aga valgeil orhideedel harjumus on igal reedel segasena veeta kogu päev

Issand, ma ei oska enam blogida. Õues on muidugi rattasõit, jõgi ja kibuvitsalõhn, aga isegi arvutis on igast muud asja teha, oleks ainult aega – näiteks Attenborough’ uuemat kraami (on uskumatu tüüp oma 90 eluaastaga) ja “Surma õukonna” uusi osi taga ajada. Aitäh, BBC, ma saan ka lõpuks vanas eas teada, mis “Sõjas ja rahus” ja Sakkuspea kuningatükkides õigupoolest juhtus, lugedes ei saa mitte muhvigi aru. Nuh, hakkame kuskilt otsast peale.

Tunnusmeloodia: Rajacas “Orhideed”

Rajaca kasseti “Tegu nr. 1 (Muusikaline eelmäng raamatule “Normaalne söömine”)” ostsin ma kunagi üheksakümnendatel Tartu vanast kaubamajast, mille asemel on nüüd udupeen Kvartal. Ja tundsin end… nagu võiks end tunda mõni hipster, kes on kuskilt täikalt nii rariteetse vinüüli välja kaevanud, et isegi tema hipstersõbrad ei oska seda lahedaks pidada. “Orhideed” sai mul igatahes kohe lemmikuks.

Need, need, need, need troopilised laaned
need on nagu rohelised kaaned.
Aga valgeil orhideedel harjumus on igal reedel
näha lumivalget und.

Linnas, linnas lendlevad kummipallid,
restoranis voolab Vana Tallinn.
Aga valgeil orhideedel harjumus on igal reedel
palle puruks torgata.

Jne. Teemasse on see lugu niipalju, et tubane floora on sel kevadel täitsa segaseks ära läinud. Juba tavaks saanud basiilikud ja tšillid kasvavad rahulikult, nendega pole probleemi, kuid igasugune muu malts trügib robinal mu kolme aknaga korterisse sisse. Vaatamata sellele, et enamik poodides pakutavatest taimedest isegi ei meeldi mulle. Üldse. Nii et ärge jumala pärast võtke pähe mulle potililli kinkida.

Kunagi ammu sai endale lubatud, et a) ei ühtki valget orhideed, sest need on igavad, ja b) ei ühtki kuukinga, sest vt eelmist punkti. No tõesti, vahel ei saa toidupoodigi minna ilma terve vihmametsa otsa komistamata ja pooled aknad on kuukingi täis, olgu nad siis mis värvi iganes. Ja huvitavamaid asju saab kord aastas botaia orhideenäitusel kah vaadata. Ja isegi kõik orhideed ei meeldi, näiteks taldrikusuuruste õitega vandad näevad mu meelest kõhedalt ebaloomulikud välja ja kõik pruunitäpiliste õitega lilled sootuks koledad. Aga nüüd aprillis vedasin just toidupoest koju ühe väärisdendroobiumi, sest sel olid ennenägematult suured (juhtumisi valged) õied. Neist suurema osa pidin varsti koos villtäidega ära kakkuma ja ahju viskama ning taime kilekotis üle mürgitama, sellest on jällegi juba tükk aega, ehk õnnestus.

Siis sattusin Jardini aianduskeskusesse (looking for trouble, ma tean) ja nägin seal allahinnatud taimede laual üht mitte-igavat minikuukinga – veidrate peaaegu tumepunaste lehtede, sügavlillade õievarte ja veel mõne nunnu roosa õiega. Umbes selline, mul pole endal head pilti. Pärast guugeldasin välja, et tõmmu daami sordinimi on Jiaho’s Pink Girl või Wenlong Pink Girl (sisulist vahet vist pole). Ma tunnen juba ette õudust selle ees, kuidas ma Tõmmu Tüdrukuga talvel hädas olen nagu lits lapsega, aga hetkel ajab teine pärast õitsemist nelja uut juurt ja ka uut lehte, esialgu on puhas silmarõõm. Dendroobium kasvab kah lausa hirmuäratava tempoga, nii et mind ootab kõrgelt kukkumine, kui midagi s*tasti läheb (küll läheb).

