…

Meeleolu: vihastaks – mõttetu, rõõmustaks – mõttetu, oleks vana rahu ise – ikka mõttetu
Tunnusmeloodia: Nine Inch Nails – Head Down

Niisiis, kuulutasin end eelmisel nädalal puhkuselolijaks ja põrutasin Pärnu – just enne seda, kui päris suveilmad tulid, nii et vahepealseks paaripäevaseks rannahooajaks olin kenasti jälle “vales kohas”. Sõbrantsi sünna oli igati meeldiv, ikka vanad head näod, ainult lapsi hakkab järjest lisanduma 🙂 Pooleaastane magas enamasti issanda rahus oma vankris ja viieaastane semmis omavanuse naabritüdrukuga, nii et suured said rahulikult suurte jutte rääkida. Ausõna, päris kena vaheldus on mõnikord kolmekümbiste normaalsete inimeste seltskonnas kolmekümbist normaalset inimest mängida. Mis sest, et ma üürikas elan, pubekate muusikat kuulan ja lõunamaareisidel ei käi – vana tutvuse poolest antakse sellised tartulikud kõrvalekalded andeks.
Asjalikku nägu tegin ikka ka, vaarikavõsas mütates nimelt. Olgu öeldud, et kadestamisväärset polnud seal midagi, seniste ilmade tõttu olid vaarikad tulihapud ja muus osas täiesti maitsetud. Nii et vaarikakorjamine taandus lihtsalt eestimatuslikuks Tööks. Koju kaasa pandud marju sõin kah suhtes kausitäis jäätist ja viis vaarikat, niisiis kulus paari salatikarbitäie peale kolm liitrit jäätist ja viimased läksid ikka külmkapis hallitama.

Jõudsin siis ilusti koju tagasi – hea kavatsusega enne folki paar päeva kodus puhata. No ja siis jäi Tristan äkitselt haigeks.
Aaaahh.
Olgem ausad, kuu aja pärast kaheaastaseks saavate ja kahtlase (tõenäoliselt suguluspaaritus) päritoluga rottide kohta on poisid siiani fantastiliselt terved olnud, sellegipoolest niuksusin kliiniku poole kapates omaette maailma ebaõigluse üle. See oli esimene mõte. Teine oli see, et jõudnuks ma enne Tartust jalga lasta – vaat see oleks talumatu olnud, seega läks isegi hästi.
Arsti juurde saamisega lihtsalt vedas, kuna keegi oli aja ära öelnud – vat sulle mõistlike hindadega kliinikut 🙂 Sealoleku ajal tuli rahvast nii ees- kui tagauksest ja paistis, et arstil koidavad ka ületunnid, oehjah. Igatahes torgiti rott auke täis ja pandi suukaudne antibiots peale, toores vägivald kaks korda päevas ühesõnaga. Nüüdseks on Trissil hoopis teine nägu peas – silm särab jälle -, aga nõrguke, kahvatu (nina, kõrvad) ja isutu on ta ikka. Kui muidu olek normaalsemaks läheb, aga liikumine nii kehvaks jääbki, siis tuleb vist ikka insulti möönda. Vaene vanaätike.

