kõhu kõrvalt

Head ja paremat seda aastat, paremat lähtetasemest olenemata. Tahtsin päeva looks hirmnaljaka originaalvideo panna, aga see on vist siit juba läbi jooksnud ja pärast “Doctor Who” jõuluosa vaatamist ei suuda selle live-versiooni introle vastu panna.
(Kolm trummarit, on alles küte, muhhahhaa.)

Mul on lausa kaks teemat soojas, aga need ei klapi ühte postitusse kokku. Alustame siis sellest, mis ihule ligemal. Kui jutt juba brittide telekunstile läks, siis on jälle päevakorral talvine guilty pleasure ehk sarja “Death in Paradise” uus hooaeg. Guilty seepärast, et see sari on ärritavalt šabloonne, aga ajastus on kümnesse, eksole. Jaanuar, troopiline paradiisisaar… Igatahes, esimeses osas plaanis peategelane teha mingit asja nimega melon curry, mispeale mul hakkasid kõrvad liikuma, ainult et millegipärast ostis tüüp parajasti hoopis arbuusi. Kiire guugeldus näitas, et watermelon curry on totally a thing, hehe. Mitte et ma seda vahepeal proovinud oleks (tea, kas praegu on arbuusi poes saada?), aga intrigeeriv või jah?

Nimelt turgutan end ka sel talvel D-vitamiini ja tšilli-ingveri-küüslauguroogadega ja mõlemad paistavad krdi hästi töötavat. Vereproovi pole teinud ega midagi, lihtsalt – viimastel talvedel, kui olen D-vitamiini päriselt ka meeles pidanud (mitte “homme hakkan tubliks ja lähen apteeki”), ei olegi tunnet, et kohe vajun enda keharaskuse all kokku ja lämbun, sest hingamiseks ei ole jaksu. Talutav unisus ja soov soojas toas keras nurruda on selle kõrval nohu, uskuge mind.

Vähe sellest, tänu kaltsukatest kokku korjatud ebaseksikatele suusapükstele, voodriga kinnastele-mütsile ja eriti meriinovillasele pikale pesule (issand, oleks lapsepõlves siuke varustus olnud) kerin end päikeseliste (= külmade) ilmadega lausa kerast lahti ja käin pikkadel jalutuskäikudel ja uisutamas. Eilegi tiirutasin õhinaga Supilinna konnatiigil, kus oli juba täitsa kindel jää peal. Jep, üleeelmisel aastal ostsin endale uisud, sest sedasi jalutades nägin muudkui uisutajaid ja kole kade hakkas, aga nt suusatamiseks puudub endiselt igasugune isu.

Koju jõudes tegin taliharjapäeva puhul hernesupi asemel kikerhernekarrit (selle vürtsiseguga ja õpetuse järgi, a tooreste hernestega muidugi ei viitsi jännata; panen purgi konservkikerherneste, poole purgi purustatud tomatite ja paari keskmise sibula kohta 2 tl segu ja tibake tšillipulbrit lisaks, nii tuleb imho täitsa paras). Õige lämmi 🙂

Eksootilised road teevad niisiis iga kell sooja ja heameelt, vähema viitsimise korral jaksab alati kokku keerata mingid lihtsad nuudlid ja tegelikult on nt massaman-karri kah jumala lihtne, kui maitseainekotikesed suvise tolmukorra alt aegsasti välja otsida ja ritta laduda.

(Rubriigist “tuleb aga meelde ja ajab aga naerma” – meenub, kuidas läksin Santa Maria pisikeses purgis roheliselt Tai karripastalt ehtsamat päritolu suuremale pakile üle ja panin seda umbes sama palju kui SM oma, mis oli sõna otseses mõttes valus viga. Mida kõike ma sinna lahjendamiseks ei lisanud, juurde praetud magedaid kanatükke, kohvikoort, banaaniplödi…)

Oi jah, pühade ajal vanematekoju sõites oli lausa mure, et kuidas selleks paariks päevaks ümber harjuda. Mu ema paneb küll näiteks kanasupi sisse ingverit ja köögiviljahautistele kurkumit või karrimaitseainet, aga kui kirjeldasin talle kheema alood (hakkliha, kartul, sibul, küüslauk ja siis läheb lappama: ingver, tšilli, kaneel, nelk, kardemon jne), siis oli umbes:

Ega midagi, polnud probleemi, Tartusse tagasi pidin loomulikult enam-vähem veerema, kuna ema on kõva käsi kasvõi nendesamuste lihtsate köögiviljahautiste ja kohevate mahlakate omlettide alal (mida ma’i püüagi järele teha, aga omleti saladus olla muide pannkoogijahu). Sest selle kõrvale kurdab ta ikka, kui kõrini tal toiduvaaritamisest on, ja mina siis avaldan talle tegudega tunnustust ja noogutan siiralt kaasa. Jumala eest, pärast nõukaaja ja 90ndate alguse pereema katsumusi oleks imelik ka, kui EI oleks kõrini.