Siis sebisin rohevahetuse korras ühe taime mitte endale, vaid vanematekodu aeda (vähemalt püüdsin, onju) ja pealekauba pakuti kaht süütult pisikest kaktusepoega. Ma olin just mõelnud, et jään epifüütide juurde, mida päriselt ka kasta tohib – soetasin juba jõulukaktustele lisaks ühe lõbusalt oranžiõielise lihavõttekaktuse ja plaanisin lehtkaktuse pistikut otsima asuda. Kuid need tillud okaskerad… eeehh. Torkasin need väikestes pottides aknale ja asusin Google’i abiga liike määrama. Lihtsalt masendav, et ladinakeelsed nimed kõlavad huvitavalt ja jäävad meelde, eestikeelsed ei jää, misjaoks see taimenimede andmebaasi rahvas sedasi vaeva näeb. Üks on igatahes vanapoisi kaktus, sellega oli lihtne 😀 Teine – siidkarvane näsakaktus. Okei.

Aga ärge teie nii tehke, ma räägin tõsiselt. Sest netipiltidest võib jääda petlik mulje, et see junn, mille sa näiteks toidupoest 1.50 eest piima ja saia kõrvale ära osta saad, hakkab päriselt ka hingematvalt ilusaid õisi kasvatama. Reaalis vahid seda ilmselt kakskümmend aastat tühja, kui see vahepeal ära ei mädane. Mul hakkas siiski kaktuseradar tööle ja see on üks häda ja õnnetus.

Näiteks nägin ühe aianduspoe aknal maadjat siilikkaktust ja esimest korda aastakümnete jooksul viskas ette, et sihuke oli mul lapsepõlvekodus, kui üsna väike olin (ilmselt mitte kauaks, sest miskit erilist temast ei mäleta). Seekordne isend oli ühes potis ühe imeliku kusekollaste karvadega kaetud.. junniga, ja ma lihtsalt küsisin, kas seda eraldi ei ole… aga sai nii, et tassisin mõlemad ühe euro eest ära :S

Olin jumala kindel, et annan selle kollase eluka kellelegi ära, aga kui ta eraldi potti sättisin,  pintsettidega ämblikuvõrgust ja vanadest kärbsetiibadest puhtaks noppisin ja päikese kätte asetasin, lõi kuldne parodikaktus imeilusasti mahedalt särama. Nojah, nii palju siis äraandmisest.

kuldkaktus_c.jpg
(näh, vanapoisihakatis piilub ka taustal)

Kuigi see kuldkarvik kasvavat kuni 60-sentimeetriseks ja õitsemisiga saabuvat alles 20 cm juures (praegu on kümme). Võeh.

Ah, ma ei tea, millega see asi lõpeb. Puhtast frustratsioonist ostsin lillepoest veel ühe kasvanduses õitsema punnitatud maadja siilikkaktuse hübriidi, mida vist Chamaelobivia‘ks saab hüütama, naeruväärselt neoonroosade õite ja sõna otseses mõttes kümnete õiepungadega. Nüüd on räme väljakutse see elus hoida ja neid õisi veel kunagi näha saada. Ja selle kuradi kaktuste guugeldamise peab maha jätma.

roosa_c

kultuur ja sport

Mul on/oli jube (Esimese Maailma) probleem selle va Kasabiani uusima albumiga, kuidagi ei leidnud niidiotsa, millest seda harutama (s.t kuulama) hakata – esindussinglid olid juba raadiost kuuldes üpris hirmsad ja ülejäänu tundus, hmh, mingi veider kraam. Tänu Positivuse kontserdile sain aga sealt vähemalt ühele loole hambad taha, “Treat” oma teise poolega (puhas valehäbita disku) oli kohapeal laivis lihtsalt pööraselt koomiline, nimelt heas mõttes selline. Muhhahhaa. Kuradi eklektikud.

Selline hea minekuga lugu kõlbas loomulikult jooksutuurile kaasa võtta. Jooksmisega juhtus kunagi ammu see nöök, et nii kui hakkasin sellest veidi maiku suhu saama, kukkusid põlved valutama. Võib-olla oli asi
selles, et tõmbasin muudkui vägisi tempot alla, et korraga rohkem jõuaks, ja veetsin niiviisi põmslt liiga kaua aega ühe jala peal seistes. Või siis pole mu põlved lihtsalt jooksuks loodud. Amatöörlikud ja läbikaalumata hüpoteesid mõlemad.