Sedasi istusingi kena folginädalavahetuse kodus, ajasin lohutuseks jäätist näost sisse ja lugesin raamatuid… üle. Linn paistis tühi mis tühi, aga ennäe, poeteel jalutas vastu semu Sakalamees, nii et laupäeva õhtu õnnestus isegi linna peal tšillida. Hea seegi.
Raamatutest niipalju, et raamatukogus sain Hargla raamatule “French ja Koulu Tarbatus” küüned taha. Loomulikult olin põnevil, et mis huvitavaid anglitsisme seekord 21. sajandi eesti kirjandusest leida võib, aga esimesel lehitsemisel ei hakanudki midagi hullu silma. Kiikan siis korraks algusesse ja kassanäe – tüüp on toimetajat vahetanud. Tubli poiss!
Muidugi jahtus mu vaimustus lugemise käigus mõnevõrra, sest esimene raamat tundus ideede ja stiili poolest mõnusalt uudne, aga kogu austuse juures ja nõnda edasi, nüüd olid samad asjad justkui… üle ekspluateeritud. Ja veel… ega olegi põhjust olnud autori soolises kuuluvuses kahelda, aga seekord hakkas, khm, maskuliinne huumorikäsitlus lõpuks veidi tüütama. No kaua sa jaksad naerda stseenide üle stiilis “[see, teine või kolmas meestegelane] on pe… pervoidne, nännännää” (pardon my French).
Nojah, imelikke kohti oli seal siiski. Ütleme, näiteks Hirami “Mõrus maigus” toimub tegevus Lääne suurlinna tulede valgel, ikkagi paneb “ma ei saa [eimäletamida teha], Carl küsiks küsimusi” haledalt näuguma. Maailmas, kus süüakse hapukapsastega pissat, sõidetakse põdrasaaniga ja Tarbatu Laulumaa võistusimmanil teevad kapellid kannelde ja põllutööriistadega metallmuusikat, paneb juba süütuke “sa tegid… mida!” või “on temasse otsustavalt armunud” (oletan, et siin kummitab sõna “decidedly“) kräunuma ja jalgu siputama.
Ja misasjad on “salakavaluste salvo” ja “templimaatriks”? Kergesti ümber minev plastkelk ja Matrixi-filmidest inspireeritud religioon?

suveks sulavad hirmsad asjad lume alt välja

Meeleolu: tüüne
Tunnusmeloodia: Tiamat – Love in Chains

Ooh, nädala tööd on enam-vähem elegantselt kaelast ära lükatud (kella kolmeni klaviatuuri tagumisest me ei räägi, see pole piisavalt elegantne) ja nüüd võib rahulikult sõbrantsi sünnale suunduda. Muidu oleks graafik inimlikum olnud, aga ükspäev lõuna paiku helistas mu korteriperenaine ühe pisikese formaalsuse pärast, et astub õhtupoolikul läbi.
Oi, lapsed, te ei tea, kui kiiresti on võimalik koristada, kui ignoreerida ületamatuid takistusi nagu “ot, ma korrastan kõigepeal selle riiuli ära, oo, just mõtlesin, et kuhu see raamat jäi, ma kümme minutit lehitsen… ei, energiat on vaja, teen õige tassi kohvi… raisk, nüüd läks kõht ka tühjaks, võtan õige veel tassi kohvi ja paar võileiba… niuts, miks ma pean end omas kodus piinama, teen hoopis ühe mängu ja vaatan, kui ruttu ma surma saan… KURAT, see oli küll liiga ruttu, nõuan revanši!” jne jne… Seekord kannatas lihtsalt tööpäev.

Tegelikult tahtsin alustada sellest, et vanad lemmikbändid on ikka saatanast. Pagana sõber Kutsu jorras viimati külas käies muudkui Tiamati ja pidas end Edlundi maapealseks kehastuseks, ja selle tulemusena olen ma kaheaastase vahega jälle hooked. Nojah, kui Tiamat 2006 HRL-is esines, sai juba enne pidu ennast seda mürgituseni kuulatud, pärast jäigi teine nö riiulisse tolmuma.
No ja see “Love in Chains” – üldiselt hakkas juba iseenda ees piinlik, et just nii sentimentaalse tekstiga lauluke peas ringi ketrab. Oleks siis armunud või midagi, hähh. We’ll break free, there is a time for you and me, not today, not tomorrow, but one day our sorrow shall go away… Rääkimata sellest, et spellbound – hellhound on lihtsalt liiga hea riim, et seda erilise põhjendusetagi kasutamata jätta. Ai, valus.

Aga iseendale raatsib ikka lohutusi leida ja piisav lohutus on see, et tehakse veel palju hullema tekstiga lugusid. Ja suvi tundub olevat nende hiilgeaeg. Mõistetav, talvel reeglina ei lasta akna taga hoovis või tänaval sülditümakat.
(Oleneb muidugi akna asukohast – ehk leidub ka naabreid, kes piinavad ümbruskonda Beethoveni sümfooniatega? Kõik võib olla.)

