kakoine volber?

ei tasu korrata säärast kahtlast eksperimenti, et saaks ühe töö enne tähtaega valmis, põrutaks riigipühal rahulikult pärnu ja saadaks reedel võimalikud töökõned viisakasti pikalt.
raport: kell hakkab pool kaheksa saama (õhta), mul pool tööd valmis. ajee. homsel “vabal päeval” igav ei hakka.
pea valutab, peaks apteeki minema, aga tasakene-tasakene hääästi suuujuuuvaaa sammuga, et ei põrutaks. hea võimalus auto alla jääda, aga seleta pärast, et ma lihtsalt ei tahtnud teed ületades pead pöörata.
õnneks pole väga kutsuvat üritust silma hakanudki, nii et seda muret pole, et millestki ilma jääks. püssika retrodisko? hehehe.
(vapustavalt mõttekas postitus, aga mul on endast hale, juhe koos ja jummala savi).
tegelikult tahtsin minna linna peale jalgratast küttima. tutkit, kugi faatuf tegutseb jälle.

kuidas seda lavastada, Ernst?

“Lapi õmblus võib ikkagi kriimustad õrnu pindu. Kogele enne nähtamatus kohas.”

Selline zen tekst on pärit mikrokiust tolmulappide pakendilt (mis parata, mul on kevadiseks suuremaks koristamiseks inspiratsiooni vaja – ja mis oleks selleks parem kui temaatiline poodlus).

raport: mission accomplished

Enne jõule, kui šoppamine päevakorras (ja vaja mõelda, mis oleks piisavalt ilus ja ebapraktiline, samas piisavalt kasutuskõlbulik), kujunes väike nimekiri asjadest, mida (kriteeriumidele vastavat) ma endale kinkida tahaksin. Egoist, raisk. Aga egoistlikkuse kompenseeris fakt, et ega tol hetkel enda jaoks raha üle ei jäänud.
Nüüdseks aga – ei läinud sadat poolt aastatki, ja voilà!
Diary of Dreamsi uus album (eks plaadid ole tänapäeval luksuskaup, nii et kriteeriumidele vastab väga hästi) – odavamalt kui tellides, pluss autogrammid, ega ma pole kunagi mingi autogrammikütt olnud, aga olukord soosis ja miks mitte.
Lemmiklõhn – leidsin quum.ee-st sooduspakkumise, mis tähendas 220 kr alet nagu naksti.
Ja eelmise nädala lõpus avastasin juhtumisi, et Murakami “Hard-boiled Wonderland and the End of the World” on millalgi viimaste kuude jooksul Rahva Raamatu sortimenti ilmunud (või tagasi ilmunud, ei mäleta, kas oli eelmisel aastal otsas või polnud teda üldse). Assa! Viskasin peast unistuse see Krisostomusest tellida ja palusin don Johni, et ta sinnakanti sattudes kähku peale lendaks. Ära tõi, kümme prossa alla ka veel – nii et raamat on mul nüüd täitsa olemas, iseasi millal kätte saan. *närib küüsi ja niheleb*
Linnukesed kirjas. Nii, mu noor sõber, see õpetab meile, et iga asi tuleb omal ajal – it’s all about the flow 🙂

Peale selle tuleb välja, et ma elan Eesti elamisväärseimas linnas, mis pole ka paha variant. Ilmselt me sobime hästi, sest mina olen jahh see tartlane, kes kampsunit kannab (hetkel küll puuvillast ja kõvasti nõelutud sviitrit) ja ei tunne ei kella ega kalendrit (mu tööandjad võivad kinnitada).
Ega ei kurda, idüll missugune – nädalavahetusel kraapisin “oma” lillepeenrast naadijuurikaid välja (grrr) ja panin selle jaoks mõne kukekannuse- ja lavendliseemne idanema, pluss Konnale salatit ja endale basiilikut.
Ja lõhkusin peenart ümber kaevates ära 2 (loe: KAKS, lisa umbes viis roppust vabal valikul ja karje: “Aga vanasti vene ajal…”) aiakühvlit.
Seda ma oma isale parem ei räägi.

Viu. Viu.

