it’s going sour, isn’t it?

Tunnusmeloodia: Clan of Xymox “There’s No Tomorrow”

vaesusega on see häda, et koos kõige muuga (krt, need teksad ei tohiks mulle jalga minna) kipuvad ka blogitavad teemad kokku kuivama. ei mingit erilist glämmi, tšilli ega grilli.

aga noh, kuna avastasin, et Ekraani piletihinnad on jälle kusagile maa-alustesse sfääridesse langetatud, siis tuleb “Tõprad” ikka viisaastaku plaani võtta, niipaljugi kultuuri, hehe.

(tallinlased, tulge üle, saate kolme kümpi eest kinno ja jõuluks koju.
ei, tõsiselt, mu Tallinnas elav sõbrants just hiljuti kurtis, et ei raatsi kinos käia, ja pidi pikali kukkuma selle infi peale. oma viga, käigu sagedamini mul külas.
aga ta vist ei julge, sest eelmine külaskäik mu eelmisse korterisse oli ehk liiga suur kultuurišokk – ülevaltnaaber kukkus keset ööd pröökama ja mööblit loopima nagu tal ikka kombeks oli, mispeale mina loomulikult külma rahuga külge keerasin. ja peldik, noh, peldik oli kah selline nagu tal kombeks oli… )

ja veel sattusin laupäeval täikale, mille martsipaniroosiks oli korralik plaadilett; arvatavasti vedas mul jälle häbematul kombel, et selle juurde “hiljaks jäin”, sest esiteks oli parem kraam juba muidugi lännu ja teiseks hakkas müüja hinna ütlemisel mõtlema ka selle peale, kui palju plaate tal koju tagasi tassida tuleb.
aga ikkagi, sellises seisus… plaadid? kinopilet??? eh, prioriteedid, tüdruk, prioriteedid on sul paigast ära.

vahin kalendrit ja ei suuda uskuda, et selle kuu suhteliselt (kõik on suhteline, onju) pisikese laenuga üle elanud olen; nonii, vaatame, kuidas september hakkab olema, ilmselt samasugune.

palju õnne mulle.

aga kõige rohkem käib mulle närvidele see, et ma olen sunnitud sagedamini süüa tegema. saate aru. ja nõua pesema*, ihsand jhumal.

*pärnumaa värk

pind teise silmas vol 2

Lugesin mina Michael Cunninghami “Erilisi päevi”. No ei tundu kõige õnnestunum asi. Justkui oleks autor tahtnud midagi Eri Diipi teha, aga välja kukkus nagu alati.
Samas mulle tohutult meeldib tüübi õhuline stiil, selline murtud toonides värviline ja veiklev.

Okei, see selleks. Raamat koosneb kolmest korduvate elementidega jutust; viimases on peategelaseks android, kes peab Old New Yorki turismilinnakus röövli ametit. Nii jah. Kuna ajastutruu (20. sajand) välimus on sel töökohal kohustuslik, vahtis meie robotikene usinalt vanu videosid ja oli “lõpuks jäänud Kurikael Sidi juurde ning oli lisanud sellele Morrissey juuksed”.

Morrissey kohta on joonealune märkus ka: “Bill Morrissey, ansambel The Smith (sic!) solist”.

Ausalt öelda ei olnud ma eriti süvenenud lugeja, seega oli mul jumala savi, kas Kurikael Sid on mingi koomiksitegelane, sarimõrtsukas või vadeva. Aga kuigi ma Morrisseyga koos joonud pole, tean isegi mina, et Bill ta’nd vaevalt on.

See tegi ka Kurikael Sidi identiteedi suhtes valvsaks… väike googeldus ja voilà – loomulikult osutuski va kurikael kurikuulsaks varalahkunud pungilegendiks Ooh, huumor.

P.S. sain suurel pühal ägeda kangelasteoga hakkama, vahtisin “Düüni” esmakordselt ilma edasi klõpsimata läbi (kuigi loomulikult pausidega). Argh. Ma arvasin seni pooliku vaatamise põhjal, et see on üks puiseimaid filme, mida tean. Selgub, et on veel puisem. Okei, õnnetu saatusega projekt jne, aga ikkagi – mis on valus, see on valus. Mida kuidagi ei suuda andeks anda, on nood tegelaste pealeloetud mõtted (või kuidas seda maakeeli nimetada). Aiiii! I feel like I’m taking crazy pills!
Samas… eriefektide ja psühhopaadiirvega Stingi pärast tasub isegi vaadata (imho)

ma tahaks nutta

Või tegelikult ma usun, et nutta tahaks pigem Frank Sinatra, mina igatahes röökisin hüsteeriliselt naerda ja siputasin jalgu, nii et oleks tooli pealt alla lennanud. Ma ei tea, mida see ütleb mu huumorimeele kohta, aga hei – keda huvitab?

No loomakaitsjaid võib-olla.

Kohutav mõrtsukatöö eesti rahva paipoisi Allar Levandi käe läbi paljastub nimelt siin: võta lahti R2 15. augusti sporditeemalise “Leviosuti” järelkuulamine, teine saatetund, ja keri 38:40 peale. Ah jaa, pärast seda saab veel kuulda Europe’i lugu modernsest jalgpallist ja räppivat Uno Loopi.

Puhas kuld, ma ütlen (mitte Viljandi kõrts).

(Edit: mis krdi pärast ma kohe selle peale ei tulnud, et juutuubis võib asi üleval olla. Aga raadiosaade on ikkagi puhas kuld.)

P.S. huvitavaid otsingufraase: saku suurhall mahutab placebo. Mahutab jah, ise nägin. See õnnestus ilmselt tänu sellele, et Brian Molko eriti palju ruumi ei võta

märkmeid sõgedate külast vol 2 & ajarännakutest

Tunnusmeloodia: La Roux “Bulletproof”
(lugu on iseenesest igavavõitu, aga a) mulle meeldib see ätitjuudiga tšikk ja b) meenus üks kommentaar selle video alt:
“The 80s are officially back, children.”)

vat ei oskagi nüüd öelda, on see mõte kõhe või hoopis lohutav. et isegi kui Pärnut tuumapomm peaks tabama, jäävad ilmselt peale prussakate alles ka kesklinna sõõrikubaar, Onu Sami burksiputka ja Pudeli-Vovka.

ja juhul kui see hallukas polnud, nägin päris ehtsat punnvõrri mööda tänavat täristamas. jeerum, jeerum. olin ajakapslisse sattunud. see oli küll hirmutav kogemus.

***

käisin eile Triin Soometsa esinemist vaatamas-kuulamas ja sattusin parajasse segadusse, ise ka ei saanud aru, miks. vähehaaval ikka harutasin lahti. no vaata, nii umbes 18-aastasena olin mingi periood “Sinisest linnast” täielikus sõltuvuses, just sellepärast, et selles oli peale lüürilisuse ja huvitavate seoste mingit sarkastilist teravust, karmi sirgjoonelisust.

krt, kadedaks tegi. juba siis ma teadsin, et just seda ma endale tahan. “põlglik naeratus huulil ja taskutes käed,”, nagu. kuulikindel, jajah.

noh, inimene on ikkagi mingil määral arenguvõimeline. päris rahul ma endaga pole, aga mõneteist aasta progress on tegelikult üle ootuste, tuleb tunnistada. kui vaadata, mis punktist alustatud sai. *judistab õlgu*

huvitav, kas Triin Soomets püstitas tolle aja paiku eesmärgi malbemaks ja naiselikumaks areneda? ja nüüd aastate pärast vaatab samamoodi, et hmm, pole paha?

ah, sitt nali. ühesõnaga, olin kergelt pettunud.

pind teise silmas

Hargla “pateetilistele pisikuningriikidele” (“French ja Koulu”) on ilmunud vääriline võistleja: “biograafiline sketš” (raamatu iseloomustusena).