Igatahes on päris hirmus, kui lähed pahaaimamatult õhtul poodi ja kõlaritest tuleb lugu, mille viis pärineb mingilt itaalia(?) hõbekõrilt, kes kedagi Laurat taga igatseb (noh, teate küll, paar aastat tagasi käiati raadios ohjeldamatult). Eesti keeles räägib aga laul mehest, kes seesamunegi töllakil saunast tuleb… oijummalauta… “Sauna Laura Lugu”, nagu ma hiljem tuvastasin. Kuna ma ei suutnud uskuda, et siuke asi päriselt ka olemas on.
Põgenen siis toidukraamiga koju, end lõplikult pääsenuks loen, aga ennäe, õuest kostab: “Vanni kallan kuuma-kuuma vee, kuuma-kuuma vee, kuuma-kuuma-kuuma vee…”
Oo-kei…
Hommikul selgub, et raadio on parajasti R2 peal ja mul on eksklusiivne võimalus kuulata lugu “Sul on kõige kaunim kann” pluss intervjuud lauljatariga, kes iga lause lõppu teeb edevalt “hõhõhõh” ja laseb raadiopoistel end mõnuga lollitada.
Tänahommikune muusikaelamus oli näiteks HU? “UV faktor 5”, mis pole ka just vähe juhe asi.
Ah jaa, ja Smilersil on see “ilma nendeta suvi oleks võimatu, need on päike ja Pää-är-nu-u tüdrukud”, aga mina kuulen “päevinäinud tüdrukud”, mida küll onu Freud selle kohta ütleks.

Teie, kes te elate

Lihtsalt hirmus, et ma pole oma viimase aja parimat filmielamust siiamaani sõnagagi maininud. Nojah, kuna juba “Teise korruse laulud” mulle roppu moodi meeldis, siis ega ma vähemat lootnudki, aga lõppkokkuvõttes ületas asi igasuguseid ootusi. Visuaalset absurdi oli vähem kui “Lauludes”, aga see toimis imho igati plussina.
Sellised teosed mõjuvad mulle tugevasti, kus on osatud igapäevaelu (inimlikud stereotüübid, triviaalsus, “väikese inimese” elu, nimetagem kuidas iganes) absurdivõtmesse panna, paar head vinti peale keerata, aga seejuures säilib tasakaalustajana teatav irooniline leebus, küüniline empaatia… no mul ikka on sõnastamisega raskusi.
Lihtne oleks sellest tasakaalust kõrvale kalduda, langedes kaastundetusse irvitamisse. Ja see poleks enam huvitav, vaid lihtsalt haigutamapanevalt räme.
Oi, ja seda külmkõledat sini-rohe-halli pilti… Tunnen tõsist puudust hands-down-emotikoni järele.
Film ise koosneb üksikutest vinjettidest – siduvate elementidena toimivad ainult armetu kohalik kõrts ja taustal figureeriv puhkpilliansambel. Ületöötanud, südari ääre peal psühhiaater seletab kaamerasse, kuidas ta on loobunud patsientidega vestlemast, kuna nood tahavad küll head elu, kuid ise on parandamatult ahned, isekad ja kurjad. Nüüd kirjutab ta ainult tablette välja – mida kangemaid, seda parem. Lihtne töömees jutustab pisarsilmi, kuidas kõrgklassi snoobid ta kalliste nõude lõhkumise eest elektritoolile saatsid. Unenäos küll, aga… Armunud fännitar hängib õnnetult kõrtsis, kus ta kord oma lemmiklauljat nägi, kuigi ega tal midagi muud öelda ei olnud kui “Küll sa laulad ikka hästi” 😀 Ja nõnda edasi. Nuta või naera, või mõlemat korraga.

Üks übernunnu stseen, ilmselt ka rahva lemmik, kenasti juutuubis üleval ja puha… selleks ajaks oli mul juba piisavalt juhe koos, nii et see aken oli tõeline möh-elamus.

if I go will you follow me through the cracks and hollows?