Kas te aru ei saa, mina olen ju nii tubli ja hea, mind lihtsalt kiusatakse kõik see aeg.
Aju teatas juba eile, et talle kolmepäevasest töönädalast piisab, tema tahab puhata ja mängida. Nüüd tuleb teist jalaga kohvitassiga peksta, et natukenegi liigutaks, ja ega sest suurt tolku pole.
Pealegi süüdistan ma teda selles, et täna hommikupoolse öö jooksul:
a) sain teada, et pean kusagile (maksuametile?) mingid viie-kuuekohalised summad maksma, pagan teab miks;
b) jagelesin sugulastega, pagan teab miks;
c) JA lidusin verejanulise koletise eest (siin on vähemalt arusaadav, miks)…

Kere jällegi nõuab üheksatunnist und ja korraliku söögi asemel õunu. Ilmselt arvab ta, et õuntes on vitamiine. Ma seletan talle nagu kogu aeg, et SIIN EI OLE KALA VITAMIINE (esiteks ma tõesti ei usu seda, aastaaega arvestades; teiseks ei taha mõeldagi, mis seal vitamiinide asemel on). Aga ta ei kuula, noh.
Sihukese seltskonnaga ei saa ju rallit sõita.

Pealegi õnnestus omaenda väikeste valgete kätega üks stressifaktor ja nuhtlus koju tuua, nimelt ostsin osturallilt loorberipuu. Mis selles nii koledat on? Aga see, et poes lehtede uurimisest hoolimata elan nüüd ikkagi kilptäihirmus. Mõni aasta tagasi oli selline lugu, et ema tahtis endale loorberipuud. No ma siis tõin talle lillepoest. Mida ma aga aimatagi ei osanud, oli see, et kaasatulnud kilptäid panid nahka selle ja sidrunipuu kah takkapihta. Teised lilled neile õnneks ei meeldinud.
Oh raisk, siiamaani on ema ees piinlik, tõesõna. Ja see juhtum ehmatas mõlemad nii ära, et jäimegi oma loorberipuust ainult unistama 🙂
Seekord aga ahvatles mind ära puhas omakasu, nimelt paistab, et selles osturalli potis on ikka päris hea peotäis seemneid kasvamas. Nii et jätkub emale ja mulle kah, kui ümber istutada.
Aga kui seal nüüd mõni täi on, siis olen ma sama hästi kui ilma oma mirdist (tsiteerides don Johni: “Ah see ongi mirt või? Sa siis pole ikka lootust kaotanud?”) ja alles eelmisel aastal hangitud stefanootisest.

Nii et koju jõudes oli esimene asi vesi keema panna ja kandekott keeva veega üle valada (“peaks proovima midagigi ette võtta”). Seejärel ründasin õnnetuid võsukesi sadistlikult sooja vee ja seebiga, et lehtede uurimist segavatest väetise(?)plekkidest lahti saada.
Oh jumalad, see potitäis puid kindlasti vihkab mind nüüd ja tuleb ükskord kogu metsaga peksma. Kui suureks saab.

kõik on segased, kõik on segased

(oh, oleks see videoblogi, peaksin külalisesineja kutsuma, sest ma ei oskaks pealkirja ise õige intonatsiooniga öelda.)

Ühesõnaga, laupäeval ronisin (jälle) Kosmikuid vaatama… kes olid lahkesti arvestanud sellega, et alles sai Tartus käidud, nii et setlist oli piisavalt teistsugune. Tehti ära ka jumaliku kidrakäiguga “Planeetide sõda”, surmasõidud ja jeerumid ja värgid. Ei tekkinudki “mäh, alles oli”-tunnet, kena, kena.