Niisiis ei mingeid keerukamaid jõulupraade ega pipstükke, sõime soojaleti grillkana ja nn rebitavat sealiha, mis olid igati hääd. Ainult et kui olin pärast pühi mõned päevad mandariinidest ja viinamarjadest elanud ja söögiisu tagasi tuli, tulid esimesena neelud hoopis enda tehtud koogi järele. Mis oli ka ainult positiivne, sest see kook on häbematult lihtne ja sobib talvisesse hooaega imehästi. Koostis on ei-mäleta-milliste retseptide eeskujul kokku arvutatud ja timmitud, näiteks mulle meeldib suhteliselt vähemagus kreem ja ma ei hakka toorjuustu + šokolaadi puhast maiku segama muude lisanditega peale vaniljesuhkru – aga kui keegi tahab Rotu talvekooki proovida, siis kohandatagu lahkesti omakorda 🙂

Põhi: sega purustatud piparkooke ja sulavõid parajas koguses, et napilt koos seisvat massi jätkuks vormi põhjale ja äärtele mätsida. Mina võtan 21×21 cm vormile vist 75 g võid ja 250-300 g piparkooke (silma järgi raske hinnata), ja piparkoogid on Nõo kommivabriku omad Tartu turuhoonest, need on tumedad, paksud ja krõbedad, nii et tuleb ideaalselt teraline ja tummine puru.
(Pealegi on need mõnusalt pikalt saadaval, kui aga piparkoogi(koogi) isu tuleb – hakkasin mõtlema, et olen neid sügaval kevadel vms hooajavälisel ajal ostnud, ja mälu ei petnudki.)

Täidis:
300 ml vahukoort
300 g toorjuustu
200 g tumedat šokolaadi (70%)
2 tl vaniljesuhkrut
2 – 2,5 tl želatiini
sorts vett želatiini jaoks
heldelt jõhvikaid, no 250-300 g ikka

Vahusta koor vaniljesuhkruga, lisa toasoe toorjuust, vesivannil sulatatud šokolaad ning paisutatud ja sulatatud želatiin, vispelda ühtlaseks. Mina selle koostisainete suhte juures enam suhkrut ei lisa, ongi hea mõrkjas, aga tasub maitsta, ehk läheb veel paar tl suhkrut.

Kühvelda kreem lusikaga kihiti põhjale ja puista kihtide vahele peoga jõhvikaid, et ei peaks neid noaotsaga mööda kooki taga ajama nigu narr. Lõpuks tipi kreemi pinnale tihedalt ilusamaid jõhvikaid ja lükka kook külmkappi. Kogu moos.

Advertisements

okkalised söödud sõnad

Selle dramaatilise pealkirja taga on lihtsalt ammu plaanitud kaktusepostitus, sest oleks nagu aeg pihtida, mis sai pärast nuttu ja hala selle üle, kuidas niii palju taimi tuppa on trüginud ja kuidas ruum nende jaoks niii otsas on. Nagu arvata võite, on asi sellest ajast ainult hullemaks läinud. Isegi tänavuste üheaastaste taimede potte pole saanud jalust koristada, sest mõned tšillikaunad on veel tarbimata ja basiilikud-petersellid kah hingitsevad.

Hiljuti kirjutasin orhideedest, aga need olid ostetud millalgi veebruaris, eks, ja vahepeal arvasin tõsiselt, et olen väljaspool ohtu. Sest kui mul oli olemas unistuste oranž dendroobium, täiusliku lõhnaga orhidee (vanillilõhnaline ontsiidium) ning elegantselt rohe-valge ja pealegi lõhnav teine ontsiidium, siis jalutasin varakevadistelt Jardini ja Mileedi orhidee-suurmüükidelt rahulikult uudistades läbi, käed taskus. Ah, milline kergendus.

Aga eile ronisin sooduspäevade tõttu Bauhofi, põikasin kõrvalt Lõunakeskusest läbi, et ID-kaardi sertifikaadid lõpuks ära uuendada (seal oli selleks ajutine teeninduspunkt püsti pandud) – ja tegin selle vea, et kiikasin möödudes lillepoodi sisse.

Kirjutasin siin, kuidas mulle pruunikirjude õitega orhideed ei meeldi? Kirjutasin. Oeh, nüüd ei tea, kuhu silmi panna.