Meeleolu: tuleb veel kokku korjata
Tunnusmeloodia: Tiamat – Cain

Käisin nädalavahetusel jälle Depressiivses Eesti Keskmise Suurusega Linnas, negatiivselt meelestatuna nagu ikka – eriti sümboolne oli see, et ööl enne sõitu võpatasin ma õudse ehmatusega ärkvele, kui poolunes tundus, nagu oleksin hoopis oma sealses voodis (halastust, isegi selline asi on mul alles). Otsisin meeleheitlikult privaatset tegevust, kui ilm lubas – pusserdasin aias, kärutasin taas Sõbrantsiga ta poisivolaskit mööda linna ringi, tuhnisin poodides – ja seekord õnnestus kolm päeva lõugamiseta üle elada. Sellegipoolest tundsin end hirmus armetuna ega jäänud õhtuti magama, kuna pulss tagus pööraselt lihtsalt lambist, ilma mingi nähtava põhjuseta. Ja ma lõdisesin külmast kõik see aeg, olgu temperatuur mis tahes.

Üldiselt annan endale oma Pärnuga seotud närvilisuse põhjustest aru, kuid kirja panna neid ei saa, sest mõnede asjade sõnastamine ei mõju üldjuhul hästi, väitku psühholoogia mida tahab. Nimetagem seda siis nii: võib juhtuda, et ma pean kunagi sinna tagasi kolima; põhjusi võib olla mitmeid, sealhulgas finantsilisi. Ja ma ei elaks seal poolt aastatki üle. See oli nüüd väga mõistlik hinnang, emotsioonide pinnalt ütleksin pigem “kaht nädalatki” vms.

Poleks ma esimene ega viimane, keda elu harjunud paikadest ja inimestest eemale viib, aga olen täiesti kindel, et mina kaotaksin kõik, viimasegi jõu ja tegutsemistahte ning muuhulgas praktiliselt kõik kontaktid, mis niigi on olemas pigem potentsiaalsetena (kuid olgu öeldud, et mul on sellegi üle hea meel).
Sest üks sort on sellist sorti, kes võib minna ükskõik kuhu karupeesse ja olla kindel, et teda peetakse ikka meeles, et ta saab oma metsatalu ja võimaluse hommikukasteses rohus trussarite väel ringutada ja lähimad naabrid kusagil järgmise metsatuka taga, ning ikkagi kolgivad sõbrad-sugulased ja tööpakkumised ustele-akendele, ta võib seal oma laastukatusega elevandiluutornis rahulikult pööraseid projekte välja mõelda, toetus ja tunnustus jooksevad ikka koju kätte. Näiteid leiab kasvõi suvalise naisteajakirja persoonilugudest.
(Kuramus, ma lugesin üle pika aja “Eesti Naist” ja kohe oskasin sellest trauma saada, või pigem mitu.)
Ja siis on see teine sort.
Muide, olgu igaks juhuks öeldud, et paarisuhte olemasolu või puudumine ei mängi siin mingit rolli. Küsimus on iseendaga toime tulemises.

Teisest küljest, kui ma seal parajasti äraeksinult ringi tuiasin, helistas üks sõber liigutaval kombel praktiliselt lihtsalt niisama. Isegi mitte jooma kutsumiseks 😀 See oleks justkui kogu eelnevale jutule vastuargumendiks, aga ei tõesta midagi, sest sellised juhtumid on niigi harvad nagu kuuvarjutus ja kui ma orbiidilt kaoksin, kaoksid üsna ruttu ka igasugused kõned. Lihtsalt väike parastav meeldetuletus sellest, kuidas asjad võiksid olla, aga kohe mitte ei ole.
Võib-olla on see viimane aasta, nii umbes viimasest kolimisest saadik, olnud üldse mu kõige õnnelikum aasta. Kurat teab miks, sest objektiivselt võttes pole nagu midagi erilist. Olgu kuidas on, iga lisanduv päev pikendab ainult hüvastijättu kõigega, mida ma sellegi saavutamiseks olen kümmekonna aasta jooksul kildhaaval kokku kraapinud. Väidetavalt olla see positiivne, kui elatakse iga päeva nagu viimast, aga mul ei tule see vist õigesti välja.