Ma tahan seda sketši näha. Kuidas seda lavastada, Ernst?

(…mõtiskles Libarott ja andis endale kindla lubaduse, et vähemalt järgmine kord raamatukokku minnes hoiab ta võõrkeelsete raamatute osakonnast heaga eemale. Igaks juhuks. Õudseid asju võib muidu juhtuda.)

märkmeid sõgedate külast

Hääl telefonis on uskumatult reibas. Talumatult isegi, ütleks.
“Kuule, saad sa homme hommikuks ühe pisi-pisikese töö ära teha? Või puhkad?”
“Ee… öhm… tegelikult veel puhkan jah, aga täna õhtul tulen linna tagasi küll.”
“Oi, siis homme oled kindlasti värske ja puhanud ja tõused hommikul kell kuus, jah?”
…

Ma ei hakanud täpsustama, et olin terve kena päeva rakkes olnud ja tulin parajasti muru niitmast (mehaanilise niidukiga, eksole), higine ja mullatolmune, söömata, käe- ja jalalihased karjuvad appi ja rahu ei anna mõte, et mis krdi pärast ma kohe hommikul kõiki moraalseid ja ebamoraalseid kohustusi pikalt ei saatnud ega läinud hoopis mulksti kaelani merre, et sealt välja tulla alles siis, kui on aeg oma kondid bussi peale lohistada.

Tõepoolest, miks, for faks seik.

Oma viga… ütlesin ju, et puhkan.

Ebamoraalsete kohustuste all tuleb ilmselt silmas pidada isaga nägelemist, mis on ju iseenesest sügavalt ebamoraalne tegevus, neljas käsk ja needsinatsed teised sõnad, aga nähtavasti ilma ei saa, heh. Isa oli vahepeal ette võtnud aknaremondi ja tegeles parajasti akende kittimisega. Kaks korda võite arvata, millega…

… kitiga loomulikult.

Ma saan muidugi aru, et akende värvimine pole asi, millest mulle või mu poolvennale tingimata telefonitsi raporteerima peaks. Ja sellest ka, et mu kujutlusvõime ei küündi nii hirmsate ähvarduste väljamõtlemiseni, mis paneksid papsi oma vanakooli kätega puutuma sellist tänapäeva väljamõeldist nagu silikoonipüstol. Isegi kui oleksin projektist teadnud ja oma silikoonipüstoli proovimiseks kaasa võtnud.

Aga olgem ausad, tulemus nägi ikka päris valus välja, sest tänapäeva kitt polevat ka enam see mis omal ajal.

Torin jätkus sellega, et ostetud aknavärv ei olegi õlivärv, jälle mingi tänapäeva värk. Ma küsin, kas sa siis purgi pealt ei lugenud, et tegemist on sünteetilise kraamiga. Luges küll, aga no aknavärv, aknavärv. Ma küsin, kui sa tahtsid valget õlivärvi, miks. sa ei ostnud siis. valget. õli. VÄRVI!!?

Ärgu ma tulgu õpetama!
*ägab ja peksab pead vastu seina*

Ja kui olime jupp aega teineteise peale karjunud teemal, kummal on ehituspoes ikka raskem elu, kas temal, kes ta on “kolmveerand sajandit nende asjadega tegelenud” (ohoh, endine avastamata lapsgeenius remont- ja ehitustööde alal) või minul, kes ma naisterahvana olen ise katse-eksituse meetodil üht-teist ära õppima pidanud, läksime jälle kenasti rahulikult (harjunud asi, noh) oma askelduste juurde. Vahetades teineteisest mööda lipates mõne tunnustava kommentaari ja näsides pärast täies üksmeeles hoolitseva tütre tehtud võileibu. Küsimus, kel raskem elu, jäigi lahtiseks. Mnjah.

Ooh, me oleme ikka nii liigutavalt teineteisesse.

before we all go under

nädalavahetuse sissejuhatuseks sobiv (ee… not) meeleolumuusika… oh, lahe, kui kunagi kõriauguni käiatud ja seejärel aastateks unustatud lood lambist meelde kargavad.

Radiohead – Street Spirit (Fade Out)

***

Tibijuttu kah (jajah, üldistame jälle rämedalt ja loeme igasuguse riietuseteema tibijutuks):

huvitav, mis on tenniste-ketside räbaldumise ajaline rekord, juhul kui keegi seda mõõtnud on? igatahes fakt on see, et nädal enne folki Maximast ostetud tennised kaotasid folgi lõpuks olulise osa taldade pealiskihist – niisiis nädal, võta või jäta, ei rohkem ega vähem. jeejee. vat sulle tants ja tagaajamine.

jumalad tänatud sellegi eest, et need olid maximast pärit viiekümpised tennised ja mitte näiteks nood eksklusiivsed rahvuspapud, onju.

vähe tõenäoline, et see paneks mind nüüd kohe Converse’i vms peale üle minema, aga ikkagi: pff. Pffff!!!

raamatupohmakas

Nii-nii, hiljuti “tuli mulle küünal pähe” ses suhtes, et mis valesti on. Püha müristus, õige mitu nädalat pole raamatukokku jõudnud. Selge – diagnoos: võõrutusnähud. Maakeeli raamatupohmakas. Mitte et kodus kõik raamatud korralikult kaanest kaaneni läbi mälutud oleks, aga ikkagi.
Isegi raamatukogukaart oli jõudnud vahepeal kultuurikihi sekka ära kaduda, aga mõne stardikatse järel sai normaalne seisukord taastatud. Mööndus: kunagi pole välistatud, et raamatukogu raamatud jäävad poolikult läbi lehitsetutena kolmeks nädalaks vedelema, aga krrt, mul on vähemalt valikuvõimalus, eksole.

Sellega meenus, et juba tükimat aega vedeleb mul poolikult ka üks lugemisteemaline meem. Kui mälu ei peta, siis näpsasin selle Ralfi juurest. Kes soovib, näpsaku omakorda.

1. Milline raamat on su riiulil kõige kauem seisnud?
Kui nüüd muinasjutud ja värvimisraamatud kõrvale jätta ning “päris oma” riiulit silmas pidada, siis tõenäolisimad kandidaadid on vist Kundera “Olemise talumatu kergus” ja 1990. aasta luulekassett (Triin Soomets, Elo Vee, Liisi Ojamaa, Ats, Ruth Jyrjo).