Nime muidugi kaasas polnud, guugelduse järgi paistab, et see on Brascidostele Gilded Tower ‘Mystic Maze’ või midagi sinnapoole. Ebamaine näeb ta välja küll, kuid lõplikult otsustas asja õite nõrk, aga jumala ehe safranilõhn, vähemalt minu ninale. Ja safranilõhn meeldib mulle üleüldiselt ja pööraselt. See nõrkus läks mulle 12.50 maksma, kuid oleks võinud ka hullemini minna, arvan ma. Ei olnud nagu usku sellesse, et see taim otsaga leiunurka jõuaks, hehe.

Aga kaktused. Neid on vahepeal järjest juurde siginenud, kuigi hunt seda teab, mitu korda olen pärast järjekordset ostu õhanud, et aitab küll ja nüüd jään rahulolevalt ootama, millal senine kollektsioon õisi näitama hakkab. No ja varsti tuleb järjekordselt oma sõnu süüa. Google’is tuhnimisega on nimelt see häda, et hakkan kaubandusvõrgu nimetutel kaktustel na-tu-kene vahet tegema ja kujutan ligikaudu ära tuntud isendeid juba õitega ette. Kuigi just tänu sellele oskan eemale hoida pisikestest armsatest sammaskaktustest, mis looduses tehtud fotodel pigem põlispuid meenutavad ja tubastena erilist õielootust ei anna.

Kaubandusvõrgus on siiski piisavalt ka sihukesi, mida kaktuseportaalides iseloomustatakse näiteks sõnadega “free-flowering” ja “compact“. Näiteks kääbuskaktused (Rebutia) ja nudinupud (Gymnocalycium). Eks ma siis lugesin õpetusi, hoidsin lille- ja toidupoodidest kokku ahnitsetud okkalisi oktoobrist märtsini kuivas ja võimalikult akna ligi jahedas, istutasin nad veebruari paiku ohtra akvaariumikruusa ja kivikestega segatud kaktusemulda ümber ja kehitasin õlgu: noh, ehk paari aastaga õpin nende hingeelu piisavalt tundma, et mõni neist ka õitsema hakkaks.

Selle peale otsustasid kääbuskaktused kevadel kampa lüüa ja mu üle irvitada. Mõnuga.




Suvel oli üsna vaikne, mõned kaktused, millelt salamisi õisi lootsin, otsustasid, et aega on selle kiire asjaga. Need, mis suvatsesid õitseda, tegid seda aga väga efektselt.

Ja mis sai kahest juhuslikult saadud kaktusepojast, millest kogu see jaburus alguse sai? Siilikkaktus (see kõige tavalisem “vanapoiss”) on tublisti kasvanud ja näeb päris kaktuse moodi välja. Siidkarvane näsakaktus aga näitas juba samal suvel juurte kasvatamise kõrvale nelja õit, ise nagu pöidlaots – mõtlesin, et nojah, eks tal olnud õiealged juhtumisi kaasas ja reegliks see ei saa. Kuid sel aastal alustas ta õitsemist aprillis, suvel muudkui kasvas ja ajas samas ka uusi pungi ning lõpetas õitsemise millalgi oktoobri keskel. Jälle sain tünga.

þungur hnífur

Eelmise postituse jutujätkuks: avastasin, et Lõunaka juurest uuest Mileedi Lillemajast saab oranže dendroobiume jälle 12.50 eest, ja kohe ei saa reklaamimata jätta 🙂 Sest et selline rõõmus apelsinikarva tegelane on mu meelest just see, mida põhjamaisesse sügistalve vaja. Minu omal on pungad veel pisikesed, aga läinud talve meenutades…

Vahepeal tuli meelde üks nali seoses praegu ETVs jooksva Islandi krimisarjaga “Lõksus”. Muidugi tekib küsimus, kus seal laipade jada, permanentse pimeduse ja purgaa ning kivinägudega tegelaste keskel see nali on, aga asi polegi selles.

Nimelt vilksatab ekraanil suht regulaarselt igasuguseid Islandi kampsuneid (tundub, et siiski põhiliselt koduhilbuna) ja hakkasin mõtlema, et millal ma õige siingi selle järele õhkasin (vastus: ammuuu). Kuigi mitte ei mõista, miks näiteks praktiline kõrge kampsunikrae põhjamaise traditsiooni juurde ei kuulu (kaelavalu kardan, noh). Ja mõtle, ei läind sadat aastatki, millalgi sel kevadel komistasin Jõe Prisma kõrval Sõbralt Sõbrale poes ehtsa lopapeysa otsa. The Handknitting Association of Iceland ja puha. Mitte eriti rafineeritud mustriga, vaid pigem robustne, aga igavene mõnus mütakas ja jube soe tõesti.