Eks ma tiksusin tasakesti oma õllega ja ootasin bändi, kui keegi röögatas mu selja taga: “Tere, vana värdjas!!!” Loomulikult osutus see Kutsuks, kes armsasti üht tuttavat tervitas. Peagi märkas ta mindki talle näkku irvitamas ja sattusin kohe ribide survetaluvuse inimkatse ohvriks, millega kaasnes Kutsu tavaline repertuaar (“ma ju pean oma fafaa-naistemehe imidžit hoidma”).
Kosmikute ajal läksime koos lava ette keksima ja Kutsu pakkus, et ta võib mind kukile võtta. Kuna peadpidi laes aelemine ei tundunud mulle eriti ahvatlev, piirdus ta lihtsalt õhkutõstmisega.
Aga jällenägemisrõõm tegi teise veel heldemaks, sest Kutsu, kes esineb vaheldumisi mu vennakese ja lesbist sõbrannana (noh, loogiline, sest talle meeldivad naised – wonder what that makes me), pakkus järgmiseks, et ta sebib mulle minu valikul ühe bändiliikme ära. Khm. Möhh?!?
Vapustavalt peen ja läbinähtamatu plaan seisnes selles, et Kutsu lihtsalt seletab ohvrile, kui kangesti too tema 18-aastasele õele meeldima hakkas. Aga kuna esiteks “las loom elab”, nagu ma sügavamõtteliselt tähendasin, ja teiseks oleks vaid prillid koju jätnud haige mäger mind Kutsu kaheksateistaastaseks õeks pidanud, siis jäi ettevõtmine sinnapaika. (Ee… see kõlas nüüd, nagu olnuks vallutusretke ärajätmiseks väga häid vabandusi tarvis. Aga tühja kah.)
Mitte et valik oleks kuidagi raske olnud või nii. 😉
Huvitav, kuhu sellelt tasemelt veel minna on – kui nüüd veel pikemat aega Kutsut nägema ei juhtu, siis võin äkki järgmisel korral terve bändi korraga valida? Ei tea, kas Eesti piires või laiemalt? *kratsib kukalt*
Ei, kui Kutsu stiiliga nii harjunud ei oleks, võtaks ikka õhku ahmima küll.

Pärast Karlova poole lonkides jõudsime järele ühele tegelasele, kellel oli selja peal kiri “Idioodivalve”, kes tutvustas end libahundina ja lubas näidata, kuidas politsei tema eest jookseb, aga politsei puudumisel jäi isegi see ära.

No kas pole igav.

aia, kummitab

David Bowie (siin + NIN) – Hallo Spaceboy
krt, proovi asjalik olla, kui ebamaine hääl kordab kusagil kuklas: “this chaos is killing me” 😀

Sure you might not answer the phone, but I don’t see you throw it away either

Eile sai isegi kinos käidud, täpsemalt Athenas – tuleb aga meelde ja ajab aga naerma, kuidas kunagi ennevanasti “Don Juan de Marco” seansil rõdult kummalisi hääli hakkas kostma ja rahvas ümberringi uskumatute nägudega ülespoole kõõritas, no ilmselt oli piisavalt romantiline film –
aga eile oli seal hoopis “Final Fantasy VII: Advent Children”. Ei ole ma seda mängu kunagi näppinud ja ilmselt ei hakka ka, aga igav oli ja vägeva äkšniga ilupilt suurel ekraanil ei tundunud paha variant. Ahjah, Youtube’is on see ka jupikaupa üleval.

Süda aimas küll veidi halba, kui poolviltu minu ette maandus üks kahtlaselt õhetav ja lehkav seltsimees oma sõbraga, aga ma ei jõudnudki otsustada, kas tasub võimalikust kommentaarijast-hirnujast kaugemale kolida. Sest toreda üllatusena laekus ka üks vana tuttav ja tähelepanu kaldus kõrvale. Aga kui püss on laval, peab ta ka pauku tegema. Niisiis pöördus tüüp vahetult enne algust meie poole ja küsis: “Noh, tüdrukud, kas ootate juba ärevusega Faai-naal Fääntäsit vä? Seal on niiii palju ilusaid mehi, mõnusalt pehmest plastiliinist voolitud, spetsi-aalselt teie jaoks!” Nojah, tekkis piinlik vaikus, teine tüdruk mainis viisakalt, et on jah ja mina pobisesin nina alla: “reaalsusest etem igal juhul”.

Otse loomulikult nii oligi, ilusaid androgüünseid mehi oli karjakaupa. Ja milline huvitav maailm, palju kiireid tsikleid, aga ei ühtki kiivrit ja veelgi enam – ei ühtki õiget tsiklimehe naeratust.
Ega ka mitte süžeed, selle asemel oli vahepeal mõni emohetk. Aga tühja kah. Millegipärast suudan ma animede puhul (kuigi ma end tõsiseks huviliseks ei pea) andeks anda ka sellise cheesy sentimentaalsuse, mis igas muus kontekstis valjusti ägama paneks. Ilmselt ongi nende fenomen osalt selles.
Mis seal salata, vastava tujuga võin isegi übersentimentaalne olla, aga väga salaja. Sentimentaalsus tundub olevat nagu mingi ohtlik, organismi nõrgestav nakkus. Justkui huuleohatis – nii tavaline ja normaalne, et see kusagil keres passib ja vahel välja lööb, aga kui see juhtub, siis on ikka kole ja piinlikuvõitu (kuigi ei mõista hästi, miks peaks piinlik olema).