tütrekese kaebus

Oeh, ma ei tea, millega olen selle ära teeninud, et naabripässid mu isikliku heaolu pärast muretsevad.
Eelmises korteris oli see nn majavanem-kojamees, keda ma kunagi ei näinud näiteks lund rookimas, küll aga koridoris roomamas – temale olin ma “tütreke” ja küll oli mure, et millal ma mehe võtan. K. paistis majarahvale igatahes meeldivat, hehe.
Nüüd on mul see naabri-Heino, kes oli ilmselt eelmiste lärmavate üürnikega nii ära harjunud, et ei jõua ära imestada, kui vaikne mina võin olla. Heh, mul on nüüd ju kõrvaklapid arvuti taga ja puha 🙂 Ma vastan ikka, et ega mina ei viitsi tantsida ja trummi lüüa, et sul huvitav oleks.
Aga mõni on kohe sihuke tegelane, kelle suud kinni ei pane. Läksin mina õuest võilillelehti korjama ja muidugi, naabrimees sõpradekarjaga õues jõuramas. Ja siis oli kohe: “Kuule, mina ikka mõtlen, et… no kaua sa kepid, millal sa ükskord mehele lähed?” Ma küll eeldan, et ta mõtles seda, hm, metafoorina, aga pange tähele, kui huvitav sõnastus. Ilmneb, et keppimine kestab ainult meheleminekuni. Pole just eriti entusiasmi tekitav, või kuidas?
Eks vanakooli mehed teavad, kuidas asjad käivad.

Varsti ajas vihm nad oma õllede ja suitsudega koridori (loe: minu ukse taha) ja mina kuulen kenasti läbi ukse, kuidas Heino seletab: “Ja nii vaikne, ei ole teist näha ega kuulda, vahel harva lippab läbi koridori, mõnikord mõtlen kohe, et ei tea, kas on sinna ära surnud või mis. Vahel on ikka meesterahva häält kah kuulda (ehehee, ilmselt tegi purjus Kutsu kunagi valju mölinat), aga mis see minu asi…”
Mille peale mina pistsin pea ukse vahelt välja ja röögatasin: “Kurat sa võid ikka lõksutada, õige mul külaeit väljas!”
Nojah, ega teda kottinud, tal jäi õigust ülegi – “Aga ma lihtsalt rääkisin, kui hea naaber mul on!”
Ma ikka ei oska.
Häda on ilmselt selles, et ma oskan juba maast-madalast liiga hästi vanemate inimestega suhelda. Tol ajal oli mul palju vanu maa-sugulasi (nüüd loomulikult enam mitte) ja mul on need täiteväljendid ja laulvad intonatsioonid kuskil seljaajus liiga käepärast olemas. Praeguse majavanemaga satun ikka lilledest ja ilmast lobisema, Heino möla katkestamisega ei saa kah piisavalt hästi hakkama. Palju ei puudu, et ma paneksin käed kõhu peale risti, keeraksin pea mõtlikult viltu ja kuulutaksin laulva häälega: “Aga minu vanaonu ütles ikka…” või “Äi maa tia mette, see sui oo iki ette ead eenailmad oln, a’ mes sest kardulapõllast tänavasta saa”. Justkui vanaema Sepa Mari, kes bussipeatuses Pikapõlma Lindaga juttu ajab.
Oh, see ei tööta ju, see ei funksi nii nagu vaja. Act your age, damn you!
Ahjaa, Heino lobises muuhulgas välja, et minu praegusesse korterisse olla kunagi üks joodik ää surn. Vat sulle Karlova elu.

oi-oo, see oli valus

A’ kes ütles, et tõde peab kena olema.

Advanced Global Personality Test Results Extraversion |||| 18% Stability |||||||||| 38% Orderliness |||||| 26% Accommodation |||||| 30% Interdependence || 10% Intellectual |||||||||||| 50% Mystical || 10% Artistic |||||||||||||||| 70% Religious || 10% Hedonism |||||||||||||||| 70% Materialism |||||||||||||||| 63% Narcissism |||||||||||| 43% Adventurousness |||||| 30% Work ethic |||||||||||| 43% Humanitarian |||||||||||| 43% Conflict seeking |||||| 23% Need to dominate |||| 16% Romantic |||||| 30% Avoidant |||||||||||||||||||| 90% Anti-authority |||||||||||||||||||| 90% Wealth || 10% Dependency |||| 16% Change averse |||||||||||| 50% Cautiousness |||||||||||| 50% Individuality |||||||||||||||| 70% Sexuality |||| 16% Peter pan complex |||||||||||| 50% Family drive || 10% Physical Fitness || % Histrionic |||||||||||||||| 70% Paranoia |||||||||||| 50% Vanity |||||||||||||| 56% Honor |||||||||||||||||||| 90% Thriftiness |||||||||||| 50%

