, et tegu on tõesti “tudengifilmiliku” teose ja “tsitaadikogumikuga”. Noh, “Sügisball” meeldis mulle küll väga. Küünilisuse ja empaatia segu, just mu meele järele, jajah. Aga samas oli selgelt tunda, et tegelikult on Õunpuu palju rämedam vend kui ta suvatseb välja paista lasta ja et “Sügisballiga” hoiab ta end omajagu tagasi, mängib reeglite järgi nii-öelda. Seega tahtsin näha, mis see “päris” Õunpuu siis on.

Nagu arvata, küünilisust on seekord kapaga ja empaatia nägemiseks tuleb kõvasti silmi kissitada. Üsna varsti sai selgeks, et sisuliselt see film mind eriti ei kõneta, jäigi rohkem aega huvitavat pilti vaadata. Must-valge õigustas end täiega imho, täiuslik, täiuslik. Võõrastavalt aeglane, peaaegu märkamatu kaamera liikumine, mis vaatajal katuse sõitma paneb. Huvitavalt valgustatud näod. (Kõrvaltegelased olid ikka selline fantastiline lõustade galerii, et vahi või söömata.) Nägude kattuvus “Sügisballiga” häiris natuke, aga näiteks Juhan Ulfsakit ma ära ei tundnudki, hehe.

Üldiselt oli esimene (võhiku)mõte, et kui on juba olemas Roy Andersson (teate küll, “Teise korruse laulud” ja “Teie, kes te elate”, mis mulle üsna mõõdutundetult meeldivad), siis milleks see Õunpuu veel. Aga tegelikult… miks ka mitte, oma Eesti asi ja puha Mis ma tahan öelda: minu meelest on selline vaatenurk, selline film mõnes mõttes vajalik.

Samas – tekib tunne, et see film on paar aastakest hiljaks jäänud. (Mis parata, alati kipuvad filmid hiljaks jääma, pole ju nii, et idee tuleb ja järgmine päev on asi valmis.) Filmi teravik oleks justkui ikkagi majandusmulli-aja vastu suunatud ja praegusel hetkel sarnaneb see laiba jalaga togimisega. Või kui mitte päris laiba, siis halvatu, think “Thérèse Raquin”, eksole. Mis on kah võib-olla stiilselt dekadentlik, aga teravus, teravus kipub ära kaduma.

Mh…. soovitaks vaadata, ei soovitaks… ah, muidugi soovitaks, aga ootusi ei tasu võib-olla liiga üles kruttida.

Ausõna, ma kohe lõpetan ära selle mõttetu ingumise poliitika ja valimiste kallal – esiteks ei viitsi ma niikuinii mingit teemat korralikult ette võtta ja teiseks puuduvad nii taustateadmised kui ka tõsine motivatsioon nende hankimiseks. Aga sellega seoses hakkas lambist kummitama mingi värsijupp.

Lieber Herrgott, mach mich blind,
dass ich alles herrlich find’ *

Müstika, misjaoks ja kustkohast mul saksakeelsed värsid peas vedelevad, ma ütlen, mälu nagu prügikast, noh.

(aga üldiselt on tuvastatav, mis ajastust see laul või vemmalvärss võimisiganes pärit on, sest edasi läheb see nii:
Lieber Herrgott, mach mich stumm,
dass ich nicht nach Dachau kumm’ **)

***

Ja kui juba saksa värkidele jutt läks, peab möönma, et kui Rammsteini kiisulugu on imho (temaatiliselt iseloomustades) tuim nühkimine, mis ei pane isegi lae värvimise üle mõtisklema, vaid sellist sorti, kus üldse poole peal magama jäädakse…

siis haikalalooga rehabiliteeris punt end minu silmis jälle kenasti ära. Mis teha, sõnamängud on lahedad (ee… mis siis, et ma esimese raksuga kõigest aru ei saa, küll jõuab tekstis näpuga järge ajada) ja refrään on kuidagi eriliselt nunnu segu loodusfilosoofiast (irw) ja millestki lastelaulu meenutavast.

Und der Haifisch der hat Tränen
und die laufen vom Gesicht
doch der Haifisch lebt im Wasser
so die Tränen sieht man nicht.

In der Tiefe ist es einsam
und so manche Zähre fliesst
und so kommt es dass das Wasser
in den Meeren salzig ist. ***

Ah, muidugi, see meenutab ju natuke heeringalaulu.