Paluks veel kord, seekord aegluubis. Einoh, tõsiselt, vahepeal oli umbes “andke olla, tapke see tiibadega lego juba ära, mina ei jaksa enam jälgida”. Aga rahulikum hetk tähendas hoopis uue mansahvti saabumist ja trall läks veel hoogsamalt edasi. Oeh.

Filmidest ja ilusatest meestest rääkides – no ma ikka ei saa sellest üle, et “Good Omens’i” filmiprojekt rahapuudusel maha kärvas. Lühidalt, Pratchetti/Gaimani raamatust taheti teha film, kus peategelasi, inglit ja deemonit, mänginuks väidetavalt Robin Williams ja Johnny Depp… ooh-hoo-hoo, kuidas ma oleks seda näha tahtnud. Depp, kollaste maosilmadega flash bastard 1926. aasta Bentley roolis. Mm.
Huvitav, kas nad oleksid filmi selle ka sisse pannud, et tegelaste vahel tekib teatav, hm, õhkõrn keemia. Nagu tõsised fännid olla paari lause põhjal raamatust välja lugenud. Kes teab, mis kõik pärast õhtusööki Ritzis juhtuda võib, eksole.

hoiatus: läbinisti võhiklik ränt

Päevaleht kirjutab sellest, et tänapäeval nõustuvad inimesed üldjuhul vaid tipp-topp remonditud kortereid ostma.
No hüva, täna kirjutatakse üht, homme teist, aga väikese mõttejupi pani see artikkel käima. Stiilis, et mina saan alles ajalehtedest teada, kuidas normaalsed inimesed mõtlevad, ja seejärel murran tükk aega pead, et mis mõttes ometi, miks mina teistmoodi mõtlen.

Nagu näiteks ükskord Sõbrantsidega pläkutades – kuna mina pole elu sees spordiklubis käinud, siis sattusin kuulajarolli ja avastasin korraga, et nii ongi, inimesed actually kommenteerivad trennikaaslaste riietust ja värki, see polegi mingi Perekooli liba. Pole mõtet vist lisada, et ega ma pärast seda oma jalga spordiklubisse tõstnud ei ole. Nali naljaks, ainus põhjus see’nd pole, aga jajah.

Okei, teemasse tagasi. Loomulikult hakkan ka mina kunagi korterit ostma, vähemalt siis, kui bingolotoga rikkaks saan – hoolimata pisifaktist, et ma bingolotot ei osta, aga tõeline saatuslik vedamine ei saa ju end sellisest tühisest takistusest segada lasta. Muahahaa.
Ja ei usu, et leiaksin laksti sellise korteri, mille olemasoleva siseviimistluse nimel loobuksin lõbust korteri kallal korralikult nässerdada. Kes on ilma minu olemasolust teadmata ära arvanud, mis värvid mulle meeldivad? Kellele tuleks pähe munatemperat ja lasuurvärve kasutada (mul jumala savi, kas lasuurvärvid on parajasti moes või mitte)? Ja kes krt otsustab minu eest ära minu vannitoa lahenduse? Ei-ei, see ei lähe kohe mitte.
Oma kannatlikkust tundes oleks remondi tulemus vist selline, et mis kinni ei jää, saab mägiaivari-teibiga kinni löödud. Aga see oleks siis vähemalt MINU käkk, mitte ma ei pea seda poole aasta pärast avastama.

Ega keegi polegi väitnud, et mu mõtteviis hirmus praktiline oleks, sest korteri JA remondi jaoks raha leidmine oleks kindlasti omaette ooper. Aga nii põhimõtteliselt rääkides, eksole.

Olen kuulnud ka vastuväiteid, et kellel on aega töö kõrvalt remonti teha ja aasta aega kastide otsas elada. Eks ta õige ole, kui kujutleda näiteks pahtlitolmu sees ringi sibavat lastekarja ja vältimatuid peretülisid remondi teemadel. Aga siiski-siiski sügeleb keel ebaõiglaselt torkima, et kui sul kodu jaoks aega pole, siis mida sa sellega üldse teed. Või kuidagi nii.