2. Mida praegu loed, millise raamatu viimati läbi lugesid ja mida loed järgmisena?
Viimati lugesin Jonathan Franzeni “The Corrections” (korralik, aga külmaks jätnud perekonnaromaan). Üle rea ka Patricia Cornwelli Kay Scarpetta-sarja krimkat “Unnatural Exposure”, aga kuigi naiste kirjutatud krimkad on täitsa meeldinud (Karin Fossum, P. D. James jm), siis see oli küll viga. Enam ei tee.
Just sai läbi De Bernières’i “Captain Corelli’s Mandolin” – kuna olin hiljuti juhtunud ekraniseeringut nägema, siis mõtlesin, et hää küll, vast on raamat veits vähem läila. Noh, esimese reaktsioonina filmi ja raamatut võrreldes kukkus karp lahti, teiseks tuli rõve sõim serbia keeles ja kolmandaks mõte, et selle filmi liigitaks koos “Roosi nimega” EC-500 (Embarrassingly Cheesy, viiesajaga) ja rakendaks väheke leegiheitjat. Süžeedel oli ikka väga vähe ühist
Järge ootab Michael Cunninghami “Erilised päevad” (Specimen Days).
(Edit: “Erilised päevad” jättis kahetise mulje… osad stseenid ja kirjeldused on oma poeetilisuses lausa vaimustavad, aga tervikuna tundub asi kuidagi… kistud. Konstrueeritud. Traagelniidid näha. Oh well.)

3. On mõni raamat, mida kõik armastavad ja sina vihkad?
Ma ei tea, mis need raamatud on, mida kõik armastavad… kas selliseid üldse on Kui mõni raamat hullusti üles haibitakse, siis pigem suhtun sellesse ettevaatlikult, st ei tee selle kättesaamiseks-lugemiseks aktiivset pingutust (“Da Vinci kood” näiteks). Samuti on kohatud siukest (imho) mõttetust, mille puhul jääb igaveseks mõistatuseks, kuidas need üldse mingi tuntuse ja tõlgitavuse on saavutanud (James Hadley Chase, Dean Koontz) – aga ega neid viitsigi vihata. Klassikutest on Kafka ja Faulkner mu jaoks liiga masendavad, Kross naiivne ja ennast kordav… mnjah, “vihkamine” jällegi ei kohaldu, nii et aitab kah.

4. Raamat, mida oled alati lugeda soovinud?
“Alati” on jälle liiga tugev sõna, aga heameelega vaataks kunagi üle koomiksi “Sandman”, millega Neil Gaiman kunagi tuule tiibadesse sai. Et mis värk ikkagi on. Aga tegudele see jälle ei ajenda. Ja kuna koomiksimaailm on üks tohutu valge laik mu kultuurilisel kaardil, siis küllap oleks see pärli sea ette loopimine. Üldiselt on nii, et raamatud eest ära ei jookse ja lugemata asjad pole teema, mis und segaks.
(Edit: Meenus, et tegelikult on pingerea esikohal üks olematu raamat, mille kirjutamist autor olevat kunagi plaaninud, kuid praeguseks pole vist enam eriti lootust – Mari Saadi “Võlu ja vaimu” järg.)

5. Milline 2009. aastal ilmuv raamat on su lugemisprioriteetide seas esimene?
Ega ma ilmuvate raamatute seas näpuga järge ei aja. Ei jookse neist ükski eest ära, nagu juba mainitud. Kui mõni nimetada, siis võib-olla Oksaneni “Puhastus”.

6. Viimane lehekülg: loed seda tihtilugu varakult või alles siis, kui lõppu jõuad?
Varakult jah, tavaliselt esimesel sirvimisel, hahaa. Küllap on niimoodi ka seda juhtunud, et loen viimast lehekülge üldse esimesena. Tavaliselt löön kätte sattunud raamatu kusagilt keskelt lahti, nii et viimane lehekülg tuleb siis teises-kolmandas järjekorras.
Tunneksin end vist väga ahistatuna, kui peaksin mingil põhjusel end raamatust järjekindlalt läbi närima, kordagi edasi piilumata.

7. Raamatu väljaandes leiduv lisamaterjal (autori tutvustus või tema kirjutatud sissejuhatus): tindi raiskamine või lugemist vääriv?
Asjalik ikka, ei pea kohe Wikipediasse tuhnima minema Vahel kohtab mõne romaani “kooliväljaannet” või kuidas neid nimetada – kus lõpus leidub igasuguseid naljakaid küsimusi stiilis “Kuidas iseloomustab stseen X autori arusaama ühiskonnast?”, need jätan küll enamasti vahele.

8. Millise raamatutegelasega vahetaksid kohad?
Aia. Sellist küll hetkel meelde ei tule. Ikka on teistel mingi karm häda või probleem… muidu ei tuleks ju raamatut kokku.

9. Millise kirjaniku töö(de)ga pikemat aega tutvuda oled soovinud?
Oh, ma ei tea. Jällegi kehitaks õlgu ja ütleks, et iga asi omal ajal või natuke hiljem. Vahel vilksatab viisaastaku plaanis mõni mahukas fantasy-sari, “Troonide mäng” ja mis nad kõik on, aga kui meenutan, mis nt Düüni- ja Amberi-sarjaga “juhtus”, siis kiiret pole.

10. Millise raamatu eelistad endaga harilikult kaasa võtta?
Ma ei kanna üldiselt raamatuid kaasas; kohvikus eelistan ajalehti lugeda ja sõidu ajal muusikat kuulata. Jällegi mõjub ahistavalt, kui käepärast on ainult üks raamat (seljatäit ju kaasa ei tassi) ja siis peab seda lugema… Aga kui mõni tõsiselt pikk reis ees oleks, eelistaksin midagi kergemat, näiteks mõnd Henning Mankelli Wallanderi-sarja krimkat (krimkasid loen harva, aga Mankellile teen meeleldi erandi). Kahjuks on nad kõik mul juba läbi loetud.
(Edit: HAA! Selgub, et juba sel kuul ilmub Mankelli uus Wallanderi-romaan – üle kümmekonna aasta, vahi aga vahi. Hea uudis… tuleb ainult ära oodata, mil see ka siiakanti jõuab.)

11. Kohustuslikku kirjandusse kuuluv raamat, mida alguses vihkasid, kuid mis hiljem kõvasti parem tundus?
Õnneks tehti meil enamasti nii, et anti umbes 3 raamatu vahel valida. Nii et erilisi traumasid ei mäleta – ilmselt sai õige valik tehtud. Mõni igavam, mõni huvitavam, eriti lebo variant oli see, kui raamat juba varem läbi loetud oli.

12. Stephen King või Anne Rice?
Palun kolmandat varianti. Niipalju kui olen tutvunud, paistab mõlemal olevat nii häid külgi kui ka kriipivalt häirivaid. Kui just nuga kõrile pandaks… no sel juhul Anne Rice.

13. Kasutatud või uued raamatud?
Oo, kasutatud raamatutel on oma võlu. Märksõnaks oleks spontaansus, sest kunagi ei tea, mis sulle raamatumüügil mõnest hatusest kastist või kasvõi kaltsuka riiulilt kotti võib hüpata. Uue raamatu ostmine nõuab sageli planeerimist ja mõistlikku kaalumist (sh eelarve seisukohast).
Niimoodi juhuslikult võib aga kohata raamatuid, mida ei tuleks pähegi spetsiaalselt taga otsida, aga mis juba olemas olles armsaks saavad. Näiteid: Alex Haley orjasaaga “Roots” (päris veenev), Susan Faludi feministlik tellis “Backlash” (irw, jäi silma puhtalt sellepärast, et seda mainiti “Bridget Jonesi päevikus”), (ühe) väidetava Bondi-prototüübi Merlin Minshalli autobiograafiline “Guilt-Edged” (lõbus), kunagi ajakirjas Pioneer (või oli ta siis juba Põhjanael?) ilmunud järjejutu “Ränkraske lend” originaal “Space Medic” (vahi suslikuid, kärpisid juppe maha) jne, no kas neid hakkaks kusagilt netipoest või raamatukogust välja kaevama? Mkmm.