Igatahes jätsin jooksuambitsioonid sinnapaika ja alles nüüd kevadel hakkasin jälle väheke liigutama: ainult siis, kui selleks tõesti tuju on (mis võib juhtuda nädalas korda paar, üks või null, mul savi), nii nagu torust tuleb ja minuteid-kilomeetreid lugemata. Niru, aga vast parem kui mitte midagi, arvestades istuvat tööd ja värki.

Aga muusika peab kogu aeg klappides mängima, muidu hakkab igav ja muidu mina… ei mängi.

Tuli välja, et kuigi “Treati” rütm ei kõlba otseselt selle järgi jooksmiseks, sobib see suurepäraselt ülejala kepslemiseks (proovi järele, on ju nii?). Niisiis panin jooksutuuri lõpus selle jälle käima, piilusin üle õla, et ega liiga palju publikut pole, ja põrklesin kodu poole nagu kummipall. Hihii.

Aga hetke konkurentsitult parim jooksulugu on hoopis Public Service Broadcastingu “Go!” – need on need Londoni überhipsterid (no vaata, misuksed nad välja näevad), kes vanadest rahvahariduslikest ja propagandafilmidest muusikat teevad, ja pagana vaimukalt. “Spitfire” on neil vist suurim hitt, minu üldine lemmik on “Night Mail”, kuid “Go!” on üks igavene kõrvauss ja nii erksa rütmiga, et on raske mitte liduma pista. Ainult et see on nii kiire, et tuleb kas päkkade peal sibada või siis tormata nagu kurja koera eest. Ja kui refrääni “Retro?” peale jugama panna ja vahepeal (Kuule maandumise ajal) jalutada, siis ei tule sellest välja mitte intervalltreening, vaid kaos ja anarhia, pealegi tuleb “stand by for T1” järel kolm refrääni ja mina ei jaksa loo lõpuni täie auruga liduda 😀

you can’t miss me, I’m still alive ehk Positivus 2015

Harva blogimisega on see häda, et igasugune spontaansus kaob ära ja vahepealsed postituse-ideed kaotavad aktuaalsuse; hm, üks poolik nostalgiamustand on ehk kasutuskõlblik (sest räägib niikuinii otsapidi eelmisest sajandist), et siis stay tuned.

Igatahes oleks praegu nutt ja hala, kui ma Positivusele jõudnud poleks, sest Õllesummerile Placebot vaatama ei läinud ja Kasabian oleks kah nägemata jäänud. Niigi lendasid pooled puhkuseplaanid vastu taevast, nii et Pärnus suvitamise ja sealt väikese mugava bussitripi asemel pidin reedel otse Tartust startima ja Pärnus kohe ümber istuma. Õnneks oli mu festarikaaslane juba sama bussi peal, saime kõrvuti istuma kolida ja juteldes aega viita, sest kohe pärast piiri algas teetööde tsoon ja lõppkokkuvõttes jäi buss Salacgrivasse vist tund aega hiljaks (jumal teab, millal ta veel Riiga jõudis).

Teel bussijaamast festivaliala poole pisteti meile pihku tasuta saldejumpsid, saime oma väikese telgi isegi normaalsesse kohta ära mahutatud ja otse telklas oli paljulubav valik söögiputkasid – algus oli meeldiv. Minul peale mainitud kahe bändi kohustuslikku programmi polnud, isegi Eesti bändidele panustada polnud plaanis (nt Curly Strings on mulle aktiivselt vastumeelne ja Ewert jne jätab lihtsalt külmaks). Seega jäi vaid üle mõnuledes ringi lonkida ja ettejuhtuvate esinejate peale meeldivalt üllatuda (ning ebameeldivate üllatuste puhul pettumuseta jalga lasta).

just-chillin

(Eih, rannas oli vesi ikka liiga külm ja ujukaid ei hakanud ligi võtmagi – krdi Baltikumi kliima -, nii et väsinud varvaste põgusast leotamisest piisas.)