Take Free Advanced Global Personality Test
personality test by similarminds.com

Stability results were moderately low which suggests you are worrying, insecure, emotional, and anxious.

Orderliness results were low which suggests you are overly flexible, improvised, and fun seeking at the expense too often of reliability, work ethic, and long term accomplishment.

Extraversion results were low which suggests you are very reclusive, quiet, unassertive, and secretive.

trait snapshot:
messy, depressed, introverted, feels invisible, does not make friends easily, nihilistic, reveals little about self, fragile, dark, bizarre, feels undesirable, dislikes leadership, reclusive, weird, irritable, frequently second guesses self, unassertive, unsympathetic, low self control, observer, worrying, phobic, suspicious, unproductive, avoidant, negative, bad at saving money, emotionally sensitive, does not like to stand out, dislikes large parties, submissive, daydreamer

augustit tasub oodata

kõigepealt siis selline asi:

ja nädal hiljem jällegi selline:

ehk siis Hocico 16. augustil ja Sigur Rós 23. augustil.
säästusuve projektil ei lähe eriti hästi… aga see selleks.
igatahes vot SEDA nimetatakse “vaheldust peab ikka olema” 🙂

jalgpallihuumor

Hehe, vähemalt jalkapalavik on selleks korraks möödas, mõni pääses kergelt, mõni mitte… mehed ja jalgpall, no neid on ikka ohtlik kokku lasta.

Üks seltsimees lubas nimelt pea oranžiks värvida, kui Holland Venemaale ära teeb – ma poleks kunagi arvanud, et mul tekib objektiivne põhjus Venemaale pöialt hoida. Kuid kui mõtlema hakata, siis sellist kampa respektin ka igasuguse põhjuseta, kes 2 x 45 minutit ahvikiirusel edasi-tagasi liduda jaksab. No ja Vene jaksas silmnähtavalt paremini, lihtne.
…kurat, pikamaajooks on ikka üks kõige traumeerivamaid kogemusi kooliajast.

Mõni peab aga oma ettevõtmiste tagajärgi kandma – läksin mina siis Ristiisasse poistega finaali vaatama ja sain vaevalt veidi õlut lonksata, kui ühel tuli mõte kohvi ja Vana Tallinna võtta, ikka kirssidega ja kõigile. Mõtlen õudusega: äkki sai ta inspiratsiooni sellest, et naisterahvas lauas? No ja siis, ma ütlesin ju, et mina ei taha. Pealegi selgus liiga hilja, et pudel Vanakat ei tähenda mitte poolt liitrit, vaid liitrit. Iik…
Ma mõtlesin seda õnnetut nägu nähes, et klapin oma joogiseks otstarbeks eraldatud viletsad kroonid kah tolle kleepeka alla, paar pitsi ma ju ära limpsisin. Aga siis võttis vend sõna teemal “Kas sul kerglast sõbrantsi ka on?”, mispeale mu altruismus kähku haihtus.

Sakalamees jällegi oli Saksa poolt ja kukkus torisema, kui selja tagant kiljumist ja plaksutamist kostis: “Näh, need on need tibid, kes korra lõunamaareisil käinud ja nüüd muudkui õhkavad tõmmude meeste järele. Minge, kurat, Tenerifele!” 😀

Aga ise läksime hoopis Zavoodi.
Järgmisel päeval, kui mina tervist parandasin ja tööd pusisin, raporteerisid poisid telefoni teel, et nemad on end juba Podolskiks joonud ja tahavad Torresele jalaga anda. Mispeale ma mõistlikul moel nentisin, et küllap Torres lööb vastu ja kujutate ette, kui tugev jalg tal on, eksole.