14. Oled näinud filmiadaptatsiooni, mis raamatust rohkem meeldis?
Raske küsimus.
Ütleks “Blade Runner”, aga tekib probleem, kas seda saab üheselt ekraniseeringuks nimetada. “The Hours” oli hästi ilus, õhuline ja tundlik, aga eks raamat oli samasugune, nii et kas just parem… No ja “Fight Club” kah vast. Millegipärast meenub ka “Ettekuulutatud surma kroonika”, aga nägemise-lugemise ajavahe oli antud juhul nii pikk, et mulje ei pruugi adekvaatne olla.

15. On mõni inimene, kelle nõuandeid kirjanduse osas alati kuulda võtad?
Eip. Kuulan teiste kirjandusmuljeid ja võtan arvesse heameelega, aga tegutsema ei torma. Võib-olla hakkavad hiljem alateadlikult mõjuma, kes teab.

“herpes” tegutseb jälle

“Kalle Biomusi ja Rasmus”

(lavastuse reklaamplakatilt)

“Laiba-Internet infoühiskonna arendamises”

(plogipuu pealkirjade hulgast)

what the heck is wrong with me.

muide, raadio on saatanast. täna hommikust saati kummitab lõbusasti: uu-uhu-uu-uu, u-uu-u-uu, uu-uhu-uu-uu, u-uu-u-uu. tuleb tarvitusele võtta meetmed selleks, et ma mitte üksi ei peaks kannatama. seda enam, et video on kah eri totter. *õel irvitus*

kohtumispaika ei tohi muuta

Nimelt sai mitmest sõltumatust allikast kuulda peaaegu identses sõnastuses mõtlikku nentimist: “Tuled siia Viljandi ja vaatad, et no vahet pole, ikka needsamad Tartu lõustad igal pool.” Eks ta ole, eks ta ole…

Kuna mul oli juba kaks Folki vahele jäänud, siis oli muidugi tuvastatud, et see ei tapa, aga siiski pakkisin neljapäeva õhtul igaks juhuks koti kokku ja jäin ilmateate lubatud veeuputust ootama. Mida reedel ei tulnud ega tulnud, nii et ei jäänudki muud üle kui süda rindu-pambud selga võtta ja maanteele ajama panna. Loksun bussiga linna äärde, ütlen parajasti telefoni “tulen-tulen, meil siin küll ei saja veel”, kui näen õudusega bussi aknale tekkivaid vihmapiisku. Okou.

Õnneks sellega asi seks korraks piirdus, sain kõpsti auto peale ning uputuse ajaks istusin paarkümmend kilti enne Viljandit autos, mille juht hädaldas valgesse veemassi vahtides: “ma ei näe teed, mitte midagi ei näe”. Igatahes ellu jäime ja Viljandi jõudmise ajaks oli uputus taandunud selliseks normaalseks vihmaks. Et kui jumal hoiab lapsi, lolle ja joodikuid, siis tuleb järeldada, et kaks kolmest annan vast ikka välja, ega muidu sellist vedamist poleks.

Novot, mina olen rohkem see kontingent, kes läheb folgile põhiliselt niisama hängima ja keda pärast meedias kirutakse Kindlasti olen vähemalt ühel aastal passiga ka käinud, aaaga see võis vabalt millalgi sajandivahetuse paiku olla… Ise olen rahul, kelle ees ikka mingit highbrow-kulturniku nägu tegema hakata, eksole.

Kõik tõmbenumbrid, parimad palad ja publikurekordid jäid minust otse loomalikult nägemata, ei mahtunud eelarvesse ega ajakavasse (peamiselt esimesse). Aga eks see olnud ette teada. Laupäeva õhtuks jõudsin hämmastaval moel niikaugele, et üldse mõnel päris-kontserdil käia, ja seda peab küll ütlema, et Oort valmistas üllatuse. Kunagi esinesid nad suhteliselt sageli Tartus ja sellest jäi “okei, nähtud, kuuldud” tunne, aga paistab, et nad sobivadki paremini vähe suuremale lavale, sest Kaevumägi tõmmati küll korralikult käima – lavaesine rahvas viskas ennastunustavalt näppu nagu midagi, hehe. (Kahju, et Raud-Ants nii ära kadunud on, aga eks neil Oortiga ole mantlipärijaid piisavalt, Nikns Suns ja Zetod jamiskõikveel.)

Samas… olulisem osa folgielamustest korjub ikkagi väljastpoolt saale ja kiivalt valvatud aedikuid. Üle tüki aja nähtud vanad tuttavad, toidutänava väsimatud tänavamuusikud, kellegi improviseeritud repliik, mille peale end hingetuks naerda. Rohelise Lava esinejad. Taas igati suviseks keeranud ilm. Ja nõnda edasi. Näiteks klõpsisin just folgiteemalist materjali otsida, kuna oli kange tahtmine linkida mõnd pilti. Nimelt sellest, kuidas Kondase keskuse näärivana koos Lumehelbekese ja suvepikuga (suvepikk meenutas mõnevõrra L@ssiet, kui tollele tibukollane kostüüm selga ja kollast sarvesaia meenutav müts pähe toppida) ümber maasika tantsu vihub. “Fairytale’i” järgi. Ausõna, see oli unustamatu vaatepilt. Ja mis juhtub, komistan mina hoopis näärivana enda blogi otsa (nüüd on siis vastuse leidnud põletav küsimus, kas näärivana ka blogi peab).

Etnodiskul keerutasin kah poole ööni jalga, nii et viimane folgipäev algas hilja ja longates. Kui lõpuks vabalava juurde Tartu lõustade seltskonda hommikust sööma maandusin, taheti muidugi söök kohe käest ära võtta, kui MNC sõbrants käratas: “Tädi, anna süüa!”. Õnneks olin piisavalt nälginud, et seepeale uriseda ja hambaid näidata, pealegi ei suudetud mind veenda, et ta mu järjekordne õe- või vennatütar on

Lippasin paar korda Kultrahoovi kontsertide ja vabalava vahet ja jõudiski kätte aeg telk kokku pakkida. Seepeale pidin põhjalikult selgitama, mis pagana pärast tahan kindlasti pühapäeval Viljandist minema saada. Mis teha, fakt on see, et folgijärgne esmaspäeva hommik on mulle alati ilgelt masendav tundunud. Pistad oma padjanäo telgist välja, kondid mitmeöisest matil põõnamisest haiged, jalad villis, köhid kopsudest tolmu välja, pead vahtima masendavaid tühje platse, kust enam isegi kohvitilka saada pole, ja kusagil äratrambitud ja täiskustud põõsa all viimast jõudu kokku võttes jauravaid loppis folkareid. Ei ole ikka vist päris õige folkar, ei ole, sest vestluskaaslased olid oma väitel just esmaspäeva hommiku fännid… Mnjaa, issanda loomaaed on teatavasti suur.