Aga mis siin pildil valesti on. Selga proovides on igatahes tunne, nagu oleksin heinakuhja sisse kukkunud ja ei saaks sealt enam välja, sest see kampsun on mingi effing XXL (ümbermõõt rinna kohalt 116 cm). Sellele ma poes muidugi ei mõelnud, hehee. Järgmisele ringile saata ei raatsi, parajat osta ka mitte (sa püha jeebus, mida hinda), nii et ainuke variant on see ära raamida ja seinale riputada.

Või. Ee…

Noh, ringselt kootud asja peaks olema suhteliselt lihtne üles harutada ja isegi kui mõne koha juppideks lõhun, jääks suure kampsi materjalist väiksema kudumiseks teatav materjalivaru järele. Ja täpselt sama muster koos õpetusega on Ravelry kaudu ilusti leitav. Jahh. Islandi keeles.

Helvítis Fokking Fokk!
(vist ei vaja tõlget)

Tõtt-öelda olen ülikooliajal ühe islandi keele sissejuhatava
lühikursuse läbi teinud, aga see oli pigem tutvustav-võrdlev ülevaade grammatikasüsteemist (millest muhvigi külge ei jäänud, sest see sugude, käänete ja umlauti segapuder käis mulle selgelt üle mõistuse) ning elementaarsed käibefraasid ja üks rahvalik lauluke olid lihtsalt garneeringuks juures. Nii et oskan hädapärast öelda tere, head aega, aitäh ja minu nimi on, lauluke on tükati meeles ja mõned põhilised hääldusreeglid kah, that’s it.

Aijaa, postituse pealkiri ka – päris huvitav, kas see lööb mõnel lugejal lambikese põlema, mh, ah? Ma igaks juhuks praegu vihjet ei lisa.

Niisiis polnud sarja vaadates mõtetki üritada midagi ära tabada, eelistasin küll järelvaatamist (see ETV on ikka nutikas, imelikud islandi tähed on subtiitrites lihtsalt ära jäetud) ja mõne koha kerisin tagasi, aga peamiselt viitsisin kuulatada ainult seda, kuidas “tere” (tähendab, üks võimalikest tervitusfraasidest) naisele ja mehele öelduna õigupoolest erinevalt kõlab. Mehele öeldakse sæll (hääldub u “saitl”) ja naisele sæl (“sail”), ja ärme üldse hakka rääkima kolmest eri variandist sõltuvalt sellest, kas tervitatakse mitut meest, mitut naist või segaseltskonda. Pühapäevases üheksandas osas just oli neli tere järjest, kui hotellipidaja resoluutse palve peale politseijaoskonda tuli, see oli näiteks hea koht kõrvu kikitada.

Ja otse loomulikult pidin välja guugeldama, mis asja peategelane alati ütles, kui kõik järjekordselt persehe läks. Andskotinn ehk lihtsalt kurat on kahtlemata hea sõna, mida teada.

Millest pole kudumisõpetuse juures muidugi halligi abi, aga kui teksti piisavalt kaua põrnitseda, siis hakkaks nagu midagi ähmaselt koitma ka. Kogu värk algab soonikuga, onju, nii et õpetuse algusest saab “parempidi” ja “pahempidi” lühendid kätte, ja minu sügavaks hämmastuseks sai Google’i tõlge jagu müstilisest lühendist umf (round klapib kontekstiga küll – eesti keelde ei hakanud proovimagi). Teisal võrdlesin teksti kampsuniga ja sain nähtavate kahanduskohtade järgi õrnalt aimu, mida kirjeldatakse. Loomulikult on see alles uurimistöö algus ja puhas teooria, raudselt koperdaksin mingi sellise koha otsa, mida üldse läbi ei hammusta, ja sellest projektist tuleks siuke saaga, et pärast istun oma lõngahunniku otsas ja katkun juukseid. Aga esialgu on endal küll täitsa naljakas. Vaat selline lugu.

is there a place for me in history?

Oh, tšau. Jälle pole ammu siia sattunud. Viimati näiteks mõtlesin kirjutada sellest, kui palavalt ma kellakeeramist armastan (sest iga kord on üldise vingu ja hala taustal tunne, et keegi peab seda ka ütlema), aga, aga mis? Ilmselt oli pühapäeva õhtu ja leidsin “ootamatult”, et esmaspäevaks on tarvis töö või paar valmis saada – tüüpiline.