Mulle jättis kustumatu mulje mingi “Seksi ja linna” osa, kus Mr. Big loivas käed taskus mööda tuba ringi, ajas Carrie’le keelt kõrva ja tagaplaanil värvis tunkedes tüüp magamistoa seina punaseks. Eeh, see olnuks sajandi turn-off, kui see tegelane mulle enne meeldinud oleks. Ja ma ei pea siin punast värvi seina silmas 😀

Meeleolu: lõputu varahommik
Tunnusmeloodia: Kosmikud “Sõidame kuule”

Õuh, jälle tööpäev?! Alles oli ju.
Vahepeal võib ikka huvitavatesse kohtadesse juhtuda, näiteks Tallinna-nimelisse klubisse polnud ma oma mäletamist mööda sattunudki. Et kui viimati seal käidud sai, siis… mina küll ei mäleta, mis nime ta kandis. Ah, ükskõik. Tasuta Kosmikuid näha oli igatahes piisav motivatsioon ja kuna tegemist ikkagi kontserdiga, mitte tiskuga, ei kavatsenud ma ka üksiküritaja staatusest end morjendada lasta. Vanad armsad saapad olid kah sulgkergetena ja täitsa OK väljanägemisega kapremondist tagasi (eks vastupidavust saa näha), totter kriimustus jäi ilusti kulmukarvade alla varju ja… mis muud kui pittu! “Zeus seda teab, kui temagi teab” ( (c) Jaan Unt), mida ma seal jumalast hüljatud paigas kaks tundi teinud oleksin.
Õnneks olid aga Rojukesel sama kurjad plaanid ja veidralt lagedas klubis bändi oodata oli täitsa lõbus 🙂
Eks ta natuke rubriigist “Lauda Viin esitleb – laseme vaestel bändimeestel singi alla saia osta” oli, aga Kosmikud on Kosmikud, juhuu, ja mul on karvane tunne, et projekt läheb laupäeval Rolliklubis kordamisele.
Samal ajal on küll kooli kokkutulek, aga õnneks polnud mul kavaski selle zombivabrikuga soojemaid suhteid taastada, pangu ennast p kinni.

reede

Allikas: Juustuburksi tehakse ka rottidest!

ei saa rahulikult elada…

… ikka peab mingi jama juhtuma.
Tsiteerides mu vanameest, kes on muidugi üle auuli tuntud oma optimistliku ellusuhtumise poolest.

Okei, vaja kella peale linna minna, aga aega veel on, rahulikult seitse asja kokku ja minekut.
Minu ukse ja trepi vahel on aga koridori vaheuks, mis on üsna mõttetu objekt (nojah, talvel toimib nii-öelda tuuletõkkena). Täna oli tal ilmselt mõttetu objekti mängimisest villand ja ta otsustas iseloomu näidata, sest lingi vajutamisel ei juhtunud suuremat midagi.
Eh, voodilinadest köie tegemine ja aknast välja ronimine ei tundunud eriti ahvatlev (mäletan, et omal ajal sadas üks tuttav niimoodi koos aknaraamiga alla). Ei olnud, näe, seiklusromantika tuju parajasti.

Urgitsesin siis noa ja kruvikeerajaga tuuleriivi kallal, ei midagi. Ja kui kruvikeeraja, raibe, veel metalli peal libises, ei õnnestunud mul küll seda endale silma kinni lüüa, küll aga kruvikeerajapea ja omaenda rusikaga hea nätakas mööda kulmu ja ninajuurt anda.
Ei ole võimalik, nii osav ei anna ikka olla.

Kisasin siis koridori aknast õues asjatava majavanema appi (hehee, daam hädas, printsess vangitornis jne), aga enne kui midagi väga radikaalset välja mõeldud saime, õnnestus mul ikka tuuleriivi piisavalt liigutada, et uks lahti saada. Nonii, spurdin siis kähku minema, endal pulss laes ja süda vihastamisest paha. Kesklinnas aga korraga – päikese käes silmi kissitades tundub kulm nagu imelik.
Tõmban käega üle – “veri! ei mingit kahtlust.”
Sa püha perse, ma olin rõõmsasti mööda linna ringi jooksnud nagu mingi kaklemast tulnud parm. Why, why me?

Huvitu siis niimoodi kultuurielust, majanduse hetkeseisust või ülemaailmsest kliimasoojenemisest.