Aga Placebo, loomulikult ronisin võimalikult lava ette, sest tagant ekraane vaadata olnuks nagu liiga juutuubidisko, no nii odavalt ka ära ei anna. Paraku oli lava ees kohati liiga palju bassikärinat, aga kunagisel Saku Suurhalli kontserdil oli asi kordi hullem, olgem ausad. Nagu lugeda võib, kandis näiteks blogija Eliisabet kontserdi kohe maha; mina mõtlesin nasama, et mis parata, pigem heli viga, mitte bändi oma. Pärast korralikult salvestuselt üle vaadates jäin selle arvamuse juurde 🙂 Einoh, ilusate silmade eest (sõna otseses mõttes) võib nii mõndagi andeks anda.

Sõber ristis selle ülekandekanali logo disaini tõttu Böö TV-ks ja selgub, et teenitult, nimelt olla nad Kasabiani asemel Charli XCX-i üle kandnud ja järelikult sitsib Kasabiani kontsert heal juhul kuskil purgis. Böööö. Kuid seevastu kõlasid nood lava ette paremini (seekord olin isegi nõks lähemal) ja igati vinge oli. Huilgasin, hüppasin jalad krampi (“Underdog”! “Fire”!!) ja jäin üldiselt ilgelt rahule.

Rahulolule aitas kaasa veel see, et telklas sai tõesti hästi süüa, ühest putkast sai ka nii head lattet, et ei julgenudki enam mujalt kohvi osta. Eestlaste oma Pannkoogimassin (putka nimi selline) serveeris hõrke seenetäidisega pannkooke – lausa kahetsesin, et ainult kaks korda neid süüa jõudsin. Peaks kodus soolaseentega järele teha proovima. Woki Toki suur nuudliports oli säärane ämbritäis, et õhtusöögi võis hoopis vahele jätta. Superluks keset suvalist Läti heinamaad, hehe.

Aga pühapäeval pidin õhtusele bussile minema, et Pärnust veel viimase bussiga Tartu jõuda. Kahe bussi vahel oli tund ja veerand aega. Viskasin veel nalja, et ega ma ometi Tartu bussist maha jää, ja asusin kohalikus autoostas ootama
ja ootama
ja ootama

Nojah, Riiast jäi buss tund aega hiljaks, teetöötsoonis tuli veel jokutamist juurde ja Pärnu bussijaama sisse keerates nägin veel teise bussi saba (et see raibe ei võinud ka omakorda viis minutit hilineda). Pidin oma vanemaid keset “Sajandi armastust” tülitama ja öömaja paluma, sain veidi piinlikkust tunda, aga hommikusöögiks omletti ja maasikaid ning veel õigeks ajaks Tartusse. Ei, üldiselt oli kõik kena, koht rannamänniku keskel oli imearmas jne, aga ma nüüd ei kujutagi ette, mis esinejate komplekt mind järgmine kord kohale meelitaks; igatahes tore oleks, kui nii juhtuks.

see hirmus jõulustress

Mul õnnestus poest saada nii hämmastavaid verivorste, et ei suutnud oma keelt uskuda – lisaks täielikule maitselagedusele olid need ka lihtviisiliselt magedad. Mõtlesin juba narkomaaniks maskeeruda ja apteeki süstalt küsima minna, et soolalahust vorsti sisse ajada. Eriti nörritas see, et nädal tagasi sain jõululaadalt hoopis hämmastavalt häid vorste, aga loomulikult pole aimugi, kust need pärit olid.

Ja Meira piparkoogimaitseaine on poodidest teadmata kadunud. (Selles sõnas on sõhuke kurbus nagu kustunud tähes, kui klassikut tsiteerida.)

Ja siis üritasin ma tühjaks õõnestatud apelsinist lõhnavat teeküünlatopsi teha, aga see hakkas mingit lõhna eritama alles siis, kui tasapisi kärssama läks (mis polnud nii mõeldud, eks).