Igatahes, remargi korras: esiteks meeldib mulle see, kuidas järsk muutus igapäevarutiini taustavalguses paneb (korraks) ümbrust paremini märkama, hommikuti langeb valgus teistmoodi ja siis jääd juba vaatama ka puid ja pilvi ja… Ma’i tea, mu jaoks on see hirmus oluline ja samas hirmus kerge ära unustada. Halvasti magada õnnestub ka mis tahes ajal ja põhjusel või hoopis ilma põhjuseta – sellise random unehäire tõttu juhtusin just üks hommik imetlema täiskuu loojumist, millest poleks tahtnudki ilma jääda 🙂

Teiseks ei mäletata vist eriti seda aega, kui suveaega ei kasutatud. Üks veider aasta-paarine sutsakas oli sajandi alguse paiku, mina mäletan, sest see oli kuradi kurb. Nimelt olin ma siis suvel 8.30-16.30 kontoritööl ja avastasin löödult, et pärast tööd pole mingit mõtet randa minna, sest juba hakkab pimedaks ja jahedaks kiskuma. Tunniajaline erinevus loeb ikka küll, vt ka eelmist punkti.

12ds2f

Vaat nii päevakajaline õnnestubki olla, mhh. Hetkel tekitavad siinmail elevust orhideede õiepungad, kuid meenub, et eellugu on puhta puudu 😀 Ühesõnaga, oli mul üks tavaline valge väärisdendroobium ja üks minikuuking, eks. Kuuking elas eelmise talve hädaga üle, suvel kosus ja lehed on (veel) päris ilusad, muud midagi. Dendroobium seevastu puhkas sügisel suhteliselt kuivas topeltakende vahel, kuni temperatuur kuskil 7 kraadini langes, ja hakkas seepeale usinalt õiepungi ajama. Mis toitis muidugi mu enesekindlust, nii et vedasin Bauhofi leiunurgast järgmise taime koju. See ontsiidiumi hübriid oli veidi rääbakas, kuid uusi õievarsi oli tulemas ja selgus, et väikesed õied lõhnavad jumalikult – nagu vaniljevahukoor pisikese piparkoogiga.

Millalgi veebruaris nägin Lõunaka lillepoes tegelikult ihaldatud orhideed ja oma õnne õieti uskumata krabasin selle kohe raudsesse haardesse – muidu olin pidanud seda ainult botaanikaaias silmadega sööma, umbes nii:

Heh, alles hiljuti nägin seda samas poes kaks korda kallima hinnaga (24 vs 11 või 12, ei mäleta täpselt). Müüjagi märkis toona, et seekord tulid need ebatavaliselt soodsa hinnaga sisse, ja loomulikult oli rõõm seda suurem. Nüüd ajab teine tasakesi pungi, nagu ka järgmine ontsiidiumi hübriid, mille Selverist üles korjasin ja mis võlus mind hoopis õunroheliste-valgete lõhnavate õitega. Lehevolti kinni kiilunud kõver õievars pole päris õige asi, aga igatahes fotogeenilisem kui teine, lihtsalt üks pikk roots, mis pole veel tegelikke pungi kasvatama hakanudki.

Ohoo, vahepeal meenus veel üks vana postituse-idee, aga pean kõigepealt viisakalt viitamiseks meelde tuletama, kes kirjutas inspireerinud loo nõukaaegsetest asjadest, mille lp blogija ema oma kappidest leidis ja tütrele pähe määris 😀 Mul on sellega omad kogemused, aga tol hetkel polnud artefakte pildistamiseks käepärast. Stay tuned, võib-olla jälle mingi aastake või nii.

aga valgeil orhideedel harjumus on igal reedel segasena veeta kogu päev

Issand, ma ei oska enam blogida. Õues on muidugi rattasõit, jõgi ja kibuvitsalõhn, aga isegi arvutis on igast muud asja teha, oleks ainult aega – näiteks Attenborough’ uuemat kraami (on uskumatu tüüp oma 90 eluaastaga) ja “Surma õukonna” uusi osi taga ajada. Aitäh, BBC, ma saan ka lõpuks vanas eas teada, mis “Sõjas ja rahus” ja Sakkuspea kuningatükkides õigupoolest juhtus, lugedes ei saa mitte muhvigi aru. Nuh, hakkame kuskilt otsast peale.

Tunnusmeloodia: Rajacas “Orhideed”

Rajaca kasseti “Tegu nr. 1 (Muusikaline eelmäng raamatule “Normaalne söömine”)” ostsin ma kunagi üheksakümnendatel Tartu vanast kaubamajast, mille asemel on nüüd udupeen Kvartal. Ja tundsin end… nagu võiks end tunda mõni hipster, kes on kuskilt täikalt nii rariteetse vinüüli välja kaevanud, et isegi tema hipstersõbrad ei oska seda lahedaks pidada. “Orhideed” sai mul igatahes kohe lemmikuks.

Need, need, need, need troopilised laaned
need on nagu rohelised kaaned.
Aga valgeil orhideedel harjumus on igal reedel
näha lumivalget und.