Viimane tantsukeerutus sai veel Pärnu Poiste saatel ära tehtud, kuigi tantsimine oli selleks ajaks juba üsna valus ettevõtmine. Nagu ka plaksutamine, sest nädal varem olid salakavalalt sitked raudrohuvarred ühelt sõrmelt hea tüki nahka maha kaksanud. Kuid tehtud sai mõlemat, ja mitte vähe. Noh, järgmisel päeval ma enam oluliselt ei longanud, nii et võinuks hulleminigi minna. Näiteks võinuks juhtuda, et pean tee äärest tagasi kesklinna roomama (õudne mõeldagi), sest jäin hääletamisega päris õhtu peale, kuid taas leidsin end juba paari minuti pärast kodu poole veeremas. Huhh. Ega midagi, järgmise aastani.

Ah jaa, juhuslikult jäi silma uudis, et Rohelisel Laval nähtud võluvalt eksootilist jaapani trummimängijat Ichitarot saab 8. augustil ka Genklubis kiigata, tore on.

lõimed

Aga see mulle jällegi meeldib, kui juhuslikud pisiasjad mõnikord sujuvalt omavahel kokku jooksevad ja hirmhapraid irratsionaalseid struktuurikesi moodustavad.

Näiteks. Sai just eelmisel nädalal “Equilibriumi” vaadatud, ja reedel avanes võimalus oma vanas õppetoolis mingi raamatuannetuse tarbetuid ülejääke tuhnida. Tolmukarva kapsaste vahelt hakkas silma midagi värvilist ja sikutasin kastist välja Yeatsi kogu. Tilluke selline, kolmkümmendkond luuletust, aga perfektses seisukorras ja imeilus asjake, prerafaeliitlikus ja juugendstiilis illustratsioonide ja leheküljeääristega. Tont seda teab, kust need pildid pärit on, kirjastus igatahes vabandas, et autoriõiguste omanikke ei suutnud tuvastada, no ma siis ka vabandan.

(mingi vana postkaart võib-olla)

Loomulikult oli aukohal too luuletus, kust filmis tsiteeritakse kolme viimast rida, mis mu arusaamist mööda omandavad seal sümboolse kaalu kui inimliku emotsiooni kvintessents. Või midagi selles stiilis.

Had I the heavens’ embroidered cloths
Enwrought with golden and silver light,
The blue and the dim and the dark cloths
Of night and light and the half-light,

I would spread the cloths under your feet:
But I, being poor, have only my dreams;
I have spread my dreams under your feet;
Tread softly because you tread on my dreams.

Nunnu.

***

Ah jaa, siis veel käisin Pärnus suvitamas ja sõbrantsi sünnal, pühapäeval jõudsime ühe praegu Tallinnas elava sõbrantsiga isegi randa (napilt enne vihma saime tulema) ning kirusime pikalt, põhjalikult ja südamest püha ristisammast (ausõna, mina ei provotseerinud, ise alustas).
Millele järgnes “äärmiselt diip” analüütiline arutelu Tetragrammatoni nelja-T-märgi ja sambaristi semiootilis-ideoloogiliste seoste teemal, sest sõbrants oli ka kunagi seda filmi nägema juhtunud.
Irw.
Mispeale mu Vabadusristi kavalerist vanaisa arvatavasti end hauas ringi keeras.
Rääkimata vanaonust, kes üldse Vabadussõjas surma sai. Kahekümneaastasena.

Sellised lood.

not without incident

Alustasin mustandit: “mulle ei meeldi” ja jäin toppama, arutades endamisi, et kellele ikka meeldib… meeldetuletus, et mõni asi kipub paratamatult üle mõistuse käima ja et päris kõigega ei saagi perfektselt hakkama. Milline avastus, eksole. Ja kahtlus, et tõenäoliselt on Eestis mingi väga väike seltskond, kel oleks kõik eeldused antud ülesande üle täit kontrolli omada, ei tundu mingi vabanduse ega lohutusena.

Kui Placebo “Meds” järjekordselt kummitama kukub, on see nagu plinkiv häiretuluke juhtpaneelil, juures suur punane kiri “STRESS”. Teagi miks, ilmselt kõlksub hüplik rütm närvilisusega kenasti kokku, rääkimata läbilõikavast kulminatsioonist. Beibiiiii!!!
Did you forget to take your meds?

Sellega meenus, et mul vedeleb vist siiamaani kusagil muu träni hulgas üks pisike rooza tablett, järele mõeldes mingi viis aastat juba… püha mooses, jah, vähem küll ei saa olla. Mõte oli omal ajal selles, et kuni selle viimaseta hakkama saab, ei ole asjad hullud midagi. Ja polnudki, nagu näha. Leebe Bromazepam, mitte mingi ärakustutaja kraam, mida kartma peaks, aga enesesisenduseks piisas.

Sellega meenus, et ammu juba oli plaanis “Equilibrium” üle vaadata. Kunagi “sundis” vennake Kutsu, filmi tr00 fänn, mind seda vaatama ja rikkus rsk elamuse täiega ära, kiites asja ette nii üles, et pettumus oli vältimatu. Nüüd olin just teise sõbra käest üsna ninakirtsutavat kommentaari kuulnud ja sündind opositsionäär, nagu ma olen… noo, täiuslik too teos pole, aga töötab küll.

Ühiskond, kus kõik seaduskuulekad kodanikud on pidevalt emotsioone välistava preparaadi laksu all, kõik on nii korras, calm ja cool, väikeste vajalike mööndustega. Mõned aga, näe, ei oska seda hinnata. Loomulikult on välja töötatud ka meetod sellistega toime tulemiseks – emod ahju! (kus ainult räägitakse, kus tegutsetakse, onju). Kahju, et ühiskonda veidi “laiemas plaanis” ei näidata, see kompott vihjetest Kolmandale Reichile, kristlusele ja nõiaprotsessidele on päris mõnusalt jabur.

Muidugi on see film liiga Matrix, liiga palju kraade Fahrenheiti, ebaloogiline, naiivne, by definition teostamatu kontseptsiooni ja piinlike CG-linnamaastikega; jämedakoeline, pateetiline ja raskepäraselt sentimentaalne nagu Rammstein või “Nibelungide laul”. Aga eks see sentimentaalsus vist poebki publikule naha vahele, ja näitlejad päästavad ka palju.