Ja siis võtsin lolli pähe, et pean paari kingikotti hankima Vana Tallinn Winter Spice’i liköörikomme, aga sel missioonil sain aimu, mida lapsevanemad aasta trendimänguasja jahtides tunnevad 😛 Ega ma’i jõudnud päris kõiki poode läbi traalida, aga see oli juba veider, et isegi Kalevi firmapoes ei olnud. Lõpuks leidsin need oma kohalikust Lembitu Konsumist, no tai pohh, kui kommid nüüd jamalt maitsevad (tegelt ei usu, piparkoogivürtsidega maitsestatud asi peab ikka hea olema).

Piparkoogivürtsidest on siin õhk praegugi paks, nimelt kukkus esmapilgul kah loll mõte ise piparkoogitainast teha üllatavalt hästi välja. Mul on mingi seletamatu nõrkus Maru retseptide vastu ja rukkijahuga piprakad tekkisid plaani juba sügisel, kui raamatu “Pitsilise köögi lõunad” lõpuks koju tõin (ootasin sooduka ära, noh). Tahtsin juba öelda, et rukkiga piparkoogitainast poest ei saa, aga avastasin, et Lõunakeskuse Taluturult saab küll. Tüng! Äh, mul oli tol hetkel tainas juba külmkapis tõmbamas. Polnudki nii hull – suhkur läks pliidil sutsti parajalt pruuniks, tihke ja teraline tainas ei kleepunud rõvedalt ega midagi. Kuidagi kõva ja rabe sai, isegi soojast peast raske rullida, aga valmis piparkoogid on see-eest ideaalselt muredad ja mõnusad. Huh, vedas selle projektiga.

Jõulupuu-projekti polnud jällegi üldse plaanis, aga selle korjasin sõna otseses mõttes maast üles. Läksin mina tormijärgsel laupäeval linna jõululaata uudistama, tuul lükkas sedasi selga, et pidin Riia mäest jooksuga alla minema, müüjatel lendasid kaubad ja telgid ja ühel lendas läbipaistvatest plasttahvlitest vitriin (vms) kõva pauguga tükkideks. Meepurgikese ja verivorstidega jälle kodu poole lentsides möödusin paarist kuusest, mille all vedelesid ilusad suured murdunud oksad, käbidega ehitud ja puha. Vaat see läks küll täitsa stressivabalt, peab ütlema.

Ah jaa, selgus, et tegemist polnudki kuusega, selle asja nimi on hoopis ebatsuuga. Igatahes on see jõulukuusem kui kuusk ise, suurepäraselt küljes püsivate pikkade okaste ja dekoratiivsete haraliste käbidega. Praegu puistavad need oksad okaste asemel hoopis seemneid, nii et hakka või istandust rajama 😀

j6ulupuu2014

Noh, kogu selle vastikult materialistliku sahmimise sügav mõte on see, et nüüd saaks ülipikaks nädalavahetuseks jalad seinale visata, mida soovin ja soovitan teilegi 🙂 Ükskõik, kas usupühad meeldivad või mitte (ja pööripäev pööripäevaks, pikemaid päevi märkab nkn alles tüki aja pärast), aga vabadest päevadest ei ütle keegi ära. Jipikaijee ja seesinane teine sõna.

need imepärased eluvormid

Paistab, nagu oleks eriti karm talv juba otse ukse ees: mu korterit on tabanud nunnukahjurite invasioon. Nunnukahjur on nimelt selline pöidlaotsa suurune suurte kõrvade ja helmessilmadega tõprahakatis, kelle pärast kuidagi ei taha hiirelõksu välja otsida. Tee või tina, paha tunne oleks 🙂

Talvel leidis hiirelõks kasutust küll, kui vahel seina sees tüütu ragin käis ja primitiivse ämbri-joonlaualõksuga kohe ei näkanud. Aga õnneks on need tited veel nii totud, et väikese vedamisega saab teisiti ka.