Linnas, linnas lendlevad kummipallid,
restoranis voolab Vana Tallinn.
Aga valgeil orhideedel harjumus on igal reedel
palle puruks torgata.

Jne. Teemasse on see lugu niipalju, et tubane floora on sel kevadel täitsa segaseks ära läinud. Juba tavaks saanud basiilikud ja tšillid kasvavad rahulikult, nendega pole probleemi, kuid igasugune muu malts trügib robinal mu kolme aknaga korterisse sisse. Vaatamata sellele, et enamik poodides pakutavatest taimedest isegi ei meeldi mulle. Üldse. Nii et ärge jumala pärast võtke pähe mulle potililli kinkida.

Kunagi ammu sai endale lubatud, et a) ei ühtki valget orhideed, sest need on igavad, ja b) ei ühtki kuukinga, sest vt eelmist punkti. No tõesti, vahel ei saa toidupoodigi minna ilma terve vihmametsa otsa komistamata ja pooled aknad on kuukingi täis, olgu nad siis mis värvi iganes. Ja huvitavamaid asju saab kord aastas botaia orhideenäitusel kah vaadata. Ja isegi kõik orhideed ei meeldi, näiteks taldrikusuuruste õitega vandad näevad mu meelest kõhedalt ebaloomulikud välja ja kõik pruunitäpiliste õitega lilled sootuks koledad. Aga nüüd aprillis vedasin just toidupoest koju ühe väärisdendroobiumi, sest sel olid ennenägematult suured (juhtumisi valged) õied. Neist suurema osa pidin varsti koos villtäidega ära kakkuma ja ahju viskama ning taime kilekotis üle mürgitama, sellest on jällegi juba tükk aega, ehk õnnestus.

Siis sattusin Jardini aianduskeskusesse (looking for trouble, ma tean) ja nägin seal allahinnatud taimede laual üht mitte-igavat minikuukinga – veidrate peaaegu tumepunaste lehtede, sügavlillade õievarte ja veel mõne nunnu roosa õiega. Umbes selline, mul pole endal head pilti. Pärast guugeldasin välja, et tõmmu daami sordinimi on Jiaho’s Pink Girl või Wenlong Pink Girl (sisulist vahet vist pole). Ma tunnen juba ette õudust selle ees, kuidas ma Tõmmu Tüdrukuga talvel hädas olen nagu lits lapsega, aga hetkel ajab teine pärast õitsemist nelja uut juurt ja ka uut lehte, esialgu on puhas silmarõõm. Dendroobium kasvab kah lausa hirmuäratava tempoga, nii et mind ootab kõrgelt kukkumine, kui midagi s*tasti läheb (küll läheb).

Siis sebisin rohevahetuse korras ühe taime mitte endale, vaid vanematekodu aeda (vähemalt püüdsin, onju) ja pealekauba pakuti kaht süütult pisikest kaktusepoega. Ma olin just mõelnud, et jään epifüütide juurde, mida päriselt ka kasta tohib – soetasin juba jõulukaktustele lisaks ühe lõbusalt oranžiõielise lihavõttekaktuse ja plaanisin lehtkaktuse pistikut otsima asuda. Kuid need tillud okaskerad… eeehh. Torkasin need väikestes pottides aknale ja asusin Google’i abiga liike määrama. Lihtsalt masendav, et ladinakeelsed nimed kõlavad huvitavalt ja jäävad meelde, eestikeelsed ei jää, misjaoks see taimenimede andmebaasi rahvas sedasi vaeva näeb. Üks on igatahes vanapoisi kaktus, sellega oli lihtne 😀 Teine – siidkarvane näsakaktus. Okei.

Aga ärge teie nii tehke, ma räägin tõsiselt. Sest netipiltidest võib jääda petlik mulje, et see junn, mille sa näiteks toidupoest 1.50 eest piima ja saia kõrvale ära osta saad, hakkab päriselt ka hingematvalt ilusaid õisi kasvatama. Reaalis vahid seda ilmselt kakskümmend aastat tühja, kui see vahepeal ära ei mädane. Mul hakkas siiski kaktuseradar tööle ja see on üks häda ja õnnetus.