Ja minu sügavalt isiklik arvamus on, et võrreldes “Matrixi” omadega on igasugused tapastseenid siin palju ilusamad. Irw, küllap muuhulgas seepärast, et lühemad… Kuna meil on ikkagi tegemist gun kata tipptegijaga, siis efektiivsus selle tõttu ei kannata, 14. koha edetabelis rabab ikka ära
(ausõna, esimene “Matrix” oli kunagi elamus kahtlemata, aga teist või kolmandat vaadates tabab mind kestev tähelepanuhäire… ah, oma viga)

No ja kooslus berni karjakoera kutsikas pluss Bale ühes kaadris sulataks ilmselt kaledamagi südame, hehe.

igaühele oma

10.07.09

Tunnusmeloodia: Pedigree feat. Leslie Da Bass “Louie (2009)” (mai saa aru, kuidas neil õnnestub nii geniaalseid “kergemaid” asju teha, eelmisel aastal “Skincrawleri” akustiline versioon ja nüüd see. esimest korda kuuldes oli reaktsioon “ohoh, Pearl Jam kohtab Oasist”, aga ei tea, äkki võib sellise ütlemise eest tappa saada )

pange põlema oma tõlkeabiprogrammid, eks. aitäh.

esiteks ma ei leia, et mina kui openoffisi kasutaja peaksin end mingi alama elukana tundma. teiseks on elu näidanud, et kui mingi programm mõtleb oma peaga liiga palju, ei tule sellest midagi head.

ok, ok, nagu aru saada, on probleem ekraani ja tooli vahel nagu alati, aga kus veel ulguda ja hambaid kiristada kui mitte oma blogis. kirvest, andke mulle kirvest.

kuna niinimetatud tööpäev andis mulle ainult kõrbenud närvid ja kuskil lõuapärade taga meeletult taguva pulsi, suundusin hetketuju ajel närve puhkama kohta, kus inimesi alati oodatakse ja lahkelt vastu võetakse. nimelt verekeskusse. et end veidigi kasulikuna tunda või nii. ja madalat vererõhku polnud ilmselgelt karta.

tutkit fedja. kaalu kallal närimiseni ei jõutudki (niikuinii ma oma kaalu ei tea), hoopis hemoglobiini pärast saadeti tagasi. peab olema vähemalt 125, mul on 122.

an epic fail at human life, indeed.

hmh, kuskilt on meelde jäänud (võib-olla valesti), et trennitamine tõstab hemoglobiinitaset. ilmselt ei saa siis piisavaks treenimiseks lugeda seda, et ma hommikuti võimlemisrulliga mässan ja mõne nii-öelda joogaharjutuse teen (nii-öelda seepärast, et need on kuskilt video pealt õpitud ja iga joogatreener hoiaks mu hingamistehnika peale kahe käega peast kinni). ja viitsin ma jee igal hommikul vehkida.

aga igatahes on selle tulemusena moodustunud mingisugused kõhulihased. täitsa ootamatu üllatus. sikspäkist on asi ikka väga kaugel, aga külgede peale hakkavad joonekesed tekkima.
siit moraal: krt, oleks ma varem teadnud, et see nii lihtne on. liigutamise põhimotivaatoriks on tegelikult selg (istuv töö pluss isapoolse suguvõsa viga – nõrk/vildakas selg võrdub pahapaha), aga ega boonustest ära ei ütle.
loogiliselt võttes peaks varsti natuke biitsepsit ja õlgu ka lisanduma. sobib. kui poisitaritüüpi olla, siis parem juba mõnuga, hahaa.

sellega meenub laupäevane käik Berliin!i (tšekk it aut), kust leidsin igati ägeda jaki, aga siis hakati mulle igasuguseid muidki riideid pakkuma. “kolmveerandvarrukad on ju väga naiselikud” – mispeale esitasin spontaanselt ja dramaatiliselt käsi laiutades retoorilise küsimuse: “kas ma olen väga naiselik?”
kusjuures üldse ei tahtnud ebaviisakas olla, puhtalt siiras reaktsioon. ja kolmveerandvarrukad mulle lihtsalt eriti ei meeldi.

instant karma

Tunnusmeloodia: Diary of Dreams “Chemicals”

(Tartu, Riia-Vaksali nurk)

Muiga veel “kunstiinimeste” üle, nagu paaris viimases postituses tehtud sai, eksole.

Vaatasin, et mõnes blogis, kuhu vahel harva satun (nt siin), liiguvad ringi mingid müstilised neljatähelised lühendid… uudishimulik, nagu ma olen, klõpsisin nii seda testi (tulemused on natuke… khm, kummaliselt sõnastatud, aga alustuseks vast käib kah) kui ka mõnd ingliskeelset, mis googlist silma jäi. Ja mis tuleb välja, minu tüüp on ISFP ehk introvert-meeleline-tundeinimene-kohaneja (selline või enda arust pigem selline)

Nali on selles, et tüübi märksõnaks on paljudes iseloomustustes pandud the Artist või ka the Aesthete, harvemini the Peacemaker (hehehe, kõlab… eriti sõjakalt, meenutades vanu vesterneid). Bää.

Ei, tegelikult täitsa nõus… introvertsuse osas pole mingit kahtlust, tundja-mõtleja ning kohaneja-otsustaja skaalal paigutumise osas samuti mitte. Seevastu S ja N ehk meelelisuse ja intuitiivsuse vahe oli selge, aga siiski üsna väike; mis võib-olla seletab seda, et kunstnikku, juveliiri ega aednikku, st Ilusate Asjade Tegijat pole minust saanud, vaid tegelen sõna ja keeltega, mis väidetavasti olevat rohkem INFPde ala.
Kuigi meelelised elamused on mulle kahtlemata tohutult olulised – värvid ja valgus (võtame kasvõi kire värvilise klaasi vastu ); lõhnad määratlevad sageli paiku ja mälestusi (näiteks on siiani mu jaoks välistatud roosilõhnalised parfüümid, sest selline oli mul kunagi ühel õnnetul perioodil), pirtsakus rõivaste materjali suhtes jne – on mul kuidagi õnnestunud need “töövälisesse” sfääri pukseerida, mis on ju iseenesest… positiivne.

Samas meenutab see vahepealne positsioon üht lahendamatut ja ikka-jälle üles kerkivat muret – just nimelt, et “tööelus” jällegi olen paduhumanitaari kohta ikka kuradi moodi liiga down-to-earth.

Mõtte teadustööst matsin maha umbes siis, kui tekkis küsimus “aga mis sest tolku on?” Mulle meeldivad kaunid, struktureeritud teooriad, aga tingimusel, et need seostuks praktilise reaalsusega piisavalt, et enda ümber ringi vaadates nõusolevalt noogutada saaks. Või siis vastu vaielda. Mnjah. Esteet-kusipea võin olla, samas intellektuaali must ei saa; suht nutune seis, sest välistab esteetlike kalduvuste igasuguse väljundi.

Appi, kui palju Glutafekti mul ülikooli ajal poststrukturalistide peale kulus (et neile niipaljugi pihta saada, et eksamile julgeks minna). Deleuze’i ja Guattari oleksin ma heameelega sirgelt puu taha saatnud. Nagu ka ühe mõni aeg tagasi AA-s* kohatud “süütus-maalt”-sorti noormehe, kes tahtis hingestatult arutada elu mõtte ja päritolu üle.
“Risoom” ja “juur” kultuuris?
Miks me siia sündinud oleme?
Püha müristus, milleks selliste asjadega pead vaevata – ei, ilus ja tore puha, aga tulemust, tulemust pole loota.

Võib-olla on mul midagi viga, kuid niikaua kui mul on võimalus juhtme kokku joostes näiteks ujuma minna ja tunda, kuidas jahe vesi sõrmede ümber keeriseid moodustab… oodata piibelehtede õitsemise aega… näperdada ja nuusutada kummeliõisi või kalmuselehti… vaadata hommikul, kuidas valgus läbi kardinamustri paistab… sügistaevast Orioni ja Siiriust otsida -
on küsimus elu mõtte üle mulle nagu hiina keel.