Ühe sihukese leidsin ühel hommikul kraanikausis pesemist oodanud kruusist (päris hea ehmatus unise peaga). Kruus oli poolenisti vett täis ja raasuke nägi üsna uppund välja, aga pistsin ta ikkagi tühja plastämbrisse paberinutsu sisse kuivama – eks näis, kas läheb väljaviskamisele otse või prügikasti kaudu. Veidi hiljem lidus teine samasugune köögis mu nina eest mööda ja kingade taha peitu. Mina hiilisin ligi, napsasin kinga eest ära ja lajatasin käeulatuses olnud tühja purgi elukale peale. Läks teine suplusest kosuvale sõbrale seltsiks, mispeale ilutses mul ämbris selline… hm… kahe sabaga karvane süda. Kas te näete ka seda või lähen ma suvalist faunat nähes automaatselt liiga sentimentaalseks?
2hiirt
(pilt kukkus muidugi jõle kehv välja, aga korduspildistamise korraldamine läheks veits keerukaks.)

Itsitasin mõnuga habemesse, et hiirte purki vekkimises olen päris osav (vt ka siit). Aga kui olin sunnitud köögis kahtlase haisu jälgi ajama ja leidsin panditaara kotist limpsipudeli, mille põhjas oli karvane märg plekk… mnjah, siis enam nii naljakas ei olnud, hea veel, et rops peale ei tulnud.

Fauna teemalt sujuvalt floorale üle minnes: aknaaiandusel hakkab hooaeg vaikselt läbi saama, aeg vilju koristada ja kokkuvõtteid teha. Kui tavaliselt olen aknal kasvatanud basiilikut, peterselli jms, mille küljest jooksvalt napsata, siis sel aastal saan ka tasapisi punaseks tõmbuvaid tšillisid imetleda ja mõistatada, millal on aeg nad supi sisse pista. Kusjuures mu kolm taime on poetšilli seemnetest kasvatatud, seemnepoest ostetud ei tulnud üldse üleski. Kevadel kirjutasin siin toidukraami aianduslikust lisaväärtusest, nüüdseks on mul 15-20-sentimeetrised viigipuud kasvamas ja mingi hetk pean hakkama kurkumit võtma, kui pealsed ära lähevad (vrd kartulivõtt). Millest on suts kahju, sest üks kurkumitest viskas 70 cm kõrguseks ja nägi täitsa efektne välja (pildil tagaplaanil). A’ kui sealt potist midagi koristada on, siis järgmisel aastal jälle 🙂
floora3

Ja jutu otsi kokku tõmmates ärme unustame ka seeneriiki, mis oli pika blogipausi absoluutne põhisüüdlane. Nii kui vähe vaba aega tekkis, tormasin arvuti taga munemise asemel mõnuga metsa (nagu tänavasta vist kõik tegid). Seenesoust, seenepirukad, seenesalat, kitsemampli-kanakaste, kartulipuder praeseentega… ausalt öelda on mul siiani seentest veits kopp ees (kuigi viimane seenelkäik oli 1. oktoobril). Mis on hämmastav saavutus, sest ma armastan lihtsalt hirmsasti seeni süüa. Noh, kõik tühjad purgid majapidamises said ka täis topitud, nii et puhkan, puhkan, hakkan jälle. Järgmisel sügisel tuleb ilmselt aganaid ja saepuru seente sisse segada, sest ega kaht sellist seeneaastat järjest ei tule.

p2ike 984

või kui juhe enam koos ei ole

Eelmise postitusega seoses meenub, et rahvusringhäälingut võiks kiita veel “Paraadi lõpu” koju kätte toomise eest – tulnud pähegi seda ise neti pealt taga ajada, Cumberbatch või mitte Cumberbatch. Tundus nagu sihuke raskepärane ja -meelne “Forsyte’ide saaga”, pealegi sõda ja puha, aga selgus, et peent huumorit on lademetes; peategelaste armukolmnurka ümbritsev intriigimull on juba piisavalt koomiline, lisaks irvitasin kogu sellenädalase osa jooksul seda, kuidas “viimasest aumehest” peategelane statistikaametist töölt minema jalutab, sest tema oskusi tahetakse pidevalt tõeväänamiseks ära kasutada. Ei, nüüd tahaks täitsa romaani ka lugeda (eeldusel, et see huumor ikka sealt pärit on), aga seda on mingi neli köidet jaaa… jääb hetkel viisaastaku plaani.