Näiteks nägin ühe aianduspoe aknal maadjat siilikkaktust ja esimest korda aastakümnete jooksul viskas ette, et sihuke oli mul lapsepõlvekodus, kui üsna väike olin (ilmselt mitte kauaks, sest miskit erilist temast ei mäleta). Seekordne isend oli ühes potis ühe imeliku kusekollaste karvadega kaetud.. junniga, ja ma lihtsalt küsisin, kas seda eraldi ei ole… aga sai nii, et tassisin mõlemad ühe euro eest ära :S

Olin jumala kindel, et annan selle kollase eluka kellelegi ära, aga kui ta eraldi potti sättisin,  pintsettidega ämblikuvõrgust ja vanadest kärbsetiibadest puhtaks noppisin ja päikese kätte asetasin, lõi kuldne parodikaktus imeilusasti mahedalt särama. Nojah, nii palju siis äraandmisest.

kuldkaktus_c.jpg
(näh, vanapoisihakatis piilub ka taustal)

Kuigi see kuldkarvik kasvavat kuni 60-sentimeetriseks ja õitsemisiga saabuvat alles 20 cm juures (praegu on kümme). Võeh.

Ah, ma ei tea, millega see asi lõpeb. Puhtast frustratsioonist ostsin lillepoest veel ühe kasvanduses õitsema punnitatud maadja siilikkaktuse hübriidi, mida vist Chamaelobivia‘ks saab hüütama, naeruväärselt neoonroosade õite ja sõna otseses mõttes kümnete õiepungadega. Nüüd on räme väljakutse see elus hoida ja neid õisi veel kunagi näha saada. Ja selle kuradi kaktuste guugeldamise peab maha jätma.

roosa_c

kultuur ja sport

Mul on/oli jube (Esimese Maailma) probleem selle va Kasabiani uusima albumiga, kuidagi ei leidnud niidiotsa, millest seda harutama (s.t kuulama) hakata – esindussinglid olid juba raadiost kuuldes üpris hirmsad ja ülejäänu tundus, hmh, mingi veider kraam. Tänu Positivuse kontserdile sain aga sealt vähemalt ühele loole hambad taha, “Treat” oma teise poolega (puhas valehäbita disku) oli kohapeal laivis lihtsalt pööraselt koomiline, nimelt heas mõttes selline. Muhhahhaa. Kuradi eklektikud.

Selline hea minekuga lugu kõlbas loomulikult jooksutuurile kaasa võtta. Jooksmisega juhtus kunagi ammu see nöök, et nii kui hakkasin sellest veidi maiku suhu saama, kukkusid põlved valutama. Võib-olla oli asi
selles, et tõmbasin muudkui vägisi tempot alla, et korraga rohkem jõuaks, ja veetsin niiviisi põmslt liiga kaua aega ühe jala peal seistes. Või siis pole mu põlved lihtsalt jooksuks loodud. Amatöörlikud ja läbikaalumata hüpoteesid mõlemad.

Igatahes jätsin jooksuambitsioonid sinnapaika ja alles nüüd kevadel hakkasin jälle väheke liigutama: ainult siis, kui selleks tõesti tuju on (mis võib juhtuda nädalas korda paar, üks või null, mul savi), nii nagu torust tuleb ja minuteid-kilomeetreid lugemata. Niru, aga vast parem kui mitte midagi, arvestades istuvat tööd ja värki.

Aga muusika peab kogu aeg klappides mängima, muidu hakkab igav ja muidu mina… ei mängi.

Tuli välja, et kuigi “Treati” rütm ei kõlba otseselt selle järgi jooksmiseks, sobib see suurepäraselt ülejala kepslemiseks (proovi järele, on ju nii?). Niisiis panin jooksutuuri lõpus selle jälle käima, piilusin üle õla, et ega liiga palju publikut pole, ja põrklesin kodu poole nagu kummipall. Hihii.

Aga hetke konkurentsitult parim jooksulugu on hoopis Public Service Broadcastingu “Go!” – need on need Londoni überhipsterid (no vaata, misuksed nad välja näevad), kes vanadest rahvahariduslikest ja propagandafilmidest muusikat teevad, ja pagana vaimukalt. “Spitfire” on neil vist suurim hitt, minu üldine lemmik on “Night Mail”, kuid “Go!” on üks igavene kõrvauss ja nii erksa rütmiga, et on raske mitte liduma pista. Ainult et see on nii kiire, et tuleb kas päkkade peal sibada või siis tormata nagu kurja koera eest. Ja kui refrääni “Retro?” peale jugama panna ja vahepeal (Kuule maandumise ajal) jalutada, siis ei tule sellest välja mitte intervalltreening, vaid kaos ja anarhia, pealegi tuleb “stand by for T1” järel kolm refrääni ja mina ei jaksa loo lõpuni täie auruga liduda 😀

you can’t miss me, I’m still alive ehk Positivus 2015

Harva blogimisega on see häda, et igasugune spontaansus kaob ära ja vahepealsed postituse-ideed kaotavad aktuaalsuse; hm, üks poolik nostalgiamustand on ehk kasutuskõlblik (sest räägib niikuinii otsapidi eelmisest sajandist), et siis stay tuned.