Mis puutub ISFPle väidetavalt omastesse tugevatesse väärtushinnangutesse ja veendumustesse, siis needki pole minu silmis mingid “kõrgemad” asjad iseeneses, pigem abivahendid valikute tegemisel – eesmärgiks säilitada sidus mina-pilt, eneseväärikus ja hingerahu. Ilma nendeta on raskevõitu maailma nautida, vot

Oh, loomulikult vaatan ma tõelistele teoreetikuile ja elu mõtte otsijaile alt üles ning imetlen neid siiralt.
Aga see on rohkem stiilis “Issand, küll on ikka viitsimist antud. Respekt.”
Kui nüüd päris aus olla.

* AA ei tähista siinkohal organisatsiooni Anonüümsed Alkohoolikud – kaugel sellest.

kuda õndsaks saada?

Põrkasin tänaval kokku semu Sakalamehega ja loomulikult maandusime lähimasse lokaali, et õlleklaasi taga maailma parandada. Muuhulgas tuli jutuks ka eelmises postituses kirjeldatud juhtum, kus ootamatu kingitus igavest segadust ja piinlikkust põhjustas.
Kuna Sakalamees on ise paras idealist ja looduslaps, ei üllatanud tema reaktsioon mind eriti, kuid selle sõnastus oli siiski priceless.

“Miks sul piinlik peaks olema? Jumalast õige suhtumine ju tüübil! Pealegi, kui inimene tahab midagi lihtsalt niisama ära kinkida, kui tal sellest hea meel on, siis teeb ta seda puhtast egoismist – tema tahab sel viisil õndsaks saada.”

Mispeale karjatasin: “AGA MINA?”
Puhas egoism, eksole: mis minust saab, ah? Saan mõttekäigust muidugi täiesti aru ja nõustun sellega, aga tõepoolest, kuidas saab õndsaks see, kellele antakse? Andjal saab kergem ja parem, saajale võib see aga koormaks osutuda.

See dilemma tekib alati, kui teenete teema päevakorda kerkib – no man is an island ja needsinatsed teised sõnad, aga mida peab tegema see, kellest pole teenete tagastajat, st asjade parandajat, kolimisabi ega isegi kainet autojuhti (mitte et ma kunagi kaine poleks, vaid puudu on isegi juhiluba, autost rääkimata). Ei saa niimoodi õndsaks, no ei saa.

Peaks “Põrgupõhja uue Vanapagana” üle lugema.
(Siinkohal sooviks Lembit Eelmäele rahulikku puhkust, tema Jürka jättis mulle sügava mulje juba eas, kus ma teose poindile üldse pihta ei saanud.)

***

Aga muidu õnnestus mul täna tsiviliseeritud maailma naasta ja jällegi saab jupi selgemaks, mismoodi see tarbimisühiskond toimib – valik on omast arust ilgelt mõistlik ja tagasihoidlik, Nokia 3110 classic (mnjah, mu poolehoid teise ringi asjade suhtes ulatub täpselt sinnamaani, kus on valida 1-kuuse ja 2-aastase garantii vahel), aga ikkagi toob kaasa mitu uut vajalikku ostu. Masendav, lihtsalt masendav.
Alates kaablist (noh, müüja väitel pidi telefon suvalise mini-usb kaabli ilusti ära tundma, nii et peaks odavalt hakkama saama) ja stereo-handsfreest või 2,5->3,5 mm üleminekust tavaliste klappide jaoks kuni… arrgh. Uute ägedate helinate ja taustapiltideni, irw. (Aga neid saab vast ise ka valmis pusserdada.)

Häh. Helistada saab õnneks ka ilma nendeta.
Piirdusin esialgu uue kaelapaelaga.
Nõrk.

P.S. See oli lihtsalt võluv, kuidas postituse kaks omavahelise seoseta teemat tagantjärele kokku jooksid – kui samal õhtul telefonis raadiojaamu korrastasin, hakkas telefon äkitselt Lembit Eelmäe häälel rääkima Ilus.
(asi selles, et korrati vana “Kukul külas”-saadet temaga.)

30.06.09

päeva tsitaat: “Looduses peab valitsema tasakaal” (Sammalhabe)

Pärnu-nädalavahetus osutus uskumatult positiivseks. Laupäevane vihm elimineeris moraalse kohustuse mullas tuhnida vms, seega piirdus kohustuslik programm sõbrantsi juures katsikul käimise (nummimeeter laes, aga mida muud sealt oodata oligi) ja hansapäevadega. Idüll missugune. Pluss õnnestunud kaltsukarüüstamine. Ja metsmaasikad. Ja… aasalilled… jaaa… Sääsed.

Lisaks veel see, et isa oli käinud Talnas va sammast avamas ning jahvatas sellest nii pikalt-laialt ja säravi silmi, et tavapärane kibestunud müdisemine hoopis ära ununes. Savisaart ei näinud ka tema, aga ega ta rahvasumma seas polnudki – kuna ta on vanas eas enda jaoks sõjaajaloo “avastanud”, siis paigutus ta mingite sõjaveteranide kampa sisse imbununa koguni vip-tsooni. Ajee. Einoh, palju õnne.
Mind isiklikult jätab too igav, kõle ja kroonulik asjandus sügavalt külmaks, aga selle jätsin targu enda teada. Ei, tegelikult on liiga leebelt öeldud, et jätab külmaks; nii sammas ise kui ka kaasnenud jant tekitavad lähituleviku ideoloogiliste kursside suhtes mingit vaistlikku umbusku.

Hansapäevade esinejaid ei õnnestunud eriti näha, sest olin tegelikult sõbrantsi poole teel, aga laat oli suisa massiivne – tahaks teada, palju tegelastel praeguse majandusseisu juures maha müüa õnnestus, aga loodetavasti oli neil muidu ka lõbus.
Mina igatahes marssisin kirevatest lettidest otsusekindlalt mööda ja vahtisin niisama ilusaid asju, aga kuna mul teatavasti värvilise klaasi suhtes tugev kiiks on, siis jäin toppama ühe leti ääres, kus muuhulgas müüdi klaasist ripatseid. Lõpuks vaatan, et ei anna ikka hing rahu. Isegi rahast ei tule välja, küsin piinlikkustundega, et kas äkki kolm krooni alla saaks.
Ja Meister (kes ilmselt oli kohusetundlikult sisse elanud vastavasse ajastusse, kus paar liitrit õlut päevas oli iga kodaniku võõrandamatu inimõigus) naeratab õndsalikult, nagu näeks ta mu selja taga Pärnu lahest taeva taustale kerkivat Buddha õnnistavat kätt ja kuuleks kajakaid kooris “Ommm” ümisemas, ütleb: “Ei, ma ei võta su käest raha, need asjad on odavad, mida raha eest saab” ja pistab mulle ripatsi pihku.
Notulejumalappi, jagelesime seal tükk aega edasi-tagasi, kuid minu argument, et õigus ta on, aga me oleme ikkagi laadal ja laadal müüakse asju raha eest (alltekst: mida sa, mees, siin siis teed?) osutus nõrgaks. Ei jäänud muud üle kui mõelda välja variant, et see 32 raha läheb mõnda korjanduskarpi; ainuke selline, mis oli kohapeal silma jäänud, oli psühhiaatriakliiniku päevakeskuse oma. Mispeale Meister muheles, et sobib, äkki tulebki kunagi sinna puhkama minna. Olgu siis, mida iganes, shallallaa. Oeh neid kunstiinimesi küll.