* igaks juhuks:
armas jumal, tee mind pimedaks, et ma saaksin kõike ilusaks/meeldivaks pidada
** armas jumal, tee mind tummaks, et ma Dachausse ei satuks
(ja juhul kui ma nüüd puusse panin, siis Aki või keegi ehk tõstab kisa )

*** Seepeale Neptun vihastas ja ütles: kuule, heeringas, sa oled ikka hea Till küll. Heeringas kukkus pisaraid valama ja vandus, et ta enam soola ei puutu, vahetab nime haikalaks ning piirdub sestpeale viineri ja hapukapsaga. Aga jälle jama, viiner on ikka kas liiga suur või liiga väike ja hapukapsast pole Saksamaal üldse saada, masu aeg noh. Heeringas läks mulksti meresügavikku üksinda nutma ja emotsema ja sellest ajast, tõsi see, on merevesi soolane.

Heh, jõudsin lõpuks niikaugele, et Zeppelini kangapoest mööda lontsides astusin sissegi, et kudumisvardaid vaadata. Tuvastasin üsna kähku, et vajalikku numbrit pole, aga müüja jõudis ikka abi pakkuma tulla. Ja teatab reipalt: “Kui te kingitust otsite, siis meil on tulega vardaid ka!”
…
Maitia, miks mul ei õnnestu poeskäimiseks sobivat riietust valida… kapuutsiga pusa, jope ja laiguliste pükste kombinatsioon ei anna vist tõesti aktiivsest kudumisharrastusest tunnistust.

Aeg aga näitas, et kui ma (eile) lõpuks need paganase 10 mm vardad ostetud sain (õpetuses oli ette nähtud 12, aga mida pole, seda pole), õhtul oma krt teab mis ajenditel olemas oleva koduse lõngavaru üle vaatasin ja proovilappi kuduma istusin (selgus, et pean viis lõnga kokku panema, mispeale mõtlesin õudusega võimalusele, et pean kogu kupatuse pärast üles harutama – selleks olnuks mul ilmselt viit abilist tarvis)…

siis põhimõtteliselt ma sealt enne ei tõusnud, kui müts valmis. No mõistetavate pausidega siiski. Kellaraip jõudis selleks ajaks mingi kolm saada. Samas – 99% kindel on see, et oleks ma töö käest pannud ja magama kobinud, siis sinnapaika ta oleks jäänudki.

Mida meenutas ka lõngakotist leitud õnnetu poolik kinnas. Kõvasti mälu pingutades sai tuvastatud, et see on ikkagi käesolevast sajandist pärit, aga abi tal, vaesel loomal, sellest polnud…

Tüüpiline mina. TÜÜPILINE. Ei mingit enesedistsipliini, ei ühes ega teises suunas.

***

Vaidlesime täna kolleegiga tükk aega tuliselt poliitika teemadel, muuhulgas selle üle, kes on tegelikult roheliste valijaskond ja kas näiteks “ökoemmed” ja ökopoodnikud ka sinna kuuluvad.

Kolleeg arvas, et olmeökondus on eestlase jaoks loomulik ega seostu poliitikaga piisaval määral. Mina jällegi väitsin, et see justkui “peaks” nii olema, aga miks siis ökondusest üldse räägitakse, kui ta nii loomulik on (ilmselt olen viimasel ajal imelikke ajakirju lugema sattunud… kuigi ma isegi ei mäleta, kumba mu ema vahel ostab, kas Naistelehte või Naisi). Viimaks jõudsime tõdemusele, et me kumbki ei tunne ühtki võitlevat ökoemmet ega nende poliitilisi eelistusi ja seega on kogu eelnev jutt raisatud soe õhk. Hehe. Ei õnnestu ikka see konstruktiivne vestlus ühiskondlikel teemadel. Liiga tüüpiline.

Kui konstruktiivsus ei edene, võiks ju huumorit rakendada, aga see kah millegipärast ei edene. Loomulikult ei taipa hästi, kas ja kuidas keegi seda kompotti tõsiselt võttis, ükskõik mis kandi pealt: “keda neist sa ka ei valiks, saad Ansipi”, valged jõud, roheline koletis, Tallinna vabastamine, nagu oleks seente või fantasy-kirjanduse või pigem mõlemaga liialdatud. Nüüd on ilmselt kaif lännu ja pohmakas juba poolel teel, aga kas millalgi lõbus ka oli? Ma ei tea, minul küll ei olnud. Oma viga vist.