Igatahes oleks praegu nutt ja hala, kui ma Positivusele jõudnud poleks, sest Õllesummerile Placebot vaatama ei läinud ja Kasabian oleks kah nägemata jäänud. Niigi lendasid pooled puhkuseplaanid vastu taevast, nii et Pärnus suvitamise ja sealt väikese mugava bussitripi asemel pidin reedel otse Tartust startima ja Pärnus kohe ümber istuma. Õnneks oli mu festarikaaslane juba sama bussi peal, saime kõrvuti istuma kolida ja juteldes aega viita, sest kohe pärast piiri algas teetööde tsoon ja lõppkokkuvõttes jäi buss Salacgrivasse vist tund aega hiljaks (jumal teab, millal ta veel Riiga jõudis).

Teel bussijaamast festivaliala poole pisteti meile pihku tasuta saldejumpsid, saime oma väikese telgi isegi normaalsesse kohta ära mahutatud ja otse telklas oli paljulubav valik söögiputkasid – algus oli meeldiv. Minul peale mainitud kahe bändi kohustuslikku programmi polnud, isegi Eesti bändidele panustada polnud plaanis (nt Curly Strings on mulle aktiivselt vastumeelne ja Ewert jne jätab lihtsalt külmaks). Seega jäi vaid üle mõnuledes ringi lonkida ja ettejuhtuvate esinejate peale meeldivalt üllatuda (ning ebameeldivate üllatuste puhul pettumuseta jalga lasta).

just-chillin

(Eih, rannas oli vesi ikka liiga külm ja ujukaid ei hakanud ligi võtmagi – krdi Baltikumi kliima -, nii et väsinud varvaste põgusast leotamisest piisas.)

Aga Placebo, loomulikult ronisin võimalikult lava ette, sest tagant ekraane vaadata olnuks nagu liiga juutuubidisko, no nii odavalt ka ära ei anna. Paraku oli lava ees kohati liiga palju bassikärinat, aga kunagisel Saku Suurhalli kontserdil oli asi kordi hullem, olgem ausad. Nagu lugeda võib, kandis näiteks blogija Eliisabet kontserdi kohe maha; mina mõtlesin nasama, et mis parata, pigem heli viga, mitte bändi oma. Pärast korralikult salvestuselt üle vaadates jäin selle arvamuse juurde 🙂 Einoh, ilusate silmade eest (sõna otseses mõttes) võib nii mõndagi andeks anda.

Sõber ristis selle ülekandekanali logo disaini tõttu Böö TV-ks ja selgub, et teenitult, nimelt olla nad Kasabiani asemel Charli XCX-i üle kandnud ja järelikult sitsib Kasabiani kontsert heal juhul kuskil purgis. Böööö. Kuid seevastu kõlasid nood lava ette paremini (seekord olin isegi nõks lähemal) ja igati vinge oli. Huilgasin, hüppasin jalad krampi (“Underdog”! “Fire”!!) ja jäin üldiselt ilgelt rahule.

Rahulolule aitas kaasa veel see, et telklas sai tõesti hästi süüa, ühest putkast sai ka nii head lattet, et ei julgenudki enam mujalt kohvi osta. Eestlaste oma Pannkoogimassin (putka nimi selline) serveeris hõrke seenetäidisega pannkooke – lausa kahetsesin, et ainult kaks korda neid süüa jõudsin. Peaks kodus soolaseentega järele teha proovima. Woki Toki suur nuudliports oli säärane ämbritäis, et õhtusöögi võis hoopis vahele jätta. Superluks keset suvalist Läti heinamaad, hehe.

Aga pühapäeval pidin õhtusele bussile minema, et Pärnust veel viimase bussiga Tartu jõuda. Kahe bussi vahel oli tund ja veerand aega. Viskasin veel nalja, et ega ma ometi Tartu bussist maha jää, ja asusin kohalikus autoostas ootama
ja ootama
ja ootama

Nojah, Riiast jäi buss tund aega hiljaks, teetöötsoonis tuli veel jokutamist juurde ja Pärnu bussijaama sisse keerates nägin veel teise bussi saba (et see raibe ei võinud ka omakorda viis minutit hilineda). Pidin oma vanemaid keset “Sajandi armastust” tülitama ja öömaja paluma, sain veidi piinlikkust tunda, aga hommikusöögiks omletti ja maasikaid ning veel õigeks ajaks Tartusse. Ei, üldiselt oli kõik kena, koht rannamänniku keskel oli imearmas jne, aga ma nüüd ei kujutagi ette, mis esinejate komplekt mind järgmine kord kohale meelitaks; igatahes tore oleks, kui nii juhtuks.

Previous Older Entries