Sellega omakorda meenub, kuidas tuhnisin millalgi juuni lõpus Pärnu jõeäärset kirbuturgu ja pidin peaaegu käest panema ühe suht väheütleva väljanägemisega DVD. Siiski köitis mu tähelepanu üks nägu kaanepildil ja tutvustus tagaküljel meenutas kah justkui midagi. Plaat oli küll “Part 1 of 2“, aga ostsin ta ikkagi 50 sendiga ära (peamiselt selleks, et ei läheks meelest asja lähemalt uurida). Tuligi välja, et tegu on William Goldingu romaanitriloogia ekraniseeringuga, mille vaieldamatu peaosatäitja Benedict Cumberbatchi nime ei peetud aastal 2006 vajalikuks isegi DVD kaanele märkida. Hee-hee. Ligi kümme aastat hiljem võib tagantjäreletarkusest öelda: FEIL! 😀

A’ mis seal ikka. Sõnaga, kuigi ma triloogia koondpealkirja ei mäletanud, meeldis see mulle omal ajal vägagi hästi, selline “Kärbeste jumala” kõrval üllatavalt heatahtlik satiir (19. sajandi alguse peened härrased ja daamid inimlikes, s.t viisakalt öeldes ebapeentes olukordades, peategelasest reisikroonik ja vapper meresõitja on tõtt-öelda üks mõttetu nolk, vähemalt alguses, jne). Kuid see tuleb nüüd kah viisaastaku plaani võtta, sest sedagi ei mäleta, kas raamatud päris läbi jõudsin. Esimene osa ilmus eesti keeles koos “Kärbeste jumalaga” (“Mereristsed”, eks), sellega polnud probleemi. Aga kui järgmised mingi hetk kätte sattusid, siis polnud ma veel harjunud võõrkeeles lugema* ja raamatukogu tähtaeg pressis peale, nii et.

Nuh, seega ei oska minisarja raamatutega eriti võrrelda, aga ongi hea või jah? Ah jaa, sarjaga sai edasi see, et vastu ootusi leidsin ka teise DVD – sealtsamast netipoest, kust pilti linkisin -, seal on jällegi esimene osa otsas, nii et siukest vedamist EI OLE OLEMAS. Ja äärmiselt meeldiv vaatamine on, paha sõna pole öelda. Üks ütlemata hästi paigutatud 1.50 + postikulu.

Võõrkeeles lugemisest rääkides olen vahepeal nii ülbeks kätte läinud, et näiteks eelmises postituses mainitud Neil Gaimani raamatut “Anansi Boys” lugedes jooksis kohati paralleelselt mõtteid, kuidas seda või teist kohta tõlgiksin (ega ikka väga ei tõlgiks küll, olgem ausad, aga professionaalne kretinism). Isegi (kõigist võimalikest kohtadest) rannas lesides murdsin pead selle kallal, kuidas vägistada eesti keelde säärane asi:

The creature laughed, scornfully. “I,” it said, “am frightened of nothing.”
“Nothing?”
“Nothing,” it said.
Charlie said, “Are you
extremely frightened of nothing?”
“Absolutely terrified of it,” admitted the Dragon.
“You know,” said Charlie, “I have nothing in my pockets. Would you like to see it?”
“No,” said the Dragon, uncomfortably. “I most definitely would not.”
There was a flapping of wings like sails, and Charlie was alone on the beach. “That,” he said, “was much too easy.”

Eks ole. Heh…
Lõpuks leppisin endaga kokku variandi “minul on kombeks mitte midagi karta”, aga kuidas nende kuradi taskutega jääb, on siiani lahendamata mõistatus. On ikka vaja oma elu raskeks teha 🙂

* ahaa, vaatan nüüd, et need on siiski 2007-2008 eesti keeles ilmunud (“Tuulevaikus” ja “Tuli laevas”), järelikult üritasin neid lugeda päris palju varem ja vahepeal pole märganud otsida. Piin-lik!

kui juhe on koos…

(milleks muide leiab põhjust alati, isegi kui kaks nädalast puhkusejuppi on õnnestunud juba orgunnida, kuid esimene sattus külma ja vihmase aja peale, mistõttu teine, rannailmane, liiga lühike tundus)

…tabab mind veider vastumeelsus uute elamuste suhtes, mis tavaliselt tähendab seda, et ma ei suuda uusi raamatuid lugeda ega filme vaadata (oleks ju ometi hea käepärane võimalus lõõgastuda). Ja see ajab vahel veits närvi, kui meenub, et elu on üürike ja needsinatsed teised sõnad; kuni ma raamatuid üle loen ja kõrge (subjektiivse) rewatch value‘ga filme vahin, loeb mõni teine viimase viiekümne aasta Nobeli preemia laureaadid läbi, õpib mõne uue keele selgeks või programmeerima või teeb trenni või vähemalt oma arvuti tolmust puhtaks, ffs. Või midagi selles stiilis, saate aru küll, mida silmas pean.