Selline komplekt positiivsuselakse ei saa aga muidugi karistuseta jääda, niisiis viskas moblaraip lõplikult sussid püsti pärast paari päeva, mil igavese vägistamise ja kägistamise peale oli veel võimalik talle pilti ette saada. Oi kui tore, vähemalt selle nädala veedan ilmselt tagasi kiviajas. Ajastus on loomulikult eksimatult täpne: väljaminekuterohke kuu lõpus.
Nii tüüpiline, et seda oleks pidanud ette aimama, eksole.

Pange tähele, nii kui ma telefoni ostetud saan, kärssab nt monitor läbi. Siis ei lohuta mind fakt, et järgmine, ükskõik mitmenda ringi monitorinäss on tõenäoliselt parem kui praegune, mille pärast ma avisid ainult wmp-iga vaadata saan ja pilte sageli heledamaks pean kruttima. Ja see on tuvastatud, et näiteks Rune’i selle moluga ei mängi – hale uppumine kottpimedates veealustes käikudes on garanteeritud. Õnneks pole mulle pähegi tulnud Rune’i mängida, minu viitsimise, keskendumisvõime ja reaktsioonikiiruse juures piisab ka HoMM 3-st, hehe.

26.06.09

Jaanipäev läbi, jälle mingi mõttetu sebimine ja raudpoltkindlalt Murphy seadusi järgivad olmemured, näiteks töövahend numero kaks ehk telefon hakkab finantsiliselt väga ebasobival hetkel otsi andma. Kõned tulevad läbi, aga tea kauaks. Nojah, mis parata, klapika kohta isegi tublilt vastu pidanud.

Siiski ei viitsi kuidagi päris muretsemise lainele üle minna, sest ülipikk nädalavahetus oli isegi ootamatult tore ja seltskondlik. Arvasin, et kui olen paar päevakest võõral, kuigi sõbralikul territooriumil ja ööpäevaringselt teiste inimeste seltsis veetnud (harjumatu värk noh), siis tagasi koju laekudes on isegi peeglisse vaatamine liiga seltskondlik tegevus ja jaanipäevaks enam auru ei jätku. Aga näe mis välja kukkus.

Naiste padjaklubi sai ära peetud, Tallinna sai hääletatud, reportaažid ära kuulatud ja võrreldud (ei langenud eriti kokku).
Vihmast sai läbi sõidetud, aga tee äärde vihmaga ei jäänud (puhhh), ühe autojuhi muusikamaitse oli kogunisti vaimustav, sünnipäev oli ülitšill ja kuidagi iseenesest tekkis isegi jaanipäevaplaan – lihtsalt Tartus vana sõbra aias istuda, meeldivalt pingevaba.

Puha “vana seltskond”, nalja tegi ainult ühe külalisega kaasa tulnud võõras, kes tundis igatsust “jaanipäevamuusika” järele, “noh, midagi sellist traditsioonilist”. Mispeale tekkis kerge šokeeritud vaikus. Kukerpille ega Shanonit vms polnud tõesti käepärast, aga peagi läks laulujoru lahti, ja kahtlemata traditsioonilises võtmes. Ette sai võetud nt “Transvaal” ja “Põdralaul” (vt näiteks siit, aga meie ei saavutanud muidugi sellist mitmehäälsust) ning kui Ehala ja “Scarborough Fair” kah repertuaari tulid, ei osanud minu hing küll enam rohkemat tahta.

Kuigi jahh, alati jääb küsimus, et kas ma ikka päriselt ka suudan viisi pidada või on see just the booze talking. Õnneks ei pidanud ma laulu vedama, pigem jorisesin järele. Laulda ma ei oska, aga laulda mulle meeldib. Kerge vastuolu või nii. Ah, elan üle.

one happy family

Nonii, juhul kui nädalatagune kutse jätkuvalt jõus on, siis tuleb täna jooma minna; või vähemalt klaas ššampust võtta. Kavas on ilmselt naisteõhtu (tean mõnda, kes pööritab praegu silmi ja teeb “kätkätkät”) ja tähistama kutsuti mind mitte just igapäevast sündmust, nagu nenditud sai, nimelt mu eksi lahutust.

Sündmus iseenesest võib teatud seltskonna elu tibatillukese pügala võrra põnevusvaesemaks teha, seda küll, aga selle kohta öeldakse “tee ise paremini või ära virise”. Ja kuna ma ise igasuguse põnevuse tekitamise osas nii laisk olen, siis pigem ei virise rohkem.
Ei saa väita, et minu otsesel või kaudsel osavõtul pole üldse kunagi draamat saanud, aga see jääb praeguseks nii pikkade aastate taha, et ei tasu meenutadagi.

Niisiis, kuna see pole hetkel ka teema, siis kuiva trenni mõttes ütleks hoopis esimese toosti, nimelt selle terviseks, et olgu abikaasadest vähemalt sama palju rõõmu kui külalistest, kellest teatavasti on rõõmu koguni kaks korda.

Ja hea küll, teine toost ka siia otsa: Za rõbalku!

Kui kellelgi nüüd kahtlusi tekkis, siis ei, mu eks ei ole naissoost. Eksi endaga kohtun ma alles homme ja siis lähme rõõmsasti käsikäes loojangule vastu, või ei, vist pigem kindlasti absoluutselt mitte, nä-ge-mist… tõenäoliselt mitte käsikäes ja hoopis maantee äärde hääletama, et ühise sõbra sünnipäevale jõuda.
Ja siis hakkame muidugi omakorda jooma.

Jah, ilmselge, mida Lestat selle peale ütleks.
Aga siiski võtab asja kõige paremini kokku Ladytroni loo refrään, sest suured inimesed, hambad suus, ise teavad, ja peaasi, et igav ei olnud.

luureandmed näitavad

muuhulgas, millega Kursi koolkond tegelikult tegeleb…

… ja et Riia saatanad on päris muhedad sellised…

Sinine

Diary of Dreams

(kuigi, ausalt öelda, tüübid diskrediteerisid end minu silmis mõnevõrra, tänades rahvast “bolšoje spassiiboga” – no ma miskipärast ei usu, et lätikeelne aitäh keelt rohkem sõlme väänaks, kui just peab keeleoskusega uhkeldama)

***
Issanda loomaaiast (vt üleeelmist) Riia loomaaeda:

piiiisike konn…

verbaalset kõnet pole vaja, kui kehakeel on piisavalt väljendusrikas…

tüüpiline linnustik Läti segametsades…

ausõna, tehnika (night snapshot ilma välguta) ei suuda edasi anda seda hingematvalt kaunist vaatepilti, mida pakkusid UV-kiirguses helendavad skorpionid…

(disclaimer: kuna mu arvuti molu on sama poolsurnd, st tume, kui “uuena” viie aasta eest, siis on pildid üsna käsikaudu parandatud. argh, picasa võib essust saia teha, aga mina. enam. ei. viitsi.)