Noh, käisin näiteks küll “Kuidas taltsutada lohet 2” vaatamas, sest see oli nii ammune plaan, aga see nõudis teatavat pingutust ja lugu ei läinud eriti korda (mis muidugi võis ka filmi viga olla 😛 ) – see-eest ah, millised suurejoonelised visuaalid. A’ midagi siukest oli oodata ka, nii et pettumust ei tulnud taluda.

Raamatutest rääkides olin sunnitud end Gaimani romaaniga “Anansi Boys” Pärnu bussi kinni panema (kuigi see on otsapidi seotud “Ameerika jumalatega”, mis mulle koledal kombel meeldis) ja isegi siis ei saanud algul kuidagi vedama, sest Gaiman keeldus visalt tegelaste välimust kirjeldamast. Närisin end jõuga sissejuhatavast äkšnist läbi, kuni koitma hakkas, et põhitegelased on enamjaolt ikka pigem mustanahalised (vist), ja kui sain kujutleda näiteks Ämbliku-nimelist tegelast millegi noore Lenny Kravitzi sugusena jne, lõmpsasin nelisada lehekülge kahe ja poole tunniga alla nagu midagi ja sattusin kangesse vaimustusse kah veel. Ettevõtmise asi, aga see ettevõtmine… oehjah.

Sellises olukorras on issanda õnnistuseks kasvõi suvalised klassikaekraniseeringud nagu ETV2-s kolmapäevaõhtuti jooksev “Surma õukond” – Sakkuspea on ikka vana hea Sakkuspea, kuigi ma’i saa öelda, et neid tema ajaloonäidendeid lugenud oleksin. Tõtt-öelda üritasin kunagi kooliajal puhtast igavusest mõnd “Kogutud teoste” obskuursemat köidet ka lugeda, aga eriti kaugele ei jõudnud (pehmelt öeldes). No eks katsu seal hertsogite summas järge pidada, kes mida ütleb… ja millest üldse jutt käib.

Your cares set up do not pluck my cares down.
My care is loss of care, by old care done;
Your care is gain of care, by new care won:
The cares I give I have, though given away;
They tend the crown, yet still with me they stay.

(“Richard II”; loomulikult pole mul tõlget kodus käepärast.)

Mäh??

dafuqisthis

Hoopis teine tera, kui ekraanil Briti raskekahurväega puust ja punaseks ette tehakse, muuhulgas näidatakse naisvaatajaskonnale mõeldes üliliibuvas nahkkuues või puhta palja ülakehaga Tom Hiddlestoni (ma pole tolle tüübi seksisümboli staatusest kunagi aru saanud, aga no las ta olla pealegi).

Kuid üldiselt ei ole suvi see aeg, mil oma ebakultuursuse pärast muret tunda nagu mingi hipster. Pigem tahaks sooja vihma kätte rattaga sõitma minna, ainus häda, et vihma põle. Paari rannapäevaga sain isegi pruunimaks kui algselt plaanis oli, nii et sellega on kah süda rahu. Muide, vanade aegadega võrreldes valitseb Pärnu naisterannas täielik kaos ja anarhia, mehi siiberdab sealt läbi nii palju, et tänapäeval ei jõuaks ükski vene baaba neid enam läbi sõimata ega liiva silma viskamisega ähvardada (nagu mu noorusajal ikka juhtus). Kui terve poissmeesteõhtu (-päeva?) seltskond kohale vajus, tekkis mu kuuldeulatuses küll väike diskussioon, ent seegi lõppes resigneerunud nentimisega, et mis pole keelatud, on järelikult lubatud. Njah.

Previous Older Entries